3-1-1-73-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-73-08

Otsuse kuupäev

2. jaanuar 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

G. K. väärteoasi liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 25. juuni 2008. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-08-1040

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ida Politseiprefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

10. detsember 2008

Istungil osalenud isikud

Ida Politseiprefektuuri esindaja Alvar Ottokar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 25. juuni 2008. a kohtuotsus G. K. väärteoasjas liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi ja saata

väärteoasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G. K. karistati Ida Politseiprefektuuri 10. jaanuari 2008. a otsusega Liiklusseaduse § 7422 lg 2 alusel rahatrahviga 29

trahviühikut (1740 krooni) selle eest, et tema, 21. detsembril 2007 kella 10.01 ajal, X maakonnas X linnas X asumis X mnt

158. kilomeetril, juhtis mootorsõidukit kiirusega 102±8 km/h, ületades liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust 24 km/h

võrra.

2. G. K. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Viru Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse

lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste puudumise ning väärteo tõendamatuse tõttu.

3. Viru Maakohus rahuldas 25. juuni 2008. a otsusega G. K. kaebuse, tühistas Ida Politseiprefektuuri 10. jaanuari 2008. a

otsuse ja lõpetas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse. Maakohus tuvastas, et väärteoprotokollis on G. K. juhitud

mootorsõiduki kiiruseks märgitud 102±8 km/h, kuid vastav näit on üle kirjutatud ja jäetud parandus protokolli koostaja

omakäelise märkusega fikseerimata. Algselt oli väärteoprotokolli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse näiduks märgitud

107±7 km/h. Tunnistaja P. R., kes osales kiiruse mõõtmisel kohtuvälise menetleja ametnikuna ja küsitles menetlusalust isikut,

on aga kohtueelses menetluses andnud ütlusi, et G. K. juhitud mootorsõiduki kiiruse viimane näit oli 104 km/h. Algselt

väärteoprotokolli märgitud kiiruse näitu ega tunnistaja poolt nimetatud kiirust ei ole ühegi objektiivse, kontrollimist

võimaldava tõendiga seostatud G. K. juhitud mootorsõiduki kiirusega. Kohus leidis, et kiirusemõõteseadme kasutamise

protokollis fikseeritud tõenduslik teave väljendab küll kohtuvälise menetleja ametniku subjektiivset seisukohta, kuid ei

kõrvalda ebaselgusi väärteoprotokolli tehtud paranduste ja tunnistaja ütluste vahel esinevate vastuolude osas. Seetõttu ei ole

kõrvaldatud kahtlust, et kohtuvälise menetleja ametnik ja tunnistaja võisid mootorsõiduki tuvastamisel eksida ning

kiirusemõõteseadme tegelik näit jäi menetlusalusele isikule tutvustamata, näidu tutvustamise fakt aga jäi väärteoprotokollis

kajastamata. Kiirusemõõteseadme näidu tutvustamata jätmisega on rikutud süüteomenetluse avalikkuse põhimõtet. Tunnistaja

ütlustest ei nähtu ka see, millist näitu menetlusalusele isikule tutvustati ja miks kanti väärteoprotokolli näit 102±8 km/h, kui

viimane näit, mida P. R. nägi, oli 104 km/h. Tulenevalt asjaolust, et P. R. osales kohtuvälise menetleja rollis, kogus tõendeid ja

küsitles menetlusalust isikut ning tema ütlused on vastuolus teiste tõenditega, jättis maakohus tema ütlused tõendite kogumist

välja. Kohus pidas kiiruse mõõtmise õigsust küsitavaks veel seetõttu, et politseiametnik, kes juhtis patrullautot, pidi

samaaegselt mõõtma kiirust, määratlema vastutuleva sõiduki värvi ja numbri, fikseerima politseiauto kiiruse ning asjaolu, et

vastutulevad autod olid 600-700 meetri kaugusel. Ühtlasi ei nähtu tõenditest, millisel kaugusel G. K. juhitud mootorsõidukist

asus patrullauto, millest kiirust mõõdeti.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Ida Politseiprefektuur, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise

menetleja otsuse jõustamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Maakohus leidis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele asjas nr 3-1-1-29-05 tuginedes ekslikult, et mõõteseadme

tulemuse tutvustamine tuleb kanda väärteoprotokolli, kuna viidatud otsuse tegemise ajal ei kehtinud sõiduki kiiruse mõõtmisel

mõõteseaduse nõuded. Käesolevaks ajaks on mõõtmisega seotud nõuded oluliselt muutunud. Vastavalt kiiruse mõõtmise

metoodikale koostatakse kiiruse ületamise korral alati kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, milles muu hulgas

märgitakse, kas juhile seadme tabloole fikseeritud näitu tutvustati või mitte. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist

nähtub, et menetlusalusele isikule seadme tablool fikseeritud näitu tutvustati, mille tõttu on järgitud ka süüteomenetluse

avalikkuse põhimõtet.

4.2 Asjaolu, et tunnistaja P. R. küsis menetlusaluselt isikult, kuhu viimane nii kiiresti sõidab, ei muuda teda kohtuväliseks

menetlejaks. Samuti puudub alust käsitada P. R.-i kohtuvälise menetleja ametnikuna pelgalt seetõttu, et ta osales sõiduki

kiiruse mõõtmisel ja tajus mõõtmise tehiolusid. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kiirusemõõteseadme Stalker näit oli 102 km/h,

mis on fikseeritud nii kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis kui ka väärteoprotokollis. Tunnistaja ütlused, mille kohaselt

nägi tema viimase näiduna kiirust 104 km/h, on aga igati usutavad, kuna menetlusalune isik autoga kiirendas ning kiirust

mõõdeti 3-4 sekundi jooksul. Sõiduki kiirus ei saa liikumisel olla ühesugune, sest kiirust mõjutavad erinevad asjaolud (tee

seisukord, juhi käitumine jne).

4.3 Statsionaarselt paigaldatud kiirusemõõturiga mõõdetakse vastutulevate sõidukite kiirust automaatselt ja patrullauto juhil

tuleb näit üksnes nupuvajutusega fikseerida. Seejuures puudub vajadus eraldi fikseerida patrullauto kiirust, kuna ka see toimub

automaatselt. Sõiduki värvuse, numbri ja teiste sõidukite asukoha määratles tunnistaja P. R.. Ühtlasi nähtub

kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist, et kiirust mõõdeti X mnt 158. kilomeetril ja lähimad vastutulevad sõidukid asusid

umbes 600-700 meetri kaugusel. Kiirust ületanud sõiduki asukoha määramine kilomeetri täpsusega on piisav, tuvastamaks, kas

antud sõidukiga selles kohas liigeldi või mitte. Sõiduki värvuse ja numbri tuvastamine on küllaldane, et seostada

kiirusemõõteseadme näitu menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirusega.

5. Kassatsioonile esitatud kirjalikus vastuses palub G. K. kaitsja vandeadvokaat Vladimir Rogulski jätta kassatsiooni

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, märkides kokkuvõtlikult, et ebaõige on kassaatori seisukoht, mille kohaselt ei tule

mõõteseadme tulemuse tutvustamist kanda väärteoprotokolli. Vastav kohustus tuleneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsusest väärteoasjas nr 3-1-1-29-05, mitte mõõteseadusest, sest mõõteseadus ei sätesta metoodilisi nõudeid sõiduki kiiruse

mõõtmiseks, vaid mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamise alused, legaalmetroloogilise kontrolli ja mõõtevahendite

vastavushindamise. Mõõteseadme kasutamise protokoll ei asenda väärteoprotokolli, millega menetlusalusel isikul on selle

vahetu koostamise järel õigus tutvuda.

5.1 Tunnistaja P. R. sai küll anda ütlusi menetlustoimingu asjaolude kohta, kuid tema ütlused ei ole lubatavaks tõendiks

tõendamisese asjaolusid puudutavas osas. Tunnistaja määras kindlaks lubatud suurimat sõidukiirust ületanud sõiduki, selle

numbri, värvuse ja teiste sõidukite asukoha, osaledes kiiruse mõõtmisel kohtuvälise menetleja ametnikuna. P. R.-i ütluste

väljajätmine tõendite kogumist ei ole kaasa toonud põhjendamatut ega ebaseaduslikku kohtuotsust ja see ei ole käsitletav

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kuna kiiruse mõõtmist puudutavates tõendites esinevaid vastuolusid ei olnud

võimalik kõrvaldada, on maakohus põhjendatult kõrvaldamata kahtlused tõlgendanud menetlusaluse isiku kasuks.

5.2 Kiirusemõõteseadme Stalker kasutamisel sõltub patrullauto ja mõõdetava sõiduki vahemaa määramine täielikult

politseiametnikust, kes hindab kiirust ületava auto kaugust visuaalselt oma subjektiivse äranägemise järgi. Juhul, kui sõiduteel

liigub aga rohkem kui üks auto, võib kiiruse ületajaks määrata suvalise sõiduki ja see fakt ei ole kontrollitav. Kuna

väärteoprotokollis fikseeritud erinevate kiiruse näitude, s.h mõõtmisvea vastuolud pole kõrvaldatavad, ei ole võimalik hinnata

ka mõõtmistulemuste vastavust kehtestatud täpsusklassile.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonis toodud seisukohtade juurde ja

taotles kaebuse rahuldamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium vaeb esmalt kassaatori väiteid, mis puudutavad maakohtu poolt tõenditele omistatud hinnangut (I),

käsitleb seejärel kiirusemõõteseadme näidu tutvustamisega seonduvaid küsimusi (II) ja võtab lõpuks seisukoha kassatsiooni

rahuldamise osas (III).

I

8. Väärteoprotokolli kohaselt juhtis G. K. mootorsõidukit kiirusega 102±8 km/h, ületades liikluskorraldusvahendiga lubatud

sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h võrra. Maakohus tuvastas, et vastava kiiruse näidu kandis kohtuvälise menetleja ametnik

väärteoprotokolli ülekirjutusena, jättes paranduse õiendamata, sest eelnevalt märgiti väärteoprotokolli menetlusaluse isiku

juhitud mootorsõiduki kiiruseks hoopis 107±7 km/h. Tunnistaja P. R.-i ütlustest nähtub omakorda, et menetlusaluse isiku

juhitud mootorsõiduki kiiruse mõõtmisel oli viimane näit 104 km/h. Kohtu hinnangul ei kõrvalda need vastuolud kahtlust, et

kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis kajastuv näit 102±8 km/h on pelgalt kohtuvälise menetleja ametniku subjektiivne

järeldus ja kiiruse mõõtmisel võidi eksida, mille tõttu asus kohus seisukohale, et väärteoprotokolli teokirjelduses tehtud

parandus ja tunnistaja P. R.-i ütlused on omavahel vastuolus. Nimelt ei seostu tunnistaja ütlustest nähtuv sõiduauto kiirus ja

väärteoprotokolli märgitud kiirus ühegi objektiivse tõendi kohaselt menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki kiirusega.

8.1 Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus omistanud nii väärteoprotokollile kui selles sisalduvale teokirjeldusele

tõendusliku tähenduse, asudes neid kõrvutama teiste tõenditega. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadest tulenevalt ei ole

aga väärteoprotokoll käsitatav tõendina, v.a juhul, kui protokollis sisalduvad näiteks menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlused.

Analoogiliselt kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga kujutab väärteoprotokoll endast üksnes süüdistusfunktsiooni

kandja veendumust koos põhistustega, et toime on pandud väärtegu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2003. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-03 - RT III 2003, 30, 310, p 8 ja 25. septembri 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-101-03 - RT

III 2003, 28, 292, p 6.1). Seetõttu ei täida väärteoprotokolli teokirjeldus tõenduslikku funktsiooni. Küll peab väärteoprotokolli

pinnalt olema arusaadav, millise väärteo toimepanemist menetlusalusele isikule ette heidetakse, kuna sellega tagatakse VTMS

§ 19 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse.

8.2 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et väärteoprotokolli originaal ja menetlusalusele isikule antud väärteoprotokolli

koopia on oma sisult identsed, ega ka selles, et G. K-le oleks jäänud arusaamatuks, millise väärteo toimepanemist talle

karistusõiguslikult ette heidetakse. Viimast kinnitab muu hulgas maakohtule esitatud kaebusest nähtuv, mille kohaselt

vaidlustab menetlusalune isik väidetava rikkumisega seonduvat just kiiruse 102±8 km/h pinnalt. Eeltoodud põhjustel ei saa

õienduseta

paranduse

tegemist

väärteoprotokolli

teokirjelduses

pidada

asjaoluks,

millega

oleks

kaasnenud

väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine kohtuvälises menetluses või väärteo tõendamatus.

9. Järgnevalt annab kriminaalkolleegium hinnangu kassaatori väidetele, mis puudutavad tunnistaja P. R.-i ütluste tõendina

lubatavust. Maakohus asus seisukohale, et tunnistaja tegutses kiiruse mõõtmisel ja menetlusalust isikut küsitledes kohtuvälise

menetleja ametniku rollis. Samuti on tema ütlused mõõdetud kiiruse suuruse osas vastuolus teiste tõenditega, mille tõttu tuleb

need tõendite kogumist välja jätta.

9.1 Väärteomenetluse seadustiku § 31 lg 1 sätestab, et väärteomenetluses järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel

kriminaalmenetluse sätteid väärteomenetluse seadustikust tulenevate erisustega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2

kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse

ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Viidatud sätte kohaldamisel on Riigikohtu

kriminaalkolleegium leidnud, et menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks

menetlustegevuseks tõendi looja. Mõistetavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest

asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada,

võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid

asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda

selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks

mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-

1-29-05 - RT III 2005, 16, 163, p 7, 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 - RT III 2006, 8, 70, p 12 ja

9. septembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08 - RT III 2008, 35, 232, p 10).

9.2 Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtueelses menetluses P. R.-i tunnistajana üle kuulates ei ole eelpool tsiteeritud

põhimõtete vastu eksitud, sest P. R. ei ole käsitatav kohtuvälise menetleja ametnikuna. Viibides küll patrullsõidukis, tajudes

kiiruse mõõtmise tingimusi, sündmuskoha olustikku ja osaledes ka menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki peatamisel ning

küsides, kuhu viimane kiirustab, võttis ta sisuliselt osa üksnes liiklusjärelevalve teostamisest. Väärteomenetluse raames ei ole

P. R. koostanud ühtegi menetlusdokumenti. Ka asjaolu, et tunnistaja menetlusalust isikut kõnetas, ei asetanud teda kohtuvälise

menetleja ametniku rolli, kuivõrd kirjeldatud situatsioon ei ole käesoleval juhul võrdsustatav menetlustoiminguga

(ülekuulamisega). Samuti ei ole väärteomenetluse raames püütud P. R.-i ütlustega täita tõenduslikke lünki kiirusemõõteseadme

näidu osas, kuivõrd vastav asjaolu kajastub eelkõige kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis. Loetletud põhjustel ei

laienenud tõendi lubatavust silmas pidades tema tunnistajana ülekuulamisele ka KrMS § 66 lg-st 2 tulenevad piirangud.

10. Kassaator märgib, et P. R.-i ütluste kohaselt oli kiirusemõõteseadmel fikseeritud näiduks 102 km/h, mis on kantud nii

kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kui ka väärteoprotokolli ja sellest on üheselt aru saanud nii menetlusalune isik kui

ka kohtuväline menetleja. Samuti selgitas tunnistaja, et menetlusaluse isiku mootorsõiduki kiirust mõõdeti umbes 4 sekundi

vältel. Viimane näit, mida tunnistaja kiirusemõõteseadme tablool nägi, oli 104 km/h, kuid seda ei fikseeritud. Nende ütluste

pinnalt asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kuivõrd kiirusemõõturil fikseeritakse näit seadme päästikule vajutamise

momendil ja sõiduki kiirus ei saa liikumisel olla täpselt ühesugune, on P. R.-i ütlused usutavad. Kolleegium nõustub

kassaatoriga selles, et tunnistaja ütlused fikseeritud kiiruse kohta on kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kantud

tõendusliku teabega kooskõlas. Maakohus ei ole tunnistaja ütlusi hinnanud tervikuna ja kogumis teiste tõenditega, jättes muu

hulgas tähelepanuta, et kiirusemõõteseadme näitu, mis kajastub üksnes P. R.-i ütlustes ja mida ei fikseeritud, ei kantud ka

kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ega väärteoprotokolli. Seisukohta ei ole võetud selleski, et tunnistaja ütlustest

nähtuvalt menetlusaluse isiku juhitud sõiduk kiirendas ja mootorsõiduki kiirus võis antud asjaolust johtuvalt olla muutuv.

Kuivõrd kohus on tõendeid hinnanud selektiivselt, omistanud väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tõendusliku

tähtsuse ja jätnud põhjendamatult arvestamata P. R.-i ütlused, lugedes need vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 lubamatuks tõendiks,

ei ole loetletud rikkumiste tõttu olnud võimalik kõrvaldada ka tõenditevahelisi vastuolusid. Osade tõendite hindamata jätmise

põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on käsitatavad väärteomenetlusõiguse olulise

rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis vastavalt VTMS § 175 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise

aluseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-03 - RT III 2003, 30, 310,

p 12).

11. Kriminaalkolleegium osutab täiendavalt asjaolule, et VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohus kohtuistungit korraldamata

lahendada kaebuse kirjalikus menetluses juhul, kui kaebuse koopia on saadetud kohtumenetluse teisele poolele, selgitatud tema

seisukoht kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist

osa võtta. Kohtul on VTMS § 120 lg-st 2 tulenevalt õigus kaebust arutada kohtuistungil, kui ta seda vajalikuks peab. Ka

juhtudel, mil kohtul tekivad kahtlused väärteo tõendatuse osas või esineb vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja

väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine ei võimalda kõrvaldada tõenditevahelisi vastuolusid ega lahendada kohtuotsuse

tegemisel täiel määral VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, tuleb korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. juuli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-37-08 - RT III 2008, 33, 227, p-d 8.1 ja 8.2). Käesolevat

väärteoasja on maakohus lahendanud poolte nõusolekul kirjalikus menetluses, hinnates otsuses väärteo tõendatuse osas

tõsiseltvõetava kahtlusena kiiruse mõõtmise tingimustesse puutuvaid asjaolusid ja leidnud, et tuvastamata on kiiruse mõõtmise

asukoht. Ka ei olnud kohtu arvates sõiduki värvi ja numbri fikseerimine küllaldane, seostamaks mõõdetud kiirust

menetlusaluse isiku sõidukiga. Kriminaalkolleegium leiab, et tulenevalt VTMS § 120 lg-st 2 oli kohtul võimalus

tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamiseks või täiendavate tõendite kogumiseks korraldada kohtuistung, kontrollimaks

menetlustoimingute teostamise täpset käiku ja menetlusdokumentides talletatud tõendusliku teabe õigsust. Kohtuistungil

olnuks võimalik üle kuulata nii kohtuvälise menetleja ametnik A. Soomer, tunnistaja P. R. kui ka menetlusalune isik ja nende

ütluste pinnalt hinnata kiiruse mõõtmise tingimusi, patrullauto asukohta ja muid asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavaid

asjaolusid. Samuti on kriminaalkolleegium varasemas praktikas osutanud, et olukorras, mil kohtul tekkis kahtlus kiiruse

mõõtmise tingimuste osas, oli võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda või määrata ekspertiis, hindamaks

väärteoprotokolli koostanud isiku asukohta ja tehnilise eksimuse võimalikkust kiiruse mõõtmisel (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-42-07 - RT III 2007, 33, 267, p 6.1). Loetletud võimalusi

ei ole maakohus väärteoasja arutamisel kasutanud, mille tõttu ei olnud kohtuotsuse tegemisel võimalik täiel määral lahendada

ka VTMS §-s 133 loetletud küsimusi. Nendel põhjustel rajaneb kohtuotsus kiiruse mõõtmise tingimusi puudutavas osas

oletustel.

II

12. Puutuvalt maakohtu järeldustesse, mille kohaselt on väärteoprotokollis jäänud kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise fakt

kajastamata ja näidu tutvustamata jätmisega ei ole järgitud süüteomenetluse avalikkuse põhimõtet, sedastab kolleegium

järgnevat. Mootorsõiduki juhile kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohustus tuleneb süüdistusmenetluse avalikkuse

põhimõttest (vt kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-03, RT III 2003, 30, 310). Näidu

tutvustamine juhile on vajalik, võimaldamaks menetlusalusel isikul end väärteomenetluses kaitsta, millise õiguse peab

kohtuväline menetleja VTMS § 5 p 2 kohaselt menetlusalusele isikule tagama. Lisaks vähendab mõõtmistulemuse näitamine

vaidlusi mõõdetud kiiruse üle, võimaldades juhil veenduda, et väidetud kiirus on tõepoolest mõõdetud (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05 - RT III 2005, 16, 163, p-d 6.1 ja 6.2). Siiski ei

tähenda mõõteseadme näidu tutvustamata jätmine seda, nagu oleks kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus tõendina

lubamatu, vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi

usaldusväärsust. Ka väärteoasja nr 3-1-1-105-03 lahendamisel ei ole asutud seisukohale, nagu tooks näidu tutvustamata

jätmine kaasa tõendi lubamatuse ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamise tõendamatuse. Kolleegium leiab, et olukorras, mil

kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohta tehakse märge kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli, puudub vajadus

kajastada ja seega dubleerida vastavat toimingut omakorda veel väärteoprotokollis. Selles küsimuses on kassaator toonud esile,

et kuivõrd praeguseks ajaks on mõõtmisega seotud nõuded oluliselt muutunud, koostatakse vastavalt kiiruse mõõtmise

metoodikale kiiruse ületamise korral alati kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, milles märgitakse muu hulgas see, kas

juhile näidati seadme tabloole fikseeritud näitu või mitte. Käsitletavas asjas on väärteoprotokollis tõendina osutatud ka

kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile, millest omakorda nähtub, et menetlusalusele isikule näidati kiirusemõõteseadme

tabloole fikseeritud näitu, kuid G. Kreintzberg keeldus protokollile allkirja andmast. Ühtlasi nähtub protokollist seegi, milline

oli seadme lugem, mida menetlusalusele isikule tutvustati. Seega on käesolevas asjas menetlustoimingute läbiviimisel

süüteomenetluse avalikkuse põhimõtet järgitud.

III

13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru

Maakohtu 25. juuni 2008. a otsuse G. K. väärteoasjas LS § 7422 lg 2 järgi täielikult ja saadab väärteoasja Viru Maakohtule

uueks arutamiseks. Tühistades maakohtu otsuse väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu seoses tõenditele antud ebaõige

hinnangu ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmisega, ei pea kolleegium põhjendatuks kassaatori taotlust

kohtuvälise menetleja otsuse jõustamiseks, kuna see raskendaks menetlusaluse isiku olukorda. Seetõttu tuleb kassatsioon

rahuldada osaliselt.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi