3-1-2-3-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-3-08

Otsuse kuupäev

30. detsember 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Eero Kanguri süüdistuses KrK § 100 ja § 207 lg 1 ja

2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2008. a määrus kriminaalasjas

nr 1-08-5417

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eero Kanguri kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, teistmisavaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. detsember 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Eero Kanguri kaitsja avaldus Tallinna Ringkonnakohtu poolt Eero Kanguri

kriminaalasjas KrK § 100 ja § 207 lg 1 ja 2 järgi 13. mail 2008. a tehtud määruse teistmiseks

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus mõistis 28. detsembri 2005. a otsusega Eero Kanguri süüdi KrK § 100 ning § 207

lg-te 1 ja 2 järgi. Kohus karistas E. Kangurit KrK § 100 järgi 8-aastase vangistusega ning KrK § 207

lg-te 1 ja 2 järgi 2-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 8 aastat

vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga.

KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus karistusest kantuks E. Kanguri eelvangistuses viibitud aja

31. oktoobrist kuni 18. novembrini 2002. a., s.o 19 päeva. Seega jäi Eero Kanguril kanda 7 aastat

11 kuud ja 11 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges kohus 11. juuli 2005. a.

2. 17. aprillil 2008. a esitati Harju Maakohtule taotlus E. Kangurile Tartu Maakohtu 28. detsembri

2005. a kohtuotsusega mõistetud karistuse täpsustamiseks. Taotluses märgiti, et maakohtu otsuse

põhiosas on karistuse kandmise alguse kuupäev vale. Samuti taotleti kohtult karistuse aja

täpsustamist seoses sellega, et E. Kangur kandis vahepeal vangistust Hispaania Kuningriigis sealse

kohtu otsuse alusel.

3. Harju Maakohus tegi 23. aprillil 2008. a määruse, millega parandas Tartu Maakohtu 28. detsembri

2005. a otsuse põhiosa IV osas märgitud E. Kanguri karistuse kandmise alguse kuupäevas vea,

lugedes õigeks 11. juuli 2005. a.

Ühtlasi märkis kohus, et Tartu Maakohtu poolt mõistetud karistusaja hulka ei loeta Hispaania

Kuningriigi kohtuotsuse alusel Hispaania vanglas viibitud aega 11. juulist 2006. a kuni 4. veebruarini

2008. a, s.o 1 aasta 6 kuud ja 23 päeva.

4. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse E. Kanguri kaitsja vandeadvokaat A. Gorkin, kes

taotles maakohtu määruse tühistamist osas, millega kohus ei lugenud karistusaja hulka Hispaania

vanglas viibitud aega.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. märtsi 2008. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja Harju

Maakohtu määruse muutmata.

Kohus märkis, et Eestis ja Hispaanias mõistetud karistuste liitmiseks puudub alus. Hispaanias

mõistetud karistust ei ole Eestis tunnustatud, mistõttu ei ole liitmine võimalik ja karistused tuleb täita

eraldi.

6. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas E. Kanguri kaitsja vandeadvokaat A. Saar

teistmisavalduse, tuginedes PS §-le 15, § 23 lg-le 3 ja EIÕK artiklitele 5 ja 6.

Teistmisavalduses leitakse, et tuginedes vääralt KrMS § 306 lg-le 5, on Harju Maakohus sisuliselt

pikendanud E. Kanguri karistusaega, ilma seda põhjendamata ja õiguslikku alust nimetamata. Harju

Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrustega on E. Kanguri olukorda oluliselt raskendatud.

Määrustega ei või muuta jõustunud kohtuotsust, s.o Tartu Maakohtu 28. detsembri 2005. a otsust.

Asjakohane norm ei ole ka KrMS § 431, mis reguleerib kohtulahendi täitmisel ilmnevate ebaselguste

lahendamist, sest kohtulahend on täitmisele pööratud juba 2006. a kohtuotsuse jõustumise järel.

Karistuse kandmise aja algust oleks tulnud hakata lugema alates 31. oktoobrist 2002. a, sest

E. Kanguri kinnipidamisega 31. oktoobril 2002. a algas sisuliselt tema suhtes Eesti Vabariigi nimel

eelvangistus KarS § 68 lg 1 tähenduses. Seda tõkendit ei ole muudetud ega tühistatud. Eesti kohtud ei

ole arvestanud asjaoluga, et E. Kanguri kinnipidamisest Hispaanias 31. oktoobril 2002. a teavitati

Eesti Vabariiki juba 4. novembril 2002. a. Eesti Vabariik oleks kohe pidanud reageerima, kuid

Euroopa vahistamismäärus koostati alles 1. juunil 2004. a ja E. Kangur toimetati Eesti Vabariiki

11. juulil 2005. a, mis on Hispaania Kuningriigis 1. novembril 2002. a tehtud otsusest arvestades

ebamõistlikult pikk aeg.

Kaitsja peab määrusi ebaõigeteks ka seetõttu, et Tartu Maakohtu otsuse kohaselt oli E. Kanguri

karistuse kandmise alguseks 11. juuli 2005. a ning otsuses ei ole märgitud, et karistuse kandmine

oleks katkenud mingiks ajaks. Samuti ei näe seadus ette karistuse kandmise aja peatumist. Peatuda

saaks karistuse kandmise aeg ainult selleks ajaks, kui süüdimõistetu on vabaduses.

7. Teistmisavaldusele esitas vastuse riigiprokurör Eve Olesk, kes märgib järgmist. E. Kangur peeti

Hispaania Kuningriigis kinni 31. oktoobril 2002. a. Kuna E. Kanguri suhtes oli Hispaanias alustatud

kriminaalmenetlust, teatati, et E. Kangur antakse Eesti Vabariigile üle pärast Hispaanias mõistetud

karistuse ärakandmist, s.o 3. veebruaril 2007.

1. jaanuaril 2004. a (Eesti Vabariigis 25.mail 2004. a) hakkas Euroopa Liidu liikmesriikidele kehtima

Euroopa Nõukogu raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra

kohta. 25. mail 2005. a teatas Hispaania Interpol, et Eestil on võimalik taotleda E. Kanguri ajutist

loovutamist.

Lõuna

Ringkonnaprokuratuur

andiski

1. juunil

2005.

a

välja

Euroopa

vahistamismääruse, mille alusel loovutas Hispaania Kuningriik E. Kanguri Eestile kuueks kuuks.

Seda tähtaega pikendati hiljem ühe aastani. Pärast selle tähtaja möödumist 11. juulil 2006. a tuli

E. Kangur taas loovutada Hispaania Kuningriigile Malaga Kriminaalkohtu nr 5 otsusega mõistetud

karistuse kandmiseks.

Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et E. Kanguri karistusaja hulka oleks tulnud lugeda kogu

tema Hispaania Kuningriigis vahi all viibitud aeg. E. Kangur viibis Eesti väljaandmistaotluse alusel

vahi all ajavahemikul 31. oktoobrist kuni 19. novembrini 2002. a. Ülejäänud aja viibis ta vahi all

Hispaanias menetletava kriminaalasja raames ja selle aja lugemiseks Tartu Maakohtu poolt mõistetud

karistuse hulka puudub seaduslik alus. Ekslik on ka kaitsja väide, et Hispaania Kuningriigi vanglas

viibides kandis E. Kangur samaaegselt Tartu Maakohtu poolt mõistetud vangistust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Esmalt märgib kolleegium, et esitatud avalduses ei ole KrMS §-s 366 nimetatud teistmisalust ning

seetõttu tuleb jätta teistmisavaldus rahuldamata. Asjaolu, et E. Kanguri karistuse kandmise aja algust

arvestatakse 11. juulist 2005. a, otsustas Tartu Maakohus 28. detsembri 2008. a otsusega.

Teistmisavaldus on aga esitatud Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2008. a määruse peale. Ei Tallinna

Ringkonnakohus ega Harju Maakohus ole oma määrustes käsitlenud küsimust, kas Tartu Maakohtu

otsustus karistuse aja arvestamise kohta on sisuliselt õige ega muutnud Tartu Maakohtu määratud

karistuse kandmise alguse aega. Harju Maakohus on üksnes parandanud Tartu Maakohtu otsuse

tekstis olnud ebatäpsuse. Nimelt erines Tartu Maakohtu 28. detsembri 2008. a otsuse resolutsioonis ja

põhiosas olnud karistuse kandmise alguse aeg - resolutsioonis oli selleks 11. juuli 2005. a, põhiosas

aga 11. juuli 2004. a. Kuna Tartu Maakohus on otsuse põhiosas märkinud ühtlasi, et karistuse

kandmise algusajaks tuleb lugeda päev, millal E. Kangur saabus 1. juunil 2004. a koostatud Euroopa

Vahistamismääruse alusel Eesti Vabariiki, on õige Tartu Maakohtu otsuse resolutsioonis olev

kuupäev. Otsuse põhiosas olev aastaarv 2004 kujutab endast seega ilmselgelt viga ning tulenevalt

KrMS § 306 lg-st 5 alusel oli maakohtul õigus vastav viga parandada. Seega ei saa Tallinna

Ringkonnakohtu 13. mai 2008. a määruse peale esitatud teistmisavaldusega vaidlustada Tartu

Maakohtu poolt kindlaks määratud karistuse kandmise alguse aega. Kriminaalkolleegium märgib

siiski, et Tartu Maakohtu otsusest tulenevalt on tuvastatud, et Eesti väljaandmistaotluse alusel viibis

E. Kangur vahi all 31. oktoobrist 2002. a kuni 19. novembrini 2002. a, pärast mida peeti teda

Hispaanias vahi all seoses sealse kriminaalmenetlusega. Need 19 päeva, mis E. Kangur viibis vahi all

Eesti väljaandmistaotluse alusel, on maakohus lugenud karistusaja hulka.

9. Tagamaks seaduse ühetaolist kohaldamist ning kohtupraktika ühtlustamist, peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium järgnevalt vajalikuks analüüsida kaitsja väidet, et Harju Maakohus ja Tallinna

Ringkonnakohus on õigusliku aluseta muutnud määrustega Tartu Maakohtu jõustunud kohtuotsust

karistuse osas ja raskendanud E. Kanguri olukorda. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu.

Harju Maakohus ega Tallinna Ringkonnakohus ei ole muutnud Tartu Maakohtu otsusega mõistetud

karistust. E. Kangurit on karistatud vangistusega kahe erineva kohtuotsusega ja erinevate kuritegude

eest. Lisaks Tartu Maakohtu otsusele oli E. Kangurit karistatud vangistusega ka Malaga

kriminaalkohtu nr 5 poolt. Tartu Maakohtu otsus ei käsitle Hispaanias toimepandud narkokuritegu ja

maakohtu poolt mõistetud karistus ei hõlma Hispaania Kuningriigi kohtus mõistetud karistust, sest

Hispaania Kuningriigi kohtuotsuse tunnustamist ei ole taotletud ega seda otsust Eestis tunnustatud.

Seega pidi E. Kangur kandma mõistetud karistused eraldi. Asjaolu, et E. Kangurit karistati

vangistusega ka Eestis, ei andnud talle alust eeldada, et ta ei pea kandma juba eelnevalt Hispaania

Kuningriigi kohtu poolt teise teo eest mõistetud karistust. Kuna Hispaania Kuningriik oli loovutanud

E. Kanguri Eesti Vabariigile ajutiselt, kandis ta 11. juulist 2006. a kuni 4. veebruarini 2008. a

karistust Hispaania Kuningriigis, enne ja pärast seda aga Eesti Vabariigis. Kriminaalkolleegiumi

hinnangul ei halvenda E. Kanguri poolt karistuste kandmine vaheldumisi osade kaupa tema olukorda

võrreldes sellega, kui ta oleks kandnud ühes riigis ära esmalt ühe ja seejärel teises riigis teise

karistuse.

Tartu Maakohus ei arvestanud E. Kangurile karistuse mõistmisel temale Hispaania Kuningriigis

mõistetud karistusega. Seetõttu ei saanud ka Harju Maakohtu 23. aprilli 2008. a määrus, millega ei

loetud Tartu Maakohtu otsuse alusel kantava karistuse hulka Hispaania kinnipidamiskohas viibitud

aega, muuta Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistust. Kriminaalkolleegium nõustub Tallinna

Ringkonnakohtu määruses esitatud seisukohaga, et Harju Maakohtu määruse õiguslikuks aluseks on

KrMS § 431, mis näeb muuhulgas ette, et kohtulahendi täitmisel ilmnevad ebaselgused võib

lahendada kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega.

10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalasjas nr 1-08-5417 tehtud 13. mai 2008. a määruse peale esitatud

teistmisavalduse rahuldamata.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg