3-1-1-68-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-68-08

Otsuse kuupäev

15. jaanuar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

L. N. väärteoasi KarS § 276 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 5. juuni 2008. a kohtuotsus nr 4-07-2686

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. N. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Gennadi Kull, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

5. november 2008

Istungil osalenud isikud

Kassatsioonimenetluse pooled kohtuistungile ei ilmunud

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 5. juuni 2008. a otsus L. N. väärteoasjas KarS § 276 järgi.

2. Lõpetada L. N. suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

3. L. N. kaitsja kassatsioon rahuldada.

4. Mõista Eesti Vabariigilt L. N. kasuks välja 8 000 (kaheksa tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuuri 25. mai 2007. a otsusega karistati L. N. KarS § 276 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 6000

krooni. Väärteoprotokolli kohaselt seisnes L. N. õigusrikkumine selles, et 26. aprillil 2007. a Tallinnas Rahvusraamatukogu

ees, viibides sõiduautos Opel Omega reg. nr XXX XXX, eiras ta politseioperatsiooni käigus võimuesindajate seaduslikku

korraldust avada sõiduauto uks.

2. L. N. esitas kohtuvälise menetleja ülalnimetatud karistusotsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, taotledes otsuse tühistamist

ja väärteomenetluse lõpetamist.

2.1 Kaebaja selgitas esmalt, et ööl vastu 26. aprilli 2007. a oli ta koos veel kahe rühma "X" kuuluva isikuga - A. P. ja V. A.-ga

Tõnismäel Pronkssõduri valves. Aeg-ajalt istuti L. N-le kuuluvas ja Rahvusraamatukogu ette pargitud sõiduautos Opel Omega

(riikliku registrimärgiga XXX XXX), mille uksed olid isikute ohutuse tagamiseks seestpoolt suletud. Kell 4.30 peatus Kaarli

kiriku juures politseibusside kolonn ja bussidest väljunud märulipolitseinike ahelik hakkas joostes liikuma nende suunas.

Kaebaja väite kohaselt oli ta sel hetkel autos üksi, kui mitu selle ümber kogunenud politseinikku hakkasid valjult karjudes

autot kõigutama. Ta sai toimunust šoki, püüdis auto akent avada ja palus võimalust rahulikult lahkuda. Politseinikud seda ei

võimaldanud, nad purustasid juhipoolse autoukse klaasi, avasid ukse ja tõmbasid ta autost välja. Tema käed väänati selja taha

ja teda suunati liikuma X tänava poole. Seejärel lasti ta lahti ja tal kästi joosta eemale. L. N. sõnade kohaselt soovis ta esitada

kaebuse märulipolitseinike tegevuse peale. Selleks helistas ta Põhja Politseiprefektuuri vanemkomissarile Reimo Raivetile, kes

toimetas ta politseijaoskonda asukohaga X tn N. Sinna saabunud kiirabiarst tegi talle pärast esmast ülevaatust ettepaneku sõita

röntgenpildi tegemiseks haiglasse. Sellest ettepanekust ta keeldus, sest soovis vaidlustada märulipolitseinike tegevust. Pärast

kiirabiauto lahkumist ilmus kohale uurija, kes ei käsitanud teda kannatanuna vaid alustas tema suhtes väärteomenetluse KarS

§ 276 tunnustel ja koostas tema suhtes ka kinnipidamise protokolli, ehkki ta oli ise ilmunud politseisse.

2.2 L. N. leidis, et tema kinnipidamine ei leidnud aset VTMS §-s 44 sätestatud korras ja oli seetõttu ebaseaduslik. Ta rõhutas,

et teda ei toimetatud politseisse, vaid ta läks sinna ise vabatahtlikult. Samuti märkis ta, et kinnipidamise hetkel - s. o 26. aprillil

2007. a kell 5. 45 ei olnud tema suhtes kinnipidamist kohaldanud menetlejal andmeid talle etteheidetava väärteo kohta. Sellised

andmed said kinnipidamise kohaldajale teatavaks alles 3 tundi ja 15 minutit hiljem politseioperatsioonis osalenud politseiniku

P. P. ütlustest.

2.3. Lõpuks väitis kaebaja, et tema käitumise kvalifitseerimine KarS § 276 järgi on ebaõige seetõttu, et tal puudus tahtlus.

Kaebaja sõnade kohaselt oli ta kõnealuse sündmuse toimumise ajal süüdimatusseisundis ega saanud aru, mida temalt tahetakse.

Pealegi ei saanud ta kõva kisa ja koerte haukumise tõttu aru korraldusest, mida ta pidi täitma.

3. Harju Maakohtu 5. juuni 2008. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohus

analüüsis KarS § 276 objektiivset ja subjektiivset koosseisu ning leidis, et L. N. käitumine vastab selle tunnustele.

3.1 Kohus märkis, et käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et korraldusi andnud politseinikud olid võimuesindajad. Kohus

leidis, et politsei tegevus ja selle täitmiseks antud korraldused olid kooskõlas politseiseaduse § 13 p-ga 25 ja § 14 lg-ga 2,

siseministri 24. novembri 2003. a määrusega nr 104 kinnitatud Põhja Politseiprefektuuri põhimääruse § 8 lg-ga 2 ja

siseministri 26. juuli 1993. a. käskkirjaga kinnitatud "Politseioperatsioonide korraldamise juhendiga". Seega olid politseinike

korraldused seaduslikud. Tunnistajate kokkulangevate ütluste kohaselt oli politseioperatsiooni eesmärgiks Rahvusraamatukogu

esise ala vabastamine isikutest ja autodest. Nad tegutsesid riskianalüüsist ja ohuprognoosist lähtudes ning eraldasid kiiresti

isikud autodest.

3.2 Kohus asus seisukohale, et politseinike poolt antud korraldused olid selged, konkreetsed ja nende mitmeti tõlgendatavus oli

välistatud. Julgestuspolitsei ja Kesklinna PO poolt salvestatud videolt (väärteotoimiku lk-d 65-66) on kuulda selgesti käsklusi

"Autost välja!", kusjuures käsklust korratakse mitu korda. Arvestades videokaamera asukohta olid need valjuhäälsed käsklused

kuulda ka L. N. sõiduautos, liiatigi anti käsklus avada uks ka sõiduauto juures. Mingeid käskluste kuulmist häirivaid tegureid

(müra, koerte haukumine), millele viitab kaebuse esitaja, ei esine. Asjaolu, et mingit müra ega koerte haukumist ei olnud,

kinnitavad oma ütlustes ka tunnistajad P. P., K. K., A. P. ja A. S. Viimane kinnitas, et korraldust autost väljuda ta kordas ka

vene keeles. Kohus leiab, et L. N. väited selle kohta, et ta oli politseinike ilmumisest šokis, ei ole veenvad.

3.3 Kohus leidis, et kohtuväline menetleja järgis L. N. kinnipidamisel VTMS 7. peatükis sätestatut.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni L. N. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Gennadi Kull. Kassatsiooni põhiväited on

järgmised.

4.1. Kassaator leiab, et politseil puudus seaduslik alus tungida L. N. sõiduautosse, sõiduautot läbi otsida ja menetlusalust isikut

kinni pidada. Politsei ei tegutsenud kooskõlas PolS §-dega 3 ja 4. L. N. sõiduki lõhkumine ja tema kinnipidamine oli täiesti

mõttetu ja tarbetu tegevus. Politsei ei tohtinud eirata isiku põhiseaduslikke õigusi. Kohus jättis välja selgitamata ja

põhjendamata, kas politseiniku käsk "autost välja" oli seaduslik. Kohus tugines õigusaktidele, mille sisuga ta ei ole tutvunud

(s.o politseiprefekti poolt kinnitatud politseioperatsiooni juhend ja siseministri käskkirjaga kinnitatud "Politseioperatsioonide

korraldamise juhend"). Sellest tulenevalt ei saanud kohus kontrollida politseioperatsiooni ulatust ega seaduslikkust.

4.2 L. N. pidi täitma käsku, mille olemasolust ei olnud tal aimugi, sest ta ei olnud teadlik politseioperatsiooni läbiviimisest ja

seda reguleerivatest sätetest. Täitmiseks kohustuslikud saavad olla ainult avaldatud seadused. Menetlusalune isik oli politsei

tegevuse tõttu segaduses. Ta ei pannud tegu toime tahtlikult.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

5. Kolleegium annab esmalt hinnangu väärteoasjas koostatud protokolli vastavusele väärteomenetluse seadustiku nõuetele.

Riigikohtu praktika kohaselt kannab väärteoprotokoll väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt

kriminaalmenetluses. Selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda

konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud

andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab

väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et

väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, milles

teda süüdistatakse. See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on

menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-9-08 - RT III 2008, 16, 106, p 14).

5.1 Karistusseadustiku § 276 järgi karistatava teo puhul peab väärteoprotokollist nähtuma ka võimuesindaja korralduse

õiguslik alus ehk õigusnorm, millele tuginevalt korraldus anti (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2008. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-94-07 - RT III 2008, 6, 41, p 10). Seda nõuet peab eriti rangelt järgima juhul, kui korraldus ei olnud

vahetult põhjustatud menetlusaluse isiku enda tegevusest, mis ohustaks avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid.

Käesolevas asjas selgub väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest, et L. N. eiras politseioperatsiooni käigus politsei poolt

antud korraldust avada sõiduauto uks. Maakohus tuvastas, et politseioperatsiooni eesmärgiks oli Rahvusraamatukogu esise ala

vabastamine isikutest ja autodest. Seejuures ei nähtu väärteoprotokollist, et isikut oleks kahtlustatud õigusrikkumises või oleks

tegemist olukorraga, mis ohustaks vahetult avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid. Seega saaks korralduse õiguslik alus

seonduda vaid politseioperatsiooni läbiviimisega. Kolleegium märgib, et teokirjelduses ei ole viidatud ühelegi õigusnormile,

mis oli politsei korralduse aluseks. Seejuures ei koostatud väärteoprotokolli sündmuskohal, vaid politseijaoskonnas, mistõttu ei

olnud väärteoprotokolli koostamisel takistusi korralduse põhistamiseks ja selle õigusliku aluse väljatoomiseks.

5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et VTMS § 69 nõuetele mittevastava väärteoprotokolli

koostamisega on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes

arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-

1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304, p 6.3). Kuna kirjeldatud vea kõrvaldamine kassatsioonimenetluses pole enam võimalik, siis

tuleb väärteomenetlus KarS § 276 osas L. N. suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

II

6. Vaatamata eelmärgitule käsitleb kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise eesmärki silmas pidades ka käesoleva

kohtuasjaga seonduvat materiaalõiguslikku problemaatikat ja kohtu tegevust L. N. käitumises KarS § 276 koosseisu

tuvastamisel.

6.1 Karistusseadustiku § 276 näeb ette vastutuse võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise eest. Väärteokoosseisu eesmärk

on kindlustada avaliku võimu teostamise tõhusus ehk tagada, et võimuesindaja poolt haldus- või süüteomenetluse raames antud

korraldus, mis on suunatud menetlustoimingu tegemisele või konkreetse ohuolukorra likvideerimisele, saaks korralduse

adressaadi poolt vahetult täidetud. Võimuesindaja korraldusel, mille eiramise eest on võimalik isikut KarS § 276 järgi

karistada, peab olema vahetu ajalis-ruumiline seos võimuesindaja poolt toimetatava menetlustoiminguga või mingi avalikku

korda või teiste isikute õigushüvesid ähvardava ohuolukorra kõrvaldamisega. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

5. septembri 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-38-07, p 12 - RT III 2007, 30, 244).

6.2 L. N-le süüks arvatud KarS §-s 276 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis eeldab selle tuvastamist, et korralduse andjaks

oli võimuesindaja ja et tema korraldus oli seaduslik. Korralduse õiguslik alus peab tulenema seadusest või selle alusel antud

õigusaktist. Kuna võimuesindaja seadusliku korralduse eiramise puhul on tegemist tegevusetusdeliktiga, siis peab menetleja

põhjendama ka seda, milline oleks olnud siin nõutav tegu (korralduse täitmine), kas see korraldus pidi olema täitjale arusaadav

ning milline ajavahemik oleks olnud vajalik selle korralduse täitmiseks. Kolleegium nendib, et korralduse andmisel peab

võimuesindaja võimaldama isikul järgida korraldust vabatahtlikult ja hoiatama teda enne võimalikku sunni rakendamist, v.a

kui see on võimatu õiguserikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu (vt ka PolS § 14 lg 2 alates 13. juulist 2008 kehtivas

redaktsioonis).

6.3 Harju Maakohtu 5. juuni 2008. a otsuses põhjendatult märgitu kohaselt puudub vaidlus selle üle, et L. N-le korraldusi

andnud politseinikud olid võimuesindajad. Kassaatori ja maakohtu arusaamad aga lahknevad küsimuses, et kas need

korraldused olid objektiivselt seaduslikud ja kas korralduste seaduslikkust on väärteoprotokollis ja kohtuotsuses

nõuetekohaselt kajastatud.

6.4 Maakohus nõustus kohtumenetluses väljendatud kohtuvälise menetleja seisukohaga, et politseiametnike tegevus ja selle

täitmiseks antud korraldused olid kooskõlas PolS § 13 p-ga 25 ja § 14 lg-ga 2, siseministri 24. novembri 2003. a määrusega

nr 104 kinnitatud Põhja Politseiprefektuuri põhimääruse § 8 lg-ga 2 ja siseministri 26. juuli 1993. a. käskkirjaga kinnitatud

"Politseioperatsioonide korraldamise juhendiga". Maakohus jättis aga seejuures põhistamata, miks on viidatud õigusaktid

käesoleval juhul asjassepuutuvad.

6.5 Politseiseaduse § 13 p 25 on volitusnorm, mille kohaselt on politseil õigus viia läbi politseioperatsioone siseministri poolt

kehtestatud korras. Säte ei ole isikute põhiõiguste ja -vabaduste piiramise iseseisvaks aluseks. Politseiseaduse § 14 lg 2 (kuni

13. juulini 2008 kehtinud redaktsioonis) loetles politsei passiivse kaitse vahendeid. Alates 13. juulist 2008 kehtivas

redaktsioonis näeb säte ette politsei hoiatamiskohustuse enne sunni rakendamist. Põhja Politseiprefektuuri põhimääruse § 8

lg 2 näeb ette politseiprefekti õiguse anda teenistusalastes küsimustes käskkirju ning suulisi ja kirjalikke korraldusi.

Siseministri käskkirjaga kinnitatud "Politseioperatsioonide korraldamise juhend" reguleerib politseiametnike käitumist

politseioperatsioonide ettevalmistamise ja läbiviimise ajal, kuid ei anna neile politseiseaduses nimetamata õigusi. Eeltoodust

tulenevalt ei ole ka kohtuotsuses viidatud ühelegi õigusnormile, mis annaks politseile konkreetses olukorras alust isiku

tegevusvabadust piirata. Kolleegium märgib, et käesolevas väärteoasjas kirjeldatud olukorras (ehk politseioperatsiooni

läbiviimisel) näeb PolS § 13 p 15 ette politsei õiguse kontrollida sõidukit, juhi-, sõiduki- ja veosedokumente. Politseitöötajate

turvalisuse tagamiseks võib seejuures anda juhile ja teistele isikutele korralduse ukse avamiseks ja sõidukist väljumiseks.

Viimatinimetatud sättele ei ole aga viidatud ei väärteoprotokollis, Põhja Politseiprefektuuri 25. mai 2007. a otsuses ega Harju

Maakohtu 5. juuni 2008. a otsuses. Käesoleva kohtuotsuse esimeses osas esitatud põhjendustel ei ole aga võimalik väärteo

kirjeldust kassatsioonimenetluses täiendada.

7. Kriminaalkolleegium ei anna hinnangut politseitöötajate tegevusele L. N. sõiduki avamisel, kuna väärteoasjast ei nähtu, et

see oleks seotud väärteomenetluse läbiviimisega. Politseioperatsiooni käigus või muu järelevalvelise tegevuse käigus isiku

suhtes rakendatud meetmete seaduslikkust on võimalik vaidlustada halduskohtumenetluse korras (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 10. jaanuari 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-65-07, p 13 - RT III 2008, 4, 32).

8. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ja § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 5. juuni 2008. a otsuse L. N. karistamises KarS § 276 järgi ning lõpetab selles osas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

väärteomenetluse. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada.

9. Väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel hüvitatakse VTMS § 23 kohaselt

menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või

kohaliku eelarve vahenditest. Käesolevas asjas esitas L. N. kaitsja Riigikohtule taotluse hüvitada L. Neštšadimovale

kassatsiooniastme menetluskuluna kaitsjale makstud tasu kokku 17 700 krooni ulatuses. Kaitsjale makstud tasu suuruse

mõistlikkuse hindamisel lähtub kriminaalkolleegium eeskätt väärteoasja keerukusest. Kolleegium leiab, et väärteoasi on

keskmise keerukusega ja kaitsja kassatsioonis piirdutakse valdavalt faktiliste asjaolude kirjeldamisega. Kolleegium peab

mõistlikuks ja põhjendatuks hüvitada õigusabikulud 8 000 krooni ulatuses.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi