3-2-1-28-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-28-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. aprill 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Andrei Malahhovi hagi korteriühistu Vilde 82 vastu

korteriomandi omandiõiguse tunnustamiseks, ebaõige kande

parandamiseks kinnistusraamatus ja kostja kohustamiseks

kinnisasja üle andma või korteriomandi väärtuse

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-24587

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrei Malahhovi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

940 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Andrei Malahhov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Kostja korteriühistu Vilde 82 (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Asko Pohla

Asja läbivaatamise kuupäev

16. märts 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-24587

ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada Andrei Malahhovi kassatsioonkaebus.

3. Tagastada Natalia Lausmaale 22. oktoobril 2008. a Andrei Malahhovi kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 9400 (üheksa tuhat nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrei Malahhov (hageja I) ja Tamara Filipenko (hageja II) esitasid 13. septembril 2006. a Harju

Maakohtule korteriühistu Vilde 82 (kostja) vastu hagi, milles palusid tunnustada Tallinnas X. Xxxxx

xxx xx-xx asuva korteriomandi omandiõigust 1/2 mõttelises osas hagejal I ning 1/2 mõttelises osas

hagejal II. Hagejad palusid kohustada kostjat andma korteriomand tasuta nende omandisse ning

parandada kinnistusraamatu kandeid registriossa nr 88474 (vana registriosa number) kantud

kinnisasja omaniku kohta järgmiselt: kustutada kanne Elamuühistu E. Vilde tee 82 (registrikood

xxxxxxxx, Tallinn) ning teha uus kanne, millega kanda omanikuna 1/2 mõttelises osas sisse hageja I

ja 1/2 mõttelises osas hageja II.

27. novembril 2006. a esitatud hagiavalduse täpsustuses palus hageja II mõista kostjalt välja

500 000 krooni hüvitisena korteri poole osamaksu eest ja alternatiivse nõudena palus tunnustada

hageja II omandiõigust 1/2 osale korteriomandist ja kohustada kostjat kinnisasja üleandmiseks koos

kinnistusraamatus kannete tegemisega. 28. novembril 2006. a esitas hageja I hagiavalduse täpsustuse,

milles jäi oma hagiavalduses esitatud nõude juurde ning esitas alternatiivse nõude mõista kostjalt

hagejale välja 500 000 krooni kostja poolt alusetult omandatud vara hariliku väärtuse hüvitamiseks.

3. septembril 2007. a sõlmitud notariaalse nõude loovutamise lepinguga omandas hageja I hagejalt II

kõik hagejale II kui Vladimir Mozuli pärijale kuuluvad varalised ja mittevaralised õigused.

22. novembri 2007. a määrusega rahuldas maakohus hageja I taotluse menetlusse astumiseks

hageja II asemel.

16. jaanuari 2008. a eelistungil esitatud täpsustatud hagiavalduses palus hageja I tunnustada enda

omandiõigust Tallinnas X. Xxxxx xxx xx-xx asuva korteriomandi suhtes ning parandada Harju

Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 8847401 teise jao kannet omaniku kohta järgmiselt:

kustutada kanne Elamuühistu E. Vilde tee 82 (registrikood xxxxxxxx, Tallinn) omandiõiguse kohta

ning teha uus kanne, millega kanda Harju Maakohtu kinnistusameti registriosa nr 8847401 teise

jakku omanikuna hageja I.

Hagiavalduse kohaselt suri 7. detsembril 1997. a Olga Mozul, kes oma eluajal oli elamuühistu

E. Vilde tee 82 (edaspidi EÜ Vilde tee 82) liige ning kes kasutas EÜ-le Xxxxx xx xx kuuluvas elamus

korterit nr xx. Koos temaga elasid korteris tema abikaasa V. Mozul ning hageja I, kes oli tema

lapselaps. O. Mozul pärandas temale kuulunud vara, sh ka talle kuulunud 1/2 mõttelist osa EÜ Vilde

tee 82 osakust hagejale I. Ühistu liikmeks võeti O. Mozuli asemel tema üleelanud abikaasa V. Mozul.

V. Mozul suri 26. märtsil 2001. a. V. Mozuli seadusjärgseks pärijaks on hageja II.

EÜ Vilde tee 82 sõlmis 30. aprillil 2002. a notariaalse asjaõiguslepingu, millega kinnistas korteri

nr xx korteriomandina elamuühistu omandisse. Seejuures esitas EÜ Vilde tee 82 notarile valeandmeid

kõnealuse korteri valduse kohta, kinnitades, et korteri valdajaks on elamuühistu. Tegelikult on korteri

nr xx valdajaks pärast V. Mozuli surma olnud üksnes hageja I. Asjaõiguslepingu sõlmimine, millega

EÜ Vilde tee 82 võttis korteri enda omandisse korteriomandina, ning EÜ Vilde tee 82 kandmine

kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna rikub hagejate pärimisõigust ning on vastuolus

pärimisseaduse (PärS) § 139 lg-ga 1 ning eluruumide erastamise seaduse (EES) §-dega 211 ja 218.

EES § 211 järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Sama

seaduse § 218 lg-st 2 tuleneb, et kui elamuühistu üldkoosolek otsustab erastatud maa ja selle oluliseks

osaks saava elamu jagamise korteriomanditeks, kantakse elamuühistu poolt erastatud maa

kinnistusraamatusse korteriomanditena korterivaldajate nimele. Vaidlusaluse korteri valdajaks on

olnud hageja I. Eesti Vabariigi elamuseaduse (ES) kohaselt oleks õigus astuda elamuühistu liikmeks

olnud mõlemal hagejal, hagejal I ES § 22 lg 2 alusel ning hagejal II ES § 22 lg 4 alusel, kuid

nendevahelise kokkuleppe kohaselt jäi see õigus hagejale I. Liikmelisus elamuühistus tugineb

osamaksu omandiõigusele ega või tuleneda muust alusest. EÜ Vilde tee 82 võttis korteri enda

omandisse ilma seadusliku aluseta.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hageja I nõuet ei tule

rahuldada, kuna hageja I ei ole kunagi olnud EÜ Vilde tee 82 liige ega Xxxxx xx xx asuva korteri

nr xx ja osamaksu valdaja. Hagejatel puudub seaduslik alus nõuda vaidlusaluse korteriomandi

omandiõiguse tunnustamist ja ebaõige kande parandamist kinnistusraamatus.

ES § 14 lg 1 kohaselt kuuluvad korter ja osamaks elamuühistule. Elamuühistu liige sai kasutada

korterit elamuühistule kuuluvas elamus vaid liikmelisuse alusel. ES § 14 lg 2 kohaselt vastab

osamaksu suurus ühistu liikme valdusesse antud eluruumi üldpinna suurusele vastavale osale elamu

ehitusmaksumusest. Järelikult oli abikaasade O. Mozuli ja V. Mozuli ühisvaraks osamaksu

tagasinõude õigus ning nende pärandvaraks sai olla üksnes nimetatud osamaksu nõudeõigus. Pärast

O. Mozuli surma 7. detsembril 1997. a oli hagejal I õigus pärida 1/2 osa osamaksu nõudeõigusest.

Nõudeõigus ei ole aga samastatav korteri pärimisega ning poole osamaksu nõudeõigust ei saa pärida

seda kasutama või valdama asudes. Seega ei oma tähtsust asjaolu, et hageja elas vaidlusaluses

korteris. Hageja kasutas O. Mozuli ja V. Mozuli valduses olnud korterit üürniku staatuses. Lähtudes

ES § 10 lg-st 1, ei olnud hageja O. Mozuli perekonnaliige. V. Mozul kui O. Mozuli abikaasa sai

13. juulil 1998. a elamuühistu liikmeks ning korteri kasutajaks ja kogu osamaksu seaduslikuks

valdajaks. V. Mozul suri 26. märtsil 2001. a ning arvati samal päeval elamuühistust välja. Tema

pärandvaraks jäi osamaksu nõudeõigus. Eesti Vabariigi ühistuseaduse (ÜS) § 31 lg 4 kohaselt

tagastab ühistu osamaksu surnud liikme pärijale, kes ei astu ühistu liikmeks, ühe aasta möödumisel

liikme surmast ühe kuu jooksul. Kostja on nõus hüvitama väärtuse, mis oli korteril V. Mozuli pärandi

avanemise aja seisuga.

3. Harju Maakohus jättis 10. märtsi 2008. a. otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja I

kanda.

Maakohus leidis, et pooltel on õiguslik vaidlus selle üle, kas korteriomandi kinnistamine EÜ Vilde

tee 82 nimele on toimunud õiguspäraselt ning kas sellega on rikutud O. Mozuli ja V. Mozuli pärijate

(hagejate) õigusi. Seetõttu on vaja kindlaks teha, kas hagejal I on õigus nõuda kostjalt eelnimetatud

korteriomandi omandiõiguse üleandmist ja kinnistusraamatu kande parandamist.

Hageja I nõuded rajanevad sisuliselt kahel õiguslikul käsitlusel. Esiteks on hageja I palunud

tunnustada tema omandiõigust korteriomandile O. Mozuli pärijana, kellele läks pärandvarana üle

nõudeõigus 1/2 mõttelisele osale osamaksust EÜ-s Vilde tee 82. Teiseks on hageja I nõudeõiguse

loovutamise lepinguga omandanud ka hageja II kui V. Mozuli seadusjärgse pärija õiguse 1/2

mõttelisele osale osamaksust EÜ-s Vilde tee 82.

Hagejal I ei ole O. Mozuli pärijana õigust nõuda kostjalt korteriomandi tasuta üleandmist. O. Mozuli

pärandi avanemise ajal kehtinud ES § 22 lg 1 järgi oli elamuühistu liikmega koos elanud abikaasal

liikme surma korral eelisõigus elamuühistu liikmeks astumisel juhul, kui tal on õigus osale

osamaksust. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt oli pärandajaga koos elanud osamaksu või selle osa

pärijal eelisõigus astuda elamuühistu liikmeks juhul, kui pärandaja abikaasal selline õigus puudub või

kui ta ei soovi seda kasutada. Võttes aluseks enne 1. veebruari 2002. a kehtinud ÜS § 28 lg 1 ning

enne 1. jaanuari 2005. a kehtinud ES § 14 lg 1, oli O. Mozuli ja V. Mozuli kui abikaasade ühisvaraks

Tallinnas X. Xxxxx xxx xx majas asuva korteri nr xx osamaksu tagasinõude õigus. Korter ja osamaks

tema rahalises väärtuses kuulusid EÜ-le Vilde 82. Elamuühistu korteri kasutamise õigus ei põhine

omandiõigusel, vaid liikmelisusel. Sellest, et osamaks on üksnes liikme omand, on tehtud erand ES

§ 21 lg-s 1, kus tunnustatakse osamaksu kuulumist abikaasade ühisomandisse. Elamuühistu osamaksu

omandamist kaasomandisse seadus ei võimalda. Abikaasade ühisvaraks ei ole korter ega osamaks

elamuühistus, sest need kuuluvad elamuühistule. Abikaasade ühisvaraks võib olla osamaksu

tagasinõude õigus, kui ühistu liige ühistust lahkub või ta sealt välja arvatakse. Sellest tulenevalt jääb

abikaasade ühisvara jagamisel osamaksu tagasinõude õigus vaid sellele abikaasale, kes on

elamuühistu liige. Teine abikaasa võib nõuda kompensatsiooni abikaasalt, kellele jäi osamaksu

tagasinõude õigus. Vaidlustamata asjaolude kohaselt võeti pärast O. Mozuli surma ES § 22 lg 1

kohaselt elamuühistu liikmeks V. Mozul, mitte hageja I. V. Mozulile kui ühistu liikmele jäi seega ka

kogu osamaksu tagasinõude õigus. Hagejal I kui O. Mozuli õigusjärglasel olnuks õigus nõuda

V. Mozulilt temale pärandatud osa rahalist kompenseerimist. V. Mozul oli elamuühistu liige kuni oma

surmani. Hageja ei ole V. Mozuli pärija ning teda ei saaks ES § 10 lg-st 1 ja § 17 lg-st 1 lähtudes

õiguslikult lugeda ka V. Mozuli perekonnaliikmeks. Seetõttu ei oma kõnealuses kontekstis õiguslikku

tähtsust asjaolu, et hageja on võtnud vastu O. Mozuli pärandi ja olnud korteri otseseks valdajaks.

V. Mozuli pärandi avanemise hetkel ei kuulunud pärandaja vara hulka korteriomandit, mille

omandiõigust palub hageja I tunnustada. Pärandvara hulka kuulus nõudeõigus 1/2 mõttelisele osale

osamaksust EÜ-s Vilde tee 82. Elamuühistu korteri kasutamise õigus ei põhine omandiõigusel, vaid

liikmelisusel. Vaidlusaluse korteriomandi kinnistamise hetkel kehtinud EES § 218 lg-te 1 ja 2 järgi

andnuks liikmelisus elamuühistus õiguse saada elamualuse maa ja elamu korteriomanditeks jagamisel

korteriomandi kui kinnisasja omanikuks ühistu liikme valdusesse antud korteri suhtes. Samas ei anna

1/2 osamaksu tagasinõude õiguse omandamine veel iseenesest liikmelisust elamuühistus. ES § 23

lg 1 ning ÜS § 22 p 1 ja § 23 lg 2 järgi lõppes elamuühistu liikme surma korral tema liikmeksolek

liikme surmapäevast. ÜS § 25 lg 1 teise lause kohaselt pidi ühistu liikme pärija ühistu liikmeks

astumiseks esitama kirjaliku avalduse ühe aasta jooksul ühistu liikme surma päevast arvates. ÜS § 14

järgi toimus liikmeks vastuvõtmine ühistu üldkoosoleku või juhatuse otsuse alusel. Kui endise liikme

pärija otsustati liikmeks võtta, tekkisid tal ÜS § 25 lg 1 alusel liikme õigused ja kohustused endise

liikme surmapäevast. Sisuliselt sama tulenes ka EÜ Vilde tee 82 põhikirja punktidest 3.6 ja 3.7.

Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja II oleks elamuühistu endise liikme pärijana esitanud kirjaliku

avalduse elamuühistu liikmeks astumiseks. Seetõttu ei saa tal olla tekkinud elamuühistu liikme õigusi

ega kohustusi ning tal ei ole korteriomandi omandiõigust.

Korteriomandi kinnistamine kostja nimele ei riku hageja I subjektiivseid õigusi korteriomandi

omandiõigusele ning hagejal puudub seega õigus hageda 30. aprillil 2002. a tehtud korteriomandite

kinnistamisavalduse tühisuse tuvastamist. Eeltoodust lähtuvalt ei saa hagejat lugeda ka

asjaõigusseaduse § 65 lg 1 tähenduses isikuks, kelle õigust on kinnistusraamatu ebaõige kandega

rikutud, ning kes saaks seetõttu hageda kostjalt nõusolekut kinnistusraamatu kannete muutmiseks.

Kuigi hagejal I puudub õigus nõuda korteriomandi omandit, võib tal hageja II õigusjärglasena olla

kostja vastu võlaõiguslikke nõudeid. Surnud liikme pärijale, kes ei astu ühistu liikmeks, tuli ühistul

ÜS § 31 lg 4 järgi osamaks tagastada ühe aasta möödumisel liikme surmast ühe kuu jooksul.

Osamaksu suuruse hindamisel tuleks lähtuda selle harilikust väärtusest. Kuivõrd hageja kostja vastu

(alternatiivset) rahalist nõuet esitanud ei ole ning on kohtule kinnitanud, et ta nimetatud nõuet esitada

ei soovi, ei pidanud maakohus hageja nõudeõiguse olemasolu ja suurust vajalikuks üksikasjalikumalt

käsitleda.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

ja teha uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada kas omandiõiguse tunnustamise ja

kinnistusraamatu kande parandamise nõudes või alternatiivses osamaksu rahalise väärtuse hüvitamise

nõudes.

O. Mozuli kui elamuühistu liikme varaks oli tema õigus 1/2 ühistu osamaksule kui abikaasade

ühisvarale. Selle vara pärandas ta hagejale I. Õigus ühistu osamaksule ei kuulu selliste õiguste hulka,

mis oleks lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult

teisele üle minna. Järelikult kuulus alates 7. detsembrist 1997. a hagejale I õigus 1/2 osamaksule

elamuühistus. Asjaolu, et üleelanud abikaasa V. Mozul kasutas oma eelisõigust astuda ühistu

liikmeks, ei saanud hagejale I kuuluvat õigust 1/2 osamaksule lõpetada ega saanud see ka iseenesest

üle minna elamuühistu liikmeks võetud pärandaja abikaasale. Pärast V. Mozuli surma 26. märtsil

2001. a ühistu hageja I avaldust ühistu liikmeks astumiseks ei arutanud, leides, et hageja I on oma

õiguse osamaksule kaotanud.

Hagejal II puudus võimalus ühe aasta jooksul pärast pärandaja surma ühistu liikmeks astumise

avaldust esitada, kuivõrd pärimisõiguse tunnistus väljastati talle alles 6. juunil 2006. Selleks ajaks ei

olnud EÜ-d Vilde tee 82 enam olemas, kuna see oli likvideeritud selle õigusjärglase korteriühistu

Vilde 82 moodustamisega. ÜS § 25 lg 1 sätestab ühistu liikmeks astumise avalduse esitamise korra,

kuid ei sisalda mingeid juhiseid juhuks, kui avaldus on jäänud tähtaja jooksul esitamata. Seega tuleb

juhinduda üldistest sätetest nõude aegumise tähtaja kohta. Kehtinud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 120 lg 2 p 5 kohaselt peatub nõude aegumistähtaeg pärandaja surmast kuni pärandi

vastuvõtmiseni.

Maakohus rikkus ka menetlusõiguse norme. Esialgu olid hagejad esitanud alternatiivse nõude

osamaksu väärtuse hüvitamiseks. Otsuse kohaselt jättis kohus nõude hindamata, kuna hageja I ei

soovinud alternatiivset nõuet menetluse lõpuks toetada. Alternatiivse nõude osas menetlust

kohtumäärusega ei lõpetatud ja kohus ei ole selle kohta seisukohta võtnud. Seega on kohus rikkunud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1, mille kohaselt peab kohus otsuse tegema iga

nõude suhtes, kui menetlust ei ole lõpetatud.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus jättis 22. septembri 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täpsustada osas, mis puudutab

elamuühistu osamaksu kuuluvust, kuna maakohtu käsitlus on selles osas vastuoluline. Maakohus on

pidanud osamaksu kord ühistule ja kord ühistu liikmele kuuluvaks. ES § 14 lg-st 2 ja § 21 lg-st 1

tuleneb, et elamuühistu osamaks kuulus seaduse kohaselt elamuühistu liikmele, mitte ühistule. Samas

on õige maakohtu järeldus, mille järgi reeglist, mille kohaselt osamaks on üksnes liikme omand, on

tehtud erand ES § 21 lg 1 teises lauses, kus tunnustatakse osamaksu kuulumist abikaasade

ühisomandisse. Seega võis osamaks elamuühistus kuuluda abikaasade ühisvara hulka sellele

vaatamata, et ühistu liikmeks oli vaid üks abikaasadest. Õige on ka, et osamaksu kuulumine

kaasomandisse ei olnud seaduse kohaselt võimalik. Hageja I ei ole nimetanud ühtegi sätet, millest

võiks niisuguse võimalikkuse tuletada. Seega võis teistele isikutele, kes pärisid ühistu liikmelt, kellele

elamuühistu osak oli kuulunud ühiselt abikaasaga, pärimise teel üle minna üksnes osamaksuosa

suurusele vastav tagasinõudeõigus.

Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalune osamaks elamuühistus kuulus V. Mozulile ja O. Mozulile

kui abikaasadele, et pärast O. Mozuli surma kuulus V. Mozulile osa osamaksust ja et ta võeti

elamuühistu liikmeks ES § 22 lg 1 alusel. Seega läks aga kogu osamaks V. Mozuli omandisse ning

O. Mozuli pärijaks olev hageja I päris õiguse nõuda V. Mozulilt kaotatud osamaksuosa eest rahalist

hüvitist. Sellest tulenevalt kuulus V. Mozuli pärandvara hulka kogu osamaks vaidlusaluses

elamuühistus, kuid V. Mozuli pärija hageja II oleks saanud selle omandada üksnes juhul, kui ta oleks

võetud elamuühistu liikmeks kooskõlas ES §-s 22 sätestatuga. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja II

avaldust elamuühistu liikmeks astumiseks ei esitanud ning liikmeks teda ei võetud. Seega ei ole

hageja II elamuühistu osamaksu omandanud.

Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga I, et tal oli pärast V. Mozuli surma õigus astuda elamuühistu

liikmeks ES § 22 lg 2 alusel. V. Mozul oli kogu elamuühistu osamaksu omanik ning temalt hageja I ei

pärinud. V. Mozuli pärijaks oli hageja II, pärandvara hulka kuuluva elamuühistu osamaksu pärijale

üleminekul tuli aga arvestada seaduses sätestatut. Asjaolu, et pärimisõiguse tunnistus väljastati

hagejale II alles 6. juunil 2006. a, ei muuda midagi. Aegumistähtaja kohta sätestatu ei ole kohaldatav

ÜS § 25 lg-s 1 sätestatud tähtaja kohta, sest tegemist ei ole aegumist ettenägeva, vaid õigust lõpetava

tähtajaga.

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse kohaselt loobus hageja I esimese astme kohtu

menetluses alternatiivsest nõudest raha saamiseks ja sama nähtub maakohtu 16. jaanuaril 2007. a

toimunud istungi protokollist. Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga I, et maakohus oleks pidanud

jätma alternatiivsest nõudest loobumise vastu võtmata TsMS § 429 lg 5 alusel. Hageja I ei ole

kaebuses tuginenud asjaoludele, millest võiks järeldada mõne hagist loobumise vastu võtmata

jätmiseks vajaliku aluse olemasolu. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud TsMS § 438 lg-

t 1, kui ei teinud otsust hageja alternatiivselt esitatud rahalise nõude kohta, millest hageja oli

kohtumenetluses loobunud. Viidatud normis sätestatud kõigi nõuete all on, arvestades TsMS § 428

lg 1 p-s 3 ja § 429 lg-tes 1 ja 5 märgitut, peetud silmas üksnes neid nõudeid, millest hageja ei olnud

menetluse kestel loobunud või millest loobumist ei olnud kohus vastu võtnud. Maakohus rikkus neid

sätteid, kui ei lahendanud alternatiivsest nõudest loobumise avaldust määrusega. See ei tähenda aga,

nagu oleks maakohtul tulnud see nõue otsusega sisuliselt lahendada. See iseenesest ei muuda ka

vaidlustatud kohtuotsust sisult ebaõigeks, sest otsus ei takista hagejal taotleda maakohtult

alternatiivsest nõudest loobumise vastuvõtmise kohta kohtumääruse tegemist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule või teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata PärS §-d 130 ja 139.

Hageja I päris O. Mozulilt 1/2 mõttelist osa EÜ Vilde tee 82 osakust. V. Mozuli ühistu liikmeks

võtmisega ei saanud hageja I omand mõttelisele osale osamaksust üle minna V. Mozulile. Seega oli

pärast V. Mozuli surma osamaks hageja I ja hageja II kaasomandis. Kostja rikkus sellega, et lasi end

korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse sisse kanda, hagejate õigust olla korteriomandi

omandajateks EES § 21¹ ja § 218 alusel osaku nõudeõiguse pärijatena. Kostja ei saanud

korteriomandit omandada, sest talle ei ole kunagi osamaksu tagasinõudeõigus kuulunud ja ta ei ole

kunagi olnud korteri valdajaks.

Ringkonnakohus on ka ebaõigesti leidnud, et ÜS § 25 lg-s 1 sätestatud üheaastase tähtaja suhtes ei

ole võimalik rakendada aegumise peatumise sätteid.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Kolleegium leiab, et maakohus ja ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme,

jättes lahendamata hageja I alternatiivse nõude korteriomandi väärtuse hüvitamiseks. Hagejad on

esitanud 27. ja 28. novembril hagiavalduste täpsustustes alternatiivse nõude korteriomandi väärtuse

hüvitamiseks. Maakohtu 16. jaanuari 2007. a istungi protokollist nähtub hageja I esindaja lause:

!Alternatiivsest nõudest korteri väärtuse kompenseerimiseks hageja samuti loobub." Maakohus on

oma otsuses viidanud sellele kohtuistungi protokollile ja lugenud seda hageja kinnituseks, et hageja

kostja vastu rahalist nõuet esitada ei soovi. Ringkonnakohus leidis, et hageja I on alternatiivsest

nõudest loobunud.

TsMS § 429 lg 1 teise lause kohaselt võtab kohus hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi

lõpetab asja menetluse. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole hagist loobumist määrusega vastu

võtnud. Samuti pole määrusega lõpetatud menetlust hageja I alternatiivse nõude osas. Kohtud ei ole

seda nõuet ka sisuliselt lahendanud. Jättes lahendamata menetluses oleva nõude, on kohtud rikkunud

TsMS § 438 lg 1 teist lauset, mille kohaselt, kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi

nõuete kohta.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas hageja I on alternatiivsest nõudest

loobunud. Juhul kui hageja I on nõudest loobunud, peab ringkonnakohus TsMS § 429 lg 1 kohaselt

hagist loobumise määrusega vastu võtma ja selle nõude menetluse lõpetama. Juhul kui hageja I ei

loobu nõudest, peab ringkonnakohus kohtuotsuses võtma seisukoha hageja I alternatiivse nõude

kohta juhul, kui esmane nõue jääb rahuldamata.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et elamuühistu osamaks (osak) kuulus

elamuühistu liikmele, mitte elamuühistule. Ekslik on aga ringkonnakohtu seisukoht, et V. Mozuli

elamuühistu liikmeks astumisega läks kogu osamaks tema omandisse. Pooled ei vaidle selle üle, et

enne O. Mozuli surma kuulus osamaks O. Mozuli ja V. Mozuli ühisomandisse. Samuti ei vaielda selle

üle, et O. Mozuli pärijaks oli hageja I ja V. Mozuli pärijaks oli hageja II. O. Mozuli pärandi

avanemise ajal kehtinud PärS § 2 järgi on pärand pärandaja vara. Pärandiks ei ole pärandaja õigused

ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga.

Elamuühistu osamaksu omandiõigus ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga, seega kuulus see

O. Mozuli pärandi hulka. PärS § 130 lg 1 järgi läksid pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik

pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt olid lahutamatult seotud

pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saanud ühelt isikult teisele üle minna. Seega läks

O. Mozuli pärandi vastuvõtmisega hagejale I üle ka O. Mozulile kuulunud 1/2 mõttelist osa

elamuühistu osamaksust. Kolleegium leiab, et olukorras, kus elamuühistu osamaks on abikaasade

ühisomandis, on võimalik, et ühe abikaasa surma korral läheb osamaks tema pärija ja üleelanud

abikaasa kaasomandisse. Sellest tulenevalt oli pärast O. Mozuli surma osamaks hageja I ja V. Mozuli

kaasomandis, kusjuures mõlemale kuulus 1/2 mõttelist osa osamaksust. Pärast V. Mozuli surma oli

osamaks seega hageja I ja hageja II kaasomandis.

12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna hagejad ei olnud elamuühistu liikmed,

ei olnud hagejatel õigust nõuda endale korteriomandi üleandmist. EES § 218 lg 1 kohaselt on

elamuühistul korterivaldajate - ühistuliikmete üldkoosoleku otsusel õigus erastada elamuühistule

kuuluva elamu alune ja selle teenindamiseks vajalik maa. EES § 218 lg 2 järgi, kui elamuühistu

üldkoosolek otsustab erastatud maa ja selle oluliseks osaks saava elamu jagamise korteriomanditeks

ja elamuühistu reorganiseerimise korteriühistuks, kantakse elamuühistu poolt erastatud maa

kinnistusraamatusse korteriomanditena korterivaldajate nimele. EES § 218 ei sätesta, kelle omandisse

lähevad korteriomandid, mis moodustatakse korteritest, millel puudub ühistuliikmest korterivaldaja.

Kolleegium leiab, et tegemist on seaduselüngaga, mis tuleb sisustada tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 4 kohaselt analoogia alusel. Kolleegiumi arvates puuduvad lähedast õigussuhet

reguleerivad sätted, seega tuleb lähtuda lünga sisustamisel seaduse või õiguse üldisest mõttest.

Kolleegiumi arvates ei ole EES eesmärgiks jätta osamaksu omanikud, kes erastamise hetkeks ei ole

saanud elamuühistu liikmeteks, ilma korteriomandist. Teistsugune tõlgendus ei oleks kooskõlas

põhiseaduse § 32 lg-st 1 tuleneva omandi puutumatuse põhimõttega, sest osamaksu omanik jääks

sellisel juhul ilma osamaksust, saamata sellele vastavat korteriomandit.

Seega olukorras, kus puudub ühistuliikmest korterivaldaja, kes võiks saada korteriomandi omanikuks

EES § 218 lg 2 järgi, kuid on olemas elamuühistu osamaksu omanik, kes ei ole elamuühistu liige,

kuid kes elamuühistu liikmeks astumisel saaks kasutusõiguse sellele korterile, peaks elamuühistu

erastatud maa korteriomanditena kinnistamisel saama korteriomandi omanikuks see elamuühistu

osamaksu omanik.

13. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, tuleb menetluskulude jaotus

lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

14. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu