3-1-1-80-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-80-08

Otsuse kuupäev

25. veebruar 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi D. B. süüdistuses KarS § 113 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas

nr 1-05-166

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

21. jaanuar 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2008. a kohtuotsus D. B. süüdistusasjas KarS § 113 järgi muutmata ja kaitsja

kassatsioon rahuldamata.

2. Välja mõista riigieelarve vahenditest Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus OÜ kasuks 4248 krooni (neli tuhat kakssada

nelikümmend kaheksa krooni) seoses kassatsiooni koostamisega vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugini poolt.

3. Välja mõista D. B-lt Eesti Vabariigi kasuks 4248 krooni (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa krooni)

määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 29. septembri 2005. a otsusega tunnistati D. B. süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati vangistusega

kümneks aastaks. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg kümme kuud ja kaheksa päeva ning lõplikuks karistuseks

mõisteti üheksa aastat üks kuu ja 22 päeva vangistust. D. B. tunnistati süüdi selles, et ta lõi tapmise eesmärgil A. N.-i noaga,

millest tekitatud ulatusliku verejooksu tõttu kannatanu suri.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka O. B.

2. D. B. esitas linnakohtu otsuse peale apellatsiooni, väites, et tema ei ole tapmist toime pannud ja tema käitumine tulnuks

kvalifitseerida KarS § 307 lg 1 järgi. Samuti leidis süüdistatav, et linnakohus ei arvestanud karistuse mõistmisel tema

invaliidsust ega asjaolu, et ta põeb mitmeid kroonilisi haigusi. Apellatsiooni esitas ka D. B. kaitsja Mihhail Korlenko, kes

taotles D. B. õigeksmõistmist tõendamatuse tõttu.

3. Viru Ringkonnakohtu 11. septembri 2006. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Selle

otsuse peale esitas kassatsiooni D. B. kaitsja Sergei Belov.

4. Tuginedes KrMS § 339 lg 1 p-le 2 tühistas Riigikohus 9. jaanuari 2007. a otsusega Narva Linnakohtu 29. septembri 2005. a

ja Viru Ringkonnakohtu 11. septembri 2006. a otsused ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

Riigikohtu poolt tuvastatud menetlusõiguse oluline rikkumine seisnes selles, et linnakohtu otsus kuulutati ilma süüdistatava

D. B. osavõtuta, kuigi puudusid KrMS § 269 lg-s 2 nimetatud alused arutada kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta.

5. Viru Maakohtu 28. aprilli 2008. a otsusega tunnistati D. B. süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati vangistusega kümneks

aastaks. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg kolm aastat viis kuud ja kuus päeva ning lõplikuks karistuseks

mõisteti talle kuus aastat kuus kuud ja 24 päeva vangistust. Viru Maakohus avaldas kriminaalasja arutamise käigus

kaassüüdistatava O. B. kohtueelses menetluses kahtlustatavana ja linnakohtu istungil süüdistatavana antud ütlusi, kuna O. B.

suri 9. oktoobril 2006. Maakohus tugines D. B. süüditunnistamisel O. B. poolt 7. septembril 2005 linnakohtu istungil antud

ütlustele, tunnistaja O. K. kohtueelses menetluses ja maakohtu istungil antud ütlustele ning tunnistaja D. S.-i maakohtu istungil

antud ütlustele. D. B. ütlusi pidas maakohus ebausaldusväärseks. Lisaks tugines maakohus D. B. süüdimõistmisel laiba

kohtuarstliku ekspertiisi aktile, asitõendite vaatlusprotokollidele, sündmuskoha vaatlusprotokollile ja molekulaargeneetilise

ekspertiisi aktile.

6. Selle otsuse peale esitas apellatsiooni D. B. kaitsja Igor Belugin. Kaitsja hinnangul ei ole D. B. süü KarS § 113 järgi

tõendatud. Kriminaalasjas kogutud tõendid, eelkõige D. B. ütlused, kinnitavad seda, et noahaavad tekitas kannatanule O. B.

Maakohtul ei olnud seaduslikku alust avaldada kohtuistungil O. B. poolt varasemas kohtumenetluses antud ütlusi, sest Narva

Linnakohtu 29. septembri 2005. a otsus tühistati Riigikohtu 9. jaanuari 2007. a otsusega ja kriminaalasi saadeti maakohtule

uueks arutamiseks. Vastavalt KrMS §-le 294 võib kohtuistungil avaldada üksnes süüdistatava kohtueelses menetluses antud

ütlusi.

Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav D. B., kes viitas maakohtu otsuse ühekülgsusele ja

puudulikkusele tõendite hindamisel ning ringkonnaprokuröri ja kaitsja puudumisele maakohtu otsuse kuulutamiselt. Sarnaselt

kaitsjale leidis ka D. B., et maakohtul puudus seaduslik alus O. B. poolt varasemas kohtumenetluses antud ütluste

avaldamiseks. Kokkuvõtvalt palus D. B. ennast süüdi tunnistada KarS § 307 lg 1 järgi.

7. Viru Ringkonnakohus jättis 3. oktoobri 2008. a otsusega Viru Maakohtu 28. aprilli 2008. a otsuse muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt.

7.1 Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide väitega, et maakohtul puudus seadusest tulenev alus O. B. linnakohtu istungil

antud ütluste avaldamiseks. Riigikohus oli tühistanud Narva Linnakohtu 29. septembri 2005. a ja Viru Ringkonnakohtu

11. septembri 2006. a otsused seetõttu, et linnakohtu otsus oli kuulutatud süüdistatava D. B. osavõtuta. O. B. ütluste

avaldamise lubatavust aga Riigikohtu otsuses ei käsitletud. Maakohus oli avaldanud prokuröri taotlusel KrMS § 294 p-st 2

lähtudes O. B. kohtueelses menetluses ja linnakohtu istungil antud ütlusi seetõttu, et 9. oktoobril 2006 O. B. suri. Linnakohtu

istungil toimunud ristküsitluse käigus oli O. B. andnud samasuguseid ütlusi nagu kohtueelses menetluseski.

7.2 Ringkonnakohus leidis, et D. B. süü A. N.-i tapmises on tõendatud ja maakohtu otsuses põhjalikult motiveeritud. Maakohtu

põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Viru Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2008. a otsuse peale on esitanud kassatsiooni süüdistatava D. B. kaitsja I. Belugin, kes

taotleb Viru Maakohtu 28. aprilli 2008. a ja Viru Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2008. a otsuste tühistamist ja kriminaalasja

saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Taotlust põhjendatakse järgmiselt.

8.1 Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et 2008. aastal toimunud kohtuistungil puudus maakohtul seaduslik alus avaldada

2005. aastal asetleidnud kohtuistungitel O. B. poolt antud ütlusi. Seda põhjusel, et Riigikohus oli tühistanud 9. jaanuari 2007. a

otsusega Narva Linnakohtu 29. septembri 2005. a otsuse D. B. süüditunnistamises ja oli saatnud kriminaalasja maakohtule

uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 294 võimaldab kohtuistungil avaldada üksnes süüdistatava poolt

kohtueelses menetluses antud ütlusi. Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, kuna

maakohtu otsuses puudub viide kriminaalmenetluse seadustiku sättele, mis võimaldab avaldada ja tõendina kasutada O. B.

poolt teises kohtumenetluses ja seega ka teise kohtukoosseisu ees antud ütlusi.

8.2 Narva Linnakohtu otsus O. B. süüditunnistamises KarS § 307 lg 1 järgi on jõustunud, mistõttu O. B. tulnuks

põhimõtteliselt maakohtu istungile kutsuda mitte süüdistatavana, vaid tunnistajana. Kuna aga O. B. oli maakohtu istungi

toimumise ajaks surnud, tulnuks Viru Maakohtul avaldada tema ütlusi lähtudes KrMS §-st 291. Seejuures oleks maakohus

pidanud avaldama üksnes O. B. kohtueelses menetluses tunnistajana antud ütlusi. Olukorras, kus maa- ja ringkonnakohus

käsitasid O. B. siiski süüdistatavana, tulnuks ringkonnakohtul maakohtu otsus KrMS § 339 lg 1 p 2 alusel tühistada ja saata

kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohus tuvastas, et maakohtus toimus kriminaalasja arutamine ilma

O. B. osavõtuta.

9. Vastuses kassatsioonile palub ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev jätta kassatsioon rahuldamata. Prokurör märgib, et

maakohus ei ole D. B. süüditunnistamisel lähtunud mitte üksnes O. B. ütlustest, vaid ka teistest tõenditest. O. B. poolt

varasemas kohtumenetluses antud ütluste avaldamine ja nende tõendina kasutamine oli õiguspärane, lähtudes KrMS §-s 296

ja § 63 lg-s 1 sätestatust. Kuigi O. B. menetlusseisund oli kriminaalasja uue arutamise ajaks muutunud, ei tähenda see, et tema

kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlusi poleks tohtinud avaldada sel põhjusel, et teda ei hoiatatud enne ütluste

andmist kriminaalvastutusest teadvalt valeütluste andmise eest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Maakohus avaldas prokuröri taotlusel KrMS § 296 alusel Narva Linnakohtu istungi protokolli, mis sisaldas O. B. poolt

linnakohtu istungil süüdistatavana antud ütlusi (IV kd, tl 87, 95 ja 114). Ringkonnakohus täiendas avaldamisaluse osas

maakohtu otsust ja märkis, et ütluste avaldamine oli põhjendatud, lähtudes KrMS § 294 p-st 2. Riigikohtu kriminaalkolleegium

on seisukohal, et O. B. poolt linnakohtu istungil antud ütluste avaldamine oli põhjendatud, kuid kohtud oleks pidanud

avaldamise alusena viitama KrMS § 291 p-le 1. Surmaga kaotas O. B. menetlusosalise staatuse ja temast sai isik, kes oma

eluajal teadis tõendamiseseme asjaolusid, st tunnistaja KrMS § 66 lg 1 mõistes. Ühtlasi ei olnud teda enam võimalik üle

kuulata, mistõttu tuli kõne alla üksnes tema poolt eelnevalt antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 1 alusel. Samas ei pea

Riigikohtu kriminaalkolleegium oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks asjaolu, et maakohus ja ringkonnakohus on

ütluste avaldamise alusena märkinud ebaõige sätte. Kohtud on põhjendatult pidanud O. B. ütluste avaldamist lubatuks seetõttu,

et O. B. on surnud ja prokurör tema ütluste avaldamist taotles. Asjaolu, et kohtud ei ole toonud välja õiget avaldamisalust, ei

muuda avaldamist põhjendamatuks.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga selles, et KrMS § 291 p 1 alusel saab avaldada üksnes

isiku poolt varasemalt kohtueelses menetluses antud ütlusi. Käsitletavas kriminaalasjas tühistas Riigikohus Narva Linnakohtu

otsuse ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu

KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes. Seejuures ei tuvastanud Riigikohus, et O. B. ülekuulamisel Narva Linnakohtus oleks

kriminaalmenetlusõigust rikutud. Linnakohtu istungil O. B. ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ei seatud ja tema poolt

kohtueelses menetluses antud ütlusi ei avaldatud. Seetõttu eelistas Viru Maakohus käsitletavas kriminaalasjas põhjendatult

kohtus antud ütlusi kohtueelses menetluses antud ütlustele ja avaldas O. B. poolt kohtumenetluse käigus antud ütlused. Ainult

sellisel juhul oli süüdistatavale tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d"

sätestatud ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-86-06 - RT III, 2006, 26, 305; 15. oktoobri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-07 - RT III 2007,

36, 285) rõhutatud õigus tunnistajat küsitleda.

12. Ühtlasi ei ole põhjendatud kassaatori arvamus selle kohta, et maakohtul tulnuks KrMS § 291 p 1 alusel avaldada üksnes

O. B. poolt varasemalt tunnistajana antud ütlusi. Tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antud ütluste erinevus seisneb

eeskätt selles, et esimesel juhul on isikut valeütluste andmise eest hoiatatud, teisel juhul aga mitte. Tõendite hindamisel ei ole

aga sellel erinevusel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu (vt

ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2007. a otsust kriminaalasjas 3-1-1-127-06 - RT III 2007, 11, 86). Kohus hindab

kõiki tõendeid kogumis KrMS §61 lg-s 1 sätestatust lähtudes ja alles selle tulemusena teeb järelduse isiku ütluste

usaldusväärsuse kohta. Ühtlasi tuleb märkida, et KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas

asjas kahtlustatav või süüdistatav. Samas ei keela nimetatud säte avaldada isiku surma korral tema poolt kahtlustatavana või

süüdistatavana antud ütlusi. Eelnevast lähtudes asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et maakohus võis KrMS

§ 291 p 1 alusel avaldada O. B. poolt varasemalt süüdistatavana antud ütlusi.

13. Koos kassatsiooniga esitas kaitsja taotluse kaitsjatasu väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise eest summas 3600 krooni,

millele lisandub käibemaks 648 krooni. Kuna riigi õigusabi osutati esimese astme isikuvastases kuriteos, siis leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et tulenevalt justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse § 2 lg 3 p-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleb esitatud

taotlus rahuldada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 186 lg 2 alusel mõistab kolleegium sama summa D. B-lt välja Eesti

Vabariigi kasuks.

14. Lähtudes

eeltoodust

ja

juhindudes

KrMS

§

p-st

jätab

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

Viru

Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2008. a otsuse D. B. süüdistusasjas KarS § 113 järgi muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi