3-3-1-71-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-71-08

Otsuse kuupäev

12. jaanuar 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Viiking Ehitusmeister OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti Lääne

maksu- ja tollikeskuse 25. augusti 2006. a maksuotsuse nr 12-

5/2030 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a otsus haldusasjas nr 3-

06-1928

Menetluse alus Riigikohtus

Viiking Ehitusmeister OÜ kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a otsus

haldusasjas nr 3-06-1928 muutmata.

Kanda kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse 25. augusti 2006. a maksuotsusega nr 12-

5/2030 määrati Viiking Ehitusmeister OÜ-le täiendavaks tasumiseks perioodi 26. aprill 2004 kuni

31. märts 2006 eest tulumaksu erisoodustustelt 14 588 kr, sotsiaalmaksu 19 556 kr, tulumaksu

ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt 105 418 kr ja käibemaksu 70 891 kr, kokku 210 453 kr.

Maksu määramise põhjused olid järgmised:

a) Viiking Ehitusmeister OÜ on raamatupidamises kuluna kajastanud ja sisendkäibemaksu maha

arvanud osaühingutelt Clensi, Leeklill, Esador ja Tradefurn saadud arvete alusel kulusid seoses

Kaitseliidu Harju maleva staabihoones tehtud ehitustööde ja haagise rentimisega. Nimetatud

osaühingud ei ole tegelikult teenuseid osutanud. Arved ei vasta Käibemaksuseaduse (KMS) § 37

nõuetele. Kaebaja on alusetult maha arvanud sisendkäibemaksu ning teinud ettevõtlusega mitteseotud

väljamakseid, millelt määrati tasumisele tulumaks.

b) Viiking Ehitusmeister OÜ juhatuse liige ja kaks töötajat on kasutanud oma isiklikke sõiduautosid

tööülesande täitmiseks ning kaebaja on hüvitanud nende autode kütusekulu. Kütusekaardid on

vormistatud äriühingu nimele. Töösõitude arvestust peetud ei ole. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 13

lg 3 p 2 ja Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2002. a määruse nr 426 kohaselt on isikliku sõiduauto

hüvitise maksuvaba piirmäär 1000 krooni kalendrikuus ning seda ületav osa on TuMS § 48 lg 4 p 5

kohaselt erisoodustus. Kaebaja on maksnud hüvitist üle maksuvaba piirmäära kokku 44 672 kr,

millelt tuleb tasuda tulumaksu 14 588 kr ja sotsiaalmaksu 19 556 kr.

c) eelnimetatud hüvitise maksmisel on Viiking Ehitusmeister OÜ arvanud maha sisendkäibemaksu

14 913 kr töötajate autode tarbeks ostetud kütustelt. Kuna kütust soetasid oma autode tarbeks

osaühingu juhataja ja töötajad, mitte äriühing, ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamine lubatud.

2. Halduskohtule esitatud kaebuses palus Viiking Ehitusmeister OÜ tühistada maksuotsus 189 753 kr

ulatuses, st osaühingutega Clensi, Leeklill, Esador ja Tradefurn tehtud tehingute ja kütuse

soetamisega seotud osas. Kaebuse kohaselt on ta saanud arvetel näidatud teenuseid ning tal polnud

võimalust kontrollida, kas arve esitaja käivet oma käibedeklaratsioonis deklareerib. Maksuhalduri

põhjendused on üldsõnalised. Jääb arusaamatuks, mille alusel maksuhaldur kümmet arvet

aktsepteeris ja nelja mitte. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2002. a määruse nr 426 (edaspidi määrus

nr 426) §-d 4 ja 5 on vastuolus põhiseadusega. Valitsus on kohustatud jälgima, et isikliku sõiduauto

kasutamise eest kehtestatud hüvitise piirmäärad oleksid asjakohased ja vastavuses tegelike kuludega.

3. Tallinna Halduskohtu 28. mai 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjenduste

kohaselt ei ole kaebaja täitnud maksumenetluses hoolsuskohustust ja kaasaitamiskohustust

nõuetekohaselt. Esitatud kuludokumendid ei vasta raamatupidamise algdokumendile ja arvele

esitatud nõuetele, samuti ei ole kaebaja raamatupidamises nõuetekohaselt kajastatud ehitustööde

tulusid ja kulusid. Kaebaja ei ole oma ehitustegevust dokumenteerinud Ehitusseaduse nõuete kohaselt

- maksuhaldurile ei ole esitatud hinnapakkumisi, vaheakte, kaetud tööde akte, tööde üleandmisakte

jne. Elektritööde puhul kehtib tavapärasest kõrgem hoolsuskohustus, kaebaja oleks pidanud

kontrollima, kas teenust osutav isik vastab elektriohutusseadusest tulenevatele nõuetele. Määrus

nr 426 ei ole vastuolus põhiseadusega. Fikseeritud piirmäärad ei pruugi kõigil juhtudel vastata

tegelikele kuludele, kuid kõrvalekalded ei kaalu üles muid õigushüvesid nagu halduskulude

kokkuhoid ning õigusselgus ja õiguskindlus. Määruse kohaselt saab tööandja valida hüvitise

maksmisel 1000-kroonise ja 2000-kroonise piirmäära vahel. Kui isikliku sõiduauto kasutamise

mõistlikud kulud on eeldatavalt suuremad kui 1000 krooni kuus, on võimalik pidada sõitude arvestust

ja maksta hüvitist 2000 kroonises määras. Kaebaja ei ole pidanud sõitude arvestust ega tõendanud

tegelike kulude suurust.

4. Viiking Ehitusmeister OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada

ning kaebus rahuldada. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et ta on piisavalt tõendanud arvetel näidatud

teenuste saamist ning maksuhalduri ja halduskohtu järeldused ei ole õiged. Halduskohus ei

põhjendanud, miks määruses nr 426 toodud piirmäärasid tuleb lugeda põhjendatuks ka 4 aastat pärast

määruse kehtestamist. Apellant viitas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

12. mai 2000. a otsusele asjas nr 3-4-1-5-00 ning väitis, et valitsus peab jälgima, et kehtestatud

piirmäärad oleksid vastavuses tegelike kuludega. Arvestades kütusehinna pidevat tõusu oleks pidanud

hüvitise määra vastavalt korrigeerima. Apellant on seisukohal, et kuludokumentide olemasolul ei ole

mõistlik piirata sõiduautoga seotud kulude hüvitamist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldustega ning põhjendas

täiendavalt, et teenuste saamine osaühingutelt Clensi, Leeklill, Esador ja Tradefurn ei ole piisavalt

tõendatud ning seetõttu on maksuotsus käibemaksu ja tulumaksu määramise osas õige. Samuti

nõustus ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et määrus nr 426 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Põhiseadusest ei tulene ettevõtjale õigust nõuda talle sobivas määras maksuvabastuse kehtestamist.

Määruse §-s 4 sätestatud 2000 kroonine määr ei saa aga kaebaja õigusi rikkuda, sest kaebaja ei ole

pidanud nõuetekohast sõitude arvestust, mis on määruse § 4 rakendamise eelduseks. Ainuüksi

kuludokumentide alusel ei ole võimalik kontrollida, kas sõidukeid kasutati töösõitudeks.

Valitsusel on hüvitise maksuvaba määra kehtestamisel ulatuslik kaalutlusõigus. Majanduslik olukord

ei ole aastatel 2002-2006 muutunud nii kardinaalselt, et sellest oleks tekkinud valitsuse kohustus

maksuvabastuse määra tõstmiseks. Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. a määrusega nr 164 tunnistati

määrus nr 426 kehtetuks ja kehtestati samad piirmäärad uues määruses. Sellest järeldab

ringkonnakohus, et valitsus on hinnanud 2004-2005. aastatel kehtinud piirmäärad sobivateks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Viiking Ehitusmeister OÜ kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus OÜ-ga

Clensi tehtud tehingute osas. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega, et OÜ Clensi ei ole

neljas vaidlusaluses arves kajastatud allhanketöid kaebajale teostanud. Kassaator leiab, et

ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, sest ei analüüsinud asjas kogutud tõendeid.

Kohtuotsus on tehtud üksnes kahtluste ja oletuste pinnalt, jättes välja selgitamata tegelikud asjaolud.

7. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse kirjalikus vastuses vaieldakse

kassatsioonkaebusele vastu ning leitakse, et ringkonnakohtu otsus on õige.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Halduskohtumenetluse seadustiku § 64 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse

alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja

õigesti kohaldanud seadust. Riigikohus on seotud kassatsioonkaebuse piiridega. Kuna

kassatsioonkaebus on esitatud üksnes OÜ-ga Clensi tehtud tehingutelt sisendkäibemaksu

mahaarvamise õiguse osas, siis ei saa Riigikohus võtta seisukohta maksuhalduri ja kohtute

tõlgenduste kohta, mis puudutavad töötajate isiklike sõiduautode tarbeks soetatud kütuse kuludelt

sisendkäibemaksu mahaarvamist ning Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2002 määruse nr 426

tõlgendamist või võimalikku vastuolu põhiseadusega.

9. HKMS § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud

faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. HKMS § 72

lg 2 kohaselt on kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamine või kohtumenetluse normi oluline rikkumine.

Kolleegium on seisukohal, et käesolevas kohtuasjas ei ole ringkonnakohus oluliselt kohtumenetluse

norme rikkunud. Riigikohus on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusega seotud vaidlusi ja ostja

hoolsuskohustustega seonduvat käsitlenud põhjalikult mitmes otsuses, vt 5. juuni 2006. a otsus asjas

nr 3-3-1-34-06. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on kooskõlas Riigikohtu otsustes toodud

tõlgendustega.

Neil põhjustel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2008. a otsus

haldusasjas nr 3-06-1928 muutmata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann