3-2-1-2-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-2-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. aprill 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

R. J-T hagi M. J. vastu väljamõistetud elatise

suurendamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-44722

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. J. kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2817 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja R. J-T (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja M. J. (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Ljudmila Tamar

Asja läbivaatamise kuupäev

6. aprill 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-44722 osas,

millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 14. aprilli 2008. a otsuse elatise

tagasiulatuvalt väljamõistmise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata.

3. Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-44722

muutmata.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Mõista M. J R. J-T kasuks välja 1541 krooni 25 senti kriminaalasjas R. J väljamõistetud

menetluskulude katteks.

4.3. Jätta rahuldamata R. J-T hagi M. J vastu elatise saamiseks ajavahemiku eest 1. jaanuarist

2007 kuni 22. oktoobrini 2007.

4.4. Jätta rahuldamata R. J-T hagi M. J vastu kriminaalmenetluse lõpetamisel R. J kohustuse

täitmiseks tasutu hüvitamiseks.

4.5. Jätta rahuldamata R. J-T hagi M. J vastu väärteoasjades R. J määratud rahatrahvide

hüvitamiseks.

4.6. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

5. Kassatsioonkaebus rahuldada.

6. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo TAMAR M. J. kassatsioonkaebuselt 16. juulil 2008. a

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. J-T (hageja) esitas 22. oktoobril 2007 Harju Maakohtule hagi M. J (kostja) vastu lapse

ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurendamiseks ning lapse kriminaal- ja väärteoasjadega

kantud kulutuste väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt kinnitas Tallinna Linnakohus 28. oktoobri 2005. a määrusega poolte

kokkuleppe 7. märtsil 1990 sündinud lapsele elatise maksmise kohta. Kompromissi kohaselt maksab

kostja hagejale lapse ülalpidamiseks 1500 krooni kuus alates 15. novembrist 2005 kuni lapse

täisealiseks saamiseni või elatise suuruse muutmiseni. Ühtlasi leppisid pooled kokku kostja

elatisevõla tasumise maksegraafikus.

Hageja leidis, et kompromissi järgi makstav elatis 1500 krooni kuus ei ole lapse ülalpidamiseks

piisav. Lapse ülalpidamisele kulub keskmiselt 4600 krooni kuus, millele lisanduvad ühekordsed

kulud. Kuna kostja on maksnud elatist mitme kuu eest korraga, mitte iga kuu, siis on ta

ülalpidamiskohustust rikkunud. Hageja palus kostjalt lisaks välja mõista lapse ülalpidamiseks elatise

800 krooni kuus ajavahemiku eest jaanuar-oktoober 2007 ning alates 1. novembrist 2007 kuni lapse

täisealiseks saamiseni 2300 krooni kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast. Kuna laps, kellele elatusraha nõuti, sai 7. märtsil 2008 täisealiseks ja kostja

tasus alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni hagejale piisavalt elatist, täpsustas

hageja menetluse ajal oma nõuet ning palus mõista kostjalt ajavahemiku eest 1. jaanuarist

22. oktoobrini 2007 välja lisaelatise 300 krooni kuus, kokku 2817 krooni.

Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista pool lapselt väljamõistetud kriminaal- ja väärteoasjadega

kantud kuludest. Hageja on tasunud lapse eest kriminaalmenetlustes tehtud kohtulahendite alusel

6768 krooni 20 senti ja väärteomenetluses 19 490 krooni. Kokku on hageja tasunud 26 258 krooni

20 senti, millest poole, s.o 13 129 krooni 10 senti peab kandma kostja.

2. Kostja ei tunnistanud elatise suurendamise hagi. Hagi esitamisele eelneva perioodi eest elatist

juurde nõuda ei saa, sest kostja täitis poolte kompromissi, mille kohus kinnitas 28. oktoobril 2005.

Seega ei ole kostja rikkunud elatise tasumise kohustust. Hageja arvestus lapsele iga kuu tehtavate

kulutuste kohta on paljasõnaline ja tõendamata. Tegelikud kulutused lapsele on 3103 krooni kuus,

hageja sai lapsetoetust 300 krooni kuus ja koolitoetust 600 krooni. Ajavahemikul 29. november 2006

kuni 26. märts 2007 töötas laps Ekspress Pesulad OÜ-s. Kostja sissetulek on 1000 krooni kuus ja tal

ei ole võimalik maksta elatist rohkem, kui pooled kokku leppisid. Kostja töötab oma tervisliku

seisundi tõttu osalise tööajaga. Hageja varaline seisund on kostja omast parem. Elatise

suurendamiseks puudub mõjuv põhjus.

Kostja võttis osaliselt õigeks hageja nõude, mis tuleneb kohtuotsusest, millega lapselt mõisteti

kriminaalmenetluse kohtukuludena riigieelarvesse sundraha 1000 krooni ja kaitsjatasu 2000 krooni,

ning kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks 82 krooni 50 senti. Kuna otsuse kohaselt, kui lapsel

endal iseseisvad rahalised vahendid puuduvad, on kohtukulude ja kahju hüvitamise kohustus tema

vanematel, hüvitab kostja hagejale nendest summadest pool. Kostja ei nõustunud lapsele väärtegude

eest mõistetud rahatrahvide hüvitamisega hagejale, sest vanematel ei ole kohustust tasuda alaealisele

määratud trahve.

3. Harju Maakohus rahuldas 14. aprilli 2008. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja elatise võla 2817 krooni ajavahemiku eest 1. jaanuarist 22. oktoobrini 2007 ning

kriminaalasjades tehtud lahendite alusel lapse eest tasutud 3474 krooni 10 senti. Poolte

menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on hagejal perekonnaseaduse (PKS) § 70 lg 2 alusel õigus nõuda elatise

suurendamist hagi esitamisele eelnenud aasta eest vaatamata sellele, et kostja täitis elatise maksmise

kohustust kooskõlas kohtumäärusega kinnitatud kompromissiga. PKS § 61 lg 3 kohaselt võib kohus

vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta.

Ülalpidamiskohustust on rikutud ka juhul, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Kui

kohus tuvastab, et kohtuotsuse alusel elatist maksev vanem oleks pidanud, arvestades tema muutunud

varalist seisundit ja lapse vajaduste suurenemist, maksma suuremat elatist, kui oli välja mõistetud

kohtuotsusega, on vanem rikkunud ülalpidamiskohustust ja elatise suurust tuleb muuta.

2005. aastal väljamõistetud elatis 1500 krooni kuus ei rahuldanud 2007. aastal enam lapse vajadusi.

Hageja nõudis elatist tagantjärele juurde 300 krooni kuus, s.o miinimummääras. Makstes hageja

nõutud elatist ajavahemiku eest hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni, on kostja selle

suurusega ka ise nõustunud. Kostja varaline seisukord võimaldas tal seda kohustust täita ka hagi

esitamisele eelnenud ajavahemiku eest. Kostja pangakontol oli piisavalt raha, seega oli kostja

võimeline täitma elatise maksmise kohustust vähemalt minimaalmääras.

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista pool nii kriminaalasja nr 1-07-7803 menetluses kantud

kuludest, mille kostja on õigeks võtnud, kui ka kriminaalasjas nr 06231702023 tehtud määruse alusel

hagejalt kui alaealise isiku seaduslikult esindajalt nõutud ja hageja kantud kriminaalmenetluse

lõpetamise kuludest, s.o kokku 3474 krooni 10 senti. Kuna seadus ei kohusta vanemaid kandma

alaealisele väärteomenetluses mõistetud karistusi, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt

välja pool hageja tasutud lapsele väärteoasjades karistuseks määratud rahatrahvidest.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, millega temalt mõisteti välja elatise võlg 2817 krooni ajavahemiku eest 1. jaanuarist

22. oktoobrini 2007 ning kriminaalmenetluse lõpetamise tingimusena määratud rahaline kohustus

1932 krooni 85 senti. Vaidlustatud osas palub kostja jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja täitis ülalpidamiskohustust ebaregulaarselt,

samuti ei piisanud elatisest lapse ülalpidamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. juuli 2008. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega kostjalt

mõisteti hageja kasuks välja 1932 krooni 85 senti kriminaalmenetluse lõpetamisel alaealise lapse

kohustuse täitmiseks hageja tasutu katteks. Selles osas jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse lõppjärelduse elatise võla väljamõistmise kohta,

kuid täpsustas maakohtu otsuse põhjendusi. Samuti jättis ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse

osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 1541 krooni 25 senti kriminaalasjas lapselt

väljamõistetud menetluskulude katteks, ning osas, millega jäeti rahuldamata hagi väärteoasjades

lapsele määratud rahatrahvide hüvitamiseks. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jättis

ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt määrati kostja makstav elatis 1500 krooni kuus kindlaks poolte

kompromissis, mille kohus kinnitas 28. oktoobri 2005. a määrusega, lõpetades ühtlasi menetluse

hageja esitatud elatisehagis. Poolte kokkulepe on kohtu kinnituse tõttu sundtäidetav. Samas ei ole

kohus teinud otsust, milles oleks arvestatud ülalpidamissuhte PKS § 61 lg-st 2 tuleneva eripäraga ja

tuvastatud, milline oli kummagi vanema varaline seisund ja lapse vajadus kokkuleppe sõlmimise ajal.

Seega ei ole tuvastatud, milline oli sellele sättele vastav elatise suurus. Arvestades, et pooled jõudsid

elatise suuruses kokkuleppele, tuleb eeldada, et sel ajal kattis kostja kohustusena

kokkulepitud 1500 krooni lapse vajadused ja oli kooskõlas vanemate varalise olukorraga. See ei

välista aga elatist maksma kohustatud vanema kohustust maksta kokkulepitust suuremat elatist, kui

lapse vajadus on suurenenud või vanemate varaline seisund muutunud. Mõlemal vanemal on

seadusest tulenev kohustus oma lapse eest hoolitseda, tema õigusi ja huve kaitsta (PKS § 50 lg-d 1

ja 2) ning last ülal pidada (PKS § 60 lg 1). Kui vanemate kokkuleppe alusel makstav elatis ei vasta

lapse vajadustele ja vanema võimalustele (PKS § 61 lg 3), rikub elatist maksma kohustatud vanem

ülalpidamiskohustust ja õigustatud vanemal on õigus esitada hagi elatise saamiseks. Poolte

kokkuleppe korral tuleb hinnata selle vastavust ülalpidamissuhte PKS § 61 lg-st 2 ja §-st 71

tulenevale eripärale. Ülalpidamiskohustust on rikutud isegi siis, kui vanem maksab elatist vastavalt

kohtuotsusele, kuid oleks pidanud varalist olukorda ja lapse vajadusi arvestades maksma

väljamõistetud elatisest suuremat elatist. Poolte kokkuleppe olemasolu ei välista vanema õigust

nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist PKS § 70 lg 2

alusel.

Hageja taotles lisaks kostja makstule temalt iga kuu veel 300 krooni väljamõistmist. Kuna PKS § 61

lg-s 4 sätestatud elatise alammäär oli alates 1. jaanuarist 2007. a 1800 krooni, taotles hageja kostjalt

elatist alammääras. Viidatud sätte järgi ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Elatise väljamõistmiseks alla selle alammäära

annavad võimaluse PKS § 61 lg-s 5 ja lg 6 p-des 1-3 sätestatud asjaolud. Kuna PKS § 61 eesmärgiks

on tagada lapse õigus saada piisavalt elatist ka siis, kui vanemad elavad lahus, ja alla elatise

miinimummäära võib kohus elatise välja mõista üksnes erandina, peab väljamõistetav igakuine elatis

olema üldjuhul vähemalt PKS § 61 lg-s 4 sätestatud suuruses, mis katab eelduslikult lapse vajadused.

PKS § 61 lg-s 4 sätestatud elatise suurus ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada piisavat

ülalpidamist ka siis, kui vanemad elavad lahus. Seega kui vanem, kelle juures laps elab, nõuab elatist

PKS § 61 lg-s 4 sätestatud ulatuses, ei pea ta lapse vajadust või vanemate võimalusi täiendavalt

põhjendama ega tõendama.

Kui elatist maksma kohustatud vanem leiab, et ta on oma lapse ülalpidamiskohustuse täitnud

seaduses sätestatud alammäärast väiksema elatusraha maksmisega, peab ta põhjendama ja tõendama,

et selleks esineb mõni PKS § 61 lg-tes 5 või 6 sätestatud alus. PKS § 70 lg 2 alusel peab elatist

maksma kohustatud isik seda asjaolu põhjendama ja tõendama ka juhul, kui elatist hagetakse temalt

tagasiulatuvalt aja eest enne elatisehagi esitamist. Kostja põhjendas oma võimetust maksta hageja

nõutud elatist oma osalise töövõimetuse ja varalise seisundi halvenemisega. Kostja on kaotanud 30%

töövõimest. Elatist maksma kohustatud vanema osaline töövõimetus võib kooskõlas PKS § 61 lg 6 p-

ga 1 anda aluse elatise määramiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Seejuures peab olema

tõendatud, et töövõimetuse tõttu ei ole vanem suuteline maksma elatist miinimummääras. Kostja ei

ole põhjendanud ega tõendanud, et osaline töövõimetus oleks mõjutanud tema varalist olukorda nii, et

see ei võimaldaks tal anda lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja varalise

olukorra hindamisel arvestas maakohus põhjendatult kostja pangakontole laekunud raha. Seega ei ole

usutav kostja väide selle kohta, et ta ei ole võimeline maksma lapsele elatist vähemalt

miinimummääras.

Kriminaalasja nr 06231702023 lõpetamise määrusega pandi poolte alaealisele lapsele kohustus

hüvitada 3865 krooni 70 senti. Nõutud summa tuli tasuda hiljemalt 26. jaanuaril 2007. a. Selle

kohustuse täitis lapse eest hageja. Kuna kriminaalasja menetleja ei kohustanud lapse vanemat täitma

lapse kohustust, nagu võimaldab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 188, pidi kohustuse täitma

alaealine ise. Seega ei ole alust kohustada kostjat hüvitama hagejale tehtud kulutusi. Maakohtul ei

olnud pädevust KrMS § 188 alusel otsustada, kas lapse asemel panna kohustuse täitmine tema

vanematele või mitte.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, millega palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsuse lõppjäreldus elatise võla

väljamõistmises, ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta rahuldamata hagi elatise

suurendamiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates kohaldas ringkonnakohus valesti PKS § 70 lg-d 1 ja 2, § 61 lg-d 2 ja 6 ning tõlgendas

valesti Riigikohtu varasemaid seisukohti. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kohtulahendi

alusel makstava elatise hilisema ebapiisavuse korral on elatist nõudma õigustatud isikul õigus nõuda

elatise suurendamist tagasiulatuvalt. Elatise suurendamist on võimalik nõuda igal ajal, kui esinevad

PKS § 61 lg-s 3 sätestatud eeldused. Sellisel juhul suurendatakse elatist alates hagi esitamisest.

Ringkonnakohus on leidnud, et arvestades asjaoluga, et pooled jõudsid elatise suuruses kokkuleppele,

tuleb eeldada, et sel ajal kattis kokkulepitud elatis lapse vajadused ja oli kooskõlas poolte varalise

olukorraga. Seega ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et kohtuliku kokkuleppe korral ei ole

tuvastatud PKS § 61 lg-s 2 sätestatud eeldusi.

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et elatise (tagasiulatuvalt) suurendamise nõude korral ei pea

hageja lapse vajadusi või vanemate võimalusi põhjendama ega tõendama. Ringkonnakohus ei ole

tuvastanud, et lapse vajadused on suurenenud. Asjaolu, et last karistati väärteo- ja

kriminaalmenetluses rahatrahvidega, ei saa olla elatise suurendamise aluseks.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja peab lisaks töövõimetusele tõendama ka seda, et ta ei ole

võimeline maksma elatist miinimummääras. Kostja varaline seisund on valesti kindlaks tehtud.

8. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.

9. Asja menetlenud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 5. märtsi 2009. a määrusega asja

läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega ringkonnakohus

jättis muutmata maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise kohta.

Selles osas teeb kolleegium TsMS § 691 p 5 järgi uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

11. Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsuse õigsust üksnes osas,

mille peale on esitatud kassatsioonkaebus. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal

on õigus nõuda kostjalt PKS § 70 lg 2 alusel elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi

esitamist. Pooled ei vaidle selle üle, et kuni hagi esitamiseni maksis kostja hagejale lapse

ülalpidamiseks elatist kohtu kinnitatud kompromissi alusel.

12. Asja materjalidest nähtuvalt kinnitas Tallinna Linnakohus 28. oktoobri 2005. a määrusega poolte

kompromissi, mille järgi kostja maksab hagejale lapse ülalpidamiseks elatist 1500 krooni kuus alates

15. novembrist 2005 kuni lapse täisealiseks saamiseni või elatise suuruse muutmiseni.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kui kompromissis kokkulepitud elatis ei vasta lapse

vajadustele ja vanema võimalustele, siis on vanemal õigus esitada hagi elatise suuruse muutmiseks.

Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu seisukohaga, et hagejal on õigus nõuda PKS § 70 lg 2

alusel elatise suurendamist tagasiulatuvalt.

Kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus PKS § 70 lg 1 kohaselt elatise välja alates

elatisehagi esitamisest. Sama paragrahvi 2. lõike järgi võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud

selle aja vältel ülalpidamiskohustust ning ei esinenud PKS § 61 lg-s 6 nimetatud asjaolusid.

TsMS § 459 lg 1 alusel on poolel õigus pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja

perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, nõuda uues hagis

maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui esinevad järgmised asjaolud: 1) oluliselt on

muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel tehti nõude rahuldamise otsus

(TsMS § 459 lg 1 p 1) ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise

lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada (TsMS § 459 lg 1 p 2). Eeltoodust

tulenevalt võis hageja nõuda kohtu kinnitatud kompromissi alusel makstava elatise suurendamist, kui

pärast asja arutamise lõpetamist muutusid elatise suurust mõjutavad asjaolud.

TsMS § 459 lg 2 kohaselt võib kohtuotsust muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul,

kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik

ega perekonnaseadus ei näe ette õigustatud vanema õigust nõuda kohtulahendi, sh kohtu kinnitatud

kompromissi muutmist tagasiulatuvalt. Kolleegium leiab, et PKS § 70 lg 2 ei ole TsMS § 459 lg-s 2

märgitud seaduseks.

13. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele vanema varalise seisundi hindamise kohta märgib

kolleegium järgmist.

Kooskõlas PKS § 61 lg 6 p-ga 1 võib kohus elatise suurust vähendada alla PKS § 61 lg-s 4 nimetatud

alammäära juhul, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu. Seadusest ei tulene, et vanema

töövõime kaotuse korral ei tule hinnata tema varalist seisundit, nagu näevad ette PKS § 61 lg-d 2 ja 3.

Samuti ei tulene seadusest, et vanema töövõimetus toob automaatselt kaasa elatise väljamõistmise

alla PKS § 61 lg-s 4 nimetatud alammäära.

Kolleegium leiab, et PKS § 61 lg 6 annab kohtule diskretsiooniõiguse otsustada elatise suuruse

vähendamine alla kehtiva alammäära. Selleks võib kohus muu hulgas hinnata, kuidas mõjutab

vanema töövõimetus tema sissetulekut. Seega saab kohus mõista elatise välja alammäärast väiksemas

ulatuses juhul, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda varalise seisundi tõttu

võimalik maksta elatist alammääras. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema

osalist töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud

vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale kuusissetuleku, mille arvel

ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole alust jätta temalt välja mõistmata PKS § 61 lg-s 4 sätestatud

elatise alammäära või jätta suurendamata elatist selle määrani (vt ka Riigikohtu 11. aprilli 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-08, p 11 ja 12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12).

14. Alama astme kohtud jätsid menetluskulud poolte endi kanda. Kolleegium ei pea vajalikuks

menetluskulude jaotust muuta. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 järgi

samuti poolte kanda.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu