3-2-1-134-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-134-08

Määruse kuupäev

Tartu, 13. jaanuar 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Leila Farahi hagi Danske Bank A/S Eesti filiaali (endine

ärinimi AS Sampo Pank) ja Sergei Karakai vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2008. a määrus tsiviilasjas

nr 2-06-8696

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Leila Farahi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Leila Farah (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm

Kostja Danske Bank A/S Eesti filiaal (endine ärinimi AS Sampo

Pank) (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Aleksander Glikman

Asja läbivaatamise kuupäev

15. detsember 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Leila Farahi määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2008. a

määrus tsiviilasjas nr 2-06-8696 muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Leila Farah (hageja) esitas 31. märtsil 2006. a Harju Maakohtule hagi Danske Bank A/S Eesti

filiaali (endine ärinimi AS Sampo Pank) (kostja I) ja Sergei Karakai (kostja II) vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks.

2. Harju Maakohus jättis 26. juuni 2008. a osaotsusega hagi kostja I vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas 024/2006/203 rahuldamata, kuna see nõue on aegunud. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda.

3. Hageja esitas maakohtu osaotsuse peale apellatsioonkaebuse ning taotluse riigipoolse menetlusabi

saamiseks, paludes end vabastada täielikult riigilõivu tasumisest. Hageja taotluse kohaselt on tema ja

temaga koos elavate perekonnaliikmete netosissetulekuks ühe kuu kohta 21 900 krooni. Igakuised

mahaarvamised saadud sissetulekutelt on MAGNET krediitkaardiga seonduvalt 1065 krooni,

autoliising 3652 krooni ja auto- ning kaskokindlustus 1120 krooni. Varaliselt hinnatavateks

kohustusteks on soovilaenu tagasimakse 1408 krooni kuus ja väikelaenu tagasimakse 1466 krooni

kuus. Hageja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete vältimatud püsikulutused ühe kuu kohta on

eluasemekulud 2200 krooni, kulutused toidule 4500 krooni, transpordikulud 1400 krooni, sidekulud

1300 krooni, kulutused laste koolikohustuse täitmisele 1150 krooni, kulutused olmekaupadele

1500 krooni. Hageja taotluse kohaselt on tema igakuisteks vältimatuteks püsikulutusteks muu hulgas

ka riigilõivu osamakse 4343 krooni 75 senti.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25. augusti 2008. a määrusega hageja taotluse riigipoolse

menetlusabi saamiseks osaliselt, võimaldades hagejal tasuda 37 750 krooni suurune riigilõiv

apellatsioonkaebuse esitamisel maakohtu osaotsuse peale 4343 krooni 75 sendi suuruste

kuumaksetena.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt andis Harju Maakohus 20. veebruari 2008. a määrusega

hagejale menetlusabi, võimaldades tal 69 500 krooni suuruse riigilõivu tasumist 4343 krooni 75 sendi

suuruste osamaksetena. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 184 lg 4 sätestab, et kui

menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse, et menetlusabi

andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kohus kontrollib siiski kaebuse menetlusse võtmisel,

kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine ei

ole ilmselt pahatahtlik, ning kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi

andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Arvestades menetlusabi jätkuvuse printsiipi ja asjaolu,

et hageja ei ole esile toonud enda majandusliku seisundi muutumist võrreldes menetlusabi andmisega

20. veebruaril 2008. a, pidas ringkonnakohus põhjendatuks võimaldada hagejal tasuda riigilõivu

4343 krooni 75 sendi suuruste osamaksetena. Tulenevalt TsMS §-st 125, § 137 lg-st 1 ja

riigilõivuseaduse § 56 lg-st 1 tuleb hagejal tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku

37 750 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi. TsMS § 181 lg 1

sätestab, et menetlusosalisele antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma

majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või

osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses

osalemine ei ole ilmselt pahatahtlik. TsMS § 186 lg 1 kohaselt arvestatakse taotleja majanduslikku

seisundit hinnates tema vara ja sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja

nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi

ning muid tähendust omavaid asjaolusid. TsMS § 184 lg 4 kohaselt võib kohus igas

menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et hageja ei ole esile toonud enda majandusliku seisundi muutumist.

Hageja märkis 31. juuli 2008. a menetlusabi taotluse punktis 3.5 alapunkti !Muud vältimatud

püsikulutused" all, et tal tuleb tasuda 4343 krooni 75 sendi suurust riigilõivu osamakset. Nimetatud

summa tasumise kohustust Harju Maakohtu 20. veebruari 2008. a kohtumääruse tegemise ajal ei

olnud, mistõttu jääb määruskaebuse esitajale selgusetuks, millistele andmetele tuginedes

ringkonnakohus eespool viidatud seisukohale jõudis. Hageja sissetulek on taotluse kohaselt

21 900 krooni kuus. Enne ringkonnakohtu määruse tegemist ulatusid hageja kohustused ühes kuus

22 230 krooni 75 sendini, seega ületasid hageja väljaminekud sissetulekuid 330 krooni 75 sendi võrra

juba enne määruse tegemist. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks seda

asjaolu arvesse võtnud.

TsMS § 465 lg 2 p 8 sätestab, et kirjalikus määruses, mille peale saab esitada määruskaebuse,

märgitakse põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusaktid, millest kohus

juhindus. Praegusel juhul ületavad hageja väljaminekud sissetulekuid, st et kõigi oma kohustuste

täitmiseks on hageja sunnitud elama laenatud rahast. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas on

võimalik juhul, kui menetlusabi taotlenud isiku väljaminekud ületavad sissetulekuid, tasuda riigilõivu

kas või ositi. Ringkonnakohus, jättes määruse nõuetekohaselt põhjendamata, on rikkunud TsMS

§ 465 lg 2 p 8.

6. Kostja I vaidleb määruskaebusele vastu ja palub ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha uue

määruse, millega jätta hageja taotlus riigipoolse menetlusabi saamiseks rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu määrus muutmata.

8. TsMS § 181 lg 1 p-de 1-3 (enne 1. jaanuari 2009 kehtinud redaktsioonis) kohaselt antakse

menetlusosalisele menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav

alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine ei ole ilmselt

pahatahtlik. TsMS § 184 lg 4 kohaselt juhul, kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab

kohtulahendi edasi, eeldatakse, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kohus

kontrollib siiski kaebuse menetlusse võtmisel, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses

osalemine on edukas ja menetluses osalemine ei ole ilmselt pahatahtlik, ning kohus võib igas

menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud.

Ringkonnakohus leidis, et arvestades menetlusabi jätkuvuse printsiipi ja asjaolu, et hageja ei ole esile

toonud enda majandusliku seisundi muutumist võrreldes menetlusabi andmisega 20. veebruaril

2008. a, on põhjendatud võimaldada hagejal tasuda riigilõivu 4343 krooni 75 sendi suuruste

osamaksetena. Kuigi ringkonnakohus pole oma määruses andnud hinnangut menetlusabi taotluses

märgitud 4343 krooni 75 sendi suuruse riigilõivu osamakse tasumise kohustuse kohta maakohtule

esitatud hagilt, pole see kolleegiumi arvates aluseks ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

TsMS § 186 lg 1 kohaselt arvestatakse taotleja majanduslikku seisundit hinnates tema vara ja

sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema

ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust

omavaid asjaolusid. Kolleegiumi arvates ei saa TsMS § 186 lg 1 järgi taotleja majandusliku seisundi

hindamisel arvestada riigilõivu tasumise kohustust, mis tuleneb hagi esitamisest esimese astme

kohtule. Seega on õige ringkonnakohtu järeldus, et hageja ei ole esile toonud enda majandusliku

seisundi muutumist võrreldes menetlusabi andmisega 20. veebruaril 2008. a.

9. Kolleegium peab vajalikuks TsMS § 186 lg 1 kohaldamise osas selgitada järgmist. Tulenevalt

TsMS § 186 lg-st 1 tuleb taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestada muu hulgas taotleja

eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ja muid tähendust omavaid asjaolusid. Kolleegium leiab, et

nimetatud sätte mõtteks ei ole arvestada majanduslikku seisundit hinnates igasuguseid

laenukohustusi, mis hageja endale võtnud on. Seaduse mõtteks ei ole arvestada soovilaenu ja

väikelaenu olemasolu muude tähendust omavate asjaoludena. Ka eluasemelaenu olemasolu korral

tuleb hinnata seda, kas tegemist on esitatud asjaoludel eluasemele tehtavate mõistlike kulutustega,

kuna TsMS § 186 lg 1 võimaldab arvestada majanduslikku seisundit hinnates taotleja eluasemele

tehtavaid mõistlikke, mitte ebamõistlikult suuri kulutusi.

Kolleegium märgib, et eluasemele tehtavate mõistlike kuludena saab arvestada kulusid, mis on

mõistlikus vastavuses taotleja perekonna suuruse ja vajadustega. Eluasemele tehtavateks mõistlikeks

kuludeks saab pidada eelkõige eluaseme kasutamisega seotud kulusid (tasud vee, elektri, kütte jms

eest). Kolleegiumi arvates võib eluasemele tehtavaks mõistlikuks kuluks pidada ka eluaseme

soetamiseks võetud laenu tagasimakseid mõistlikus ulatuses.

Kolleegium leiab, et põhimõtteliselt saab taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestada ka auto

liisingumakseid mõistlikus ulatuses juhul, kui on tõendatud taotleja ja tema perekonna vajadus autot

kasutada. Siinjuures tuleks nii nagu eluaseme puhul kaaluda, kas liisitav auto vastab taotleja ja tema

perekonna mõistlikele vajadustele. Kolleegiumi arvates ei ole seaduse mõtteks arvestada menetlusabi

taotleja majanduslikku seisundit hinnates kallite autode liisimisel makstavaid ebamõistlikult suuri

liisingumakseid.

10. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kautsjon riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik