3-1-1-81-08 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-81-08

Otsuse kuupäev

23. veebruar 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi J. P. süüdistuses KarS § 157 järgi ning R. P.

süüdistuses KarS § 22 lg 2 ja § 157 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

16. septembri

2008.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-05-326

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. P. kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland ja R. P. kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid

Asja läbivaatamise kuupäev

21. jaanuar 2009. a

Istungil osalenud isikud

J. P. kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland, R. P. kaitsja

vandeadvokaadi

vanemabi

Rein

Laid

ja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristel Eliste

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2008. a otsus J. P. süüdistuses KarS § 157 järgi

ning R. P. süüdistuses KarS § 22 lg 2 ja § 157 järgi ning saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule

uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus andis 8. juulil 2005. a J. P. kohtu alla KarS § 289 järgi ning R. P. KarS § 22 lg 2 ja § 289

järgi. 21. veebruari 2007. a kohtuistungil esitas prokurör süüdistatavatele uued süüdistused, mille alusel anti

J. P. kohtu alla KarS § 157 järgi ning R. P. KarS § 22 lg 2 ja § 157 järgi.

2. Maakohus tunnistas J. P. KarS § 157 järgi süüdi selles, et tema, töötades Põhja Politseiprefektuuri

kriminaalosakonna varavastaste kuritegude talituse politseivaneminspektorina, ja olles isik, kellel oli

juurdepääsuõigus politsei arvutivõrgule ja andmekogudele, sealhulgas infosüsteemile KAIRI, edastas 24.

septembril 2004. a kell 14.16 R. P-le tema palvel telefoni teel infosüsteemist KAIRI teavet K. K. ja I. S.-i

elukohtade, registreeritud sõidukite ja õigusrikkumiste kohta, rikkudes sellega seadusest tulenevat kohustust

hoida saladuses teise isiku eraelu puudutuvat teavet.

R. P. tunnistati KarS § 22 lg 2 ja § 157 järgi süüdi selles, et tema, vajades teavet K. K. ja I. S.-i kohta, palus

J. P.-l politseiandmebaasidest vaadata teavet nimetatud isikute kohta, millise tegevusega tahtlikult kallutas

politseivaneminspektor J. P.-d ametitegevuses teatavaks saanud teise isiku eraelu puudutava teabe

avaldamisele, seega kihutas J. P.-d ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse

rikkumisele.

3. Harju Maakohtu 19. mai 2008. a otsusega karistati J. P.-d KarS § 157 järgi kuuekümne päevamäära (12

540 krooni) suuruse rahalise karistusega. Sama kohtuotsusega karistati R. P. KarS § 22 lg 2 ja § 157 järgi

neljakümne päevamäära (17 640 krooni) suuruse rahalise karistusega. Maakohtu põhiseisukohad olid

järgmised.

3.1 Politseiteenistust, jälitustegevust ja andmekogude pidamist reguleerivate seaduste alusel kehtestatud

õigusaktidest tulenevalt oli J. P. politseiametnikuna kohustatud kasutama ametitegevuses saadud teavet

üksnes teenistusülesannete täitmiseks. Samuti oli J. P. kohustatud tagama teatavaks saanud andmete

konfidentsiaalsuse ja tal oli keelatud edastada andmeid kolmandatele isikutele.

3.2 K. K. ja I. S.-i eraelu puudutava teabe sai J. P. infosüsteemi KAIRI kaudu. Seega oli tegemist

ametitegevuses teatavaks saanud teabega, mis ei olnud üldteada laiemale avalikkusele. Infosüsteemi KAIRI

pidamise ja kasutamise korrast tulenevalt on selles sisalduv teave juurdepääsupiiranguga ja salajane ning

politseiametnik on kohustatud vältima selle sattumist kolmandate isikute kätte.

3.3. Mõistet eraeluline teave ei saa käsitada kitsalt ega võrdsustada seda kuni 31.12.2007. a kehtinud

Isikuandmete kaitse seaduses toodud eraeluliste ja delikaatsete isikuandmete mõistega. Eraeluline teave võib

olla igasugune faktiline asjaolu, mis puudutab isiklikku elusfääri. Teave elukoha, registreeritud sõidukite ja

toimepandud õigusrikkumiste kohta on vaieldamatult isiku eraelu puudutav teave.

3.4 Teabe avaldamine on teabe teatavakstegemine mistahes vormis, seega ka selle edastamine telefoni teel.

3.5 J. P. kallutas R. P. süüteo toimepanemisele sellega, et andis J. P.-le telefoni teel K. K. ja I. S.-i nimed ning

isikukoodid ja palus J. P.-l politsei andmebaasidest leida teda huvitavat teavet isikute kohta ja selle telefoni

teel edastada. R. P., töötades AS A sisekontrolliosakonnas ja olles samal ajal Keskkriminaalpolitsei

abipolitseinik, oli teadlik politsei andmebaaside kasutamise võimalustest ja piirangutest, seega oli ta teadlik,

et tema poolt soovitud andmed ei ole avalikud. Eeltoodust tulenevalt pidi R. P. aru saama või vähemalt

möönma, et tema poolt küsitud teave kolmandate isikute kohta ei ole avalik ja selle teadasaamiseks pidi J. P.

kasutama politsei andmebaasi. Samuti pidi R. P. mõistma, et J. P. poolt talle küsitud teabe avaldamine ei ole

seaduslik.

3.6 Jälitusprotokolli ja lisade kasutamine tõendina on käesolevas kriminaalasjas lubatav, kuigi KarS § 157

sanktsioon ei luba tõendi kogumist KrMS §-s 118 ettenähtud jälitustoiminguga. Kuivõrd jälitustoiming

teostati samas süüasjas, mida uuriti kohtueelses menetluses KarS § 289 tunnustel ja mille sanktsioon

võimaldas tõendite kogumist jälitustoimingutega, siis on tõend saadud seaduse nõudeid järgides.

Materiaalõiguse muutumisest tulenev kuriteo ümberkvalifitseerimine ei too kaasa kohtumenetluses

seaduslikult kogutud tõendi kasutamise lubamatust. Kaitsjad ei ole kohtuliku uurimise käigus

jälitusprotokolli avaldamist vaidlustanud, seega puudus kohtul vajadus jälitusprotokolli seaduslikkust

kontrollida.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid J. P. kaitsja vandeadvokaat A. Neiland ja R. P. kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi R. Laid.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2008. a kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu 19. mai 2008. a

kohtuotsus J. P. ja R. P. süüdistusasjas muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu

põhiseisukohad olid järgmised.

5.1 Õige ei ole kaitsjate väide, et maakohus, hinnates tõendina jälitustoiminguga saadud helisalvestist ja

jälitustoimingu protokolli, on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Jälitustoimingu teostamise ajal

menetleti kriminaalasja KarS § 289 tunnustel. Toimingu teostamise ajal kehtinud seaduse kohaselt oli

tegemist teise astme kuriteoga, mille sanktsioon nägi ette kuni viieaastase vangituse. KrMS § 110 lg 1

kohaselt oli sellistes süüteoasjades jälitustoimingu teostamine lubatav. Asjaolu, et kohtuliku menetluse

käigus tingis materiaalõiguse muutmine kuriteo ümberkvalifitseerimise, ei anna alust antud kriminaalasjas

jälitustoimingu teostamise ajal seadusega kooskõlas kogutud tõendit lugeda kohtumenetluses kõlbmatuks.

5.2 Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu seisukohtadega kuriteo koosseisuliste tunnuste analüüsi puutuvas

osas, lisas järgmised omapoolsed seisukohad.

5.2.1 Süüdistatavate endi ütlustega on tuvastatud, et R. P. pöördus J. P. kui politsei andmebaasile juurdepääsu

omava isiku poole selleks, et saada teavet kannatanute kohta. Süüteo kvalifitseerimise aspektist ei ole

tähtsust asjaolul, et R. P. oli abipolitseinik, sest Abipolitseiniku seaduse § 2 lg 1 kohaselt puudub

abipolitseinikul õigus kasutada politseiandmebaase.

5.2.2 Nõustuda ei saa kaitsjate väitega, et kannatanute huvipuudus käesoleva kohtumenetluse vastu viitab

sellele, et nad ei pidanud oma õiguste riivet oluliseks.

5.2.3 Maakohus on kriminaalasja puutuvaid ametijuhendeid ja käskkirju hinnates õigesti tuvastanud, et

politseiinfosüsteemi KAIRI kasutajal oli keelatud teha tööülesannete väliseid päringuid ja anda edasi

andmebaasis olevat teavet kolmandatele isikutele. J. P. on KarS §-s 157 ettenähtud erisubjekt, kellel oli

kohustus saladuses hoida talle teatavaks saanud teise isiku eraelu puudutavat teavet.

5.2.4 Ei saa nõustuda R. P. kaitsja väitega, et suuliselt esitatud abipalvet pole võimalik käsitada kuriteole

kihutamisena. Õigusvastasele teole kallutamise puhul pole oluline, millises vormis see on tehtud.

5.3 Mõistetud karistuste osas leidis ringkonnakohus, et need on kooskõlas KarS §-s 56 sätestatuga ja

vastavad süüteo raskusele.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid J. P. kaitsja vandeadvokaat A. Neiland ja R. P. kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi R. Laid.

7. J. P. kaitsja taotleb Harju Maakohtu 19. mai 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2008. a

otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni kohaselt on kohtute

poolt oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust ja valesti kohaldatud materiaalõigust. Kassaatori

põhiseisukohad on järgmised.

7.1 Ringkonnakohtu seisukoht, et jälitustoimingu protokoll on kohtukõlblik tõend, ei ole õige.

Süüdistusasjas, kus menetlusseadus ei luba tõendite kogumist jälitustoiminguga, ei saa kohtumenetluses olla

lubatav jälitustoiminguga saadud tõendi kasutamine, vaatamata asjaolule, et tõendi kogumise ajal oli

kriminaalmenetluse esemeks selline kuritegu, mille menetlemisel võis tõendeid koguda ka jälitustoiminguga.

7.2 Kohtute järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu järeldusega, et

maakohtu lahendis olid kajastatud süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo koosseisulised tunnused.

Ringkonnakohus, jättes oma seisukohad põhjendamata, on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid.

7.3 Kriminaalasjas on oluline tähendus kannatanute endi hinnangul nende õiguste riivele, kuid kohtud on

jätnud selle asjaolu arvestamata.

8. R. P. kaitsja taotleb Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2008. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

8.1 Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu seisukohaga jälitustegevuse protokolli ja salvestise tõendina

kasutamise lubatavuse osas, on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kohtud ei ole küsinud kaitsjate

arvamust eespool kajastatud tõendi seaduslikkuse kohta, mistõttu ei saanud kaitsjad kohtumenetluses

avaldada ka omapoolseid vastuväiteid. Kriminaalasjas olevate materjalide alusel ei ole võimalik kindlaks

teha, kas ja millise kuriteo tõendamiseks oli jälitustoimingu luba antud ning kohtud ei ole jälitustoimingu

luba kontrollinud.

8.2 Ringkonnakohus on süüdistatavate ütlusi kajastanud meelevaldselt. R. P. ei ole öelnud, et ta pöördus J. P.

kui politsei andmebaasile juurdepääsu omava isiku poole.

8.3 Kohtud ei ole selgitanud välja, milleks võis R. P. J. P.-lt küsitud teavet vajada ja ei ole välistanud

võimalust, et see teave oli vajalik R. P-le kui abipolitseinikule.

8.4 Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et J. P. ja R. P. vahel 24. septembril 2004. a kell 14.16

toimunud omavahelise telefonivestluse esemeks ei olnud kannatanute eraelulised ega delikaatsed

isikuandmed. J. P. ei edastanud R. P-le mitte mingisugust konfidentsiaalset ega eraelu puudutavat saladuses

hoitavat teavet.

8.5 Ringkonnakohus, tunnistades R. P. süüdi KarS § 22 lg 2 - § 157 järgi, on jätnud analüüsimata kas R. P.

tegu täidab süüteokoosseisu.

8.6 Ringkonnakohus, jättes vastamata reale apellatsioonis toodud väidetele, on KrMS § 339 lg 2 mõttes

oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

9. Prokurör leiab kassatsioonivastuses, et ringkonnakohus ei ole kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud.

Ringkonnakohus on küll kohtuotsuses ekslikult märkinud, et jälitustoiming teostati 2005. a jaanuaris,

tegelikult aga viidi toiming läbi 2004. a septembris ja seda KarS § 289 tunnustel menetletud kriminaalasjas

nr 04913000021, millest hiljem eraldati materjalid J. P. suhtes. Kajastatud eksimus ei ole aga ringkonnakohut

viinud ebaõigete järeldusteni.

Alusetu on kassaatorite väide, et ringkonnakohus jättis vastamata apellatsioonide argumentidele.

Ringkonnakohus on tõendeid hinnanud kriminaalmenetluse reegleid järgides ja kohtu järeldused on otsuses

jälgitavad ning põhjendatud. Ringkonnakohus jättis tuginedes KrMS § 342 lg 3 p-le 1 maakohtu otsuse

põhjendused kordamata ja selgitas, miks on alust nende seisukohtadega nõustuda. Ringkonnakohus käsitles

aga ka apellatsioonides püstitatud küsimusi ja andis neile omapoolse hinnangu.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud

seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt jälitustoimingu protokolli tõendina kasutamise

põhjendatust käesoleva kriminaalasja kohtumenetluses (I), peatub seejärel jälitustoimingu seaduslikkuse

kontrollimisel (II), järgmisena hindab Harju Maakohtu 19. mai 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 16.

septembri 2008. a kohtuotsuste põhistatust (III) ja võtab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse

kohta (IV).

I

12. Kolleegium ei nõustu J. P. ja R. P. kaitsjate seisukohaga puutuvalt jälitustoiminguga saadud tõendi

kasutamise lubamatusse käesoleva süüdistusasja kohtumenetluses. Kaitsjad on seisukohal, et J. P. ja R. P.

süüdistusasjas, kus KrMS § 110 nõuetest tulenevalt ei ole lubatud tõendite kogumine jälitustoiminguga, ei

saa kasutada tõendina jälitustoimingu protokolli, mis oli koostatud ajal, mil sama kriminaalasja menetleti

KarS § 289 järgi, kus tõendite kogumine jälitustoiminguga oli lubatav.

12.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 111 sätestab, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle

saamisel on järgitud seaduse nõudeid. KrMS § 110 lg 1 kohaselt on jälitustoiminguga lubatud tõendeid

koguda, kui kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme

kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Käesolev kriminaalasi

eraldati kriminaalasjast, milles Tallinna Linnakohtu esimees oli tuginedes KrMS § 110 lg 1 nõuetele andnud

15. septembri 2004. a määrusega nr 89 loa teha jälitustoiminguid. Maakohus andis esitatud süüdistusest

tulenevalt J. P. kohtu alla KarS § 289 järgi ning R. P. KarS § 22 lg 2 ja § 289 järgi. Karistusseadustiku

muudatustega, mis jõustusid 15. märtsil 2007. a, tunnistati muuhulgas kehtetuks KarS § 289, millest

tulenevalt esitas prokurör kohtumenetluse käigus süüdistatavatele uued süüdistused vastavalt KarS §157 ning

KarS § 22 lg 2 ja § 157 järgi. Kriminaalkolleeguim jagab maa- ja ringkonnakohtu seisukohta, et kohtuliku

menetluse ajal materiaalõiguse normide muutumine ja sellest tulenev vajadus süüdistuse muutmiseks ei anna

alust lugeda ebaseaduslikuks seaduse nõudeid järgides kohtueelses menetluses jälitustoiminguga kogutud

tõendit. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et kohtud on jälitustoimingu protokolli avaldades, seda uurides

ja tõendina hinnates toiminud kooskõlas kriminaalmenetlusõigusega.

II

13.1 Puutuvalt R. P. kaitsja väitesse jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollimata jätmise kohta peab

Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist. KrMS §-st 111 järeldub, et erinevalt muudest

tõendi kogumise viisidest toob mistahes jälitustoimingu käigus toimunud seaduserikkumine endaga

automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Seega tuleb KrMS § 111 nõuete täitmist

tõendi kogumisel kontrollida nii kohtumenetluse poolte taotlusel kui ka omal algatusel, kui ilmnevad tõendi

seaduslikkust puudutavad kahtlused või ebaselgused.

13.2 Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei esitanud J. P. ja R. P. kaitsjad maakohtu istungil

jälitustoimingu teostamise seaduslikkuse kontrollimise taotlust. Samas on R. P. kaitsja nii apellatsioonis kui

ka kassatsioonis viidatud asjaolule, et kriminaalasjas puudub jälitustegevuse aluseks olev Tallinna

Linnakohtu esimehe 15. septembri 2004. a määrus nr 89, mille tõttu ei olnud kaitsjal võimalik kontrollida

jälitustoiminguga saadud teabe saamise seaduslikkust. Kaitsja heidab kohtutele ette, et nad on jätnud

kontrollimata jälitustegevuseks loa andmise ja selle alusel kogutud tõendi seaduslikkuse. Ringkonnakohus

käsitles kaitsja poolt püstitatud probleemi ja märkis kohtuotsuses, et Tallinna Linnakohtu esimehe konkreetse

määruse ärakirja puudumine ei ole loonud maakohtul kahtlust selle määruse olemasolust ega jälitustoimingu

teostamise seaduslikkusest ning sellisteks kahtlusteks ei anna alust ka apellatsioonid. Kriminaalkolleegium

on aga seisukohal, et selle R. P. kaitsja apellatsioonis esitatud väite alusel tulnuks ringkonnakohtul erilise

tähelepanuga uurida jälitusprotokolli ja veenduda tõendi seaduslikkuses.

13.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaaltoimikus oleva jälitustegevuse protokolli ja selle

lisaga (I kd, lk 64-68), tuvastas, et protokolli kohaselt on jälitustoimingute tegemiseks antud luba 16.

septembrist kuni 16. novembrini 2004. a, so kaheks kuuks. Samas on aga jälitusprotokollis numbriliselt

märgitud, et jälitustoiminguid võis teha 30 päeva jooksul. Jälitusprotokollis on seega vastuolu, mida

ringkonnakohus oleks pidanud märkama. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et

kohtumenetluse poole taotlusega kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust kaasneb kohtu kohustus veenduda

eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et

tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08 - RT III

2008, 50, 346). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et samasisuline kohustus lasub kohtul ka siis,

kui jälitustoiminguga saadud tõendis ilmnevad vastuolud või puudused, mida saab kõrvaldada vaid kohtu või

prokuratuuri

loaga

tutvudes.

Kui

küsimus

jälitustoimingu

seaduslikkusest

tõstatatakse

apellatsioonimenetluses või vastuolud avastab apellatsioonikohus, siis tuleb jälitustoimingu seaduslikkust

kontrollida ringkonnakohtul.

13.4 Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et jättes kontrollimata kohtueelses menetluses süüdistatava

suhtes teostatud jälitustoimingu seaduslikkuse, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 mõttes.

III

14. Kui jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimisel ilmneb, et jälitustoiming teostati seaduse nõudeid

järgides ja jälitusprotokoll on käesolevas kriminaalasjas lubatav tõend, siis puutuvalt J. P. süüdimõistmisse

KarS § 157 järgi ja R. P. süüdimõistmisse KarS § 22 lg 2 ja § 157 järgi peab kriminaalkolleegium vajalikuks

märkida järgmist.

14.1 J. P. kaitsja kassatsioonis leitakse, et ringkonnakohus rikkus KarS § 157 koosseisulistele tunnustele

vastavate faktiliste asjaolude tuvastamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium selliste väidetega ei

nõustu. Maa- ja ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemine kuriteosündmuse asjaolude tuvastamisel on nii

J. P.-d kui ka R. P. puudutavas osas otsuste lugejale jälgitav ja KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuete rikkumisest alust

rääkida ei ole. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu seisukohtadega kuriteo koosseisuliste tunnuste

analüüsi puutuvas osas, vastas apellatsioonides püstitatud küsimustele ja lisas omapoolsed seisukohad.

14.2 Puutuvalt J. P. kaitsja kassatsiooni väitesse, et kohtute järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud

asjaoludele, selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et KarS § 157 kohaselt on kriminaalkorras karistatav

teise isiku eraelu puudutava teabe avaldamine isiku poolt, kellel on seadusest tulenev kohustus hoida sellist

teavet saladuses, kui see teave on teatavaks saanud kutse-või ametitegevuses. Seega on karistusõigusliku

vastutuse eelduseks asjaolu, et eraelu puudutav teave on teatavaks saanud just kutse- või ametitegevuses ja

ilma vastavat ametiseisundit omamata ning kasutamata poleks teave olnud kättesaadav. Käesolevas

kriminaalasjas on maa-ja ringkonnakohus õigesti leidnud, et J. P. sai R. P-le edastatud teabe tulenevalt oma

ametiseisundist. J. P. ütluste kohaselt ei tundnud ta isiklikult ei K. K. ega ka I. S.-i. Politseiametnikuna oli J.

P.-l juurdepääs infosüsteemile KAIRI. Asjaolu, et J. P. 24. septembril 2004. a kell 14.16 infosüsteemi KAIRI

kasutas, kinnitab Keskkriminaalpolitsei õiend tema poolt sel päeva infosüsteemis KAIRI tehtud logide kohta

(II kd, tl 29-30). Süüdistuse kohaselt avaldas J. P. teavet I. S.-i ja K. K. elukohtade, registreeritud sõidukite

ja registreeritud õigusrikkumiste kohta. Kriminaalõigusliku vastutuse aspektist oli kohtutel oluline lahendada

küsimus sellest, kas J. P. oleks R. P-le avaldatud teavet saanud ka sellisel juhul kui ta ei oleks kasutanud

politseiametnikule kättesaadavat infosüsteemi KAIRI. Kohtud on õigesti leidnud, et andmed registreeritud

sõidukite ja õigusrikkumiste kohta on kättesaadavad vaid isikutele, kellel on kutse- või ametitegevusest

tulenev juurdepääs vastavatele registritele, muuhulgas ka infosüsteemile KAIRI. Seega tuleb nõustuda maa-

ja ringkonnakohtu seisukohaga, et teabe I. S.-i ja K. K. registreeritud sõidukite ja toimepandud

õigusrikkumiste kohta sai J. P. tänu oma ametiseisundile ning võimalusele kasutada infosüsteemi KAIRI.

Kuivõrd isikute elukohad on nähtavad mitmetes avalikes registrites ja teabesüsteemides, muuhulgas ka

äriregistri teabesüsteemis, siis ei saa välistada isiku elukoha teadasaamise võimalust avalikest

andmebaasidest.

14.3 Maa- ja ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et K. K. ja I. S.-i eraelu puudutava teabe

avaldamisega R. P-le rikkus J. P. seadusest tulenevat kohustust hoida saladuses teise isiku eraelu puudutavat

teavet. KarS § 157 järgi kvalifitseeritava süüteo subjekt saab olla vaid erilise isikutunnusega isik, kelle

kriminaalõiguslik vastutus lähtub seadusest tulenevast kohustusest hoida talle kutse- või ametitegevuses

teatavaks saanud saladust. Politseipeadirektori 14.06.2004. a käskkirjaga nr 141 kinnitatud Infosüsteem

KAIRI pidamise ja kasutamise korra p 61 ja 02.06.2003. a käskkirjaga nr 124 kinnitatud Arvutite ja

arvutivõrgu kasutamise korra ning andmekogude kasutamise üldiste reeglite p 5 reguleerivad Politseiameti

haldusalas olevate arvutite, arvutivõrkude ja infosüsteemi KAIRI kasutamise korda. Põhja Politseiprefektuuri

17.03.2004. a käskkirjaga nr 131 on kinnitatud Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna varavastaste

kuritegude talituse politseivaneminspektori ametijuhend, mille p 3.3.2 sätestab J. P. vastutuse teenistuse tõttu

talle teatavaks saanud riigi- ja ametisaladuste, muude andmete ja info konfidentsiaalsuse ning üksnes

teenistuse huvides omakasupüüdmatu kasutamise eest. Nimetatud kohustus põhineb Politseiseaduse § 5 lg-s

2 sätestatul, mille kohaselt ei kuulu avalikustamisele riiklikke ja teenistuslikke ning organisatsioonide ja

isikute ärisaladusi sisaldavad andmed, eraelu puudutavad andmed, samuti politsei ametialase tegevuse käigus

saadud andmed, mis võivad kahjustada kodanike au ja väärikust või raskendada kuritegude avastamist või

soodustada kuritegevust. Samuti on Politseiseaduse § 5 lg 4 kohaselt politseiametnikel keelatud andmete

esitamine teiste isikute kohta.

14.4 KarS § 157 järgi kvalifitseeritava teo karistusõigusliku vastutuse aluseks on samuti asjaolu, et teave,

mida on avaldatud, puudutaks isiku tervist, eraelu või äritegevust. Käesolevas süüdistusasjas on J. P.-le süüks

arvatud, et ta avaldas R. P-le kannatanuid puudutavat eraelulist teavet. Riigikohtu kriminaalkolleegium

nõustub ka siin maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et antud juhul oli R. P. poolt küsitud ja J. P. poolt talle

edastatud andmed kannatanute eraelu puudutavad. Kolleegium leiab, et eraelu hõlmab isiku tervet isiklikku

elusfääri, kogu tema elukorraldust. Seega on teave isiku elukoha, registreeritud sõidukite ja toimepandud

õigusrikkumiste kohta käsitatav eraelu puudutava teabena. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja

väitega, et käesolevas kriminaalasjas omab olulist tähendust kannatanute endi hinnang nende õiguste riivele.

Eraelu puudutava teabe saladuses hoidmise huvi tuleb igal juhul eeldada olukorras, kui saladuses hoitavaid

andmeid ei ole võimalik teada saada muul viisil kui isikute kaudu, kellel on seadusest tulenev õigus

saladuses hoitavat teavet kutse- või ametiseisundist tulenevalt kasutada.

14.5 Puutuvalt R. P. süüdimõistmisse KarS § 22 lg 2 ja § 157 järgi peab kolleegium vajalikuks märkida

järgmist. KarS § 22 lg 2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele

teole, millest tulenevalt saab osa võtta teise isiku õigusvastasest teost ja osavõtutegu peab olema tahtlik,

hõlmates tahtliku põhiteo. Maakohus on õigesti leidnud, et R. P., esitades J. P.-le palve vaadata I. S.-i ja K. K.

eraelu puudutavat teavet ja see talle avaldada, tekitas J. P-s tahtluse avaldada politsei andmebaasist teada

saadud informatsiooni R. P-le, kuigi tal oli seadusest tulenev kohustus seda saladuses hoida. Nõustuda tuleb

maa- ja ringkonnakohtuga ka selles, et sellise palve ja nimede ning isikukoodide esitamist saab vaadelda

kallutamisena õigusvastasele teole. Maakohus on õigesti leidnud, et R. P. sai aru, et J. P. ei võta andmeid

avalikust internetist, vaid andmete saamiseks on vaja sisse logida KAIRI andmebaasi. R. P. küsimused J. P.-

le annavad tunnistust sellest, et R. P. oli KAIRI andmebaasi olemuse ja sisuga kursis. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on seisukohal, et R. P. teadmine selle kohta, et J. P. saab andmed politseiandmebaasist

ja et küsitud informatsioon kolmandate isikute kohta ei ole avalik, viitavad otseselt asjaolule, et R. P. pidi

vähemalt möönma, et teabe avaldamine talle ei ole seaduslik.

IV

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium täielikult Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2008. a otsuse J. P.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 157 järgi ning R. P. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 22

lg 2 ja § 157 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium saadab kriminaalasja Tallinna Ringkonnakohtule uueks

arutamiseks. Kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.

Eerik Kergandberg Jüri Ilvest Ott Järvesaar