3-2-1-120-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-120-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. jaanuar 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i hagi Ü. P, Meelis

Kulli ja Rein Vanja vastu solidaarselt 97 112 krooni

63 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-15807

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

37 988 krooni 6 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Balti Investeeringute Grupi Pank AS (varasem ärinimi

AS Balti Investeeringute Grupp), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

Kostjad Ü. P, Meelis Kull ja Rein Vanja

Asja läbivaatamise kuupäev

15. detsember 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-15807 osas, millega

ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 30. oktoobri 2007. a otsuse Balti Investeeringute

Grupi Pank AS-i kasuks Ü. P-lt, Meelis Kullilt ja Rein Vanjalt solidaarselt leppetrahvi

8988 krooni 6 sendi väljamõistmise kohta ja jättis Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i hagi

Ü. P, Meelis Kulli ja Rein Vanja vastu leppetrahvi nõudes rahuldamata, ning menetluskulude

jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Ü. P-lt, Meelis Kullilt ja Rein Vanjalt

solidaarselt Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i kasuks välja 8988 krooni 6 senti.

2. Ülejäänud osas muuta osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

"4.1. Rahuldada Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i hagi Ü. P, Meelis Kulli ja Rein

Vanja vastu osaliselt ja mõista Ü. P-lt, Meelis Kullilt ja Rein Vanjalt Balti Investeeringute

Grupi Pank AS-i kasuks solidaarselt välja 63 138 krooni 74 senti. Ülejäänud osas jätta hagi

rahuldamata.

4.2. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest 65% solidaarselt Ü. P,

Meelis Kulli ja Rein Vanja kanda ning 35% Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i kanda."

5. Jätta kassatsiooniastmes kantud menetluskuludest 24% solidaarselt Ü. P, Meelis Kulli ja Rein

Vanja kanda ning 76% Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i kanda.

6. Tagastada Balti Investeeringute Grupi Pank AS-ile 11. juunil 2008 tasutud

kassatsioonikautsjon 2250 (kaks tuhat kakssada viiskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 20. veebruaril 2006 esitas Balti Investeeringute Grupi Pank AS (hageja, varasem ärinimi AS Balti

Investeeringute Grupp) Tartu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Ü. P (kostja I), Meelis

Kulli (kostja II) ja Rein Vanja (kostja III) (edaspidi koos ka kostjad) vastu solidaarselt 89 880 krooni

54 sendi saamiseks. Tartu Maakohus rahuldas 6. märtsi 2006. a määrusega avalduse ja tegi kostjatele

makseettepaneku tasuda hagejale võlgnevus ja hüvitada menetluskulud 449 krooni 40 senti. Kostja I

esitas Tartu Maakohtule vastuväite maksekäsu kiirmenetluses. Tartu Maakohus andis 2. juuni 2006. a

määrusega maksekäsu kiirmenetluse esemeks oleva hageja nõude kõikide kostjate vastu üle

kohtunikule tsiviilasja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 20. juunil 2006 hagiavalduse kostjate vastu solidaarselt 97 112 krooni 63 sendi ning

lisanduva viivise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 31. jaanuaril 2005 tarbijakrediidilepingu

nr 0500076/15kt (tarbijakrediidileping) ja 13. juulil 2005 kokkuleppe nr 1 lepingutingimuste muutmise

kohta. Lepingu ja kokkuleppe alusel sai kostja I hagejalt laenu kokku 45 105 krooni 28 senti.

Kokkuleppe kohaselt on kostja I kohustatud maksma hagejale intressi 25,73% krediidisummast ühe

aasta kohta ning kogu lepinguperioodi eest 70 593 krooni 11 senti.

Hageja sõlmis 1. veebruaril 2005 kostjaga III ja 2. veebruaril 2005 kostjaga II käenduslepingud,

millega käendajad võtsid endale hageja ees vastutuse hageja ja kostja I vahelisest

tarbijakrediidilepingust ning võimalikest tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest

tulenevate nõuete, sh tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest 134 489 krooni ulatuses

tähtajaga 1. märtsini 2012.

Pärast kokkuleppe sõlmimist tasus kostja I hagejale vaid ühe lepingujärgse makse, mistõttu hageja

ütles pärast kostjatele meeldetuletuste ning ülesütlemishoiatuste saatmist 15. novembril 2005 lepingu

üles. Samal päeval teavitas hageja ka käendajaid ülesütlemisest.

Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista: 1) tagastamata krediidisumma, milleks on

44 940 krooni 28 senti, 2) lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi

4742 krooni 13 senti, 3) viivise 6791 krooni 11 senti, mis moodustub lepingu ülesütlemise ajaks

sissenõutavaks muutunud tasumata viivisest 18 krooni 15 senti, ajavahemikul 26. novembrist 2005

kuni 31. detsembrini 2005 sissenõutavaks muutunud tasumata viivisest, mille aastamääraks on 32,73

% tagastamata põhinõudest, 1450 krooni 75 senti ja ajavahemikul 1. jaanuarist 2006 kuni 17. juunini

2006 sissenõutavaks muutunud tasumata viivisest, mille aastamääraks on 25,73% tagastamata

põhinõudest, 5322 krooni 21 senti, 4) leppetrahvi 8988 krooni 6 senti (20% tagastamata

krediidisummast), 5) võla sissenõudmisega seotud kulud 2200 krooni, 6) lepingu sõlmimise tasu

451 krooni 5 senti ning 7) kahjuhüvitise 29 000 krooni (saamata jäänud tulu, mis moodustub lepingu

ülesütlemisele järgnenud ajavahemiku intressist, mille saamise võimaluse hageja kaotas).

3. Kostja I võttis hagi osaliselt omaks ja nõustus põhinõudest 36 010 krooni suuruse osaga ning palus

vähendada nii viivist, intressi kui ka leppetrahvi. Menetluskulud palus kostja I jätta kummagi poole

enda kanda. Kostja II vaidles hagile vastu. Väidetavalt nõustus ta kostjat I käendama kergemeelselt,

pidades teda ausaks inimeseks, kes tasub oma võlad ise. Kostja II leidis, et laenu peaks tagasi maksma

kostja I kui laenu võtja. Juhul kui kohus rahuldab hagi, palus kostja II nõuet vähendada, sest

97 112 krooni 63 senti on ebamõistlikult suur summa, arvestades 40 000 krooni suurust laenu.

Kostja II märkis, et ta ei ole jõukas inimene ning kasvatab 8-aastast last. Kostja III hagile ei vastanud.

4. Tartu Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt

solidaarselt välja 92 138 krooni 74 senti hageja kasuks. Maakohus jättis menetluskuludest 95%

solidaarselt kostjate kanda ja 5% hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on hageja ning kostjate II ja III sõlmitud käenduslepingud seaduslikud.

Käenduslepingutes on ette nähtud käendajate vastutuse maksimumsumma 134 489 krooni. Et hageja

nõue kostjate vastu ei ületa nimetatud maksimumsummat, on hagejal õigus esitada kogu nõue kõikide

kostjate vastu solidaarselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 4 kohaselt ei ole oluline, et käendajad

pidasid põhivõlgnikku käenduslepingute sõlmimisel ausaks inimeseks, kes ise oma võlad tasub.

Kostjad II ja III võtsid endale teadlikult vastutuse kostja I võla eest.

Praeguse kohtuvaidluse asjaoludest nähtuvalt on vaidlusalune leping tarbijakrediidileping VÕS § 402

mõttes. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul

krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või

osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud

tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos

avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab

kogu võla tasumist. Hageja on VÕS § 416 lg 1 nõuded täitnud, seega oli tal õigus leping üles öelda.

Hageja põhinõue on 44 940 krooni 28 senti. Hageja nõuab kostjatelt lepingu ülesütlemise ajaks

sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 4742 krooni 13 senti. Kokkuleppe kohaselt oli kostja I

kohustatud maksma hagejale intressi 25,73% krediidisummast (45 105 krooni 28 senti) aastas, kogu

lepinguperioodi eest 70 593 krooni 11 senti. Kokkuleppele nr 1 lisatud maksegraafiku kohaselt pidi

kostja I 11. augustil 2005 tasuma intressi 1440 krooni 3 senti, 12. septembriks 1414 krooni 45 senti,

11. oktoobriks 1409 krooni 9 senti ning 11. novembriks 1403 krooni 56 senti. 26. augustil 2005 tasus

kostja I hagejale 1390 krooni, millest 165 krooni arvestas hageja VÕS § 415 lg 2 p 2 ning

maksegraafiku kohaselt põhinõude katteks ja ülejäänu (1225 krooni) sama sätte p 3 järgi intressi

katteks. Kokku on lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intress seega

4442 krooni 13 senti ((1440 krooni 3 senti - 1225 krooni) + 1414 krooni 45 senti + 1409 krooni 9 senti

+ 1403 krooni 56 senti)). Hageja ei ole avaldanud, milliste arvutuste tulemusena peab tema lepingu

ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi suuruseks 4742 krooni 13 senti. See ei

nähtu ka esitatud tõenditest. Seetõttu tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista lepingu ülesütlemise

ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 4442 krooni 13 senti.

Kostja I on palunud intressi vähendada poole võrra. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või

kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Tuginedes Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-

108-02 ja 3-2-1-80-02, leidis maakohus, et intress 25% aastas on küll tavapärasest kõrgem, kuid mitte

ülemäära kõrge, arvestades, et kostja I on kokkuleppele alla kirjutades sellega nõustunud. Kostja I ei

ole ka tõendanud, et tema majanduslik olukord ei võimalda tal intressi nõutud ulatuses tasuda. Seetõttu

pole põhjust intressi vähendada.

Hageja nõuab kostjatelt viivist 6791 krooni 11 senti. Viivise arvutamisel on hageja pidanud

26. novembrist 2005 kuni 31. detsembrini 2005 kehtinud viivise aastamääraks 32,73% võlgnetavast

põhinõudest ja 1. jaanuarist 2006 kuni 17. juunini 2006 kehtinud viivise aastamääraks 25,73%. Sellele

lisaks oli lepingu ülesütlemise ajaks (15. novembriks 2005) lepingu alusel sissenõutavaks muutunud

tasumata viivis 18 krooni 15 senti, mis oli samuti moodustunud viivisest, mille aastamääraks oli

32,73% võlgnetavast põhinõudest. Maakohus ei nõustunud hageja põhjendusega viivisemäära osas.

VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 koosmõjus ei luba võlausaldajal tarbijalt nõuda kõrgemat viivist kui

seadusjärgne viivisemäär. Vastasel korral kaotaks regulatsioon oma mõtte, sest sellisel juhul oleks alati

võimalik tarbijakrediidilepingus ette näha seadusjärgsest suurem viivisemäär. VÕS § 421 kohaselt aga

on VÕS 22. peatüki 2. jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. VÕS

22. peatüki 2. jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida

kokkulepete teistsuguse sõnastamisega. Seega tuleb hageja viivisenõuet vähendada, arvestades

seaduses sätestatud viivisemäära. Kohus esitas õige viivisearvutuse, lähtudes VÕS § 94 lg 2 alusel

väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud intressimäärast. Eeltoodu alusel rahuldas maakohus

hageja viivisenõude 2317 krooni 22 sendi ulatuses.

Hageja nõuab kostjatelt leppetrahvi 8988 krooni 6 senti. Leppetrahvis on hageja ja kostja I kokku

leppinud tarbijakrediidilepingule lisatud krediidilepingute üldtingimustes. Üldtingimuste p 6.3

kohaselt on krediidisaaja lepingu ülesütlemisel kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20%

ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummast. Ülesütlemise hetkeks oli kostjatel tagastamata

krediidisumma 44 940 krooni 28 senti ning 20% sellest on 8988 krooni 6 senti. Pooled ei vaidle selle

üle, et kostjad on hagejaga sõlmitud lepinguid rikkunud. Lepingus on leppetrahvi summas kokku

lepitud ning kuna tegemist ei ole ebamõistlikult suure trahviga, siis puudus alus seda VÕS § 162 lg 1

kohaselt vähendada.

Hageja nõuab kostjatelt võla sissenõudmise ja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist.

Krediidilepingu üldtingimuste p-s 9.3 on pooled kokku leppinud, et krediidiandjal on õigus nõuda

krediidisaajalt lepingu rikkumisel krediidisaajale või käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud

kulude hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Hinnakirja kohaselt on esimese meeldetuletuskirja

hind 100 krooni, teise ja järgnevate meeldetuletuskirjade hind 200 krooni, lepingu ülesütlemise teade

maksab 400 krooni, esimene meeldetuletuskiri käendajale 100 krooni ning teine ja järgnevad

meeldetuletuskirjad või teade lepingu ülesütlemisest käendajale 150 krooni. Hageja on kostjatele

saatnud meeldetuletuskirjad 21. septembril 2005 ja 12. oktoobril 2005, ülesütlemishoiatuse

17. oktoobril 2005 ning 15. novembril 2005 ülesütlemisavalduse ja teated sellest käendajatele. Kokku

on kulud 3 * 100 + 2 * 200 + 4 * 150 + 400 + 2 * 150 = 2000 krooni. Hageja on nõudnud 2200 krooni,

kuid hagiavaldusele lisatud tõenditega on tõendatud üksnes 2000 krooni suurused kulud. Selle summa

mõistis kohus kostjatelt hageja kasuks välja.

Hageja nõuab kostjatelt kokkuleppe nr 1 sõlmimise tasu 451 krooni 5 senti. Kostjad ei ole seda seni

tasunud, seega tuleb see kostjatelt hageja kasuks välja mõista.

Hageja nõuab kostjatelt 29 000 krooni suuruse kahju hüvitamist. Tegemist on saamata jäänud tuluga,

mille moodustab osa lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intressist, mille saamise võimaluse

hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad on lepingulist kohustust

VÕS § 115 lg 1 mõttes rikkunud. VÕS § 103 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest,

välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.

Kostjad ei ole tõendanud, et lepingute rikkumine oleks olnud vabandatav. VÕS § 127 lg 1 järgi on

kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. VÕS § 128 lg 1 kohaselt tuleb hüvitada nii varaline kui ka mittevaraline kahju; lõige 2

sätestab, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, ning lg 4 järgi on

saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud

ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Hageja leppis

laenu andmisel kostjaga I kokku, et hagejale tuleb maksta intressi 26,8% krediidisummast.

Kokkuleppega nr 1 muudeti intressimääraks 25,73% krediidisummast, kokku oli intressisumma

70 593 krooni 11 senti. Et hageja oli sunnitud lepingu üles ütlema, kaotas ta planeeritud kasu saamise

võimaluse olulises ulatuses, sest hageja nõuab kostjatelt üksnes ülesütlemise ajaks sissenõutavaks

muutunud intressi tasumist. Hageja on lahutanud 70 593 kroonist 11 sendist seni tasutud intressi,

sissenõutavaks muutunud tasumata intressi ning leppetrahvi ja lisaks vähendanud nõutavat

kahjuhüvitist. Maakohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjatelt tuleb välja mõista

kahjuhüvitis 29 000 krooni.

Kokku mõistis maakohus hageja nõuet osaliselt rahuldades kostjatelt solidaarselt välja 92 138 krooni

74 senti (44 940 krooni 28 senti + 4442 krooni 13 senti + 2317 krooni 22 senti + 8988 krooni 6 senti +

2000 krooni + 451 krooni 5 senti + 29 000 krooni). Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata.

Kohus märkis, et VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt

(solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt

ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 69 lg 2 alusel läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule

üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue). VÕS § 152 lg 1 kohaselt

läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue

põhivõlgniku vastu.

Kuivõrd maakohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta

menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb 95% menetluskuludest (92 138 krooni

74 senti / 97 112 krooni 63 senti * 100) jätta kostjate ning 5% menetluskuludest hageja kanda.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest

kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt.

5. Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt

tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta rahuldamata 29 000 krooni suurune kahjuhüvitise nõue.

6. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotles apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ja

maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist järgmiselt:

- mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks lisaks kohtuotsuses väljamõistetud sissenõutavaks

muutunud tasumata intressile välja sissenõutavaks muutunud tasumata intress 300 krooni;

- mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks lisaks kohtuotsuses väljamõistetud võla sissenõudmisega

seotud kuludele välja võla sissenõudmisega seotud kulud 200 krooni;

- mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks lisaks kohtuotsuses väljamõistetud viivisele välja viivis

4473 krooni 89 senti;

- jätta hageja kantud menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Kostja I vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Kostjad II ja III apellatsioonkaebusele ega

vastuapellatsioonkaebusele ei vastanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 12. mai 2008. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega kostjatelt

mõisteti solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 29 000 krooni ja 8988 krooni 6 senti leppetrahvi,

ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi

kostjate vastu kahjuhüvitise 29 000 krooni ja leppetrahvi 8988 krooni 6 sendi saamiseks rahuldamata

ning jättis maakohtus kantud menetluskuludest 55% kostjate kanda ja 45% hageja kanda. Poolte

menetluskulud ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlustas kostja I maakohtu otsuse osas, millega mõisteti temalt

välja kahjuhüvitis 29 000 krooni, ning hageja maakohtu otsuse osas, millega jäeti tema kasuks välja

mõistmata tasumata intress 300 krooni, võla sissenõudmisega seotud kulud 200 krooni, viivis

4473 krooni 89 senti ja jäeti menetluskulud osaliselt tema kanda. Ringkonnakohus kontrollis

vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes nimetatud osas.

Hageja nõudis kostjatelt kahju hüvitamist 29 000 krooni ulatuses. Hageja põhjenduse kohaselt on

tegemist saamata jäänud tuluga, mille moodustab osa lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi

intressist, mille saamise võimaluse ta lepingu ülesütlemise tõttu kaotas. Ringkonnakohus leidis, et

põhjendades lepingu ülesütlemisele järgnenud krediidi kasutamata jätmise aja eest intressi saamise

võimaluse kaotust hageja kahjuna (saamata jäänud tuluna), jättis maakohus arvestamata VÕS § 416 lg-

s 3 sätestatu. VÕS § 416 lg 3 kohaselt, kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt

tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate

kulude võrra. Seaduses sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

korral intressi maksmise kohustus ülesütlemisele järgneva aja eest. Seega ei ole võimalik nõuda

intressi kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava intressina.

Juhul kui tarbija ei täida lepingu lõppemisel krediidi tagasimaksmise kohustust, satub ta selle

täitmisega viivitusse ning krediidiandja saab viivitatud summalt nõuda viivist VÕS § 415 lg-s 1

sätestatud suuruses. Sisuliselt asendub tagasimaksmata krediidi osas krediidilepingu ülesütlemise

korral intressi maksmise kohustus viivise maksmise kohustusega. Hagiavaldusest ei nähtu ja hageja ei

ole tõendanud, et kostjate põhjustatud kahju väljenduks milleski muus kui intressi saamise võimaluse

kaotuses.

TsMS § 656 lg 4 kohaselt, kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale

edasi ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Ringkonnakohus leidis,

et maakohus on rikkunud asja läbivaatamisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 438 lg 1) ning

seetõttu tuleb, olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest, kontrollida maakohtu otsuse

seaduslikkust ka leppetrahvi kostjatelt väljamõistmise osas.

TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on

keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud

tagajärg ei tohi saabuda. VÕS § 421 sätestab, et VÕS 22. peatüki 2. jaos sätestatust tarbija kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS 22. peatüki 2. jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui

sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma

jagamisega mitme lepingu vahel. VÕS § 421 eesmärgiks on kaitsta tarbijast krediidivõtjat

tarbijakrediidilepingus sisalduvate tingimuste eest, mis on krediidivõtjale seaduses sätestatud

tingimustega võrreldes kahjulikumad. Üldjuhul puudutab tühisus üksnes seadusega vastuolus olevat

kokkulepet või selle osa ega mõjuta tarbijakrediidilepingu kui terviku kehtivust. TsMS §-s 5

sätestatud üldine dispositiivsuse põhimõte ei kehti tühiste tehingute puhul ning kohus saab sõltumata

poole taotlusest hinnata tehingu või selle osa seadusele vastavust.

Üldtingimuste p 6.3 kohaselt on krediidisaaja lepingu ülesütlemisel kohustatud krediidiandjale tasuma

leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummast. Nagu eelnevalt märgitud, saab

krediidiandja juhul, kui tarbija ei täida lepingu lõppemisel krediidi tagasimaksmise kohustust, nõuda

tarbijalt viivitatud summalt viivist. Tulenevalt VÕS §-s 421 sätestatud põhimõttest ei saa

krediidiandja täiendada lepingut ja nõuda tarbijalt lisaks viivisele ka leppetrahvi. Nähtuvalt asja

materjalidest on krediidiandja üldtingimuste p-s 6.3 ettenähtud leppetrahviga püüdnud täiendada

viivisekokkulepet ning kalduda kõrvale VÕS §-s 421 sätestatud põhimõtetest. Tulenevalt VÕS § 421

imperatiivsest iseloomust on selline kokkulepe TsÜS § 87 kohaselt seadusega vastuolu tõttu tühine,

kuna VÕS §-s 421 sätestatud keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus.

Hageja ei ole tõendanud, et leppetrahv oleks suunatud krediidiandja suurenenud asjaajamiskulude või

muude sarnaste kulude hüvitamiseks. Seetõttu tuvastas ringkonnakohus üldtingimuste p 6.3 tühisuse

selle vastuolu tõttu seadusega ning jättis rahuldamata hageja nõude kostjatelt leppetrahvi

väljamõistmiseks. Tehingu või selle osa tühisuse tuvastamine on kohtu pädevuses sõltumata poole

taotlusest ning TsMS § 438 lg 1 kohaselt on seaduse kohaldamine kohtu ülesanne. Kuivõrd maakohus

jättis leppetrahvi nõude põhjendatuse hindamisel tähelepanuta VÕS § 421, rikkus ta TsMS § 438

lg -t 1 ning sõltumata apellatsioonkaebusest tuleb maakohtu otsuse see osa TsMS § 656 lg 4 alusel

tühistada.

Vastuseks vastuapellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna

põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja

õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Nimetatud sättest tuleneb, et üldjuhul on

tarbijakrediidilepingu puhul maksimaalseks viivise määraks VÕS § -s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub 7% aastas (VÕS § 113 lg 1 teine lause). Maakohus on eelmärgitust juhindunud ja

põhjendatult rahuldanud hageja viivisenõude 2317 krooni 22 sendi ulatuses. Põhjendatud ei ole hageja

seisukoht, et lähtuda tulnuks lepingus ettenähtud intressimäärast ning kohaldada viivise arvestamisel

VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatut. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja

tarbijaga sõlmitud lepingu puhul krediidiandjale viivist seaduses sätestatud määras. Seega leppisid

pooled kokku, et viivise arvestamisel tuleb lähtuda seaduses sätestatud määrast (VÕS § -s 94

sätestatud intressimäär + 7% aastas) ning hageja viide lepingulisele intressimäärale ei ole kooskõlas

poolte tahtega lepingu sõlmimisel. Põhjendatud ei ole vastuapellatsioonkaebuse seisukoht, et

maakohus on viivise väljamõistmisel rikkunud TsMS § 436 lg-t 4. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab

kohus, millist õigusnormi tuleb asjas kohaldada ning praegusel juhul kohaldas maakohus õigesti

VÕS § 113 lg-s 1 ja § 415 lg-s 1 sätestatut.

Põhjendamata on vastuapellatsioonkaebuse väide, et maakohus on ebaõigesti jätnud võla

sissenõudmise kuludest 200 krooni hageja kasuks välja mõistmata. Toimikulehtedel 48-59 olevate

kirjadega on hageja tõendanud kulutusi 2000 krooni ulatuses. Hageja ei ole tõendanud 17. augusti

2005. a kirjade saatmist kostjatele ja seetõttu tuleb tema taotlus kostjatelt täiendavalt 200 krooni

väljamõistmiseks jätta rahuldamata.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I tasus hagejale enne lepingu lõpetamist 1390 krooni, millest

165 krooni arvestati võlgnetava põhisumma katteks. Kuna hageja ei ole tõendanud, et ülejäänud

summast oleks ta mingi osa arvestanud võla sissenõudmisega tehtud kulude katteks ning seda ei

nähtud ette ka lepingu lisaks olevas maksegraafikus (tl 46), siis on maakohus põhjendatult arvestanud

kostja I poolt tasutud ülejäänud 1225 krooni intressi katteks ning mõistnud kostjatelt solidaarselt välja

intressi katteks 4442 krooni 13 senti (mitte aga 4742 krooni 13 senti).

Kokkuvõttes tuleb lugeda kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistetuks 54 150 krooni 68 senti

(44 940 krooni 28 senti põhivõlgnevuse, 4442 krooni 13 senti intressi, 2317 krooni 22 senti viivise,

2000 krooni võla sissenõudmise ja 451 krooni 5 senti lepingutasu katteks).

Kuna hagist rahuldatakse 55%, tuleb maakohtus kantud menetluskuludest jätta 55% kostjate kanda ja

45% hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja jättis vastuapellatsioonkaebuse

rahuldamata. Seetõttu jättis ringkonnakohus poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja

kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus

jättis rahuldamata hageja leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude, ja teha uue otsuse, millega mõista

kostjatelt hageja kasuks välja leppetrahv 8988 krooni 6 senti ja kahjuhüvitis 29 000 krooni. Hageja

palus kostjatelt enda kasuks välja mõista ka menetluskulud.

Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus ei ole küllaldaselt põhjendanud TsMS § 656 lg 4

kohaldamise ja apellatsioonkaebuse piiridest väljumise õigust. Pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust

leppetrahvi osas, kuid ringkonnakohus tühistas sellele vaatamata selles osas maakohtu otsuse.

Ringkonnakohus pole piisavalt täpselt põhjendanud, kuidas maakohus menetlusnorme rikkus ega ole

viidanud VÕS sättele, mille järgi leppetrahvi nõudmine oli vastuolus seadusega. Sellist viidet eeldab

VÕS § 421.

Ringkonnakohus tõlgendas valesti VÕS § 416 lg-t 3, kahjustades põhjendamatult hageja huve. Lisaks

tarbijakrediidilepinguid reguleerivatele erisätetele tuleb kohaldada ka VÕS üldosa sätteid kahju

hüvitamise kohta: VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128 lg-d 1, 2 ja 4. Võlgnik ei ole hagejale siiani raha

tagastanud, takistades sellega hagejal raha kasutamist ja sellega tulu teenimist. Saamata jäänud tulu

võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 416 lg 3 eesmärgiks on vältida olukorda,

kus isik peab maksma intressi ka aja eest, mil ta laenu tegelikult enam ei kasuta, kuid see säte ei välista

kahju hüvitamise nõudmist, kui võlgnik jätkab võlausaldajate finantsvahendite kasutamist. Praegu on

lepingulisi kohustusi süüliselt mittetäitev isik soodsamas olukorras võrreldes lepingut korrektselt

täitvate isikutega.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et tarbijakrediidilepingus ei või leppetrahvi kohaldamises

kokku leppida. VÕS 22. peatüki 2. jao sätted ei näe ette, et krediidiandjal on keelatud nõuda tarbijalt

leppetrahvi. Viivisenõue ei välista samal ajal leppetrahvi nõudmist.

9. Kostjad ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kostjatelt

solidaarselt leppetrahvi 8988 krooni 6 sendi väljamõistmise kohta ja jättis hagi leppetrahvi nõudes

rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 8988 krooni 6 senti. Kolleegium teeb ka

menetluskulude jaotuse osas uue otsuse, millega jätab maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskuludest 65% solidaarselt kostjate kanda ning 35% hageja kanda. Ülejäänud osas tuleb

osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kassatsiooniastme menetluskuludest tuleb 24%

jätta solidaarselt kostjate kanda ning 76% hageja kanda.

11. Kolleegium analüüsib esmalt ringkonnakohtu otsuse seisukohta, et VÕS § 416 lg 3 ei võimalda

nõuda intressi kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava

intressina.

VÕS § 416 lg 3 kohaselt, kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata

krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude

võrra. Kolleegium leiab, et selle sätte eesmärgiks on reguleerida krediidi kasutamata jätmise ajale

langeva intressi nõudmise keeldu sellises olukorras, mil tarbijakrediidileping on üles öeldud ja tarbija

on laenu krediidiandja määratud tähtaja jooksul tagastanud. Nimetatud säte ei reguleeri aga krediidi

tagasimaksmisega viivitamise tagajärgi ning ei kohaldu selles asjas. Tarbijakrediidi tagasimaksmisega

viivitamise tagajärgi reguleerib VÕS § 415.

12. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause

kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.

Kolleegium märgib, et seadusandja on jätnud VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses VÕS § 113 lg-le 1

viidates täpsustamata, kas viide hõlmab lisaks VÕS § 113 lg 1 teisele lausele ka kolmandat lauset.

Nimelt näevad VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause ette erinevad viivisemäärad. VÕS § 113 lg 1 teise

lause (tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal, 31. jaanuaril 2005 kehtinud redaktsioon) kohaselt loetakse

viivisemääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 113

lg 1 kolmanda lause (31. jaanuaril 2005 kehtinud redaktsioon) kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär,

millele lisandub seitse protsenti aastas. Kuigi praegu kehtivas redaktsioonis on VÕS § 113 lg 1 teine ja

kolmas lause sõnastatud veidi teisiti eespool esitatust, jääb esitatud õiguslik küsimus ka kehtivat

redaktsiooni arvestades samaks.

Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui

pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et

maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kolleegium viitab

siinkohal ka praeguse otsuse p-le 15, mille kohaselt ei saa tarbijalt lisaks viivisele nõuda leppetrahvi.

Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad

ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul olid pooled kohtute otsuste kohaselt

kokku leppinud 25,73% suuruses intressimääras aastas. Kolleegium märgib täiendavalt, et välistatud ei

ole VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162

kohaselt.

13. Ringkonnakohus luges põhjendamatuks hageja seisukoha, et lähtuda tulnuks lepingus ettenähtud

intressimäärast ning kohaldada viivise arvestamisel VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatut.

Ringkonnakohus leidis seejuures, et hageja üldtingimuste järgi tuleb lähtuda VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud viivisemäärast. Hageja ei ole kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu seda seisukohta

vaidlustanud.

Järgnevalt analüüsib kolleegium VÕS § 415 lg 1 teist lauset, mille kohaselt ei välista ega piira

esimeses lauses sätestatu krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Vastata

tuleb küsimusele, millist kahju VÕS § 415 lg 1 teine lause silmas peab. Sellele küsimusele

vastamiseks tuleb nimetatud normi kohaldada koostoimes võlaõigusseaduse üldosa kahju hüvitamist

reguleerivate sätetega, sh VÕS § 127 lg-ga 2. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei hüvitata kahju ulatuses,

milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel

kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kolleegiumi arvates ei hõlma tarbijakrediidilepingu täitmisega

viivitamise korral kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu

nõude esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue

VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi. Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla

sissenõudmise kulude nõue. Praeguses tsiviilasjas ongi kohtud muu hulgas rahuldanud hageja võla

sissenõudmise kulude nõude 2000 krooni ulatuses.

Järelikult tuleb ringkonnakohtu otsus 29 000-kroonise nõude rahuldamata jätmise osas jätta muutmata.

Otsusest tuleb välja jätta põhjendused VÕS § 416 lg 3 kohaldamise kohta.

14. Järgmisena analüüsib kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid leppetrahvi küsimuses.

Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 656 lg-t 4 ja ületanud

TsMS § 651 lg-t 1 rikkudes apellatsioonkaebuse piire, kui kontrollis maakohtu otsust ka osas, milles

oli hageja kasuks välja mõistetud leppetrahv. Ükski menetlusosaline ei kaevanud edasi maakohtu

otsust osas, millega maakohus mõistis hageja kasuks välja leppetrahvi. Ringkonnakohus on tuginenud

sellele, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 438 lg 1). Seejuures on

ringkonnakohus jätnud aga arvestamata asjaolu, et kohus on hagimenetluses üldjuhul seotud

menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole

nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu

otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on

materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega

eesmärgile. Maakohus ei ole kolleegiumi arvates rikkunud leppetrahvi küsimuses menetlusõiguse

norme, vaid on kohaldanud valesti materiaalõigust (vt käesoleva otsuse p 15). TsMS § 656 lg 4

võimaliku kohaldamise näitena võib tuua olukorra, mil maakohus on TsMS § 173 rikkudes jätnud

otsustamata menetluskulude jaotuse poolte vahel.

Kirjeldatud rikkumise tõttu tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega ringkonnakohus jättis

leppetrahvi nõude rahuldamata. Kolleegium peab võimalikuks teha selles osas uue otsuse, millega

rahuldada hagi leppetrahvi nõudes ja mõista kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja

leppetrahv 8988 krooni 6 senti.

15. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist.

Ringkonnakohus on iseenesest õigesti leidnud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise juhuks sõlmitud

leppetrahvi kokkulepe on tühine. Kolleegium märgib, et see tuleneb VÕS § 415 lg-st 1, mis reguleerib

ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi. Nimetatud lõige ei näe ette

võimalust nõuda tarbijakrediidilepingu korral täitmisega viivitamisel leppetrahvi. VÕS § 415 lg 1 näeb

ette võimaluse nõuda viivist ja kahju hüvitamist.

Kolleegium on lisaks seisukohal, et kui tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, võib tüüptingimustes

sisalduv leppetrahvi kokkulepe olla ebamõistlikult kahjustav VÕS 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Samuti on

võimalik olukord, kus tarbija sõlmib krediidilepingu, kuid tegemist ei ole tarbijakrediidiga VÕS § 402

jj mõttes, sest seaduses tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täitmata. Sellisel juhtumil

võib leppetrahvi kokkulepe tüüptingimusena olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5

järgi.

Kolleegium mainib lisaks, et tüüptingimustes ei saa kehtestada VÕS § 161 lg-st 2 erinevat korda, see

oleks ebamõistlikult kahjustav tingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui

kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju

hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Samas võib olla VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine

tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike

teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi.

16. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole maakohtu otsust osaliselt tühistades ja uut otsust

tehes erinevalt maakohtust otsuses märkinud, kuidas kostjad vastutavad menetluskulude kandmise

eest. Riigikohus on 12. juuni 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 leidnud, et juhul, kui kaotanud

poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu

välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja

vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus

käsitada neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Kolleegium peab võimalikuks parandada ringkonnakohtu viga. Lisaks tuleb ringkonnakohtu otsuse

osalise tühistamise tõttu TsMS § 173 lg 2 alusel muuta ka menetluskulude jaotust. Kuivõrd esitatud

haginõudest rahuldatakse ca 65% (63 139 krooni 28 senti / 97 112 krooni 63 senti * 100), tuleb maa-

ja ringkonnakohtu menetluskuludest jätta 65% solidaarselt kostjate kanda ning 35% hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse rahuldamise ulatus on ca 24% (8988 krooni 6 senti / 37 988 krooni, 6 senti *

100). Seetõttu tuleb 24% kassatsiooniastme menetluskuludest jätta solidaarselt kostjate kanda ning

76% hageja kanda.

17. Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiva TsMS § 689 lg 21 kohaselt, kui Riigikohus muudab

ringkonnakohtu või maakohtu otsuse resolutsiooni, peab Riigikohtu otsuse resolutsioonist nähtuma

kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. Käesolevas otsuses on ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni

muutmise tõttu esitatud ka kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus.

18. Kolleegium juhib õiguse ühetaolise kohaldamise huvides kohtute tähelepanu ka järgnevale. Asja

materjalide kohaselt esitas maksekäsu kiirmenetluses tehtud makseettepanekule vastuväite üksnes

kostja I. Sellele vaatamata andis maakohus hageja nõude kõikide kostjate vastu üle kohtunikule

tsiviilasja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses ning hageja esitas hagi kõikide kostjate vastu.

Kuivõrd kostjad ei ole nn seotud menetlusosalised TsMS § 207 lg 3 mõttes, ei olnud õige lugeda

kostja I esitatud vastuväide kehtivaks ka teiste kostjate suhtes. Seetõttu tulnuks kostjate II ja III suhtes

teha sellekohaste eelduste olemasolul maksekäsk. Hageja ei ole edasises menetluses aga sellele

rikkumisele viidanud.

Samuti ei vaidlustanud kostjad II ja III maakohtu otsust, mistõttu ületas ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse piire, kui tühistas maakohtu otsuse ka nende suhtes. Hageja ei ole sellele

rikkumisele aga kassatsioonkaebuses tuginenud.

19. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada tasutud kautsjon. Kolleegium märgib, et kui kaebus oleks jäänud rahuldamata, tulnuks

siiski TsMS § 140 lg 2 ja TsMS § 150 lg 1 p 1 analoogia alusel hagejale tagastada liigselt makstud

kautsjon 1850 krooni. Hageja tasus kautsjoni 2250 krooni, kuid kaebuse ulatust arvestades tulnuks

TsMS § 140 lg 2 alusel tasuda kautsjoni 400 krooni.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu