3-2-1-147-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-147-08

Otsuse kuupäev

10. veebruar 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

RDT Liising OÜ hagi Carrental 24 OÜ vastu 5000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-2447

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

RDT Liising OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja RDT Liising OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kersti Kägi

Kostja Carrental 24 OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Nigul Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

26. jaanuar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-2447 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada RDT Liising OÜ-le 25. juulil 2008. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. RDT Liising OÜ (hageja) esitas 18. jaanuaril 2007 Harju Maakohtule hagiavalduse Carrental 24

OÜ (kostja) vastu 5000 krooni saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 7. juunil 2006 telefoni teel sõiduauto üürimise lepingu.

Üürilepinguga kohustus kostja andma hageja kasutusse üheks ööpäevaks sõiduauto Sebring Cabrio,

hageja kohustus tasuma selle eest üüri 1000 krooni. Hageja tasus 9. juunil 2006 ettemaksu

200 krooni. Kokkuleppe kohaselt asus hageja 20. juunil 2006 tasuma kostja kontoris kostjale

ülejäänud üürisummat 800 krooni, et saada sõiduauto oma kasutusse. Kostja otsustas lepingust

ühepoolselt taganeda, keeldus sõiduautot hageja kasutusse andmast ning tagastas hagejale tasutud

ettemaksu.

Hageja oli sõlminud 7. juunil 2006 kolmanda isikuga lepingu, millega kohustas kasutama sõiduautot

Sebring Cabrio turistide sõidutamiseks ning oli õigustatud saama selle eest tasu 4000 krooni. Kuna

kostja rikkus üürilepingut, tekkis hagejale kahju 5000 krooni, sh saamata jäänud tulu 3000 krooni

ning kolmanda isikuga sõlmitud lepingus ettenähtud leppetrahv 2000 krooni, mille hageja tasus

kolmandale isikule 25. juulil 2006.

Menetluse kestel asus hageja seisukohale, et poolte 7. juunil 2006 sõlmitud leping võib olla eelleping,

ning esitas alternatiivse nõude, milles palus kostjalt välja mõista üürilepingu eellepingu rikkumisega

tekitatud kahju 5000 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu.

Kostja leidis, et ta ei ole hagejaga üürilepingut sõlminud. Poolte 7. juuni 2006. a telefonivestlus ei

olnud leping võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 mõttes. Pooled pidasid lepingueelseid läbirääkimisi. Kostja

ei võtnud endale telefonikõnega lepingulisi kohustusi. Kehtivat üürilepingut pooled ei sõlminud, sest

hageja ei täitnud üürilepingu sõlmimise tingimusi. Üürilepingu oluliseks tüüptingimuseks on kliendi

krediitkaardi olemasolu. Lepingut sõlmima tulles ilmnes, et hagejal ei ole krediitkaarti. Kostja ei

saanud üürilepingust taganeda, sest taganemine eeldab lepingu olemasolu. Hageja väide saamata

jäänud tulu kohta ei ole kohane, kuna pooled ei jõudnud üürilepingu sõlmimiseni. Üürilepingu

sõlmimise tingimuste kohaselt ei või klient kasutada üüriautot endale tulu teenimiseks. Kuna hageja

ei täitnud üürilepingu sõlmimise eeldusi - tal ei olnud krediitkaarti ning ta soovis autot üürida tulu

saamiseks -, otsustas kostja jätta hagejaga üürilepingu sõlmimata ning tagastas hageja tasutud

ettemaksu.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja pidas läbirääkimisi või katkestas need pahauskselt. VÕS § 11 lg-te

l ja 2 koostoimes sõlmib kostja sõiduautode kasutamise üürilepingud ja eellepingud kirjalikus vormis.

Väidetavaks kahjuks olev leppetrahv, mille hageja tasus kolmandale isikule viimasega sõlmitud

lepingu rikkumise tõttu, oli hagejale ettenähtav ja tema poolt välditav. Kahjul puudub põhjuslik seos

kostja tegevusega.

3. Harju Maakohus jättis 21. jaanuari 2008. a otsusega hagi rahuldamata ja hageja menetluskulud

tema enda kanda ning kostja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt pidasid pooled 7. juunil 2006 telefoni teel läbirääkimisi sõiduki

üürilepingu sõlmimiseks. Kostja esitas hagejale ettemaksuarve. Hageja tasus ettemaksu 9. juunil

2006. Pooled vaidlevad selle üle, kas telefonikõne, ettemaksuarve esitamise ja selle tasumise

tulemusena sõlmiti sõiduki üürileping.

Tõendatud on, et enne kostjale helistamist 7. juunil 2006 tutvus hageja Interneti teel üürilepingu

üldtingimustega. Pooled ei vaidle selle üle, et üürilepingu sõlmimise tingimusteks olid kostja

üldtingimused. Pooled leppisid kokku kõigis üürilepingu olulistes tingimustes, sh sõiduki hageja

kasutusse andmise ajas, sõiduki liigis ja selle kasutamise tasus. Kostja väide, et pooled pidasid üksnes

lepingueelseid läbirääkimisi, ei ole kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Materjalidest ei nähtu, et

pooled pidasid läbirääkimisi lepingutingimuste üle ka pärast 7. juunil 2006 toimunud telefonivestlust.

Vastupidi, kostja esitatud ettemaksuarve ja selle tasumine hageja poolt viitavad selgelt poolte tahtele

olla lepinguga seotud. Kuivõrd seadus ei sätesta sõiduki kasutamise lepingutele kohustuslikku

vorminõuet ja kostja lepingutingimustes pole selgesõnaliselt sätestatud, et auto kasutamise leping

sõlmitakse üksnes kirjalikus vormis, sai sõiduki üürilepingu sõlmida ning see sõlmitigi suuliselt.

Pooled ei vaidle, et kui hageja tuli 20. juunil 2006 autole järele, keeldus kostja autot hageja kasutusse

andmast. Vaieldakse selle üle, kas kostja oleks pidanud sõiduki hagejale üle andma.

Kostja üldtingimuste p 21 kohaselt broneeritakse krediitkaardilt (deebetkaardilt) deposiit 3000 krooni

ning see vabastatakse 14 päeva jooksul tingimusel, et tagastatud sõiduk on tagastades korras, tangitud

ning üüriperioodil ei ole väljastatud parkimistrahve. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et enne

üürilepingu sõlmimist tutvus hageja kostja üldtingimustega ning oli teadlik sellest, et auto kasutusse

saamiseks on vaja esitada krediitkaart. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal ei olnud kostjale esitada

pangakaarti, sh krediitkaarti. Autole järele minnes ei olnud hagejal võimalik deponeerida

lepingutingimuse täitmiseks vajalikku tagatist pangakaardi abil. Tunnistajate ütlustega on tõendatud,

et kokkulepitud rahasumma broneerimiseks esitas hageja esindaja kostjale endaga kaasas olnud isiku

krediitkaardi. Sellel isikul puudusid volitused hageja nimel üürilepingut sõlmida. Tunnistajana üle

kuulatud kostja töötaja ütluste kohaselt ei saanud ta esitatud krediitkaarti aktsepteerida, kuna selle

omanik ei olnud hagejaga seotud. Lepinguga mitteseotud isiku krediitkaardilt summade broneerimine

ei ole lubatud. Sõiduk jäi üle andmata hagejast tulenevatel põhjustel, sest hageja ei täitnud

lepingutingimusi. Hageja väide, et ta soovis tasuda kokkulepitud deposiidisumma sularahamaksega,

ei ole tõendatud. Kuna kostja üldtingimused ei keela üüritud auto kasutamist tulu saamiseks, ei ole

asjakohane kostja väide, et lepingu sõlmimisest keeldumise aluseks oli ka hageja eesmärk kasutada

autot tulu teenimiseks. Kostja ei rikkunud lepingut, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt kahju

hüvitamist.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Kostja ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. juuni 2008 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Nõustudes maakohtu otsuse seisukohtadega, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks kooskõlas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-ga 6 neid korrata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et pooled sõlmisid kostja kasutatavatele

üldtingimustele vastava suulise üürilepingu. Õige on ka maakohtu järeldus, et leping jäi täitmata

hagejast tulenevatel põhjustel, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule ning lepingu rikkumise korral on

võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101), sh lepingust taganeda.

Mõistetav on kostja kinnitus, et lepingutingimus, mille kohaselt antakse auto üürniku valdusse pärast

tagatisraha broneerimist, on kostja jaoks riskide maandamiseks põhimõttelise tähtsusega ja tema

poolt lepingu täitmise eelduseks. Tagatis teenib parkimistrahvide saamisest ja üüritud auto tankimata

jätmisest tekkida võivate kahju hüvitamise nõuete lihtsustatud korras maksmapanemise eesmärki.

Tagatise andmata jätmine on selliste lepingute sõlmimisel käsitatav olulise lepingurikkumisena VÕS

§ 116 lg 2 p 2 tähenduses, mis võimaldab VÕS § 116 lg 4 kohaselt lepingust taganeda ilma täitmiseks

uut tähtaega andmata. Kohustuse täpse täitmise tähtsus kostja jaoks tuleneb üldtingimuste p-st 21,

millega hageja oli tuttav, ning selline nõudmine pidi olema talle ettenähtav ja arusaadav.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus hindas tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt, mistõttu ei ole alust hinnata tõendeid ümber või kujundada nende alusel

maakohtu otsusele vastupidist seisukohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja

maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Hageja arvates on ringkonnakohus rikkunud oluliselt TsMS § 232 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ning § 438 lg-

t 1. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta ja hindamata tunnistajate ütlused, mille kohaselt hageja täitis

kõik lepingust tulenevad kohustused ning oli õigustatud saama lepingu esemeks olnud sõiduki

kokkulepitud ajal enda kasutusse. Ringkonnakohus uuris tõendeid ühekülgselt, lähtudes asjaolude

hindamisel üksnes tunnistajana üle kuulatud kostja töötaja vastuolulistest ütlustest. Ringkonnakohus

on ebaõigesti samastanud krediitkaardi puudumise deebetkaardi puudumisega, kuigi see ei ole

vaidluses kordagi esile tõusnud. Tunnistajana üle kuulatud hageja esindaja ütluste kohaselt muutis

kostja ühepoolselt oma nõudmisi pangakaartide olemasolu kohta ning nõudis hagejalt eranditult

krediitkaarti, kuigi hageja oli teadlik pangakaardi (kas deebet- või krediitkaardi) esitamise

vajalikkusest.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS §-des 82, 111 ja 116 sätestatut. Kuna hageja pakkus

kostjale kohustuse täitmist, olles valmis andma tagatise, ei olnud kostjal õigust lepingu täitmisest

keelduda. Kostja keeldus õigustamatult hageja pakutud tagatisest ning esitas üürilepingu

üldtingimustest mittetulenevaid lisatingimusi, nõudes üksnes krediitkaardi esitamist.

8. Kostja leiab, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja palub

jätta kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostjal oli õigus keelduda hagejale sõiduauto

üleandmisest. Hageja väitel nõudis kostja ebaõigesti krediitkaarti, sest üldtingimuste kohaselt võis ta

tagatise andmiseks esitada ka deebetkaardi. Kostja leiab, et tal oli õigus üürilepingust taganeda, kuna

hageja ei esitanud talle tagatise andmiseks krediitkaarti.

Pooled ei vaidle selle üle, et sõiduki üürileping sõlmiti kostja kehtestatud üldtingimustel, mis on

käsitatavad tüüptingimustena VÕS § 35 tähenduses. Tüüptingimust tuleb VÕS § 39 lg 1 järgi

tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Maakohtu otsuse kohaselt

sätestas kostja kehtestatud üürilepingu üldtingimuste p 21, et deposiit 3000 krooni broneeritakse

krediitkaardilt (deebetkaardilt) ning vabastatakse 14 päeva jooksul tingimusel, et sõiduk on

tagastades korras ja tangitud ning ei ole väljastatud parkimistrahve. Kohtute otsustest ei selgu, kas

hageja võis esitada ja esitas kostjale deebetkaardi. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta hageja

väite, et üldtingimuste p-st 21 tulenevalt võidakse deposiit broneerida ka deebetkaardilt ning

maakohus on valesti samastanud krediitkaardi puudumise deebetkaardi puudumisega (tlk-d 29 ja 91).

Seega on ringkonnakohus jätnud välja selgitamata asja lahendamiseks olulised asjaolud, rikkudes

sellega TsMS § 348 lg 3 teist lauset ja TsMS § 351 lg-t 2, ning jätnud otsuse põhjendamata, rikkudes

TsMS § 436.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma seisukoha, kas kostja kehtestatud üldtingimuste

p 21 võimaldab tagatise andmiseks kasutada nii krediit- kui ka deebetkaarti. Kui selle tingimuse

kohaselt võis hageja deposiidi broneerimiseks esitada mh deebetkaardi, peab ringkonnakohus TsMS

§ 652 lg 5 alusel hindama tõendeid ning tegema kindlaks, kas hageja pakkus kostjale deebetkaarti.

Kui ringkonnakohus tuvastab, et hageja pakkus kostjale deebetkaarti, tuleb TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja

4 alusel anda kostjale võimalus tõendada, et hageja deebetkaart ei taganud üldtingimuste p-s 21

ettenähtud tagatist.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas kostjale auto enda kasutusse saamiseks endaga kaasas

olnud isiku krediitkaardi. Vastuolus TsMS §-s 436 ja § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatud kohtuotsuse

seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudega on ringkonnakohus jätnud selgitamata, millele tuginedes ta

nõustub maakohtu seisukohaga, et lepinguga mitteseotud isiku krediitkaardilt summade broneerimine

ei ole lubatud ning et kolmanda isiku pangakaardi esitamine ei olnud lepingutingimuste kohane

täitmine, mistõttu oli kostjal õigus keelduda hagejale sõiduki üleandmisest.

TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga,

vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. See nõue kehtib ka

ringkonnakohtule, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku

põhjendusega (vt ka Riigikohtu 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 15). Kolleegium

leiab, et hageja esile toodud asjaolusid arvestades oleks ringkonnakohus pidanud kaaluma VÕS § 78

lg 1 kohaldamist. VÕS § 78 lg 1 järgi, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse

olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui

kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Võlausaldaja võib sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt keelduda kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast, kui

võlgnik vaidleb vastu sellele, et kohustuse täidaks kolmas isik.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma seisukoha, kas asjas kohaldub VÕS § 78, ning

tegema kindlaks, kas kostja võis keelduda kolmanda isiku pakutud tagatisest. Kolleegium juhib

ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli nõus sellega, et tagatise

annab kolmas isik. Kui tagatise andmine ei olnud isiklikku täitmist nõudvaks kohustuseks, mis

välistaks selle andmise kolmanda isiku poolt, ei olnud kostjal õigus keelduda tagatise vastuvõtmisest

(vt ka Riigikohtu 9. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-07, p 13).

12. Menetluskulude jaotus määratakse poolte vahel kindlaks sõltuvalt asja läbivaatamise tulemusest

ringkonnakohtus.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve