3-3-1-59-07 · Riigikohus

Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse kohta kohtuasjas nr 3-3-1-59-07

1. Leian, et A. Šuvalovi kaebus tuleks rahuldada osaliselt ilma seadusandja tegevusetuse (õigustloova

akti andmata jätmise) põhiseaduse vastaseks tunnistamiseta. Kassatsioonkaebus tuleks rahuldada

osaliselt.

Üldkogu on praeguses asjas lahendanud seadusandja poolt reguleerimata küsimuse, viitamata

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) või muu seaduse sättele (vt üldkogu

otsuse p 43). Olen seisukohal, et seadusandja tegevusetuse põhiseaduse vastaseks tunnistamise korral

ei ole Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil ega Riigikohtu üldkogul, tulenevalt

põhiseaduse (PS) §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest, pädevust ise kehtestada õiguslikku

regulatsiooni seadusandja asemel. Samas pole vaatamata üldkogu otsusele selge, missugune on

A. Šuvalovi kaebuse lahendamisse puutuv kehtiv õigus. Seetõttu jääb ka vaieldavaks, kas ja

missuguse seaduse alusel tohib justiitsminister A. Šuvalovi kaasusega sarnasel juhul vähendada

kohtuniku ametipalka.

Haldusasjade varasema praktika järgi on seadusandja poolt õigustloova akti andmata jätmise

põhiseaduse vastaseks tunnistamise korral (PSJKS § 15 lg 1 p 21 järgi) kannatanud isikul seadusandja

vastu kahju hüvitamise nõue (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 2. märtsi 2005. a otsus kohtuasjas

nr 3-3-1-92-04, p 14).

2. Kohtute seaduse (KS) § 8 lg 2 järgi kohaldatakse kohtunikule avaliku teenistuse seadust (ATS)

üksnes juhtudel, mida kohtute seaduses ei ole sätestatud. ATS § 12 lg 3 p 3 järgi laieneb avaliku

teenistuse seadus kohtunikele niivõrd, kuivõrd põhiseaduse või seadustega ei sätestata teisiti. ATS

§ 107 lg 2 järgi säilitatakse teenistussuhte peatumise ajaks ametnikule ametipalk koos lisatasudega

või makstakse muud hüvitist vaid seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Ükski seadus ei näe ette

kohtunikule palga või muu hüvitise maksmist ajal, mil kohtuniku teenistussuhe on peatunud ATS

§ 108 p 10 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 381 lg 3 alusel. Minu hinnangul on tegemist

seaduse lüngaga, mida saab ja tuleb ületada seaduse analoogia abil (vt käesoleva eriarvamuse p-d 3

ja 4). Analoogia kasutamine ei eelda seadusandja tegevusetuse põhiseadusevastaseks tunnistamist ega

tähenda õigusliku regulatsiooni kehtestamist seaduse lünga asemele. Seega oleksid kohtud ja üldkogu

saanud rahuldada A. Šuvalovi kaebuse ilma seadusandja tegevusetust põhiseaduse vastaseks

tunnistamata.

3. Riigikohtu varasemas praktikas on peetud seaduse analoogia kasutamist tingivaks seaduse lüngaks

olukorda, kus seaduse normistik on kohtuasja lahendamiseks ebapiisav ega vasta täies ulatuses

reguleerimisvaldkonna nõuetele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. märtsi 2008. a otsus kohtuasjas

nr 3-3-1-38-08, p 16). Analoogilise regulatsiooni valikul tuleb kaaluda nii kõikide asjast huvitatud

isikute huve kui ka tagajärgede otstarbekust, mis järgneksid ühe või teise regulatsiooni kohaldamisele

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 2. märtsi 2005. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-45-03, p 14).

Üldkogu on arvestanud seadusandja poolt reguleerimata küsimuse lahendamisel KS § 95 lg-t 4 (vt

üldkogu otsuse p 44). Minu arvates oleks seda sätet tulnud kasutada analoogia alusel (üldkogu

otsusest järeldub, et analoogiat siiski ei kasutatud). KS § 95 lg 4 esimene lause sätestab, et kui

distsiplinaarkolleegium kõrvaldab kohtuniku distsiplinaarasja menetlemise ajaks teenistusest, siis

võib ta vähendada kohtuniku palka samaks ajaks. KS § 95 lg 4 teine lause sätestab, et kohtuniku

palka ei või eelnimetatud juhul vähendada rohkem kui poole võrra.

Üldkogu otsusest ei selgu (vt p-d 38-45), millist seadust justiitsminister rikkus ning missuguse sätte

alusel kohustas üldkogu Justiitsministeeriumi maksma A. Šuvalovile 50% tema ametipalgast ja

lisatasudest kogu aja eest, mil A. Šuvalovi ametikohustused kohtunikuna olid kriminaalmenetluse

tõttu peatunud. Olen seisukohal, et justiitsminister kui esimese ja teise astme kohtunikele palga

maksmist korraldav ametiisik oleks pidanud kohaldama analoogia alusel KS § 95 lg-t 4 ja tegema

kaalutlusotsustuse haldusmenetluse seaduse § 4 järgi.

4. KS § 95 lg 4 analoogia korras kohaldamist põhjendan vajadusega välistada A. Šuvalovi

põhiõiguste rikkumine.

A. Šuvalovile palga maksmata jätmine riivab PS § 22 lg-s 1 sätestatud süütuse presumptsioonist

tulenevat põhiõigust mitte olla käsitatud kuriteos süüdi olevana enne kriminaalasjas süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumist. Nimetatud põhiõigus kaitseb isikut muu hulgas kriminaalasjas

süüdimõistmisega kaasnevate varaliste kitsenduste rakendamise eest enne kriminaalasjas

süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Praegusel juhul kitsendati justiitsministri käskkirjaga

A. Šuvalovi varalisi õigusi - ta jäeti ilma kohtuniku palgast - enne seda, kui jõustus tema

kohtunikuametist vabastamiseks KS § 101 järgi alust andev kriminaalasjas süüdimõistev kohtuotsus.

Lisaks riivati A. Šuvalovile palga maksmata jätmisega tema põhiõigust omandi puutumatusele PS

§ 32 lg 1 esimese lause järgi.

A. Šuvalovi PS § 22 lg-s 1 ja § 32 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguste riived teenivad üldisest

huvist tuletatavat legitiimset eesmärki - piirata riigi kulutuste tegemist (palga maksmist)

kriminaalsüüdistuse tõttu ametist ajutiselt kõrvaldatud kohtunikule, kes kuriteos süüdimõistmise

korral loetakse kohtunikuametist vabastatuks alates kriminaalasjas süüdimõistva kohtuotsuse

jõustumisest (KS § 101). Kohtuniku palgast täielik ilma jätmine ajal, mil tema teenistussuhe on

peatunud ATS § 108 p 10 ja KrMS § 381 lg 3 alusel, kujutaks aga endast ebasobivat meedet

eelnimetatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Selline meede oleks vastuolus PS § 146 teises lauses

sätestatud kohtu sõltumatuse põhimõttega ja PS § 147 neljanda lõikega, mille järgi sätestab seadus

kohtuniku sõltumatuse tagatised. Nõustun seisukohaga, et kohtuniku ametipalk on kohtuniku

sõltumatuse üks tagatistest (vt üldkogu otsuse p-d 30-36). Samuti ei oleks see meede

proportsionaalne. Ebaproportsionaalsus ilmneb muu hulgas KS § 49 lg-s 1 sätestatud kohtuniku

muudel töökohtadel töötamise piirangutest. Need piirangud kehtivad kohtuniku jaoks ka ajal, mil

tema teenistussuhe on peatunud (vt üldkogu otsuse p-d 26-28).

5. Kohtud tõlgendasid A. Šuvalovi kaebust kohustamiskaebusena. Nad jätsid tähelepanuta

A. Šuvalovi taotluse tühistada justiitsministri 26. juuni 2006. a käskkiri nr 233-k, kuigi ta ei ole

sellest taotlusest loobunud. Kassatsioonkaebuses on A. Šuvalov nõudnud jätkuvalt eelnimetatud

käskkirja tühistamist.

Ma ei nõustu üldkogu otsuses p-s 21 toodud seisukohaga, et justiitsministri vaidlustatud käskkiri on

haldusesisene akt. See käskkiri on A. Šuvalovi õiguste piiramise rakendusakt (ilma selle käskkirjata

oleks ta saanud edasi kohtunikupalka). A. Šuvalov oli selle käskkirja haldusorganiväliseks

adressaadiks. Praegusel juhul jääb A. Šuvalovile enne tema kohtunikuametist vabastamist ametipalga

maksmise täielikult peatanud käskkiri jõusse. Üldkogu otsus ei kohusta justiitsministrit seda käskkirja

tühistama.

Samas, olles tunnistanud justiitsministri vaidlustatud käskkirja haldusesiseseks aktiks, pidanuks

halduskohus tagastama A. Šuvalovile tema kaebuse selle käskkirja vaidlustamise osas

halduskohtumenetluse seadustiku § 11 lg 4 alusel. Nimetatud sätte kohaselt tagastab halduskohus

määrusega kaebuse või protesti, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, näidates võimaluse

korral määruses, kuhu tuleb pöörduda.

Tambet Tampuu