3-2-1-142-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-142-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. veebruar 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Susi hagi Aktsiaseltsi Tallinna Karastusjoogid

vastu kaubamärgi !SUSI! üldtuntuks tunnistamiseks ja

kostja ainuõiguse kaubamärgile nr 32574 (!SUSI KANGE

VEIN + kuju!) tühiseks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-18646

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Susi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

15 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Susi (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Mati Maksing

Kostja Aktsiaselts Tallinna Karastusjoogid (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv

Asja läbivaatamise kuupäev

12. jaanuar 2009. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Mati Maksing, kostja esindaja

vandeadvokaat Aivar Pilv. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-18646

õigusabikulu 70 000 krooni väljamõistmise osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista

Aktsiaseltsilt Susi Aktsiaseltsi Tallinna Karastusjoogid kasuks välja õigusabikulud 50 000

(viiskümmend tuhat) krooni. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Jätta Aktsiaseltsi Susi hagi Aktsiaseltsi Tallinna Karastusjoogid vastu kaubamärgi

!SUSI! üldtuntuks tunnistamiseks ja kostja ainuõiguse kaubamärgile nr 32574 (!SUSI

KANGE VEIN + kuju!) tühiseks tunnistamiseks rahuldamata.

3.2. Välja mõista Aktsiaseltsilt Susi Aktsiaseltsi Tallinna Karastusjoogid kasuks Aktsiaseltsi

Tallinna Karastusjoogid kantud õigusabikulud 50 000 (viiskümmend tuhat) krooni.

4. Tagastada Aktsiaseltsile Susi kassatsioonkaebuselt 25. juunil 2008 tasutud kautsjon 400

(nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Susi (hageja) esitas 19. oktoobril 2005. a hagi Aktsiaseltsi Tallinna Karastusjoogid

(kostja) vastu kostja ainuõiguse kaubamärgile nr 32574 (!SUSI KANGE VEIN + kuju!) tühiseks

tunnistamiseks. 2. märtsil 2006 täiendas hageja hagi, taotledes talle kuuluva kaubamärgi !SUSI!

üldtuntuks tunnistamist.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kanti hageja 17. detsembril 1992 Eesti vabariiklikku ettevõtete,

asutuste ja organisatsioonide registrisse. Alates asutamisest peab hageja !SUSI! hotelli. !SUSI!

hotell avati Tallinnas Peterburi tee 46 asuvas endises ühiselamuhoones. Pärast hoone erastamist

1997. aastal alustati suuremahulist ümberehitustööd, mille käigus omandas hotell oma praeguse

välisilme ja kuju. Pärast ümberehitustöid on !SUSI! hotell suunanud oma teenused peamiselt

korporatiivklientidele ning sõlminud äriühingutega püsikliendilepingud. Lisaks !SUSI! hotellile

avas hageja samanimelise büroohoone Tallinnas Peterburi tee 46. Hageja on ulatuslikult reklaaminud

kaubamärki !SUSI!, avaldades ajalehtedes Eesti Päevaleht ja Äripäev ajavahemikul 17. detsember

1997 kuni 25. jaanuar 1999 reklaame. Samuti on hageja avaldanud reklaame EHRL-i 1996. a

kataloogis ja väljaandes !Estonia: Hotel & Lodging directory 1994!. !SUSI! hotelli, !SUSI!

büroohoone ning AS-ga Susi seonduvat kajastati korduvalt ka ajakirjanduses.

Hageja on nii kõigi teenuste pakkumisel kui ka reklaamimisel kasutanud läbivat tähist !SUSI!.

Eeltoodust tulenevalt oli sõnamärk !SUSI! omandanud üldtuntuse hetkeks, kui kostja esitas

20. jaanuaril 1999 tähise !SUSI KANGE VEIN + kuju! kaubamärgina registreerimise taotluse.

Selleks ajaks oli hageja kasutanud sõna !SUSI! oma teenuste tähistamiseks ligi kaheksa aasta

jooksul ja kujundatud kaubamärki ligikaudu aasta jooksul. Hageja arvates tuleb asjas kohaldada enne

1. maid 2004 kehtinud kaubamärgiseadust, mis kehtis kostja kaubamärgi registreerimise ajal. Sama

seaduse § 8 lg 1 p 4 kohaselt eeldas üldtuntud kaubamärgi registreerimine üldtuntud kaubamärgi

omaniku kirjalikku luba. See säte ei sea tingimuseks kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste

identsust või samaliigilisust. Hageja ei ole andnud kirjalikku luba kaubamärgi !SUSI KANGE

VEIN + kuju! registreerimiseks ega nõusolekut talle kuuluva arhitektuuriobjekti nime sisaldava

kaubamärgi registreerimiseks (enne 1. maid 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse § 8 lg 1 p 6).

Enne 1. maid 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse § 8 lg 1 p 8 kohaselt ei registreerita kaubamärgina

märke, mis sisaldavad autoriõigusega kaitstud teoseid või nende nimetusi, kui registreerimiseks

puudub õigustatud isiku kirjalik luba. Hageja tellis sõna !SUSI! sisaldava logo kujunduse Andrei

Kononovilt, kes andis autorilepingu lisas toodud !SUSI + kuju! logo hagejale üle 1. veebruaril

1998. Autorilepingu kohaselt on autorilt hagejale üle läinud kõik autorilepingu lisas toodud

kujunduse kui teosega kaasnevad varalised autoriõigused, sealhulgas õigus teost töödelda. Kostja on

teadlikult kasutanud hageja tellimusel loodud teost. Kasutamine seisneb autoriõiguse seaduse

(AutÕS) § 13 lg 1 p-s 5 sätestatud töötluse tegemises hageja teosest.

Eelnevast lähtudes palus hageja tunnistada kaubamärk !SUSI! üldtuntuks ja tunnistada kostja

ainuõigus kaubamärgile nr 32574 (!SUSI KANGE VEIN + kuju!) tühiseks.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja leidis, et kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks tunnistamise hagi saab esitada üksnes

alates 1. maist 2004 kehtiva kaubamärgiseaduse (KaMS) §-des 9 ja 10 toodud aluste olemasolul, kui

need alused olid olemas ka kaubamärgi registreerimise ajal ehk 18. oktoobril 2000. Hageja ei ole

välja toonud ühtki seaduses nimetatud kostja kaubamärgi õiguskaitset välistavat asjaolu, mis annab

alust eeldada, et sellised asjaolud puuduvad.

Hageja on sisuliselt vaidlustanud Patendiameti 1. juuni 2000. a otsuse (edaspidi otsus), millega

registreeriti kostjale kuuluv kaubamärk. Tulenevalt KaMS § 72 lg-test 3 ja 5 tuleb kohaldada

alates 1. maist 2004 kehtivat Patendiameti otsuste vaidlustamise regulatsiooni. Hageja on mööda

lasknud otsuse vaidlustamise tähtaja ega ole läbinud ka kohustuslikku kohtueelset menetlust

tööstusomandi apellatsioonikomisjonis. Seetõttu tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428

lg 1 p 1 alusel lõpetada hagimenetlus osas, millega hageja taotles tunnistada tühiseks kostja

ainuõiguse kaubamärgile nr 32574 (!SUSI KANGE VEIN + kuju!).

Hageja ei ole tõendanud oma kaubamärgi üldtuntust. Hageja ei pööranud enda kui väidetavalt

üldtuntud kaubamärgi !SUSI! omaniku õiguste väidetavale rikkumisele varem mingit tähelepanu

seetõttu, et tal tekkis alles hiljuti idee registreerida talle kuuluv sõnamärk ka klassis nr 33. Sellega

hageja tegelikult tunnistab, et tegemist on üldtuntust välistava asjaoluga kaubamärgiseaduse

tähenduses. Hageja arvamus, et olenemata klassist, kus kaubamärk on üldtuntud, ei tohi seda

kasutada ka teistes klassides, on väär ega tulene õigusest. Isegi kui kohaldada tuleks enne 1. maid

2004 kehtinud kaubamärgiseadust, siis on hageja kohustatud tõendama oma kaubamärgi !SUSI!

üldtuntust klassis 33 !Alkohoolsed joogid! ja usaldusväärselt põhjendama, et tema väidetavalt

üldtuntud kaubamärgi kasutamisega teiste kaupade tähistamiseks on kaasnenud kaubamärgi

eristatavuse või maine põhjendamatu ärakasutamine või maine kahjustamine. Hageja ei ole eeltoodud

asjaolusid tõendanud, mistõttu ka sel alusel ei tule hagi rahuldada.

Lähtuvalt KaMS § 10 lg 1 p-st 6 saab vaielda üksnes selle üle, kas hotell !SUSI! on

arhitektuuriobjekti nimetus. Kostja hinnangul ei ole hotell !SUSI! arhitektuuriobjekti nimetus.

Hageja ei ole tõendanud, et tema omandis olevat hotellihoonet identifitseeritakse nime !SUSI!

kaudu.

Hageja täiendas 28. veebruaril 2006 haginõuet, taotledes sõnamärgi !SUSI! üldtuntuks

tunnistamist. Kui arvestada, et kaubamärgiseaduse § 52 lg 2 p-s 1 toodud hagi esitamise tähtajaks on

viis aastat, siis on hageja mööda lasknud hagi esitamise tähtaja. Seetõttu tuleb kohaldada aegumist.

3. Harju Maakohus jättis 15. detsembri 2006. a otsusega hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt

kostja kasuks välja õigusabikulud 90 765 krooni 60 senti.

Maakohus leidis, et hageja nõue kaubamärgi !SUSI! üldtuntuks tunnistamiseks on aegunud ja hagi

tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt KaMS § 7 lg-st 1 on kaubamärgi üldtuntuks tunnistamise nõuet

võimalik esitada vaid juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse

menetlemisega. Kuna KaMS § 52 lg-st 5 tulenevalt on kaubamärgiomaniku ainuõiguse tühiseks

tunnistamise hagi võimalik esitada viie aasta jooksul registreeringu tegemise kuupäevast alates, siis

tuleb lugeda ka kaubamärgi üldtuntuks tunnistamise nõude, mida ei ole võimalik omaette nõudena

esitada, aegumise tähtajaks viis aastat. Hageja on selle tähtaja mööda lasknud.

KaMS § 52 lg 1 sätestab, et asjast huvitatud isik võib esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema

ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks sama seaduse §-des 9 ja 10 sätestatud õiguskaitset välistava

asjaolu olemasolu korral, kui hagi alus oli olemas ka registreeringu tegemise ajal. Seetõttu tuleb

kohaldada kehtivat kaubamärgiseadust vaatamata sellele, et hageja on õiguskaitset välistavate

asjaolude osas tuginenud kaubamärgi registrisse kandmise ajal kehtinud seadusele.

Kehtiva KaMS § 10 lg 1 p 3 ei sea tingimuseks üksnes kaupade või teenuste identsust või

samaliigilisust. Kostja kaubamärk ei ole identne hageja poolt registreerimiseks esitatud kaubamärgi

või väidetavalt üldtuntud kaubamärgiga !SUSI + kuju!. Sarnaseks saab lugeda ainuüksi

kaubamärgi koosseisus sõna !SUSI!. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja

kasutatav sõnamärk !SUSI! oleks graafiliselt sarnane kostja kaubamärgil oleva sõnamärgiga.

Hageja esitatud tõendid ei tõenda tema kaubamärgi !SUSI + kuju! üldtuntust Eesti Vabariigis enne

kostja kaubamärgi !SUSI KANGE VEIN + kuju! registreerimist.

KaMS § 10 lg 1 p 6 välistab õiguskaitse kaubamärgile, mille kasutamine kahjustab varasemat õigust

nimele, isikuportreele, kinnistu nimetusele, arhitektuuriobjekti nimetusele või kujutisele, autoriõiguse

või tööstusomandi esemele või muud varasemat õigust. Arhitekti looming on kaitstud põhiliselt

autoriõiguse seadusega. Kehtiv kaubamärgiseadus võimaldab omanikul arhitektuuriobjekti

registreerida arhitektuuri nimetuse sõnalise kaubamärgina või objekti ennast kujutismärgina.

!SUSI! hotelli puhul saaks rääkida üksnes arhitektuuriobjekti nimetusest. Hageja ei ole tõendanud,

et tema omandis olevat hoonet identifitseeritaks nimetuse !SUSI! kaudu. AutÕS § 4 lg 3 p 14

kohaselt tekib autoriõigus teosele, milleks võivad olla arhitektuuri- ja maastikuarhitektuuriteosed

(hooned, rajatised, pargid, haljasalad jm), linnaehitusansamblid ja kompleksid. AutÕS § 4 lg 2 järgi

saab autoriõigusega kaitsta ainult sellist arhitektuurilist loomingut, mis sisaldab originaalset kunstilist

väljendust. Tõendid puuduvad selle kohta, et !SUSI! hotell oleks eripärane või üldtuntud oma

ehitusstiili või ehituskunsti poolest. Tegemist ei ole ka ajalooliselt arhitektuuriobjektiga, mida

tuntakse pika aja jooksul ainult ühe nimetuse all.

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3

kohaldatakse enne seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja

nende kindlaksmääramisele kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatut. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 järgi mõistab

kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja

põhjendatud kohtukulud. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kohtukulu, s.o tasu õigusabi eest

90 765 krooni 60 senti.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22. mai 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

jättis maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmiseks lõppkokkuvõttes muutmata ringkonnakohtu

otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse õigusabikulude

väljamõistmise osas ja tegi selles osas uue otsuse, mõistes hagejalt välja 70 000 krooni kostja kasuks,

sellest 50 000 krooni esimeses astmes ja 20 000 krooni apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu

katteks. Hageja kohtukulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et hagi on tervikuna aegunud ja tuleb jätta selle tõttu rahuldamata.

Vaidlustatud kaubamärk registreeriti 18. oktoobril 2000 ja hagiavaldus kaubamärgi ainuõiguse

tühiseks tunnistamiseks esitati (postitati) 19. oktoobril 2005.

KaMS § 7 lg-te 1 ja 5 kohaselt tunnistab kohus kaubamärgi üldtuntust kaubamärgiomaniku nõudel.

Kaubamärgi üldtuntust tunnistatakse ainult juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi

või kaebuse menetlemisega. Kaubamärgi üldtuntuks tunnistamine ei oma õigusjõudu hilisemates

vaidlustes. KaMS § 52 lg-te 1 ja 5 kohaselt võib asjast huvitatud isik esitada hagi

kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks KaMS §-des 9 ja 10 sätestatud

õiguskaitset välistava asjaolu olemasolul, kui hagi alus oli olemas ka registreeringu tegemise ajal.

KaMS §-s 52 nimetatud hagi võib esitada viie aasta jooksul registreeringu tegemise kuupäevast

arvates. Seda kitsendust ei rakendata, kui vaidlustatav taotlus esitati pahauskselt. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 135 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle

kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või

lepingust ei tulene teisiti. Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 sätestab, et kui

tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta

vastaval kuul ja päeval.

Ringkonnakohus nõustus kostjaga, et KaMS § 52 lg 5 sätestab aegumistähtaja alguse teisiti kui

TsÜS § 135 lg-s 1 sätestatud üldreegel. KaMS § 52 lg 5 seostab hagi aegumistähtaja kulgemise

alguse kaubamärgi registreerimise kuupäevaga. Seega lõppes hagi esitamise viieaastane tähtaeg

18. oktoobril 2005. Kuivõrd hagi esitati 19. oktoobril 2005, siis on hagi aegunud. Ülaltoodud

seisukohta kinnitab Riigikohtu 14. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-07.

Väide, mille kohaselt aegumistähtaja kulg peatus pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu, ei ole

põhjendatud. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel

peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest

nõue võib tuleneda. Hageja tunnistaja Uno Paas väitis küll üldsõnaliselt, et pooled pidasid

läbirääkimisi selle üle, kuidas on võimalik teise firma ärinime ära kasutada. Sama tunnistaja poolt

hageja peadirektori abina kostjale 15. märtsil 2001. a saadetud kirjast nähtub, et hageja palus kostjalt

kui kaubamärgi omanikult kirjalikku luba, registreerimaks kaubamärgina sõnamärk !SUSI!

klassis 33 (alkohoolsed joogid). Sellest kirjast nähtub, et enne kaubamärgi !SUSI KANGE VEIN!

registreerimist kooskõlastas kostja selle suuliselt hageja omanikuga ja hagejal on !väga hea meel, et

selline toode on Eesti turul olemas!. Nimetatu tõendab, et ei peetud läbirääkimisi kostja kaubamärgi

kasutamise lõpetamiseks või selle hagejale loovutamiseks. Seega ei olnud tegemist läbirääkimistega

nõude või nõude aluseks olla võiva asjaolu üle.

Kaubamärgi registreerimise taotluse esitaja pahatahtlikkus saab seisneda eelkõige soovis kahjustada

konkurenti. Eelnimetatud 15. märtsi 2001. a kiri lükkab juba iseenesest ümber hageja väited kostja

pahatahtlikkuse kohta kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel. Kostja töötas välja terve seeria

kaubamärke erinevate loomade kujutistega. Pooled tegutsevad erinevatel tegevusaladel ega ole

seetõttu konkurendid.

Kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue ei ole omaette nõue, vaid on üks kaubamärki puudutava

hagi asjaoludest (alustest), mistõttu sellele eraldi aegumise kohaldamine ei ole õige. Kuna kostja

kaubamärgi tühiseks tunnistamise hagi on aegunud, siis puudub vajadus maakohtu otsust selles osas

muuta.

Ringkonnakohus leidis veel, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada kohtukulusid puudutavas osas.

Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS (edaspidi varasem TsMS) § 61 lg 1 p 2 kohaselt mõistab kohus

poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja

õigusabi eest. Hinnata hagi korral ei või see ületada justiitsministri kehtestatud suurust, s.o

50 000 krooni.

Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks vajalike

ja põhjendatud kohtukuludena välja 20 000 krooni õigusabikulud ja jättis hageja

apellatsioonimenetluse kohtukulud tema enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata

jätmise ja kohtukulude hageja kanda jätmise osas, samuti hagejalt kostja kasuks välja mõistetud

kohtukulude summa osas. Hageja palub saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, millega vähendati hagejalt kostja kasuks välja

mõistetud kohtukulude hüvitise suurust.

Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas ekslikult TsÜS § 136 lg-t 2 ja § 142, samuti KaMS § 52 lg-

t 5 ning jättis põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 135 lg 1. Lisaks on ringkonnakohus rikkunud

TsMS § 436 lg-t 1, § 654 lg-t 5, samuti varasema TsMS § 61 lg 1 p 2.

Hagi ei ole aegunud. KaMS § 52 lg 5 esimene lause sätestab, et samas paragrahvis nimetatud hagid

võib esitada viie aasta jooksul registreeringu tegemise kuupäevast arvates. Sama lõike teise lause

kohaselt ei rakendata eelnimetatud kitsendust, kui vaidlustatav taotlus esitati pahauskselt. KaMS § 72

lg 9 näeb ette, et kui varem kehtinud aegumistähtaeg ei ole uue KaMS jõustumise ajaks möödunud ja

selles sätestatakse senisest erinev aegumistähtaeg, siis kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. Enne

1. maid 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse (varasem KaMS) § 24 lg 2 sätestas viieaastase tähtaja

kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise taotluse esitamiseks. Kui ka eeldada, et tegemist

on sama tähtajaga, siis on tegemist ühepikkuste tähtaegadega, mille kohaldamist ja vahekorda kehtiv

KaMS ei reguleeri. KaMS § 52 lg-s 5 märgitud tähtaeg hakkas kulgema 1. mail 2004 ega olnud

lõppenud hagi esitamise ajaks.

Hageja hinnangul on ringkonnakohus ebaõigesti lugenud KaMS § 52 lg 5 erinormiks võrreldes TsÜS

§ 135 lg-ga 1. KaMS § 52 lg 5 sõnastusest ei tulene, et selles kirjeldatud tähtaja kulgemisele ei tuleks

kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seadust, sh TsÜS § 135 lg-t 1. Sellise käsitluse korral alanuks

kõnealune tähtaeg 19. oktoobril 2000 ja lõppenuks mitte enne 19. oktoobrit 2005.

KaMS § 52 lg 5 ei sätesta sõnaselgelt, mis laadi tähtaeg nimetatud sätte esimese lausega

kehtestatakse. Sama lõike teise lause kohaselt on tegemist !kitsendusega!. Kostja on 3. septembri

2007. a seisukohtades leidnud, et tegemist on aegumistähtaja eriregulatsiooniga. Sellega nõustus

põhimõtteliselt ka ringkonnakohus. Siiski ei selgu vaidlustatud otsusest, millisel alusel pidas

ringkonnakohus KaMS § 52 lg-s 5 nimetatud tähtaega just aegumistähtajaks. Selles osas on

vaidlustatav otsus põhjendamata, millega ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1.

Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-82-07 tehtud otsuse p 15 valguses tuleb tõlgendada KaMS § 52 lg-s 5

sätestatud tähtaega kui aastates määratud tähtaega sellisel viisil, et see algas praegusel juhul

19. oktoobril 2000. a kell 0:00 ja lõppes 19. oktoobril 2005. a kell 24:00, mistõttu hagi on esitatud

tähtaegselt ja hageja nõue ei ole aegunud.

Pooled pidasid vähemalt alates 2001. aastast kuni 2002. aasta teise pooleni läbirääkimisi kaubamärgi

kuuluvuse ja selle kasutamisega seotud asjaolude üle, kusjuures läbirääkimiste esemeks olid osalt

samad väited ja argumendid, mille üle nad vaidlevad senini. Aegumistähtaeg oli peatunud vähemalt

1. juulist 2002 kuni 11. oktoobrini 2002, mistõttu hageja nõue ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud

TsÜS § 167 lg 1 ja § 168 lg 1 järgi. Kostja esitas hagi aegumise vastuväite pahauskselt, mistõttu ei

võinud kohtud kohaldada KaMS § 52 lg 5 esimeses lauses sätestatud hagi aegumise tähtaega.

Ringkonnakohus on põhjendatult vähendanud hagejalt kostja kasuks välja mõistetud kohtukulude

hüvitise summat 50 000 kroonini, kuid jätnud tähelepanuta, et sellega on juba saavutatud varasema

TsMS § 61 lg 1 p-s 2 ning justiitsministri 23. augusti 1999 määruses nr 42 !Hinnata hagi puhul

advokaadi abi eest väljamõistetava summa ülempiiri kehtestamine! ette nähtud õigusabikulude

hüvitise piirmäär. Seega ei ole õige hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulude

katteks veel 20 000 krooni. 50 000 krooni on õigusabikulude väljamõistmise piirmäär kogu

kohtumenetluse jooksul. Seega tuleb kostja kasuks välja mõistetud kohtukulude hüvitist vähendada

vähemalt 50 000 kroonini.

Apellatsioonimenetluses taotles hageja puhuks, kui kostja aegumise vastuväide peaks osutuma

edukaks, apellatsioonimenetluse kulude jätmist kostja kanda. Hageja põhjendas oma taotlust sellega,

et TsMS § 171 lg 2 ja varasema TsMS § 60 lg 10 sätestab, et kui kostja, kelle kahjuks esimese astme

kohus on otsuse teinud, taotleb ringkonnakohtus aegumise kohaldamist, kuigi ta seda esimese astme

kohtus ei taotlenud, ja ringkonnakohus aegumist kohaldab, võib kohus hageja taotlusel jätta

apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Samas ei reguleeri ei senine ega praegune menetlusõigus

sõnaselgelt olukorda, kus kostja esitab apellatsiooniastmes aegumise vastuväite pärast kostjale

soodsat esimese astme kohtu otsust. TsMS § 8 lg 2 (või siis varem kehtinud TsMS § 9 lg 2) alusel

tuleb vaatamata eelviidatud normide sõnastuslikule eripärale jätta apellatsioonimenetluse kohtukulud

kostja kanda ka sellisel juhul, kui apellandiks on hageja, kuid kostja võidab vaidluse tänu aegumise

vastuväitele, mille ta saanuks esitada juba esimese astme kohtus. Seega on endiselt põhjendatud

hageja taotlus muuta menetluskulude jaotust sel viisil, et apellatsioonimenetluse kohtukulud jäävad

kostja kanda.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ta leiab, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning et ringkonnakohus pole rikkunud

menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust.

Hagi aegumise tähtaja kulgemise esimeseks päevaks oli kostja kaubamärgi registreerimise kuupäev,

18. oktoober 2000. Hagi aegumise viieaastane tähtaeg möödus 18. oktoobril 2005 kell 24.00. Kuivõrd

hagi esitati (postitati) alles 19. oktoobril 2005. a, oli hagi selle esitamise ajaks aegunud.

Hageja väide, et hagi aegumistähtaja kulg peatus pooltevaheliste läbirääkimiste ajaks, on alusetu ja

põhjendamatu. Hageja ei ole suutnud tõendada, et kostja oli oma kaubamärgi registreerimise taotluse

esitamisel pahauskne.

Ringkonnakohtu poolt hagejalt kostja kasuks välja mõistetud kohtukulud on vajalikud ja

põhjendatud. Praegusel juhul ei oma tähtsust asjaolu, et aegumise vastuväide esitati algselt vaid

hageja esitatud kaubamärgi üldtuntuse nõudele. Sisuliselt oleks maakohtul olnud võimalik lugeda

aegumise vastuväite esitamisel kogu hagi aegunuks.

9. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja

õigusabikulud 70 000 krooni. Selles osas saab kolleegium teha uue otsuse, millega mõistab hagejalt

kostja kasuks välja õigusabikulud 50 000 krooni. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta

muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

11. Kolleegium leiab, et hageja kassatsioonkaebuse väited hagi aegumise kohta on ekslikud. Kohtud

leidsid õigesti, et KaMS § 52 lg-s 5 sätestatud viieaastane tähtaeg on hagi aegumistähtaeg.

Kolleegium selgitab, et varasema kaubamärgiseaduse kohaselt ei olnud võimalik esitada hagi

kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks. Sellise hagi esitamise õigus

sätestati 1. maist 2004. a KaMS § 52 lg-s 1. Enne 1. maid 2004 võis esitada kaubamärgi

registreerimise kehtetuks tunnistamise taotluse apellatsioonikomisjonile (varasem KaMS § 24).

KaMS § 52 lg 5 sätestab, et samas paragrahvis nimetatud hagid võib esitada viie aasta jooksul

registreeringu tegemise kuupäevast arvates ning et seda kitsendust ei rakendata, kui vaidlustatav

taotlus esitati pahauskselt. KaMS § 72 lg 1 kohaselt kohaldatakse seda seadust ja järelikult ka KaMS

§ 52 varasematele kaubamärkidega seonduvatele õigustele ja kohustustele, kui KaMS-s ei sätestata

teisiti. Seega annab KaMS § 72 lg 1 KaMS § 52 lg-s 5 sätestatud hagi aegumise tähtajale

tagasiulatuva jõu. Praegusel juhul algas hagi aegumise viieaastane tähtaeg kostja kaubamärgi

registreeringu tegemise kuupäevast arvates.

KaMS § 7 lg 1 kohaselt tuvastab kohus kaubamärgi üldtuntuse kaubamärgiomaniku nõudel.

Kaubamärgi üldtuntust tuvastatakse üksnes juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi

või kaebuse menetlusega. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaubamärgi

üldtuntuse tuvastamise nõue ei ole omaette nõue, vaid on üks kaubamärki puudutava hagi asjaoludest

(alustest) ning et seetõttu ei ole õige aegumise kohaldamine sellele asjaolule eraldi.

12. Ringkonnakohus kohaldas õigesti TsÜS § 136 lg-t 2, mis sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on

määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval.

TsÜS § 136 lg 2 rakendamisel ei oma Riigikohtu seisukoha järgi tähtsust, millal algab tähtaja

kulgemine TsÜS § 135 lg 1 järgi. TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel.

TsÜS § 136 lg 2 järgi saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja

päeval. Selleks vastavaks päevaks on aastates arvutatava tähtaja puhul sündmuse toimumise päev,

millega seotakse tähtaja algus, praegusel juhul 18. oktoober 2000. a (vt Riigikohtu 23. mai 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02, p 7, 14. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-07, p 15 ja

7. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 15). Tähtaja möödumist täpsustab

TsÜS § 137 lg 1, mille kohaselt möödub päevades või suuremates ajaühikutes arvutatav tähtaeg

tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tähtpäeva saabumine on

määratud aastates arvutatava tähtajaga, lõpeb tähtaeg üldjuhul vastaval päeval kell 24.00. Seega

lõppes praegusel juhul hagi aegumise viieaastane tähtaeg 18. oktoobril 2005 kell 24.00. Kuna hagi

esitati 19. oktoobril 2005, on hagi aegunud.

13. Kolleegiumil puudub õigus ümber hinnata ringkonnakohtu tuvastatut, et hagi aegumise tähtaeg ei

katkenud poolte läbirääkimiste tõttu ja et kostja ei olnud hagi aegumisele tuginedes pahauskne.

TsMS § 688 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse

kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Sama

paragrahvi neljanda lõike kohaselt on Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste

asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning

asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu

ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti

madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.

Ringkonnakohus leidis, et poolte läbirääkimised ei olnud suunatud kostja kaubamärgi kasutamise

lõpetamisele või selle hagejale loovutamisele ning et hageja 15. märtsi 2001. a kiri kostjale lükkab

ümber hageja väited kostja pahatahtlikkuse kohta kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisel.

Ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

14. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt

tuleb kohtukulude jaotamisele kohaldada enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustikku, sest praeguses asjas algas menetlus enne 1. jaanuari 2006. a. Kolleegium leiab, et

ringkonnakohus rikkus varasema TsMS § 61 lg 1 p 2. Selle sätte kohaselt mõistab kohus poolele,

kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja osutatud

õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse.

Justiitsministri 23. augusti 1999. a määruse nr 42 !Hinnata hagi puhul advokaadi abi eest

väljamõistetava summa ülempiiri kehtestamine! kohaselt on hinnata hagi puhul teiselt poolelt

väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks 50 000 krooni. Kolleegium on seisukohal, et

50 000 krooni on väljamõistetava õigusabikulude maksimummääraks ja et see summa hõlmab

õigusabikulusid kõikides kohtuastmetes.

Kui alama astme kohus on õigusabikulud välja mõistnud maksimummääras, ei saa kõrgema astme

kohus seda määra enam ületada. Selliselt on Riigikohus tõlgendanud ka varasema TsMS § 61 lg 1

p 1, mis võimaldas kohtuvaidluse kaotanud poolelt välja mõista vastaspoolele õigusabikulusid kuni

5% hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast, kuid seda kokku kolme kohtuastme peale (vt nt

Riigikohtu 16. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-04, p 31, Riigikohtu 17. oktoobri 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-04, p 14, Riigikohtu 25. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

78-07, p 21, Riigikohtu 5. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-07, p 15). Kuna varasema

TsMS § 61 lg 1 p-st 2 ja justiitsministri määrusest tulenevalt on 50 000 krooni maksimummääraks,

milles mõistetakse välja õigusabikulud, tuleb õigusabikulude katteks hagejalt kostja kasuks välja

mõista kõigi kolme kohtuastme peale kokku 50 000 krooni.

15. Varasema TsMS § 60 lg-st 10 tuleneb, et kui kostja, kelle kahjuks esimese astme kohus on otsuse

teinud, taotleb ringkonnakohtus aegumise kohaldamist, kuigi ta seda esimese astme kohtus ei

taotlenud, ja ringkonnakohus aegumist kohaldab, võib kohus vastustaja taotlusel jätta

apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei esine varasema

TsMS § 60 lg-s 10 sätestatud eeldusi, kuna maakohus ei teinud lahendit kostja kahjuks ja kostja on

tuginenud aegumisele ka maakohtus.

Nagu eespool öeldud (p 11), muutis ringkonnakohus õigesti maakohtu otsuse põhjendusi, leides, et

maakohus oleks pidanud lugema hagi aegunuks, sest kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue on üks

kaubamärki puudutava hagi asjaoludest (alustest), mistõttu sellele eraldi aegumise kohaldamine ei ole

õige. Seega hõlmas kostja maakohtule esitatud aegumise vastuväide hageja nõudele tunnistada kostja

kaubamärk tühiseks ka hageja nõuet tunnistada tema kaubamärgi üldtuntust.

16. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada tasutud kautsjon.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu