3-2-1-146-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-146-08

Määruse kuupäev

Tartu, 2. veebruar 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

T. L hagi O. V vastu 500 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2008. a määrus

tsiviilasjas nr 2-06-23910

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. V määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja T. L (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja O. V (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Martin Männik

Asja läbivaatamise kuupäev

19. jaanuar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. septembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 2-06-23910

muutmata ning O. V määruskaebus rahuldamata.

2. Kassatsiooniastme menetluskulud jätta O. V kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 6. septembril 2006 esitas T. L (hageja) Harju Maakohtule hagi O. V (kostja) vastu 500 000 krooni

saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise laenulepingu, mille kohaselt andis

hageja kostjale laenu 250 000 krooni. Kokkuleppe kinnitamiseks andis kostja kaks võladokumenti.

Kostja ei ole laenu tagastanud. Pooled sõlmisid uue kokkuleppe, mille kohaselt võlgneb kostja

hagejale ka 350 000 krooni intressi. Hageja nõudis intressi ainult põhivõla suuruses, s.o

250 000 krooni.

2. 22. aprillil 2008 toimunud kohtuistungile kostja ei ilmunud. Samal päeval oli kostja esitanud

kohtule istungi edasilükkamiseks taotluse, milles märkis, et on trauma tagajärjel haigestunud (I kd, tl

90). Taotlusele oli lisatud tõend, mille oli 18. aprillil 2008 välja andnud kirurg Sergei Udalov ja millel

märgitu kohaselt oli kostjal olnud 16. aprillil seljatrauma, soovitatud lamamisreþiimi, ravi pikkuseks

ca 5-10 päeva, kontroll polikliinikus (I kd, tl 91).

Istungile ilmunud hageja leidis, et kostja ei ole puudumist piisavalt põhistanud. Istungi protokolli

kohaselt jättis kohus kostja taotluse istungi edasilükkamiseks rahuldamata, sest ei esinenud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 422 sätestatud mõjuvat põhjust menetlustoimingu

tegemata jätmiseks. Kostja on küll viidanud, et on trauma tagajärjel haigestunud, kuid ei ole esitanud

asjaolusid, mis viitaksid sellele, et ta ei saanud istungile tulla. Taotlusele lisatud tõendi kohaselt on

kostjale soovitatud lamamisreþiimi, kuid ei ole öeldud, et see oleks tingimata vajalik. Tõendi kohaselt

tuleb traumast tervenemist kontrollida polikliinikus, see aga tähendab, et ka sinna tuleb kostjal minna.

Tervishoiuteenuse osutaja ei ole võtnud seisukohta, et kostja ei saa kohtusse tulla. TsMS § 422 lg-s 2

sätestatud vormikohast tõendit ei ole esitatud. Taotlus tuli kohtule esitada esimesel võimalusel (I kd,

tl 86).

3. Harju Maakohus rahuldas 13. mai 2008. a tagaseljaotsusega hagi. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 500 000 krooni ja märkis resolutsioonis, et tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata

täidetav. Tagaseljaotsuse kohaselt on hagi hagiavalduses märgitud asjaoludega ja ulatuses õiguslikult

põhjendatud ja puuduvad TsMS § 413 lg-s 3 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud.

4. Kostja esitas 5. juunil 2008 kaja, milles palus tsiviilasja menetluse taastada. Taotluse kohaselt

viibis kostja 16. aprillil ja 18. aprillil 2008 traumaga Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise

meditsiini osakonnas, kus diagnoositi spordijärgne seljatrauma, mille kohta on kostja kohtule tõendi

esitanud. Esitatud arstitõend ei vasta küll vormilt tõendile, mis on kehtestatud sotsiaalministri

22. juuni 2004. a määrusega nr 85, kuid tõendis oli arst piisavalt ja selgelt näidanud kostja tervisliku

seisundi. Tõendist nähtus mõjuv põhjus kohtuistungile ilmumata jätmiseks. Sattudes traumaga

erakorralise meditsiini osakonda ning olles liikumisvõimetu, ei saanud kostja külastada perearsti.

Perearst on tõendi menetlustoimingule väljakutsutud isiku haigestumise kohta väljastanud 5. juunil

2008. Teises tsiviilasjas on kohus sama tõendit aktsepteerinud. Taotlusele lisas kostja uute tõenditena

perearsti väljastatud tõendi nr 41, 18. aprillil 2008 tehtud uuringu vastuse ja 4. juuni 2008. a

kuupäeva kandva uuringuvastuse.

5. 6. juunil 2008 esitas maakohus tervishoiuametile taotluse järelevalve tegemiseks kostjale perearsti

poolt tõendi nr 41 väljaandmise seaduslikkuse üle. Tervishoiuameti vastuse kohaselt selgus kontrolli

tulemusena, et tõend nr 41 on välja antud ebapiisavate objektiivsete uuringute ja ühepoolsete

kallutatud ütluste alusel ning üle hinnates traumast tingitud seisundi raskust. Haige oli võimeline

osalema kohtumenetluses.

6. Harju Maakohus jättis 27. juuni 2008. a määrusega kaja rahuldamata ja menetluse tsiviilasjas

taastamata.

Kostja põhjendused kohtuistungile ilmumata jätmise kohta ei ole piisavalt mõjuvad. Oluline põhjus

kohtuistungile ilmumata jätmiseks on selline, mis oli toimingu tegemise takistuseks. See, et kostja

esitas vormikohase tõendi, ei tähenda veel, et kostjal oli kohtuistungile ilmumata jäämiseks mõjuv

põhjus. Kostja esitas kohtule enne kohtuistungit kirurg S. Udalovi tõendi, kus on kostjale soovitatud

lamada. Seal ei ole öeldud, et soovitatud reþiim oleks vältimatult vajalik. Selles tõendis on ka

märgitud, et järelkontrolli teha polikliinikus, s.t kohas, kuhu kostja pidi ise omal jõul minema. Hiljem

on kostja esitanud kohtule haigestumise kohta tõendi, mille on välja andnud perearst Pille Ööpik,

ning uuringute vastused. Kohus tegi järelepärimise tervishoiuametile, tuvastamaks, kas perearst on

täitnud avalik-õiguslikke ülesandeid nõuetekohaselt ja kaasaegse arstiteaduse standarditele vastavalt,

samuti, milliste meetoditega arst asjaolud tuvastas ja kas ta tegi seda isiklikult, vahetule kogemusele

toetudes pinnalt ning kas arst täitis seejuures kohasel viisil dokumenteerimiskohustust. Samuti palus

kohus tervishoiuametilt hinnangut, kas tõendis nr 41 antud hinnang, mille kohaselt kostja ilmumine

22. aprilli 2008. a kohtuistungile oli välistatud, on õige ja põhjendatud. Tervishoiumeti järelevalve

osakond on kohtule vastanud, et perearst P. Ööpik ei ole lisauuringuid teinud ning tema väljastatud

kohtumenetlusele ilmumata jätmise tõend on välja antud ebapiisavate objektiivsete uuringute ja

ühepoolsete kallutatud ütluste alusel ning ülehinnates traumast tingitud seisundi raskust, s.t haige oli

võimeline osalema kohtumenetluses.

Kostja esitatud tõendid ja väited on üksnes ühed paljudest asjaoludest, mille alusel kohus kaja

rahuldamise aluseid hindab. Kaja rahuldamise alus on sätestatud TsMS § 422 lg-s 2, mille kohaselt

peab kohus kontrollima menetlustoimingu tegemata jätmise seadusliku aluse olemasolu või selle

puudumist kõikide asjas kogutud tõendite ja asjaolude alusel, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu

jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Maakohus arvestas kaja lahendamisel nii kostja esitatud tõendeid

ja nendes sisalduvat informatsiooni kui ka perearsti välja antud tõendi kohta järelevalveõigusliku

organi poolt järelevalvemenetluse käigus kogutud andmeid ja antud hinnanguid. Kostja esitatud

tõendid ei anna alust väita, et kostjal esines kohtuistungile ilmumata jäämiseks seaduslik alus.

Teistsugusele seisukohale ei saa asuda ka kostja esitatud väidete tõttu. Ka hagejal on

konstitutsiooniline põhiõigus kiirele ja efektiivsele kohtumenetlusele, mida kohus peab kostja

seaduslikke õigusi arvestades järgima.

7. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus Harju Maakohtu määruse

tühistada. Kostjal oli mõjuv põhjus kohtuistungile ilmumata jätmiseks TsMS § 422 lg 1 tähenduses.

Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas kaebuse TsMS § 663 lg 5 kohaselt Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. septembri 2008. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on kostja määruskaebuses tuginenud väitele, et tal oli

kohtuistungilt puudumiseks mõjuv põhjus, millest ta oli kohtule õigel ajal teatanud.

Põhjendatud on maakohtu järeldus, mille kohaselt kostja ei ole piisavalt tõendanud, et ta ei saanud

kohtuistungile ilmuda ootamatu raske haigestumise tõttu (TsMS § 422 lg 1).

Oma kajas esitatud väidet, nagu oleks ta trauma tõttu viibinud Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise

meditsiini osakonnas nii 16. aprillil kui 18. aprillil 2008 (I kd, tl 97), veel enam, nagu oleks ta sinna

traumaga liikumisvõimetuna sattunud, ei ole kostja tõendanud, sest selle osakonna külastamise kohta

16. aprillil ei ole tõendeid esitatud. Kostja ei ole esitanud patsiendikaarti 16. aprillil 2008 toimunud

ülevaatuse kohta erakorralise meditsiini osakonnas, veel enam, sinna liikumisvõimetuna sattumise

kohta.

Kirurg S. Udalovi 18. aprilli 2008. a tõendist nähtub ühemõtteliselt üksnes see, et sel päeval pöördus

kostja AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda. Tõendis on fakti järel, et

kostja pöördus EMO-sse, mõttekriips ja pärast seda, et 16. aprillil oli pöördujal seljatrauma. Seega

järeldub tõendi sisust, et pöörduja tõi pöördumise põhjusena esile seljatrauma. Seega on asjaolu, et

16. aprillil oli kostjal seljatrauma, tõendisse märgitud kostja enda selgituste kohaselt. Uuringu

vastusest (I kd, tl 101-102) nähtub, et sama kirurg on saatnud kostja 18. aprillil sonograafilisele

uuringule, ja kuigi vastuse järelduse lahter on tühi, nähtub vastuse kirjeldusest, et kõik kostjal uuritud

siseorganid olid haiguslike muutusteta. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et

objektiivselt oleks tal mingi uuringu tulemusena avastatud traumast põhjustatud või muid haiguslikke

muudatusi. Niisuguseid andmeid ei sisalda ka tl-l 91 asuv tõend. Esitatud on küll veel üks dokument,

eeldatavalt 18. aprillil 2008 määratud uuringu - ilmselt vereanalüüsi - tulemustega (I kd, tl 104), mis

sisaldab üksnes arvväärtusi ilma kommentaarideta ja mis dokumendi ülanurgas oleva kuupäeva

kohaselt on saadud 4. juunil 2008. Kostja ei ole aga selgitanud, mida ta selle tõendiga tõendada

soovib. Teistes dokumentides ei ole sellele tõendile mingeid viiteid ja seetõttu ei saa selle põhjal teha

järeldusi kostja terviseseisundi kohta vaidlusaluse kohtuistungi toimumise ajal. Asjaolust, et

erakorralise meditsiini osakonna kirurg on soovitanud kostjale tema subjektiivseid kaebusi arvestades

lamamisreþiimi ja valuvaigistit, ei saa järeldada, nagu oleks kostja olnud liikumisvõimetu ja nagu

oleks tegemist olnud ootamatu haigestumisega, mille tõttu kostja ei saanud kohtusse ilmuda.

Töövõimetuse kohta tõendil märget ei ole. Õige on maakohtu järeldus, et soovitusest lamada ei saa

iseenesest järeldada patsiendi liikumisvõimetust ja voodireþiimi vältimatust. Ka võimaliku ravi

pikkuse on kirurg märkinud tõendile ligikaudselt. Töövõimetust tõendavat dokumenti kostjale ei

väljastatud ja kirurg S. Udalovi antud tõendist ei nähtu, et arst oleks andnud hinnangu kostja võimele

kohtuistungil osaleda. Kostja ei ole esile toonud, miks ei andnud teda läbi vaadanud kirurg talle

kohtule esitamiseks TsMS § 422 lg 2 kohast tõendit, kui kostja seisund kohtuistungil osaleda ei

võimaldanud. Eeldavalt kostja kirurgilt niisugust tõendit ei taotlenud, sel juhul aga puudus arstil

vajadus hinnata seda, kas kostja on võimeline kohtuistungil osalema. Seetõttu ei tõenda ülalnimetatud

tõend, et kostja ei saanud terviseseisundi tõttu osaleda 22. aprilli 2008. a kohtuistungil.

Mis puudutab kostja liikumisvõimetust, siis on kostja selle kohta esitatud väited vastuolulised, ka on

vastuolud kostja väidete ja esitatud tõendite vahel. Nii kinnitas kostja kajas, et sattus traumaga

liikumisvõimetuna erakorralise meditsiini osakonda ega saanud samal ajal külastada perearsti, kuid

registreeris trauma perearsti juures ning perearst koostas 21. aprillil 2008 tõendi, mis on kostjale

väljastatud 5. juunil 2008 (I kd, tl 97). Arvestades, et kohtuistungilt puudumist põhjendas kostja oma

liikumisvõimetusega, mis olevat kestnud ka 22. aprillil, ja väidet, et ta sellises seisundis perearsti

külastada ei saanud, aga samuti, et ta perearsti väidetavalt 21. aprillil koostatud tõendi nr 41 sai kätte

alles 5. juunil, on ilmne, et kostja kajas esitatud kirjeldusse perearsti külastamine 21. aprillil 2008 ei

sobi. Perearsti koostatud tõendis nr 41 (I kd, tl 100) on märgitud aga, et 21. aprillil 2008 käis kostja

ambulatoorsel vastuvõtul. Ka tervishoiuameti järelevalve osakonna kirja kohaselt on tervisetõend

välja antud 21. aprilli 2008. a ambulatoorsel vastuvõtul tuvastatud haige tervisliku seisundi kohta (I

kd, tl 110). Kohtule 25. juunil 2008 tervishoiuameti poolt järelevalve korras tuvastatu kohta esitatud

avalduses kinnitas kostja erinevalt varasemast, et kuigi tema liikumine oli piiratud, osales ta

21. aprillil 2008 vormikohase tõendi koostamisel (I kd, tl 124). Kostja selle väite kohaselt käis ta sel

päeval perearsti vastuvõtul, kus perearst ta läbi vaatas (I kd, tl 125). Kuna kostja ei saanud ühel ajal

käia perearsti vastuvõtul ja seal mitte käia, on tegemist ilmse vastuoluga kostja enda poolt menetluse

eri staadiumides antud selgitustes. Sellist vastuolu enda väidetes ei ole kostja kuidagi selgitanud ning

vastuolu annab alust kahelda kostja väidete õigsuses.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et perearsti 5. juunil 2008 väljastatud tõend nr 41 ei ole

usaldusväärne tõend. Nii on eespool juba käsitletud vastuolu tõendile ambulatoorse vastuvõtu

toimumise kohta märgitud andmete ja kostja kajas esitatud selgituste vahel. Tõend väljastati kostjale

5. juunil, kostja ei ole aga selgitanud, mis takistas talle 21. aprillil tõendit väljastamast, kui tõend just

sel päeval koostati, nagu kostja on väitnud, ja kui kostja ka tegelikult arsti vastuvõtul käis, nagu ta

25. juuni avalduses on kinnitanud. Arvestades eespool kirjeldatud vastuolusid, on tõenäoline, et

perearsti ambulatoorsel vastuvõtul 21. aprillil kostja siiski ei käinud ja tõendile selle kohta märgitud

andmed ei ole õiged. Lisaks sellele on tõendile märgitud ka, nagu oleks kostja 16. aprilli 2008

veetnud haiglas, ometi ei ole sel päeval haiglas viibimise kohta esitatud objektiivseid andmeid.

Niisugused andmed oleksid võinud nähtuda haigla väljastatud dokumendist. Kostja ei ole haiglas

viibimist isegi väitnud. Tõendil olevas haiguse kirjelduses on perearst märkinud, nagu oleks kostjal

sporditrauma tagajärjel selgroo- ja peaajupõrutus. Kostja ise ei ole väitnud, et väidetavalt saadud

traumal olnuks sellised tagajärjed. Eespool toodust nähtub, et perearsti koostatud tõendile märgitud

andmed ei ole kooskõlas kostja poolt oma terviseseisundi kohta väidetuga ja juba see tekitab kahtlust

tõendi usaldusväärsuses. Tõendi ebausaldusväärsust kinnitavad ka tõendi väljaandmise üle tehtud

järelevalve käigus ilmnenud asjaolud. Tervishoiuameti kinnituse kohaselt ei teinud perearst tõendi

nr 41 väljaandmiseks lisauuringuid. Ameti hinnangu kohaselt on perearst andnud kostjale tõendi välja

ebapiisavate objektiivsete uuringute ja ühepoolsete kallutatud ütluste alusel ning üle hinnates

traumast tingitud seisundi raskust (I kd, tl 110). Tervishoiuameti hinnangul oli haige võimeline

osalema kohtumenetluses.

Nõustuda ei saa määruskaebuse väitega, nagu oleks kohus pidanud andma kaja esitajale tähtaja

haiguse põhistamiseks lisatõendite esitamiseks, sest niisugune väide ei põhine seadusel. TsMS § 416

lg 1 p-s 3 sätestatu kohaselt pidi kajas muu hulgas sisalduma asjaolu, mis takistas kaja esitajal

kohtuistungile ilmumast ja sellest teatamast, ning selle põhistus. TsMS § 235 kohaselt on väite

põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda

väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud

tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile

ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Viidatud sätte mõtte kohaselt seisneb põhistamine seega kohtu lihtsustatud veenmises,

kusjuures väite põhistatuks lugemiseks peab väide esitatu põhjal olema piisavalt tõenäoline.

TsMS § 416 lg 1 p 3 kohaselt tuli kohut veenda kajas esitatud põhjenduse ja koos sellega esitatud

tõendite ning muude tõendamisvahenditega. Ringkonnakohus jagas eespool toodud põhjendusel

maakohtu seisukohta, mille kohaselt kostja ei ole kajas esiletoodud asjaolusid usutavaks teinud.

Pealegi ei ole määruskaebuse esitaja ka koos määruskaebusega esitanud mingeid uusi tõendeid või

tõendamisvahendeid, mida maakohtule ei oleks esitatud ja mis muudaks kajas väidetud kohtuistungil

osalemist takistava asjaolu esinemise piisavalt tõenäoliseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata

tsiviilasi edasiseks menetlemiseks Harju Maakohtule.

Määruskaebuse kohaselt jättis kostja kohtuistungile ilmumata mõjuval põhjusel. Maakohus ei võinud

TsMS § 413 lg 3 p 2 kohaselt tagaseljaotsust teha, kuna kostja oli teatanud mõjuvast põhjusest

kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja põhistas seda. Tervishoiuameti kiri on paljasõnaline ja

motiveerimata. Kohus rikkus kostja õigust olla oma kohtuasja arutamise juures.

10. Hageja ei ole määruskaebusele TsMS § 218 lg 3 esimese lause nõudeid järgides vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks,

mistõttu tuleb ringkonnakohtu määrus jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata.

12. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus ületanud diskretsiooni piire, kui jagas maakohtu

seisukohta, mille järgi ei ole kostja kajas esitatud seisukohti kohtuistungile mõjuval põhjusel

ilmumata jätmise kohta põhistanud, s.o usutavaks teinud. Ringkonnakohtu määruses on põhjalikult

analüüsitud kõiki kostja esitatud seisukohti ja tõendeid ning välja toodud mitmeid põhjuseid, miks

kostja seisukohti ei saa pidada usutavateks TsMS § 417 lg 2 ja § 235 tähenduses.

Seetõttu puudub alus määruskaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata.

13. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu alates 1. jaanuarist 2009 kehtivale TsMS § 352 lg-

le 6, mille kohaselt lahendab kohus kohtuistungi või muu menetlustoimingu edasilükkamise taotluse

viivitamata ja võimaluse korral enne kohtuistungit või muu menetlustoimingu tegemist ning teavitab

sellest viivitamata menetlusosalisi.

Samasugune põhimõte tagaseljaotsuse tegemise korral tulenes kolleegiumi arvates ka enne 1. jaanuari

2009 kehtinud TsMS § 413 lg 3 p-st 2 ja §-st 2. Siiski ei saaks seda kohaldada praegusel juhul, sest

TsMS § 345 järgi peab kohtuistungile kutsutud menetlusosaline kohtule õigel ajal teatama, kui ta ei

saa kohtusse ilmuda. Kolleegiumi arvates tähendab TsMS § 345 kohaselt mõiste õigel ajal

menetlusosalise kohustust teatada kohtusse ilmumise takistatusest esimesel võimalusel. Kui

menetlusosaline ei teata kohtusse ilmumise takistatusest õigel ajal, ei saa kohtult eeldada, et kohus

lahendab taotluse enne kohtuistungit. Praegusel juhul nähtub toimikust (I kd, tl 90), et kostja taotlus

istungi edasilükkamiseks saabus kohtusse samal päeval, mil pidi toimuma kohtuistung (22. aprillil

2008, teisipäev). Samas on kostjale kirurg S. Udalovi tõend soovitusliku lamamisreþiimi kohta

väljastatud 18. aprillil 2008 (reede) ja väidetavalt käis kostja erakorralise meditsiini osakonnas

16. aprillil 2008. Seega pidi kostja arvestama võimalusega, et kohus ei pruugi jõuda lahendada tema

taotlust ega talle sellest teatada enne kohtuistungi toimumist.

Kolleegium leiab täiendavalt, et sellistel juhtudel, mil menetlusosaline peab arvestama võimalusega,

et kohus ei jõua tema taotlust enne istungit lahendada, tuleb menetlusosalisel aktiivselt taotluse

lahendamisele kaasa aidata, juhtides kohtu tähelepanu (nt telefonikõnega) taotluse hilisele

saabumisele.

14. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kostja tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4

teise lause alusel riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud jätab kolleegium kostja kanda.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik