3-2-1-143-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-143-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. jaanuar 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Osaühingu Viiru Transport hagi Nordcarrier Eesti OÜ vastu

209 096 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-19618

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nordcarrier Eesti OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

209 096 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing Viiru Transport (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal

Kostja Nordcarrier Eesti OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Indrek Veso

Asja läbivaatamise kuupäev

12. jaanuar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-19618 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Nordcarrier Eesti OÜ-le kassatsioonkaebuselt 1. juulil 2008. a tasutud kautsjon

2091 (kaks tuhat üheksakümmend üks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Viiru Transport (hageja) esitas 22. mail 2007. a Harju Maakohtule hagi Nordcarrier Eesti

OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista veolepingust tuleneva tasu 209 096 krooni.

Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale ajavahemikel 2.-22. märts 2007, 25.-29. märts 2007 ja

30. märtsist 5. aprillini 2007 veoteenust. Hageja esitas kostjale selle eest kolm arvet: 22. märtsil 2007,

29. märtsil 2007 ja 5. aprillil 2007. Kostja ei ole arveid tasunud. Kostjalt tuleb tasumata arvete eest

välja mõista kokku 209 096 krooni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Ta tellis veolepingu alusel veoteenuse Osaühingult TransEST (kolmas

isik), kellele on tasunud ka vaidlusalused arved.

3. Harju Maakohus rahuldas 23. jaanuari 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 37 846 krooni 50 senti.

Maakohus leidis, et hinnata tuleb hageja ja kostja vahelist lepingulist suhet ning hinnata ei saa kostja

ja kolmanda isiku sõlmitud lepingut, sest kolmas isik ei ole selle tsiviilasja pooleks. Vedude

toimumist pooled ei vaidlusta. Kostja väitel tellis ta veoteenuse veolepingu alusel kolmandalt isikult.

Selle lepingu järgi loetakse veoleping sõlmituks, kui kolmas isik on kauba vastu võtnud. Hageja

väitel osutas ta veoteenust, kasutades kolmandalt isikult liisitud autot. Veod teinud autojuht oli hageja

seaduslik esindaja. Hagejal oli tasulise rahvusvahelise autoveo tegevusluba, mida kolmandal isikul

väidetavalt ei olnud. Eeltoodud tõenditest saab järeldada, et veolepingu sõlmimine kolmanda isikuga

ei tõenda, et kostjal polnud veosuhet hagejaga. Samuti ei ole veolepingu sõlmimise eelduseks

iseenesest rahvusvahelise autoveo tegevusluba. Veolepingu sõlmimise aspektist ei ole tähtsust ka

sellel, kes liisis autot. Pooled tõendasid lepingulisi suhteid ka rahvusvahelise autotranspordi

saatelehtedega, töölähetuste ja arvetega. Esitatud arved kui ühepoolsed dokumendid lepingulist suhet

ei tõenda. Samal põhjusel ei tõenda lepingulist suhet ka töölähetused. Lepingulist suhet saab tõendada

vaid saatelehtedega, kui neist nähtub mõlema poole tahteavaldus.

Kohtule esitatud rahvusvahelise autotranspordi saatedokumentidel (saatelehtedel) nr 64802, 64801 ja

71501 on transportijaks märgitud kostja ning nendel on transportija allkiri ja pitser. Kostja on väitnud,

et nimetatud allkiri ei kuulu kostja esindajale. Selline väide on paljasõnaline. Samuti ei ole kostja

andnud usaldusväärset selgitust, kuidas sai kostja pitsat sattuda kolmandate isikute valdusesse. Ka ei

ole kostja vaidlustanud vedu ennast ega seda, et ta oli veol transportijaks. Viidatud

saatedokumentidest nähtuvad mõlema poole tahteavaldused. Seega saab neist järeldada, et pooled

sõlmisid kõnealuste vedude tegemiseks veolepingu. Kuivõrd hageja on osutanud veoteenust, tuleb

kostjal võlaõigusseaduse (VÕS) § 774 lg 1 järgi tasuda veotasu. Veotasu sõltub veo pikkusest ning

kilomeetrihinnast. Tulenevalt saatedokumentidest ja töölähetustest on vedude pikkus kokku 3291 km.

Kilomeetrihinnaks saab lugeda 11 krooni 50 senti. Seega on hagejal viidatud saatedokumentide järgi

õigus kostjalt nõuda kokku 37 846 krooni 50 senti. Hageja nõudeõigust ei välista see, et kostja on

väidetavalt tasunud raha kolmandale isikule.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. juuni 2008. a otsusega maakohtu otsuse hagi rahuldamata

jätmise osas. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja

209 096 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja kui ekspedeerija

tellimusel tehti sõidukiga Volvo (registreerimisnumber 453 MGJ) kaubaveod ajavahemikul

2.-22. märts 2007, 25.-29. märts 2007 ja 30. märtsist 5. aprillini 2007 teekonnapikkustega vastavalt

8690 km, 1630 km ja 5074 km. Seda kinnitavad ka poolte esitatud tõendid. Ei vaielda ka selle üle, et

viidatud sõiduki omanik oli AS Hansa Liising Eesti ning selle vastutav kasutaja (liisinguvõtja) oli

kolmas isik. Sõiduki kasutaja oli registreerimistunnistuse järgi hageja. Kostja on tasunud

eelnimetatud vedude eest kolmandale isikule 23. aprillil 2007. a 76 700 krooni ja 11. mail 2007. a

131 216 krooni. Kostja ja kolmas isik on sõlminud 1. novembril 2006 veolepingu. Vaidlusaluste

vedude tegemise ajal juhtis veokit hageja juhatuse liige Vladimir Viikberg. Kostja võttis kohtuistungil

omaks, et faktiline vedaja oli hageja. Vedajana on hageja märgitud ka kauba saatedokumentidele.

Vaidlusküsimuseks on see, kas kostja on ekspedeerijana sõlminud hagejaga kaubaveolepingu ning

kas ta on kohustatud hagejale maksma veotasu VÕS § 774 lg 1 järgi.

Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 4 järgi tõendatakse veolepingut

saatedokumendi koostamisega ja art 5 kohaselt kirjutab saatedokumendile alla nii saatja kui ka vedaja

ning allkirjad võivad olla asendatud nende templitega. Vaidlusaluste vedude saatedokumentidele on

vedajana märgitud hageja ning Eestist lähetatud vedude puhul lisaks ka kostja. Eeltooduga on

tõendatud, et pooled sõlmisid kaubaveolepingu. Maakohus jõudis selles osas õigele järeldusele.

Asjaolu, et kostja tellis hagejalt veod kolmanda isiku vahendusel, on tõendamata. Puuduvad tõendid,

mille järgi võiks lugeda vedajaks kolmanda isiku. Maakohus leidis õigesti, et asja lahendamisel ei ole

tähtsust sellel, et kostja oli sõlminud veolepingu ka kolmanda isikuga. Samuti ei ole tähtsust sellel,

kes oli veoki liisija. Veoki kasutusõigus oli sõiduki registreerimiskaardi järgi ka hagejal. Samas leidis

maakohus vääralt, et kostjal tuleb tasuda veotasu üksnes kauba toimetamise eest Eestist sihtkohta.

Veotasu tuleb tasuda kogu veotsükli eest, mis on kajastatud töölähetusel. Maakohtus ei vaielnud

pooled vedude kilometraaþi ega kilomeetrihinna suuruse üle ning kostja ei esitanud vastuväiteid

hageja arvetel näidatud summade õigsuse kohta. Seega tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 652 lg 4 alusel tähelepanuta kostja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited, et pooled ei

saavutanud kokkulepet veolepingu olulises tingimuses (hinnas) ning et maakohus määras veotasu

hinna ebaõigesti. Põhjendatud on aga kostja vastuapellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei

märkinud otsuses, milliste tõendite põhjal ta tegi järelduse, et hageja liisis auto kolmandalt isikult.

Selline järeldus ei põhinenud ühelgi tõendil ning tulnuks jätta otsuse tegemisel arvestamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

saata asi samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, kui jättis arvestamata kostja vastuapellatsioonis toodud

väited. Samuti hindas ringkonnakohus vääralt asjas esitatud tõendeid, kui leidis, et kohtule esitatud

saatedokumendid tõendavad pooltevahelist lepingulist suhet, ning jättis tähelepanuta kostja ja

kolmanda isiku veolepingu. Kostja polnud ühelgi saatedokumendil märgitud kauba saatjaks. Kostja

oli transportija, saades tellimuse kauba saatjalt, ja toimis kui ekspedeerija, korraldades vedusid. VÕS

§ 774 lg 2 kohaselt kohaldatakse kaubaveolepingule töövõtu kohta sätestatut, kui võlaõigusseaduse

kaubaveolepingut reguleerivas jaos sätestatust ei tulene teisiti. Nii telliski kostja veoteenuse

veolepingu alusel kolmandalt isikult ning viimane tellis omakorda alltöövõtu korras veoteenuse

hagejalt. Kohtud ei hinnanud kostja ja kolmanda isiku sõlmitud veolepingu sisu, mille kohaselt oli

hageja veoteenuse osutamisel alltöövõtja ning tegelikuks võlgnikuks hageja ees on kolmas isik.

Hagejal ei olnud kostjaga lepingulist suhet, millest oleks saanud tekkida väidetav nõue. Kohtud ei

saanud määrata lepingu hinda arvete ja töölähetuslehtede alusel. Nimetatud dokumendid ei tõenda, et

pooltel oli kokkulepe veoteenuse osutamiseks.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja palus jätta selle

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas nad on sõlminud veolepingu, millest tuleneks kostja kohustus

tasuda hagejale veotasu. Tulenevalt VÕS § 774 lg-st 1 kohustub kaubaveolepinguga üks isik (vedaja)

teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule

(saajale) ning saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Pooled ei vaidle selle üle, et

asjas kohalduvad eelkõige rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni sätted, sest kauba

vastuvõtmise ja üleandmise kohad asuvad eri riikides.

11. Maakohus tuvastas tuginedes hageja esitatud saatedokumentidele, et pooled sõlmisid veolepingu.

Saatedokumentidest nähtus kohtu arvates mõlema poole tahteavaldus veolepingu sõlmimiseks.

Ringkonnakohus nõustus eeltoodud maakohtu järeldusega, märkides, et CMR art 4 järgi tõendatakse

veolepingut saatedokumendi koostamisega. Samuti viitas ringkonnakohus sama konventsiooni art-le

5, mille kohaselt kirjutab saatedokumendile alla nii saatja kui ka vedaja ning allkirjad võivad olla

asendatud nende templitega.

12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega saatedokumendi õigusliku tähenduse kohta

veolepingu sõlmimise tõendamisel. CMR art 4 järgi tuleb veoleping kinnitada saatedokumendi

koostamisega, kuid selle puudumine ei tähenda veel iseenesest veolepingu puudumist. Sama

konventsiooni art 9 lg 1 sätestab, et saatedokument on veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja

vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie (kuni vastupidise tõendamiseni). Samamoodi

reguleerib saatedokumendi (veokirja) tõenduslikku tähendust ka VÕS § 776 lg 1. Selle kohaselt

tõendab saatja ja vedaja allkirjastatud veokiri kuni vastupidise tõendamiseni veolepingu sõlmimist ja

tingimusi ning veose vastuvõtmist vedaja poolt. Kolleegium on 14. juunil 2006. a tsiviilasjas nr 3-2-

1-56-06 tehtud otsuse p-s 12 selgitanud, et CMR art 9 lg-st 1 tulenevalt tõendab isiku kauba saatjaks

olemist kuni vastupidise tõendamiseni eelkõige saatedokument ning eeltoodu ei välista kauba saatja

kindlakstegemist ka muude tõendite alusel. Kolleegium jääb viidatud seisukoha juurde.

13. Arvestades otsuse p-s 12 avatud saatedokumendi õiguslikku tähendust, ei saanud kohtud

vaadeldavas asjas rajada otsust ainuüksi sellele, et saatedokumentide koostamisega sõlmisid pooled

veolepingu. Seega on ekslik maakohtu arusaam, et lepingulist suhet saab tõendada vaid

saatedokumendiga, kui sellest nähtub mõlema poole tahteavaldus. Ekslik on ka maakohtu seisukoht,

et kohus ei saa anda hinnangut kostja ja kolmanda isiku vahelisele lepingule, sest kolmas isik ei ole

selle tsiviilasja pooleks. Nimetatud asjaolu ei muuda TsMS § 457 lg 1 kohaselt selles asjas tehtud

kohtuotsuse resolutsiooni kohustuslikuks kolmandale isikule, kuid ei vabasta kohut kohustusest

hinnata tõendeid, millega soovitakse ümber lükata saatedokumendist nähtuvat eeldust (vt otsuse

p 12). Eeltoodud osas maakohtu otsust muutmata jättes on nende seisukohtadega nõustunud ka

ringkonnakohus. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et tõendamata on asjaolu, et kostja oleks

tellinud hagejalt veod kolmanda isiku vahendusel. Kolleegium märgib, et see asjaolu ei ole

asjakohane. Hageja leidis, et saatedokumentidega on tõendatud tema veoleping kostjaga. Seega pidi

kostja tõendama, et tal ei ole sama eseme suhtes hagejaga veolepingut. Seda saab tõendada ka

tõenditega, mis kinnitavad veolepingu olemasolu kolmanda isikuga. Iseenesest õige on kohtute

arusaam, et veolepingu olemasolu kolmanda isikuga ei tõenda veolepingu puudumist hagejaga. Küll

tuleb sellises olukorras hinnata seda, kas on usutav sama eseme suhtes kahe veolepingu sõlmimine.

Selle hindamisel saab muuhulgas arvestada ka hageja ja kolmanda isiku suhteid, sõlmitud lepinguid

ja nende täitmist.

14. Kostja väitis, et ta sõlmis veolepingu kolmanda isikuga ja et veod tegi kolmas isik. Kostja esitas

hageja esitatud tõendite ümberlükkamiseks kolmanda isikuga sõlmitud veolepingu (tlk 33-40). Selle

veolepingu p-de 1.1 ja 1.2 järgi tellib kostja veo või teenuse kolmandalt isikult kauba

transportimiseks ettenähtud punkti ning veoleping loetakse sõlmituks, kui kolmas isik on vastu

võtnud kauba, mis vastab sissekannetele veokirjas, või on saanud veoks vajalikud juhtnöörid ja

nendega kooskõlas veokirjas määratud kauba vastu võtnud. Tulenevalt lepingu p-st 8.6 tuleb veo eest

esitatud arved tasuda kolmandale isikule kui vedajale või hagejale ning see kooskõlastatakse enne

kolmanda isikuga. Samuti esitas kostja arved, mille alusel ta tasus kolmandale isikule ning kolmanda

isiku kinnitatud töölähetused (tlk 49-54). Esitatud pangaväljavõttega (tlk 47) soovis kostja tõendada,

et ta tasus veotasu kolmanda isiku pangakontole. Seega tuli kohtutel ka neid tõendeid kooskõlas

TsMS § 232 lg-ga 1 hinnata. Viidatud sätte järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas

menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid

tõendamise kohta. Eeltoodust tulenevalt leidsid kohtud ekslikult, et asjas ei oma tähtsust, et kostja ja

kolmas isik sõlmisid veolepingu. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma hinnangu ka

kostja esitatud tõenditele ja otsustama sellest tulenevalt hageja nõude rahuldamise üle.

15. Saatedokumendi sisu- ja vorminõuded sätestatakse CMR art-tes 5 ja 6 (analoogne regulatsioon

sisaldub VÕS §-s 775). CMR art 5 lg 1 kohaselt koostatakse saatedokument kolmes

originaaleksemplaris, millele kirjutavad alla nii saatja kui ka vedaja, ning allkirjad võivad olla

trükitud või asendatud templiga, kui see on lubatud saatedokumendi koostamise asukoha riigi

seadustega. CMR art 6lg 1 järgi tuleb saatedokumendile märkida muu hulgas saatja, vedaja ning saaja

nimi ja aadress. Vaadeldavas asjas esitatud saatedokumentidel on märge kauba vedaja kohta, kuid

neist ei nähtu, et kostja oleks nimetatud kauba saatjaks, samuti puudub neil dokumentidel kostja kui

kauba saatja allkiri või tempel. Eeltoodust tulenevalt jääb kolleegiumile arusaamatuks

ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi tõendab poolte vahel veolepingu sõlmimist see, et vaidlusaluste

vedude saatedokumentidele on vedajana märgitud hageja ning Eestist lähetatud vedude puhul lisaks

ka kostja.

16. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks