3-3-1-10-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-10-09

Otsuse kuupäev

30. aprill 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Jaanus Tammetsi (Tammets) kaebus Politseiameti käskkirja

tühistamiseks ja käskkirja alusel ametipalgast kinni peetud

summa väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-06-2120

Menetluse alus Riigikohtus

Politseiameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Politseiameti kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-06-2120 muutmata.

Mõista Politseiametilt Jaanus Tammetsi kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud

menetluskulud 5000 krooni.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseiameti 27. septembri 2006. a käskkirjaga nr 483p määrati Ida Politseiprefektuuri

kriminaalosakonna komissarile Jõhvi politseiosakonna kriminaaltalituse vanemkomissari ülesannetes

Jaanus Tammetsile avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p-de 1 ja 3 ning politseiteenistuse seaduse

(PolTS) § 42 p 2, § 43 ja § 44 lg 3 alusel teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise,

teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise ning vääritu teo toimepanemise eest

distsiplinaarkaristusena ametipalga vähendamine 30% kolmeks kuuks.

Käskkirja kohaselt seisnesid ATS § 84 p-s 1 sätestatud teod (teenistuskohustuste mittenõuetekohane

täitmine ja teenistuskohustuse süüline täitmata jätmine) ebapiisavas koostöös Põhja

Politseiprefektuuriga ning vanemkomissarilt saadud korralduse täitmata jätmises. ATS § 84 p-s 3

sätestatud vääritu tegu seisnes selles, et Ida Politseiprefektuuri juhtkonna 4. septembri 2006. a

nõupidamisel esitas J. Tammets teistele politseiametnikele, sh politseiprefektile teadvalt valeinfot,

millega diskrediteeris ennast kui politseiametnikku.

Käskkirja kohaselt jäi ebapiisava koostöö tulemusena kontrollimata kuriteo toimepanemises

kahtlustatava ametlik elukoht ja suhtlusringkond Tallinnas ning teabe ebaoperatiivse liikumise tõttu

puudus Põhja Politseiprefektuuril ülevaade kahtlustatava tegevusest kuni tema poolt uue kuriteo

toimepanemiseni 11. septembril 2006. Teadvalt valeinfo andmine nõupidamisel on vastuolus

politseiametniku käitumiskoodeksi p-ga 6.12 ning avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-des 16 ja 18

sätestatud nõuetega.

2. Kaebuses halduskohtule palus J. Tammets tühistada distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ning

välja mõista selle käskkirja alusel kinni peetud osa ametipalgast. Kaebaja leidis, et ta pole toime

pannud talle süüks arvatud distsiplinaarsüütegusid ning karistuse määramisel on jämedalt rikutud

distsiplinaarmenetluse nõudeid, mis viis ebaõigele lõpptulemusele.

Kaebaja märkis, et distsiplinaarkaristus määrati talle 27. septembril 2006 distsiplinaarjuurdluse

kokkuvõtte alusel, mis viseeriti küll samal päeval, kuid kokkuvõtet tutvustati ametnikule alles pärast

karistuse määramise käskkirja kättetoimetamist (oktoobris). Seega ei olnud ametnikul enne karistuse

määramist võimalust esitada vastuväiteid. Riigikohtu praktikas on isiku ärakuulamata jätmist

distsiplinaarkaristuse määramisel peetud oluliseks menetlusveaks. Karistuse määramisel heideti ette

ebapiisavat koostööd Põhja Politseiprefektuuriga kurjategija tabamiseks. Kaebajale jäi arusaamatuks,

milles etteheited täpselt seisnevad. Kaebaja väitel pole ta koostööst keeldunud ning korraldust, mille

täitmata jätmist talle ette heidetakse, pole antud. Vääritu teo osas märkis kaebaja, et ta edastas

kolleegidelt saadud informatsiooni ning tal puudus tahe esitada valeteavet. Määratud karistust pidas

kaebaja eelnevaid töötulemusi arvestades ebaproportsionaalseks.

3. Tallinna Halduskohus jättis 26. novembri 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-06-2120 kaebuse

rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebajale oli tagatud distsiplinaarmenetluses ärakuulamine

seeläbi, et temalt oli võetud kaks seletust. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte varasem tutvustamine

poleks mõjutanud menetluse lõpptulemust ning seega pole tegemist rikkumisega, mis tooks kaasa

vaidlustatud käskkirja tühistamise. Ühekordse teenistusalase korralduse andmine kaebajale on

tõendatud. Koostöö korraldamine teiste politseiasutustega oli nii ametijuhendi järgi kui ka

olemuslikult struktuuriüksuse juhi ülesanne. Asjas on tõendatud, et kaebaja ei korraldanud ise

koostööd ega andnud selleks ka korraldusi. Väära teabe edastamise osas leidis halduskohus, et

kaebaja on ka ise tunnistanud, et tal puudus selge teadmine, kas Põhja Politseiprefektuuriga tegelikult

suheldi ja kahtlustatava elukohti kontrolliti. Seega toimus teadvalt väära info edastamine. Selline

tegevus diskrediteerib politseiametnikku, kellele esitatakse tööalases suhtlemises tavapärasest

kõrgemaid eetilisi nõudmisi. Määratud karistus on halduskohtu hinnangul proportsionaalne. Määratud

pole võimalikest karistustest raskeimat. Valitud karistus pole ka vastuolus süütegude asjaoludega ega

kaebaja eelneva käitumisega.

4. Apellatsioonkaebuses palus J. Tammets tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada tema kaebus.

Apellant leidis, et seletuste võtmine ei asenda õigust olla ära kuulatud pärast distsiplinaarjuurdluse

kokkuvõtte koostamist. Teenistuskohustuste mittekohane täitmine või täitmata jätmine ei ole

apellandi arvates piisavalt tõendatud. Kuna apellandile olid kriminaalkomissari ülesanded pandud

vaid osaliselt, jääb käskkirjast arusaamatuks, milliste ülesannete täitmine oli tema kohustus.

Nõupidamisel teavet esitades oli ta veendunud selle õigsuses.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18. novembri 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

halduskohtu otsuse ja rahuldas J. Tammetsi kaebuse. Vaidlustatud käskkiri tühistati ja Politseiametilt

mõisteti J. Tammetsi kasuks välja käskkirja alusel kinni peetud osa ametipalgast ning menetluskulud.

Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamine on vajalik, et isik teaks, millist teavet on kogutud,

ja et ta saaks enne karistuse määramist esitada vastuväiteid, muu hulgas ka kokkuvõtte järeldustele, et

ära hoida karistuse ebaõiget määramist. Juurdluse kokkuvõtte tutvustamata jätmisega rikuti HMS

§ 40 lg 1 ja PolTS § 45 lg 6 nõudeid;

2) valeteabe edastamine polnud vääritu tegu. Käskkirja kohaselt heidetakse ette kolme erinevat tegu.

Kui isegi üks neist pole tõendatud, võis see mõjutada karistuse määramise põhjendatust tervikuna;

3) vastavalt Riigikohtu praktikale (otsus asjas nr 3-3-1-70-03) mõeldakse diskrediteerimisena ATS

§ 84 p 3 tähenduses ametniku või ametiasutuse sattumist halba valgusesse avalikkuse silmis.

Vaidlustatud käskkirjast ei ilmne, kuidas on väidetav väärinfo andmine mõjutanud avalikkuse

hinnangut kaebuse esitaja kui politseiametniku või politseiasutuse suhtes;

4) vaidlust ei ole, et nõupidamisel esitatud informatsioon ei vastanud tõele, kuid sellest ei saa veel

järeldada, et valeteavet esitati teadvalt. Käskkirjas kirjeldatud vääritu teo toimepanemine pole

tõendatud;

5) Politseiameti seisukoht, et kaebaja tegevus koostöö korraldamisel oli ebapiisav, on üldsõnaline ega

seondu kuriteojuhtumi asjaoludega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Politseiameti kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator väidab järgmist:

1) seadusest ei tulene distsiplinaarjuurdluse läbiviija kohustust juurdluse kokkuvõtet enne karistuse

määramist tutvustada. Seadus ei sätesta ka tutvustamise vormi ega sea karistuse määramist sõltuvusse

kokkuvõtte tutvustamisest;

2) kuna seadus ei sätesta distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte tutvustamiseks tähtaega, on asutusel

kaalutlusõigus tutvustamise aja valikul. PolTS § 45 lg 6 ei kohusta distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet

ametnikule viivitamatult tutvustama. Arvestades distsiplinaarkaristuse määramise väga lühikest

tähtaega, ei ole kokkuvõtte tutvustamise nõue enne karistuse määramist põhjendatud;

3) ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et vääritu teoga saab olla tegemist vaid siis, kui see on

mõjutanud avalikkuse hinnangut. Vääritu tegu võib seisneda ka selles, et üks ametnik valetab teisele.

Ebaõige info andmine diskrediteerib politseiametnikku;

4) väär on ringkonnakohtu lähenemine, et kaebaja võis jätta vanemkomissari korralduse sisuliselt

täitmata ning oli vaba valima, millises vormis koostööd korraldada. J. Tammets on ise kogu

menetluse jooksul möönnud, et ta ei mäleta korralduse saamist. Ametniku võimalus ülesande

täitmiseks meetmeid valida tuleneb ka ülesande olemusest ja kiireloomulisusest ega õigusta

korralduse täitmata jätmist. Kahtluse korral korralduse seaduslikkuses on ametnikul ATS § 62 lg-st 2

tulenevalt võimalus teavitada sellest korralduse andjat ja kõrgemalseisvat ülemust.

7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab J. Tammets, et isiku ära kuulamata jätmine enne

distsiplinaarkaristuse määramist oli selline menetluslik rikkumine, mis võis mõjutada menetluse

lõpptulemust ning karistuse määramist. Ringkonnakohus on diskrediteerimise mõistet õigesti

sisustanud. Käesolevas asjas pole tõendatud, et Politseiameti maine kaebaja süütegude tulemusena

tegelikult ja oluliselt langes. Kaebaja ametijuhendist ei tulenenud, millises vormis pidanuks koostöö

toimuma ning ta leiab, et tema poolt valitud abinõu (kiri Põhja Politseiprefektuurile) oli asjakohane ja

piisav. Kaebaja tegevust ei saa hinnata ebapiisavaks seetõttu, et kiri ei jõudnud Põhja

Politseiprefektuurini vajaliku kiirusega ega pälvinud seal piisavat tähelepanu. Kirja saatmisega oli

täidetud ka ülemuse korraldus.

J. Tammets on esitanud ka taotluse menetluskulude hüvitamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Vaidlustatud käskkirja kohaselt heideti J. Tammetsile ette ATS § 84 p-des 1 ja 3 sätestatud tegude

toimepanemist.

J. Tammetsile ATS § 84 p 3 järgi süüks arvatud tegu seisnes selles, et politseiprefektuuri juhtkonna

nõupidamisel esitas ta teistele politseiametnikele, sh politseiprefektile teadvalt valeinfot, millega

diskrediteeris ennast kui politseiametnikku. Selline tegevus oli käskkirja kohaselt vastuolus

politseiametniku käitumiskoodeksi p-ga 6.12 ning avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-des 16 ja 18

sätestatud nõuetega.

9. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu tõlgendusega ATS § 84 p-s 3 sisalduva vääritu teo ja

diskrediteerimise mõiste sisustamisel. Samas ei vaidlusta kassaator ringkonnakohtu seisukohta, mille

kohaselt pole tõendatud ATS § 84 p 3 järgi kvalifitseeritud teo puhul tahtlus, st valeinformatsiooni

edastamine teadvalt. Kuna käskkirjas kirjeldatud tegu pole tõendamist leidnud ning vaidlust

tõendatuse üle pole, puudub kolleegiumil vajadus analüüsida, milles võis etteheidetava teo puhul

seisneda diskrediteerimine.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et juba ühe süüteo alusetu omistamine kaebuse esitajale võis

mõjutada talle määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude

käskkirjas väidetud süütegude tõendatusest, on käskkirjas langetatud kaalumisotsus õigusvastane ja

käskkiri kuulub tühistamisele. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks kassatsiooniastmes vaidluse

lahendamisel käsitleda Politseiameti ülejäänud väiteid.

10. Eeltoodu tõttu jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

J. Tammets on taotlenud ka kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kantud õigusabikulude

(11 564 krooni) väljamõistmist Politseiametilt. Riigikohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on

vastuse koostamiseks kulunud 7 tundi.

Kolleegium võtab õigusabikulude väljamõistmisel arvesse käesoleva vaidluse sisu ja tõusetunud

õiguslike probleemide iseloomu ning väljamõistetud kulude ulatust varasemas kohtumenetluses.

Ringkonnakohus leidis, et asja mahukuse ja keerukusega on kooskõlas menetluskulude (õigusabikulu

ja riigilõiv) väljamõistmine 10 344 krooni ulatuses. Apellatsioonkaebuse koostamise ja

apellatsioonikohtu istungil esindamise eest pidas ringkonnakohus põhjendatuks välja mõista 7000

krooni. Kolleegium peab HKMS § 93 lg-le 5 tuginedes põhjendatuks mõista Politseiametilt

J. Tammetsi kasuks välja kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kantud õigusabikulu 5000

krooni.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 teise lause alusel arvata

riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld