3-2-1-3-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-3-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. veebruar 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

FERROLINE GRUPP OÜ hagi Arco Transport AS-i vastu

veolepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-19570

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Arco Transport AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

40 047 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ferroline Grupp OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kai Amos

Kostja Arco Transport AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Vahur Kivistik

Asja läbivaatamise kuupäev

2. veebruar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10. märtsi 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 2-07-19570 ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Arco Transport AS-i arvelduskontole nr 17000503095 (Nordea Pank) tema

kassatsioonkaebuselt 16. juulil 2008 advokaadibüroo Hansa Law Offices osaühingu tasutud

kautsjon 401 (nelisada üks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. FERROLINE GRUPP OÜ (hageja) esitas 21. mail 2007 Arco Transport OÜ (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt tasumata arvete alusel välja kokku 40 047 krooni.

Hagiavalduse kohaselt tellis kostja hagejalt 8. mail 2006 rahvusvahelise autoveo kauba

transportimiseks Halleinist (Austria) Tallinnasse. Kostja pidi veose toimetama edasi Sankt Peterburgi.

Kaubaveolepingu nr 8311/1-2006 (edaspidi leping) järgi tuli kaup laadida peale 9. mail 2006 ja maha

15. mail 2006. Pooled leppisid kokku, et lepingule kohaldatakse rahvusvahelist kaupade

autoveolepingu konventsiooni (CMR). Hageja ei toimetanud veost kokkulepitud ajaks Tallinnasse ja

veo korraldas Venemaal asuv saaja ning kaup jõudis kohale 25. mail 2006. Saaja esitas kostjale

30. novembril 2006 nõude 3631 euro (ca 56 788 krooni) maksmiseks. Kostja esitas hagejale

21. detsembril 2006 pretensiooni kahju hüvitamiseks, kuid hageja lükkas selle tagasi, sest kostja

esitas pretensiooni hilinenult.

Hageja esitas teiste kaubavedude eest kostjale 2007. aasta jaanuaris ja veebruaris arved, mille järgi

pidi kostja tasuma hagejale 40 047 krooni. Kostja arveid ei tasunud. Kostja väitel tasaarvestas ta

hageja nõuded oma nõudega hageja vastu. Tasaarvestust ei toimunud, sest kostja ei ole esitanud

nõuetekohast tasaarvestusavaldust. Samuti olnuks tasaarvestus lubamatu, sest kostja kahjuhüvitise

nõue oli vaieldav. Isegi kui kostjal olnuks hageja vastu nõue, oleks see kohtuistungi toimumise ajaks

aegunud, sest nii CMR art 32 kui ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 802 näevad niisugustele nõuetele ette

üheaastase aegumistähtaja. Nõude aegumist ei saanud peatada ka väidetav tasaarvestamine, sest

vaieldavat nõuet ei saanud tasaarvestada.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja tasaarvestas hagis esitatud nõuded oma nõuetega hageja vastu 6. märtsi 2007. a e-kirjaga

saadetud avaldusega. Kostja nõuded hageja vastu tulenesid sellest, et hageja pidi toimetama kauba

Austriast Tallinna, kuid ei teinud seda õigeaegselt. Seetõttu toimetas kostja teine lepingupartner

kauba ise Austriast Sankt Peterburgi ja esitas seejärel kostjale 3631 euro, s.o ca 56 000 krooni

suuruse kahju hüvitamise nõude See nõue ongi hageja nõudega tasaarvestatud.

Asja ei saa lahendada CMR-i alusel, sest hageja ei võtnud kaupa enda valdusesse ega vedanud.

VÕS § 802 lg 1 teise lause järgi on raske hooletuse või tahtluse korral nõude aegumistähtaeg kolm

aastat. Hageja käitumises esines vähemalt raske hooletus.

3. Harju Maakohus rahuldas 10. märtsi 2008. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

40 047 krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas asjas tuleb kohaldada CMR-i

või võlaõigusseadust ja kas kahjuhüvitise nõue on välistatud CMR art 30 lg 3 alusel.

Asi tuleb lahendada CMR-i alusel, sest pooled leppisid lepingus kokku, et lepingu täitmise ja

vaidlusküsimuste lahendamise aluseks on CMR. Samuti on täidetud CMR-i kohaldamise eeldused

(CMR art 1). Kauba vastuvõtmise koht oli Austrias ja üleandmiseks ette nähtud koht Eestis, kaupa

tuli vedada autoga ja Eesti on nimetatud konventsiooni osaline.

CMR art 17 lg 1 alusel vastutab vedaja kauba kaotsimineku või vigastamise eest eeldusel, et see

toimub ajal, mil kaup oli vedajale üle antud. Kohaletoimetamisega viivitamine ei eelda CMR art 17

lg-st 1 tulenevalt seda, et kaup oleks vedajale üle antud. Konventsiooni eesmärgiks on reguleerida

rahvusvahelise autoveo puhul kõiki lepingulisi suhteid. Konventsiooni eesmärgiks ei ole, et viivituse

korral kohalduks konventsioon ja teistsuguse lepingurikkumise korral kohalduks siseriiklik õigus.

Poolte veoleping jõustus mitte kauba vedajale üleandmise hetkest, vaid lepingu sõlmimise hetkest, ja

kõiki lepingust tulenevaid küsimusi reguleerib CMR. Seega ei välista CMR art 17 lg 1 vedaja

vastutust CMR-i järgi ka juhul, kui viivitus oli tingitud sellest, et vedaja ei läinud nõutud ajal kaubale

järele.

CMR art 30 lg 3 kohaselt võib kauba kohaletoimetamisega viivitamine põhjustada hüvitise maksmise

ainult sel juhul, kui avaldus oli tehtud kirjalikult 21 päeva jooksul arvates kauba saaja käsutusse

üleandmise päevast. Praeguses vaidluses on tegemist ebatüüpilise olukorraga, kus vedaja ei andnud

saajale kaupa üle, sest siis, kui vedaja kaubale järele läks, oli see juba ära viidud. See ei tähenda, et

CMR art 30 lg-st 3 tulenev vastutuse välistus ei kohalduks, sest norm, mille kohaselt 21-päevane

tähtaeg hakkab kulgema kauba saajale üleandmise päevast, teenib tähtaja arvestamise eesmärki ja

selle normi eesmärk ei ole välistada vastutuse välistamise normi olukorras, kus kaupa vedajale üle ei

antudki. Hageja hinnangul võiks selle päevana kõne alla tulla päev, mil kaup jõudis tegelikult

vedajani Sankt Peterburgis, s.o 25. mai 2006. Kostja teistsugust seisukohta ei esitanud. Seega tulnuks

kostjal esitada CMR art 30 lg-s 3 sätestatud avaldus hiljemalt 15. juunil 2006. Kostja kinnitusel esitas

ta pretensiooni alles 21. detsembril 2006, mil nõude esitamise tähtaeg oli juba möödas.

Kuna asi tuleb lahendada CMR-i alusel, mis välistab võlaõigusseaduse kohaldamise, ei saa kostja

kahju hüvitamise nõuet võlaõigusseaduse alusel maksma panna. Sellest tulenevalt ei ole kostjal

hageja vastu nõuet, mida saaks tasaarvestada, ja kostjalt tuleb VÕS § 108 lg 1, § 774 lg 1 teise lause

ja § 76 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista 40 047 krooni.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, sest maakohus kohaldas vaidluse

lahendamisel vääralt CMR-i ja tuvastas vääralt, et tegemist on viivitamisega CMR art 17 lg 1 mõttes.

CMR-ist ei tulene, et selle eesmärk oleks reguleerida kõiki rahvusvahelisi autovedusid puudutavaid

küsimusi ja välistada täielikult siseriikliku õiguse kohaldumine. Kostjal oli nõue hageja vastu ja see

on õiguspäraselt tasaarvestatud.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. juuni 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus lahendas asja õigesti CMR-i

alusel, sest pooled leppisid kokku veoteenuse osutamises, kusjuures veose lähte- ja sihtkoht asusid

erinevate riikide territooriumil. Samuti leppisid pooled kokku, et lepingu täitmise ja vaidlusküsimuste

lahendamise aluseks on CMR. Pooled leppisid ka kokku, et kaubaveoleping jõustub allakirjutamisel.

Seega tuli lepingule kohaldada CMR-i.

Kostja esitatud kohaletoimetamisega viivitamise võimatusega seotud väited ei ole asjakohased. CMR

art 17 lg 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest,

samuti kohaletoimetamisega viivitamise eest. Pooled leppisid kokku, et hageja toimetab kauba

kostjale 15. maiks 2006. CMR art 20 lg 1 kohaselt juhul, kui kaupa ei toimetatud kohale kokkulepitud

tähtaja möödumisest 30 päeva jooksul, loetakse, et kaup on kaotsi läinud. CMR art 19 kohaselt on

kaup kohale toimetatud viivitusega, kui seda tehakse 30 päeva jooksul pärast kohaletoimetamise

tähtaja lõppu. Asjas on tõendatud, et hageja ei toimetanud kaupa kostjale 15. maiks 2006 kätte.

Seejärel läks kostja ise kaubale järele ja toimetas selle lõplikule saajale 25. maiks 2008. Maakohus

leidis õigesti, et kohaletoimetamisega viivitati.

CMR art 30 lg 3 kohaselt võib kauba kohaletoimetamisega viivitamine tuua kaasa hüvitise tasumise

ainult sel juhul, kui vedajale on 21 päeva jooksul esitatud sellekohane kirjalik avaldus kauba saaja

käsutusse üleandmise päevast arvates. Maakohus märkis kohtuotsuses põhjendatult, et viidatud 21-

päevane teatamise tähtaeg laienes ka pooltele ja see möödus 15. juunil 2006. Kuna kostja ei esitanud

oma seisukohta 21-päevase tähtaja arvestamisele, asus maakohus õigele seisukohale, et CMR art 30

lg-s 3 toodud kirjaliku avalduse esitamata jätmisega lõppes kostja nõue hageja vastu ning nõude

puudumise tõttu ei saanud kostja oma nõuet hageja nõudega 6. märtsil 2007 tasaarvestada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud vääralt CMR art 17 lg-t 1 ja art 30 lg-t 3

ja kvalifitseerisid vääralt hageja lepingurikkumise kauba kohaletoimetamisega viivitamiseks.

CMR art 17 lg 1 järgi oleks viivitamisega tegemist siis, kui vedaja oleks võtnud kauba vedamiseks

vastu või vähemalt asunud lepingut täitma. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei läinudki kaubale

järele, seega on tegemist kohustuse täitmata jätmisega, mitte kohustuse täitmisega viivitamisega.

CMR-i eesmärk ei ole reguleerida kõiki rahvusvahelisi autovedusid puudutavaid küsimusi. Kuna

hageja kaupa ei vedanudki, siis tuleb kohaldada poolte suhetele siseriiklikku õigust. Kostjal on

VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi kahju hüvitamise nõue hageja vastu, millele kohaldub

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi üldine kolmeaastane aegumistähtaeg. See

nõue on hageja nõudega tasaarvestatud. Kuna alama astme kohtud ei võtnud seisukohta

tasaarvestamise eelduste kohta, tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud, sest kõigile apellatsioonkaebuse väidetele ei

ole vastatud.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Alama astme kohtud

tuvastasid õigesti, et hageja rikkus küll lepingut, kuid kostjal puudub hageja vastu nõue, mida

tasaarvestada, sest kostja ei esitanud oma nõuet tähtaegselt 21 päeva jooksul. Kohtud kohaldasid

õigesti CMR-i, sest tegemist oli rahvusvahelise kaubaveoga. Isegi juhul, kui kostja nõue tuleneks

võlaõigusseadusest, tuleb sellest samuti 21 päeva jooksul teatada ja vedaja suhtes kehtib üheaastane

aegumistähtaeg (VÕS §-d 801 ja 802).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise

ja kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada ja asi

tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli hageja vastu nõue, mida tasaarvestada, ja kas kostja

tasaarvestas hageja nõuded oma nõudega.

Pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik soovis vedada kaupa Austriast Venemaale ja et kostja tellis

selleks hagejalt 8. mail 2006 rahvusvahelise autokaubaveo Austriast Eestisse ja pidi kauba ise edasi

Venemaale toimetama. Veolepingu järgi pidi hageja laadima kauba peale 9. mail 2006 ja maha

15. mail 2006. Lepingu täitmise ja vaidlusküsimuste lahendamise aluseks pidi lepingu järgi olema

CMR.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja ei läinud lepingus märgitud kuupäeval, s.o 9. mail 2006 kaupa

peale laadima ja hagejalt veo tellinud kolmas isik lasi kauba hilinenult ise vedada. Seega ei vedanud

hageja lepingus märgitud kaupa. Kuna pooled ei toimetanud autotranspordiga kolmanda isiku kaupa

tähtaegselt sihtkohta, pidi kolmas isik kauba õigeaegseks kohaletoimetamiseks kasutama

lennutransporti, mistõttu tuli tal selle eest võrreldes autoveo tasuga maksta 3631 eurot rohkem ning ta

palus selle summa kostjal hüvitada. Kostja on kolmandale isikule kahju hüvitanud ja palus hagejal

nimetatud summa talle hüvitada, kuid hageja keeldus. Väidetavalt ongi kostja nimetatud nõude

hageja erinevate veolepingute alusel hagis esitatud veotasunõuetega tasaarvestanud.

11. Kolleegiumi arvates asusid kohtud vääralt seisukohale, et kostja nõude olemasolu või puudumise

üle saab otsustada CMR-i sätete järgi. Samuti leidsid kohtud vääralt, et hageja käitumine lepingu

täitmisel on käsitatav kauba kohaletoimetamisega viivitamisena ja et kostja kaotas õiguse nõuda

kahju hüvitamist, kuna ta ei esitanud hagejale vastavat avaldust 21 päeva jooksul alates kauba saajale

üleandmisest.

12. Iseenesest on õige kohtute järeldus, et kuna pooled leppisid veolepingus kokku CMR-i

kohaldamises ja tegemist oli rahvusvahelise autokaubaveoga, kohaldub poolte lepingule

CMR konventsioon. Samas jätsid kohtud tähelepanuta asjaolu, et CMR ei reguleeri kõiki veolepingut

puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku

õigust.

Tulenevalt CMR-i preambulist on konventsiooni eesmärgiks ühtlustada kaupade rahvusvahelise

autoveo lepingu tingimusi, iseäranis sellel veol kasutatavaid dokumente ja vedaja vastutust. Vedaja

vastutus on reguleeritud CMR art-s 17 ja sellele järgnevates artiklites. CMR art 17 lg 1 järgi

reguleerib CMR vedaja vastutust kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni kauba

täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise, samuti kohaletoimetamisega viivitamise korral.

Viidatud sätte järgi vastutab vedaja üksnes pärast kauba veoks vastuvõtmist. Seega ei ole CMR-is

reguleeritud vedaja vastutust juhul, kui vedaja kaupa veoks vastu ei võta. Eeltoodust tulenevalt on

õige kostja väide, et kohtud kohaldasid asja lahendamisel vääralt CMR art-t 17 ja art 30 lg-t 3, sest

hageja kaupa vedamiseks ei võtnud. Kuna hageja ei võtnud kaupa veoks vastu, ei saanud ta ka olla

kauba kohaletoimetamisega viivituses ja kostja ei pidanud oma nõude maksmapanemiseks viivitusest

CMR art 30 lg 3 järgi 21 päeva jooksul teatama.

13. CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest

tulenevaid nõudeid teineteise vastu. Seega võib vedaja vastutuse alus tuleneda lisaks CMR-ile ka

siseriiklikust õigusest.

Kuna rahvusvahelist kaubaveolepingut tuleb täita erinevates riikides, mistõttu on sellise veolepingu

alusel tekkival õigussuhtel kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega, tuleneb veolepingule

kohaldatav siseriiklik õigus kollisiooninormidest. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 32

lg 1 järgi kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises on pooled kokku leppinud. Kui

pooled ei ole valinud lepingule kohaldatavat õigust, kohaldatakse REÕS § 33 lg 1 esimese lause järgi

lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Veolepingu puhul eeldatakse

REÕS § 33 lg 5 järgi, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus asub lepingu sõlmimise ajal

vedaja peamine tegevuskoht, kui selles riigis asub ka saatja peamine tegevuskoht, peale- või

mahalaadimiskoht.

Praeguses asjas ei ole pooled veolepingule kohaldatavas siseriiklikus õiguses kokku leppinud. Pooled

on Eesti juriidilised isikud, kelle tegevuskoht on Eestis, ja kaup tuli toimetada Eestisse, seega on

veoleping kõige tugevamalt seotud Eestiga ja REÕS § 33 lg-te 1, 5 ja 6 järgi tuleb lepingule

kohaldada Eesti siseriiklikku õigust niivõrd, kuivõrd CMR ei reguleeri veolepingut teisiti.

14. Kuna CMR art 17 ei reguleeri olukorda, kus vedaja jätab kauba vedamiseks üldse vastu võtmata,

vastutab vedaja sellise lepingu rikkumise eest siseriikliku õiguse järgi.

Hagejal oli veolepingust tulenev kohustus laadida kaup peale 9. mail 2006 ja maha 15. mail 2006.

Hageja oma kohustust ei täitnud. Võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine on VÕS § 100 järgi

kohustuse rikkumine ja kohustuse rikkumise korral võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115

järgi nõuda mh kahju hüvitamist, s.o enda asetamist olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud VÕS § 127 lg 1 mõttes.

Kolleegium juhib mh tähelepanu asjaolule, et juhul, kui vedaja kaupa vedamiseks vastu ei võta, ei saa

lepingut rikkunud poole vastutus tuleneda ka VÕS § 792 lg-st 1, mille järgi vastutab vedaja

veotähtaja ületamisest tekkinud kahju eest, samuti kahju eest, mis tekib veose kaotsiminekust või

kahjustumisest ajavahemikul veose vedamiseks vastuvõtmisest kuni veose üleandmiseni. Ka selle

sätte kohaldamine eeldab asjaolu, et kaup on vedamiseks vastu võetud.

Eeltoodu kohaselt peab kohus asja uuel läbivaatamisel hindama, kas kostjal oli hageja vastu lepingu

rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mida ta sai hageja nõuetega tasaarvestada.

15. Hageja esitas kostja nõudele aegumise vastuväite.

Kolleegiumi arvates ei saa kauba rahvusvahelise autoveo lepingu rikkumisest tulenevatele nõuetele,

mis on reguleeritud siseriikliku õigusega, kohaldada CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtaega, mille

järgi on veolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üldjuhul üks aasta ja mis võiks praeguse asja

asjaolude kohaselt hakata kulgema kolme kuu möödumisel veolepingu sõlmimisest (CMR art 32 lg 1

(c)). CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele.

Samuti ei kohaldu kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju

hüvitamise nõudele VÕS § 802 sätestatud aegumistähtaeg. VÕS § 802 lg 1 järgi on võlaõigusseaduse

kaubaveolepingu jaos sätestatud vedamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg üldjuhul üks aasta, mis

praeguse asja asjaoludel algaks VÕS § 802 lg 2 järgi päevast, mil veos oleks tulnud üle anda. Kuna

lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene

võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse

üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist

aegumistähtaega.

Tehingust, sh lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi üldjuhul kolm aastat.

Kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult, siis on TsÜS § 146 lg 4 järgi aegumistähtaeg

kümme aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi

sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise

aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3

järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse

täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10).

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastada, millal

möödus pärast lepingu rikkumist mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda

lause järgi.

16. Praeguses asjas esitas kostja 21. detsembril 2006 hagejale kahju hüvitamise nõude ja tasaarvestas

selle väidetavalt 6. märtsil 2007 saadetud e-kirjas tehtud avaldusega. Ka vastuses hagile tugines

kostja vastuväitele, et haginõuded on tasaarvestatud.

TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub hagi aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude

rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kolleegium märgib muu hulgas, et hagi esitamisega on

TsÜS § 160 lg 2 p 5 järgi võrdsustatud nõude tasaarvestamine kohtumenetluses nõudega, mille

täitmist hagiga taotletakse. Nõude aegumise peatumine lõpeb TsÜS § 160 lg 3 järgi peatumise

aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega.

Seega sõltumata kostja nõude aegumistähtaja algusest on kostja nõude aegumistähtaeg praeguse

menetluse ajaks peatunud ja asjas esitatud asjaolusid arvestades ei saa kostja nõue olla aegunud.

17. Kuna kostja nõue ei ole aegunud, siis tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest

alama astme kohtud ei võtnud seisukohta, kas kostja on õiguspäraselt oma nõude hageja nõuetega

tasaarvestanud.

Kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise

kohustuse, võib kumbki pool VÕS § 197 lg 1 järgi oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui

tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

Tasaarvestus toimub VÕS § 198 järgi avalduse tegemisega teisele poolele ja VÕS §-s 200 sätestatud

juhtudel ei saa tasaarvestust teha. Iseenesest ei ole lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise

nõude tasaarvestamine VÕS § 200 lg 1 p 1 järgi keelatud.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg-te 4 ja 8 alusel tagastada tema

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Menetluskulude jaotus otsustatakse asja sisulisel

lahendamisel.

Jaak Luik, Henn Jõks, Ants Kull