3-2-1-149-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-149-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. veebruar 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Piimandusühistu E-Piim hagi Ago Tederi, Toomas Milleri ja

Tori-Selja Piimaühistu vastu kaubamärgiõiguse rikkumisega

tekitatud varalise kahju eest 3 122 553 krooni 50 sendi

suuruse hüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-33809

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Piimandusühistu E-Piim kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3 122 553 krooni 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Piimandusühistu E-Piim (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper

Kostja Ago Teder (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Nigul Saar

Kostja Toomas Miller (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Raul Oberg

Kostja Tori-Selja Piimaühistu (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Raul Oberg

Asja läbivaatamise kuupäev

26. jaanuar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-33809 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Piimandusühistule E-Piim kassatsioonkaebuselt 14. juulil 2008. a tasutud kautsjon

31 225 (kolmkümmend üks tuhat kakssada kakskümmend viis) krooni 55 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Piimandusühistu E-Piim (hageja) esitas 13. novembril 2006. a Harju Maakohtule hagi Ago Tederi

(kostja I), Toomas Milleri (kostja II) ja Tori-Selja Piimaühistu (kostja III) vastu kaubamärgiõiguse

rikkumisega tekitatud varalise kahju eest 3 122 553 krooni 50 sendi suuruse hüvitise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt esitas hageja (endise nimega TULUNDUSÜHISTU E-PIIM) 5. veebruaril

2001 Pärnu Politseiprefektuurile avalduse kostja II kriminaalvastutusele võtmiseks. Avalduse

kohaselt tootis ja turustas kostja III kostja II korraldusel alates 1998. a juulist juustu, mille pakendil

on tähis !Kuldne Eesti Juust!, millega rikuti hageja kui kaubamärgi EESTI KULDNE JUUST

omaniku ainuõigust. Pärnu Prokuratuurilt saadud teate kohaselt alustati 26. aprillil 2001

kriminaalmenetlust kriminaalkoodeksi (KrK) § 283 järgi. Hageja esitas kriminaalasjas 14. detsembril

2001. a tsiviilhagi 3 122 553 krooni 50 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks, paludes selle välja

mõista kostjatelt II ja III ühiselt. Hageja tunnistati tsiviilhagejaks 18. märtsi 2002. a tsiviilhagejaks

tunnistamise määrusega. Kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus leiti, et kaubamärgi EESTI

KULDNE JUUST omaniku ainuõiguse teadva rikkumise panid ajavahemikul juuni 2000. a kuni

november 2001. a toime kostjad I ja II. Kriminaalasja kohtueelne menetlus kestis 26. aprillist 2001

kuni 21. aprillini 2006, mil kriminaalasi saadeti Harju Maakohtusse. Harju Maakohus lõpetas

kriminaalasja menetluse 30. oktoobri 2006. a määrusega kostjate I ja II suhtes kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 202 alusel.

Hagejale kuulub sõnaline kaubamärk EESTI KULDNE JUUST, mis omab õiguskaitset alates

17. detsembrist 1997. Hageja omab sellest kuupäevast ainuõigust sõnakombinatsiooni EESTI

KULDNE JUUST kasutamiseks juustutoodetel. Kaubamärk kanti kaubamärgiregistrisse 8. juunil

2000. Kostja III tootis ja turustas alates juulist 1998. a juustu, mis oli tähistatud etiketiga !Kuldne

Eesti Juust!. Tootmise ja turustamise eest kostja III juures vastutas kostja II. Hageja edastas

11. juulil 2000 kostjatele II ja III nõude lõpetada kaubamärgiõigust rikkuv tegevus, teatades, et loeb

nende tegevuse juustu valmistamisel ja turustamisel etiketiga !Kuldne Eesti Juust! oma õiguste

rikkumiseks. Kostjad olid teadlikud hageja kaubamärgi EESTI KULDNE JUUST õiguskaitsest ja

selle ulatusest.

Kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus selgitati välja, et lisaks kostjale II rikkus

kaubamärgiseaduse (KaMS) § 5 lg 3 p 1 ka kostja I. Kostja III toote vastavusdeklaratsioonidel oli

juustu nimetuseks märgitud !Kuldne Eesti Juust!. See tähis on äravahetamiseni sarnane hagejale

kuuluva kaubamärgiga EESTI KULDNE JUUST.

Kostjad panid hageja kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumise toime ajavahemikul juuli 1998 kuni

vähemalt november 2001. Alates juunist 2000 oli tegemist hageja kaubamärgiomaniku ainuõiguse

teadva rikkumisega. Harju Maakohtu 30. oktoobri 2006. a määruse kohaselt tegutsesid kostjad I ja II

kaudse tahtlusega. Maakohus tuvastas kriminaalmenetluse lõpetamisel, et kostjad panid toime hageja

kui kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumise, kuid kuna nende süü ei olnud suur, siis ei olnud nende

karistamine vajalik.

Tsiviilhagi esitati 14. detsembril 2001 ehk veel enne, kui lõpetati kaubamärgiomaniku ainuõiguse

rikkumine. Ajavahemikul 14. detsember 2001 kuni 30. oktoober 2006 oli hagi aegumine peatunud.

Hageja kahju seisneb tema kaubamärgiga äravahetamiseni sarnast tähist kandvate juustutoodete

turustamise tõttu saamata jäänud tulus. 1998. a juunis oli hageja juustu EESTI KULDNE JUUST

läbimüük 9951,79 kg, juulis aga üksnes 2997,69 kg. Sellist langust müügimahus ei oleks tekkinud,

kui kostjate tegevuse tõttu ei oleks juulis 1998 hakatud müüma toodet !Kuldne Eesti Juust!.

Saamata jäänud tuluks on kasum, mida hageja oleks saanud 1998. a juulist kuni õigusvastase

tegevuse lõpetamise hetkeni kaubamärgi EESTI KULDNE JUUST normaalsel kasutamisel.

Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagis on kahju suurus arvestatud seisuga 31. oktoober 2001. Tekkinud

kahju suuruseks on 3 122 553 krooni 50 senti. Kahju tekitasid kostja II ja kostja III ühiselt, kuivõrd

tsiviilhagi esitamise ajaks 14. detsembril 2001 ei olnud hagejale teada veel kostja I osalus ja ulatus

hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumises. Kostja I tekitas hagejale varalist kahju, kuna

ta korraldas juustu markeerimise kleebistega ja korraldas juustu müügi jaesektorile.

Kriminaalmenetlus algatati 26. aprillil 2001, mil puudus juriidilisel isikul karistusõiguslik vastutus.

Kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 43 lg 1 kohaselt sai tsiviilkostjana kaasata ettevõtteid, kes

seaduse alusel kannavad varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest. Kostja III vastu on

kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi ning tema suhtes ei ole tehtud kriminaalasjas menetluse lõpetamise

määrust.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi, vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Kostja I leidis, et kuna kriminaalasjas kedagi süüdi ei mõistetud ning keegi ei tunnistanud end ka ise

süüdi, tuleb kostjat I käsitada temale kriminaalasjas inkrimineeritud teos süütuna. Tsiviilhagi

menetlus on lõpetatud. Seadusest ei tulene, et kriminaalmenetluses lõpetatud tsiviilasja menetlust

saaks käsitada käesoleva tsiviilasja eelmenetlusena. Hagi on aegunud. Kuivõrd hageja väidab, et

viimati tekitati temale kahju oktoobris 2001, siis aegus nõue 1. juulil 2005.

Hageja ei ole esitanud adekvaatset tarbijauuringut. Puuduvad põhjendused, miks oleks tarbija

eelistanud hageja toodet teiste turuosaliste toodetele. Hageja poolt kaubaturul kasutatav tähis ja

väidetav konkureeriv tähis on erinevad. Hagist ei selgu, missugusel faktilisel ja õiguslikul alusel

oleks võimalik väidetavat osaühingu ja aktsiaseltsi tekitatud kahju nõuda sisse selle osaühingu

juhatajalt või aktsiaseltsi tegevdirektorilt. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, kuidas ja millal

just kostja I takistas hageja kaubamärgi normaalset kasutamist. Kostja I ei ole hageja toodete

turustamisele teinud mingeid takistusi. Hageja hinnatud saamata jäänud tulu ei ole kontrollitav.

Kostja I ei korralda juustude markeerimist ega ole sellega kunagi tegelenud.

Hageja väitel tunnistas kriminaalasja kohtueelse menetluse organ ta tsiviilhagejaks. See ei tähenda

tsiviilhagi menetlusse võtmist, kuivõrd seadusega ei ole kohtueelse menetleja pädevusse antud õigust

tsiviilhagi menetlusse võtmiseks. See õigus on vaid kohtul. Kostjat I ei ole tsiviilhagejaks

tunnistamise määruses kostjana nimetatud, seega kriminaalmenetluse tsiviilhagi teda ei puuduta.

Kostjad II ja III leidsid, et hagi on aegunud. Väidetava kahju tekkimisest ja selle kahju tekitanud

isikutest, s.o kostjatest II ja III sai hageja teada juulis 2000 (hageja kirjalik nõue 11. juulist 2000).

14. detsembri 2001. a tsiviilhagejaks tunnistamise avalduses ei ole hageja ühemõtteliselt väljendanud,

kelle vastu tsiviilhagi esitatakse. 18. märtsi 2002. a tsiviilhagejaks tunnistamise määrusest ei nähtu

samuti, kes on kriminaalasja kaasatud tsiviilkostjana. Kriminaalasjas ei viita ükski menetlusdokument

sellele, et kostja III oleks kaasatud kriminaalasja tsiviilkostjana. Samuti ei ole tuvastatav, et kostja III

kannaks seaduse alusel varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest, kui kostja II oleks kostja III

prokuristina toime pannud kuriteo. Hageja ei ole kriminaalasjas ega ka tsiviilkohtumenetluses kuni

praeguse hagi esitamiseni kostja III vastu tsiviilhagi esitanud. Seda seisukohta kinnitab ka hageja

esindaja 6. aprillil 2005. a koostatud ja esitatud tsiviilhagi täiendamise taotlus. Aegumine ei katkenud

ja hageja nõue on aegunud.

Hagiavaldusele lisatud Harju Maakohtu 30. oktoobri 2006. a kohtumääruses, millega lõpetati

kriminaalmenetlus mõlema süüdistatava (kostja I ja kostja II) suhtes süüdistuses KrK § 283

(KarS § 226 lg 1) järgi KrMS § 202 lg 1 alusel, sisalduvad asjaolud ja esitatud õiguslikud hinnangud

ei saa olla aluseks ja siduvaks tsiviilkohtumenetluses. Isegi kui tsiviilkohtumenetluses oleks

tuvastatav kostjate õigusvastane tegu, s.o hageja kui kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumine,

saaks see kõne alla tulla ainult alates 8. juunist 2000, mil hageja kaubamärk EESTI KULDNE

JUUST kanti kaubamärgiregistrisse.

Hagiavaldusest ei nähtu, millise tegevusega on kostjad II ja III rikkunud hageja kui

kaubamärgiomaniku ainuõigust. Hageja kaubamärk EESTI KULDNE JUUST ja tähis !Kuldne Eesti

Juust! ei ole äravahetamiseni sarnased. Isegi kui oleksid tuvastatavad kostjatel tsiviilvastutuse

tekkimise muud elemendid, ei ole hageja millegagi tõendanud hagiavalduses märgitud asjaoludel ja

suuruses kahju tekkimist.

3. Harju Maakohus rahuldas 23. jaanuari 2008. a otsusega hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja kahjuhüvitise 3 122 533 krooni 50 senti. Menetluskulud jättis maakohus

solidaarselt kostjate kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitas 5. veebruaril 2001 Pärnu

Politseiprefektuurile kriminaalasja algatamise avalduse. Avalduse kohaselt tootis ja turustas kostja III

kostja II korraldusel alates 1998. a juulist juustu, mille pakendil on tähis !Kuldne Eesti Juust!.

26. aprillil 2001 teatati hagejale kriminaalmenetluse alustamisest. Sellest saab teha järelduse, et

hageja sai kõige varem juulis 1998 teada, et kostja II ja kostja III rikuvad tema ainuõigust. Seega

algas hagi aegumise tähtaeg juulis 1998.

Enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 kohaselt oli hagi

aegumise üldiseks tähtajaks kümme aastat. 1. juulil 2002 jõustus uus tsiviilseadustiku üldosa seadus

(kehtiv TsÜS), mille § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud

isikust teada sai või pidi teada saama. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 kohaselt juhul, kui

tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne

1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või

võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Kuna VÕSRS § 9 lg 3 praegusel

juhul ei kohaldu, tuleb vaidlusalusele nõudele kohaldada kehtiva TsÜS-i sätteid hagi aegumise kohta.

Hageja esitas 14. detsembril 2001 tsiviilhagi kriminaalasjas ja kriminaalasi oli algatatud KrK § 283

alusel kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise uurimiseks. Tsiviilhagi esitamise ajal 14. detsembril

2001 kehtinud KrMK § 41 lg 1 kohaselt on kuriteo läbi varalist kahju kandnud isikul õigus

kriminaalasja menetluse kestel esitada süüdistatava või tema tegude eest varalist vastutust kandvate

isikute vastu tsiviilhagi, mis vaadatakse kohtus läbi koos kriminaalasjaga kriminaalmenetluse

koodeksis ettenähtud korras. Hagejale ei pidanud olema tsiviilhagi esitamisel teada, kes tema õigusi

rikub, ja tsiviilhagi esitamise ajal kehtinud KrMK kohaselt ei olnud tsiviilhagi esitamise eelduseks

hageja teadlikkus tsiviilkostjate ringist või selle kindlaksmääramine. Samuti ei olene hagi aegumise

katkemine TsÜS § 121 lg 1 p 1 alusel asjaolust, kas menetlejad tunnistasid kedagi tsiviilkostjaks

määrusega või millal see määrus tehti. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilistest isikutest kostjate I ja II

suhtes koostati süüdistusakt ja nad anti kohtu alla, kostja III suhtes kriminaalmenetlust lõpetatud ei

ole. Seega katkes tsiviilhagi esitamise tõttu hagi aegumise tähtaeg kõigi hageja kui

kaubamärgiomaniku õigust vaidlusalusel ajavahemikul rikkunud isikute suhtes. Aegumine hakkas

edasi kulgema 30. oktoobril 2006, kui jõustus Harju Maakohtu kohtumäärus kriminaalasja lõpetamise

kohta kostjate I ja II suhtes. Edasi kohaldub hagi aegumisele alates 1. juulist 2002 kehtiv

kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg. Eeltoodud põhjustel ei olnud praeguses tsiviilasjas nõude

esitamise ajaks nõue ühegi kostja vastu aegunud ja aegumist ei ole võimalik kohaldada.

Maakohus leidis, et esinevad kahjuhüvitisnõude rahuldamise eeldused - kostjate poolt hageja kui

kaubamärgiomaniku õiguste rikkumine, hageja kahju saamata jäänud tulu näol ja põhjuslik seos

hageja õiguste rikkumise ja kahju vahel. Kostjad ei ole tõendanud, et nad ei ole kahju tekitamises

süüdi. Kostjad vastutavad hagejale tekitatud kahju eest solidaarselt.

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks või kui ringkonnakohus peab võimalikuks

kohaldada aegumist, siis jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebustele vastu ning palus jätta need rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. juuni 2008. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse,

millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et esitatud nõuded kõigi kostjate vastu on aegunud. Aegumistähtaeg algas

1. juulil 2002 ja kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes 30. juunil 2005. Selleks ajaks ei olnud hagi

kohtule esitatud.

Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega, nagu oleks aegumistähtaeg olnud katkenud

kriminaalmenetluses hagi esitamise tõttu. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise

peatumisele ja katkemisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud

või katkenud enne 1. juulit 2002. Kuivõrd hageja esitas kriminaalmenetluses avalduse, millega ta

seostab aegumistähtaja katkemist, enne 1. juulit 2002, siis tuleb selle üle, kas selle avalduse esitamine

14. detsembril 2001 katkestas hagi aegumise, otsustada enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse alusel.

Sel ajal kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p-de 1-4 kohaselt katkes aegumistähtaja kulg hagi esitamisega,

nõude esitamisega pankrotimenetluses, nõude esitamisega vahekohtule ja kohustatud isiku poolt

võlga tunnistava teo tegemisega. Tegemist oli kinnise loeteluga ja selles ei olnud sätestatud, nagu

katkestaks aegumistähtaja ka kohtueelses kriminaalmenetluses nõudeavalduse esitamine. Samuti ei

olnud sätestatud, nagu võiks kohtueelses menetluses nõude esitamise võrdsustada hagi esitamisega.

Võimalus taotleda kahju hüvitamist kriminaalmenetluses nõude esitamisega ei välistanud kahju

kannatanud isiku õigust esitada hagi kahju hüvitamiseks tsiviilkohtumenetluses.

Hageja on oma nõude kostja III vastu sõnastanud 14. detsembri 2001. a avalduses. Sel ajal kehtinud

KrMK § 43 nägi ette võimaluse kaasata kriminaalasja menetlusse tsiviilkostjana muu hulgas isikuid,

kes seaduse alusel kannavad varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest. KrMK § 116 lg 1

kohustas uurijat selgitama, kes kannab varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest, ja sama

paragrahvi lõikes 2 nähti ette, et kui süüdistatava tegevuse eest kannavad seaduse järgi varalist

vastutust teised isikud, peab uurija tunnistama need tsiviilkostjaks, tehes selle kohta määruse ja

teatades sellest neile. KrMK § 43 lg-tes 2-4 nähti tsiviilkostjale ette menetlusõigused, sealhulgas

õigus hagile vastu vaielda, selle kohta seletusi anda ja esitada tõendeid ning taotlusi.

Kriminaalmenetlusse ei ole kostjat III kaasatud tsiviilkostjana seaduses sätestatud korras.

Õigusrikkumise ja kahju väidetava tekitamise ajal kehtinud KrK ei näinud ette võimalust juriidilise

isiku kriminaalvastutusele võtmiseks ja kostja III ei osalenud kriminaalmenetluses üldse

menetlusosalisena. Isiku puhul, keda kriminaalmenetlusse ei ole menetlusosalisena kaasatud, ei saa

kerkida küsimust aegumise katkemisest kriminaalmenetluses nõudeavalduse esitamise tõttu.

Vaatamata sellele, et hageja seostab kõigi kolme kostja suhtes aegumistähtaja katkemist

kriminaalmenetluses 14. detsembril 2001 esitatud nõudeavaldusega, mainis ta kostjat I kui kahju

tekitajat, kelle vastu kahju hüvitamise nõue on suunatud, esimest korda 6. aprillil 2005. a politseile

esitatud avalduses, korrates ka oma nõuet kostja II vastu. Selle avalduse esitamise ajaks ei olnud hagi

aegumistähtaeg veel möödunud ja selle üle otsustamiseks, kas märgitud avalduse esitamisega katkes

või peatus kostja I ja kostja II vastu esitatud hagi aegumise tähtaeg, tuleb VÕSRS § 9 lg-st 1

tulenevalt kohaldada alates kehtivas TsÜS-is sätestatut. Kehtiva TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkestab

aegumise üksnes kohustatud isiku poolt nõude tunnustamine, millele hageja ei ole aga tuginenud.

Samas peatub kehtiva TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega

nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lg 2 punktide 1 ja 2 kohaselt on hagi

esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses ja avalduse esitamine hagi tagamiseks

enne hagi esitamist, kui see avaldus rahuldatakse. Alles 1. jaanuaril 2006 jõustus kehtiva TsÜS § 160

lg 2 p 4, mille kohaselt hagi esitamisega on võrdsustatud ka avalduse esitamine seaduses sätestatud

kohtueelses menetluses sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Et see

säte jõustus pärast vaidlusaluses asjas esitatud hagi aegumistähtaja lõppemist 30. juunil 2005 ja

sellele ei ole antud tagasiulatuvat jõudu, siis ei ole säte kohaldatav vaidlusaluses asjas.

Kuna hagi on aegunud kõigi kolme kostja suhtes ning juba ainuüksi sel põhjendusel tuleb hagi jätta

rahuldamata, siis ei ole poolte esiletoodud ülejäänud asjaoludel vaidluse lahendamise seisukohalt

tähtsust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub

hageja jätta kostjate kanda.

Hageja leiab, et hagi ei ole aegunud. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud tsiviilhagi esitamise ajal

kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p 1. Tsiviilhagi esitamise tõttu 14. detsembril 2001 katkes hagi aegumise

tähtaeg kõigi hageja kui kaubamärgiomaniku õigust vaidlusalusel ajavahemikul rikkunud isikute

suhtes. Aegumine hakkas edasi kulgema 30. oktoobril 2006, kui jõustus maakohtu kohtumäärus

kriminaalasja lõpetamise kohta füüsilistest isikutest kostjate suhtes. Hageja esitas 14. detsembril 2001

kriminaalasjas kannatanuna tsiviilhagi kriminaalmenetluses kohtueelse uurimise ehk eeluurimise

staadiumis tollel ajal kehtinud KrMK § 41 järgi. Hageja tunnistati tsiviilhagejaks kohtueelse

menetleja (uurija) 18. märtsi 2002. a määrusega, mis tähendab, et tsiviilhagi oli nimetatud kuupäevast

ka menetlusse võetud. TsÜS § 121 lg 1 p 1 kohaldamiseks piisab hagi esitamisest. TsÜS § 121 lg 1

p 1 kohaldamine ei eelda hagi menetlusse võtmist. Hagejale jääb arusaamatuks, millisele KrMK

sättele tuginedes pidanuks uurija tegema tsiviilhagejaks tunnistamise määruse kellegi suhtes või

tsiviilkostjaks tunnistamise määruse süüdistatavate suhtes. KrMK § 116 lg 2 kohaselt oli uurija

kohustatud tunnistama tsiviilkostjaks need isikud, kes kannavad seaduse järgi varalist vastutust

süüdistatava tegevuse eest. Tsiviilhagejaks tunnistamise määrusest ei pidanudki nähtuma, kelle suhtes

on kannatanu tunnistatud tsiviilhagejaks. Maakohus on õigesti leidnud, et hagi aegumise katkemine

TsÜS § 121 lg 1 p 1 alusel ei olene asjaolust, kas kriminaalasja menetlejad on kedagi tunnistanud

tsiviilkostjaks määrusega või millal see määrus tehti.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt tsiviilhagi esitamise ajal kehtinud TsÜS § 121. Tsiviilhagejaks

tunnistamise määrus on võrdsustatav tsiviilhagi menetlusse võtmisega ning nimetatud määrus tehti

18. märtsil 2002. Tsiviilhagi esitamine mis tahes menetluse staadiumis katkestas TsÜS § 121 lg 1 p 1

alusel hagi aegumise kulgemise. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kuni 1. jaanuaril 2006

jõustunud kehtiva TsÜS-i muudatuste tegemiseni ei olnud võimalik kriminaalmenetluses esitada

tsiviilhagi, mis peatab nõude aegumise.

Väärad on ringkonnakohtu seisukohad kostja III osas nõude aegumise kohta. 14. detsembril 2001

esitatud tsiviilhagis kirjeldati asjaolusid, mis võisid anda alust arvata, et kahju on tekitanud kostja II

ja kostja III. Tsiviilhagi esitamise ajal kehtinud KrMK kohaselt ei olnud tsiviilhagi esitamise

eelduseks hageja teadlikkus tsiviilkostjate ringist või selle kindlaksmääramine. Tsiviilkostjate ring

selgus alles kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus. Hagi aegumise katkemine TsÜS § 121 lg 1 p 1

alusel ei olene asjaolust, kas menetlejad on kedagi tunnistanud tsiviilkostjaks määrusega või millal

see määrus tehti. Kostja III kohta esitas kannatanu omapoolsed kahtlustused tsiviilhagejaks

tunnistamise avalduses 14. detsembril 2001. Samas ei ole kostja III suhtes eeluurimise käigus tehtud

ühtegi menetlustoimingut. Kahju tekitanud isikud on aga kannatanule teadmata senikaua, kuni

kannatanul tekib KrMS § 38 lg 1 p 7 ja § 224 järgi õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega, s.o

pärast kohtueelse menetluse kokkuvõtte koostamist uurija poolt. Kohtueelse menetluse kokkuvõte

koostati 18. juulil 2005. KrMK § 43 nägi ette võimalust tõmmata kriminaalasjasse tsiviilkostjana muu

hulgas isikuid, kes seaduse alusel kannavad varalist vastutust kuriteoga tekitatud kahju eest. Asjaolu,

et uurimise käigus ei tunnistatud kostjat III tsiviilkostjaks, sai selguda ja selgus kannatanule alles

pärast kohtueelse menetluse kokkuvõtte koostamist.

Asjaolu, et prokurör oli 21. aprillil 2006. a koostatud süüdistusaktis asunud seisukohale, et varaline

kahju on hagejale küll tekitatud, kuid selle täpse suuruse väljaselgitamine kriminaalmenetluse käigus

oleks nii aja- kui töömahukuse poolest ebamõistlik, mistõttu on otstarbekas jätta see lahendamiseks

tsiviilkohtupidamise korras, sai hagejale teatavaks alles pärast kriminaalmenetluse lõpetamist.

Kannatanu ei pea kandma lisakulutusi ja esitama tsiviilhagi maakohtusse ajal, mil tema tsiviilhagi on

menetluses kriminaalasjas, vaid alles seejärel, kui kriminaalasjas menetlus lõpetatakse ning tema hagi

jääb läbi vaatamata. Sellest, kes on nimetatud kriminaalasjas kahtlustatavaks tunnistatud või kellele

on süüdistus esitatud, sai hageja teada alles pärast kohtueelse menetluse kokkuvõtte koostamist

18. juulil 2005 toimikuga tutvudes. Hagi esitati 10. novembril 2006. Seega ka juhul, kui juhinduda

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuasjas nr 3-1-1-58-07 antud seisukohast tsiviilhagi aegumise

kohta, ei ole haginõue aegunud.

8. Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud TsÜS § 121 lg 1 p 1. Iseenesest on

õige ringkonnakohtu järeldus, et VÕSRS § 9 lg 1 lause 2 järgi tuleb otsustada, kas 14. detsembri

2001. a avalduse esitamine katkestas hagi aegumise enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse alusel.

TsÜS § 121 lg 1 p 1 järgi katkes aegumistähtaja kulg hagi esitamisega. Praegusel juhul oli hageja

esitanud 14. detsembril 2001 Pärnu Politseiprefektuurile avalduse tema kui kaubamärgi EESTI

KULDNE JUUST omaniku tsiviilhagejaks tunnistamiseks ja tsiviilhagi tagamiseks. Selles avalduses

oli hageja muu hulgas märkinud, et talle tekitatud kahju (avalduse kohaselt 3 122 553 krooni 50 senti)

tuleks välja mõista kostjalt II ja kostjalt III ühiselt.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kriminaalasja kohtueelses menetluses nõude esitamist ei saa

võrdsustada hagi esitamisega TsÜS § 121 lg 1 p 1 mõttes. Eelnimetatud avalduse esitamise ajal

kehtinud KrMK § 41 lg 1 kohaselt oli kuriteo tõttu varalist kahju kandnud isikul õigus kriminaalasja

menetluse kestel esitada süüdistatava või tema tegude eest varalist vastutust kandvate isikute vastu

tsiviilhagi, mis vaadatakse kohtus läbi koos kriminaalasjaga kriminaalmenetluse koodeksis ettenähtud

korras. KrMK § 42 lg 1 järgi võis tsiviilhagi esitada süüdistatava või tema tegude eest varalist

vastutust kandvate isikute, ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vastu alates kriminaalmenetluse

alustamisest kogu järgneva menetluse kestel, kuid enne kohtuliku uurimise lõpetamist, lihtmenetluse

kohaldamisel aga kuni lihtmenetluse läbirääkimiste alguseni. KrMK § 42 lg 1 oli erisätteks, mis

võrdsustas hagi kohtusse esitamisega hagi esitamise kohtueelsele menetlejale.

11. Selleks, et lugeda kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitatuks TsÜS § 121 lg 1 p 1 mõttes, on siiski

oluline, et hageja esitatud kirjalikus avalduses oleks nimetatud ka isik või isikud, kelle vastu

tsiviilhagi esitatakse. TsÜS § 121 lg 1 p 1 järgi ei olenenud hagi aegumise katkemine sellest, kas

kriminaalasjas kannatanu tsiviilhagejaks tunnistamise määruses nimetati isikut, kelle vastu kannatanu

kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitas, või kas selle isiku kohta tehti tsiviilkostjaks tunnistamise

määrus.

Kuna praegusel juhul nimetas hageja 14. detsembri 2001. a avalduses kostjat II ja III kui isikuid,

kellelt ta nõuab kahju hüvitamist, siis tuleb TsÜS § 121 lg 1 p 1 järgi lugeda nende kostjate suhtes

hagi aegumine katkenuks alates 14. detsembrist 2001.

TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi aegumise üldiseks tähtajaks kümme aastat. Kehtiva TsÜS § 150

lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.

VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on

aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse

tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist

2002. Sellel kuupäeval oli praeguses asjas esitatud hagi aegumine katkenud TsÜS § 121 lg 1 p 1 järgi.

VÕSRS § 9 lg 1 teise lause järgi kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne

1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002.

Kostjate II ja III vastu esitatud hagi aegumise tähtaeg hakkas TsÜS § 121 lg-te 2 ja 3 järgi uuesti

kulgema 30. oktoobrist 2006, kui jõustus Harju Maakohtu kohtumäärus kriminaalasja lõpetamise

kohta. Hageja esitas hagi maakohtusse 13. novembril 2006. Selleks asjaks ei olnud möödunud

VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenevalt kohaldamisele kuuluv kehtiva TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud

kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg, mis algas mitte 1. juulist 2002, vaid 30. oktoobrist 2006.

Seega ei olnud praeguses tsiviilasjas hagi esitamise ajaks (13. november 2006) aegunud hagi kostjate

II ja III vastu.

12. Kolleegium leiab, et väär on ringkonnakohtu järeldus, et aegunud oli kostja I vastu esitatud hagi.

VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning

võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele.

VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on

pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja

selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 arvestatud

aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust.

Ka kostja I vastu esitatud hagi aegumise tähtajaks oli TsÜS § 113 lg 1 järgi kümme aastat. See

aegumise tähtaeg ei olnud möödunud 1. juuliks 2002. Kuna kehtiva TsÜS § 150 lg 1 sätestab sellest

tähtajast lühema (kolmeaastase) aegumise tähtaja ja varasem kümne aastane hagi aegumise tähtaeg ei

oleks möödunud enne VÕSRS § 9 lg 2 järgi arvestatavat hagi aegumise tähtaega, s.o 1. juuliks 2005,

siis tuleb VÕSRS § 9 lg 2 järgi kohaldada lühemat hagi aegumise tähtaega (kehtiva TsÜS § 150 lg 1).

Hageja esitas 6. aprillil 2005 Põhja Politseiprefektuurile tsiviilhagi täiendamise taotluse, kus mainis

kostjat I esimest korda kui kahju tekitajat. Selleks asjaks ei olnud möödas hagi esitamise

kolmeaastane tähtaeg kehtiva TsÜS § 150 lg 1 järgi, mis algas VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenevalt 1. juulist

2002. Eelnimetatud taotluse esitamisega peatus hagi aegumise tähtaeg kehtiva TsÜS § 160 lg 1 järgi.

Kriminaalasja menetlus lõpetati 30. oktoobril 2006. Sellest kuupäevast lõppes aegumise peatumine

kehtiva TsÜS § 160 lg 3 järgi. Hagi tsiviilkohtumenetluses kõikide kostjate, sh kostja I vastu esitati

13. novembril 2006. Selleks ajaks ei olnud möödunud kostja I vastu esitatava hagi aegumise tähtaja

(pärast hagi aegumise peatumise lõppemist) alles jäänud osa (kehtiva TsÜS § 168 lg 1).

13. Kuna hagi kostjate vastu kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud varalise kahju eest

3 122 553 krooni 50 sendi suuruse hüvitise saamiseks ei ole aegunud, tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada ja saata asi sisuliseks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

14. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu