3-2-1-33-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-33-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. aprill 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi SEB Liising hagi Allan Parkala vastu raha ja

viiviste väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-12416

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Allan Parkala kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

552 322 krooni 71 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts SEB Liising (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi

Kostja Allan Parkala (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Leanika Tamm

Asja läbivaatamise kuupäev

23. märts 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobril 2008. a

tsiviilasjas nr 2-08-12416 tehtud otsuse resolutsioon muutmata.

2. Muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts SEB Liising (hageja) esitas 4. aprillil 2008 Tartu Maakohtule hagiavalduse Allan

Parkala (kostja) vastu võla 552 322 krooni 71 sendi, viivise 478 485 krooni 55 sendi ja alates

3. aprillist 2008 sissenõutavaks muutuva viivise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Osaühing VAIGUPISAR (edaspidi liisinguvõtja)

5. veebruaril 2002 kapitalirendilepingu (edaspidi liisinguleping), mille järgi liisinguvõtja kohustus

tasuma hagejale lepingus kokkulepitud maksegraafiku alusel liisingumakseid. Lepingu tagatisena

sõlmisid hageja ja kostja 5. veebruaril 2002 käenduslepingu, millega kostja kohustus maksma

hagejale liisinguvõtja tasumata liisingumaksed, tasud, viivise ja muud võlad ning täitma muud

rahalised kohustused. Liisinguvõtja jättis veebruaris ja märtsis 2005 liisingumaksed tasumata,

mistõttu hageja ütles lepingu üles. Liisinguvõtja võlgneb hagejale 2. aprilli 2008. a seisuga

552 322 krooni 71 senti renti ja 478 485 krooni 55 senti viivist. Hageja taotles kostjalt

käenduslepingu alusel võlgniku kohustuste täitmist.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et see on aegunud.

3. Tartu Maakohus kohaldas 2. juuli 2008 vaheotsusega aegumist ja jättis hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse kohaselt tuleneb hageja nõue liisingulepingust, mille alusel hageja andis

liisinguvõtja kasutusse metsalõiketraktori ja liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale maksegraafiku

järgi liisingumakseid. Samal kuupäeval sõlmis hageja liisinguvõtja kohustuste täitmise tagamiseks

kostjaga käenduslepingu. Kuna liisinguvõtja ei täitnud maksekohustust nõuetekohaselt, ütles hageja

liisingulepingu alates 31. märtsist 2005 üles. Hageja nõue muutus sissenõutavaks liisingulepingu

ülesütlemisest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 alusel algas aegumistähtaja

kulgemine 1. aprillil 2005 ja lõppes TsÜS § 146 lg 1 järgi 1. aprillil 2008. Kuna hageja pöördus

hagiavaldusega kohtusse 4. aprillil 2008, st pärast aegumistähtaja möödumist, on hagi aegunud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja saata

asja läbivaatamiseks maakohtule.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning saatis asja menetluse jätkamiseks

maakohtule.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas aegumist valesti. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt

koosnes hageja nõue 2005. a veebruari ja märtsi liisingumaksetest (26 790 krooni 57 senti ja

37 146 krooni 37 senti), hüdraulika õli maksumusest (1362 krooni 73 senti), vara müügist saadud

kahjumist (476 403 krooni 4 senti), vara müügiteenusest (10 620 krooni) ja viivisenõudest. Hageja

kahjunõuded (v.a 2005. a veebruari ja märtsi liisingumaksed) tekkisid aastatel 2006-2007, mistõttu ei

saanud need varem sissenõutavaks muutuda.

TsÜS § 154 järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata nõude

õiguslikust alusest, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta

lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Vaidlusalune leping on

kestvusleping, mille puhul on oluline ajaline kriteerium, st lepingut ei täideta ühekordselt, vaid mingi

pikema aja jooksul ning kohustuste täitmises esineb korduvus või perioodilisus. Eelnevast tulenevalt

algab 2005. a veebruari ja märtsi liisingumaksete aegumistähtaeg 1. jaanuaril 2006 ning ka see hageja

nõue ei ole aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega kohaldada aegumist ja lõpetada tsiviilasja menetlus.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus arvestanud TsÜS §-dega 144 ja 147 ning

kohaldas valesti TsÜS § 154. Kostja arvates on liisingumaksete tasumine peanõudeks, millele

lisanduvad kõrvalkohustustena viivis, tasud ja muud võlad. TsÜS § 144 järgi aegub kõrvalkohustusest

tulenev nõue koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka siis, kui kõrvalnõue ei oleks eraldi veel

aegunud. Kuna käendusleping ei kohusta käendajat tasuma sissenõutavat kohustust perioodiliste

maksetena, ei kohaldu 2005. a veebruari ja märtsi maksetele TsÜS § 154.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon muutmata. TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku

põhjendust.

10. Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel võlgniku tasumata liisingumaksete ning

liisinguesemega seotud ja liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud kulude tasumist. Kostja vastuväite

kohaselt on hageja nõue aegunud.

Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et asjas tuleb kohaldada TsÜS § 154. Hageja tugineb oma

nõude esitamisel kostja vastu VÕS §-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse

hüvitisnõudega. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi ning liisinguvõtja poolt hüvitatava summa

kindlaksmääramise põhimõtteid on kolleegium põhjalikult käsitlenud nt 29. aprilli 2008. a otsuse p-

des 14-19 (tsiviilasi nr 3-2-1-33-08). Selles lahendis rõhutas kolleegium, et liisingulepingu

ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi

hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-29-06, p 24 ja 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 25). Niisugused kulutused

on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud

ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhul,

kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel

arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Seega on VÕS § 367 lg 3 järgi liisinguandja nõude arvestamise

aluseks liisingueseme väärtus.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab

TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue

sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist

kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse

täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või

muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS

§ 82 lg 3).

Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise

tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning

liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse

täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral

liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja

pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast.

Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist

kohtuväliselt.

Kolleegium selgitab, et nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad

nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas

kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu.

Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja menetlemisel hageja nõude aegumistähtaja alguse

väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus pärast

lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi.

Kui hageja põhinõue on aegunud, tuleb aegumise kohaldamisel arvestada ka TsÜS §-ga 144, mille

järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei

oleks eraldi veel aegunud.

11. Ebaõige on kostja seisukoht, et tema käendajana ei pidanud tasuma liisingumakseid perioodiliste

maksetena. Käenduslepingu kohaselt võtab käendaja kohustatu rahalisi kohustusi kui enda kohustusi

(VÕS § 142 lg 1).

12. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 viimase lause alusel maakohtu otsustada.

Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149

lg 4 teise lause kohaselt riigituludesse.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu