3-1-1-70-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-70-08

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 30. detsember 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

E.P. kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilve taotlus menetluskulude hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. septembri 2008. a määrus

kriminaalasjas nr 1-02-41

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E.P. kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

11. detsember 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 2. septembri 2008. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai 2008. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 6. veebruari 2008. a otsus E.P. süüdimõistmises

ja karistamises KrK § 17 lg 6 ja § 1481 lg 10 järgi ning E.P. mõisteti temale esitatud süüdistuses õigeks. Tallinna

Ringkonnakohtu 6. mai 008. a otsus jõustus 7. juulil 2008 Riigikohtu määruse nr 7-1-1-201-08 alusel, millega jäeti teiste

süüdistatavate kaitsjate kassatsioonid menetlusse võtmata.

2. E.P. kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv esitas 4. augustil 2008 Tallinna Ringkonnakohtule taotluse valitud kaitsjale makstud

tasu hüvitamiseks E.P. kasuks summas 148 703,60 krooni. Kaitsja põhjendas taotlust kriminaalasja keerukuse ja mahu, selle

ajalise kestvuse, kohtuistungite arvu, erinevate protsessidokumentide ja tõendite hulga ning eriteadmisi nõudvate küsimuste

läbitöötamise vajadusega.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 2. septembri 2008. a määrusega jäeti kaitsja taotlus läbi vaatamata ja tagastati see esitajale.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaitsja taotluse läbivaatamiseks puudub menetluslik alus, sest KrMS § 189 lg 2, § 306

lg 1 p 14 ja § 331 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus teha samaaegselt kohtuotsusega. Kõik

taotlused, mis puudutavad kohtuotsuse või kohtuotsusega samaaegselt tehtava kohtumäärusega lahendatavaid küsimusi, tuleb

esitada enne kohtuotsuse tegemist. Kuna õigeksmõistetu kulud, mis on kantud seoses advokaadi osutatud õigusabiga, on

sisuliselt ka õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju ja vastavalt KrMS § 314 p-le 6 tuleb õigeksmõistva

kohtuotsuse resolutiivosas muu hulgas esitada õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus, eeldab see, et

kaitsja on kohtumenetluses esitanud kohtule dokumendid, mis tõendavad kahju suurust. Seetõttu pidanuks E.P. kaitsja taotluse

esitama käesolevaks ajaks lõppenud kohtumenetluse käigus. Ringkonnakohus märkis täiendavalt, et samasisulisi küsimusi on

varasemas praktikas lahendatud ka peale õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt

kriminaalasjades nr 3-1-1-21-06 ja 3-1-1-125-04 tehtud kaks üksteisele vastupidist lahendit. Samuti nähtub kaitsja taotlusest, et

menetluskulude hüvitamise küsimust lahendavad erinevad kohtud erinevalt. Kohtupraktika ühtlustamise ja õigusselguse

huvides on vajalik Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht vaidlusaluses küsimuses.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 2. septembri 2008. a määruse peale esitas määruskaebuse E.P. kaitsja vandeadvokaat A. Pilv,

taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldamist. Määruskaebuse põhjenduste

kohaselt ei ole kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaega. Samuti ei

tulene seadusest, et kaitsjal oleks kohustus esitada vastav taotlus ja kuludokumendid enne kriminaalasjas kohtuotsuse tegemist.

Kriminaalmenetluse seadustiku mõtte kohaselt on kohtukulude hüvitamine võimalik ka kohtumäärusega pärast kohtuotsuse

tegemist. Eraldi määruse tegemisega ei rikuta kohtumenetluse poolte kaebeõigust, sest KrMS 15. peatüki regulatsioon

võimaldab taotleda ja vaidlustada menetluskulude hüvitamist sõltumata kohtuotsuse tegemise ajast. Neid järeldusi kinnitab

muu hulgas Riigikohtu 8. detsembri 2004. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-04. Senine kohtupraktika vajab

menetluskulude hüvitamise küsimuses ühtlustamist ja ka Tallinna Ringkonnakohus on vaidlusaluses küsimuses teinud

vastupidise sisuga lahendeid. Lisaks on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt

kriminaalasjas nr 3-1-1-21-06 tehtud määrusest tulenevaid seisukohti. Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ei ole

sätestatud tähtaega menetluskulude hüvitamise taotluse esitamiseks, ei olnud kaitsjal põhimõtteliselt võimalik jätta seda

järgimata ning rikkuda menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise korda.

5. Määruskaebusele esitatud kirjalikus vastuses riigiprokurör Laura Vaik kaebusega ei nõustu, märkides kokkuvõtlikult, et

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjades nr 3-1-1-125-04 ja 3-1-1-21-06 tehtud määrustes käsitlemist leidnud

õiguslikud olukorrad on oluliselt erinevad, mille tõttu ei ole osutamine varasema kohtupraktika ebaselgusele põhjendatud.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 189 lg-st 2 tuleneb selgelt, et otsustuse menetluskulude hüvitamise kohta saab teha üksnes

kohtumenetluse käigus. Kohtuotsuse jõustumisega loetakse kohtumenetlus lõppenuks ja seejärel ei ole ka KrMS § 189 lg 2

rakendamine enam võimalik. Tähtaeg valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks süüdistatavale tuleneb KrMS § 306 lg 1 p-

st 14. Selle sätte pinnalt saab teha üksnes järelduse, et vastavasisuline taotlus tuleb esitada enne kohtuotsuse tegemist. Seaduse

erinev kohaldamine kohtute poolt on küll kahetsusväärne, kuid ei tähenda, et küsimus oleks jäänud kriminaalmenetlusõiguse

allikaid silmas pidades selge ja ühese lahenduseta.

6. Kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi eriarvamused ja

seetõttu anti määruskaebus 1. detsembri 2008. a määrusega läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Määruskaebuse kohaselt on E.P. seoses käesolevaks ajaks lõppenud kriminaalmenetlusega maksnud valitud kaitsjale tasu,

mis vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 1 on käsitatav õigeksmõistetu menetluskuluna. Vaidlus seisneb selles, kas olukorras, mil

õigeksmõistetu huvides tehtavat taotlust ei esitata kriminaalasja sisulise arutamise käigus, vaid peale õigeksmõistva

kohtuotsuse jõustumist, tekib riigil kriminaalmenetluse seadustikust tulenev kohustus hüvitada õigeksmõistetule tema poolt

kantud menetluskulu või mitte. Seega tuleb käesoleva asja lahendamiseks hinnata, kas taotlus menetluskulude hüvitamiseks

esitati seaduses sätestatud menetluskorda järgides, kas peale õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist esines taotluse

läbivaatamiseks menetluslik alus või mitte ja kas nendest asjaoludest tulenevalt on võimalik E.P-le tekkinud menetluskulud

hüvitada. Eeltoodud küsimustele vastamiseks analüüsib kriminaalkolleegium valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist

reguleerivaid kriminaalmenetluse seadustiku sätteid ja kohtupraktikat (I) ning võtab seejärel seisukoha määruskaebuse

rahuldamise osas (II).

I

8. Kaitsja on seisukohal, et õigeksmõistetule kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on võimalik ka pärast kohtuotsuse

tegemist eraldi kohtumäärusega, sest KrMS 15. peatüki regulatsioon võimaldab taotleda ja vaidlustada menetluskulude

hüvitamist sõltumata kohtuotsuse tegemise ajast. Seda järeldust kinnitab määruskaebuse esitaja arvamuse kohaselt nii senine

kohtupraktika kui ka Riigikohtu 8. detsembri 2004. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-04. Kriminaalkolleegium ei nõustu

nende väidetega järgmistel põhjustel.

9. Kriminaalmenetluse kulude kindlaksmääramise ja hüvitamise regulatsioon sisaldub KrMS 7. peatüki §-des 173-192.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades

KrMS §-s 182 sätestatud tsiviilhagiga seotud menetluskulude hüvitamist puudutavaid erandeid. Kriminaalmenetluse kulude

hüvitamine otsustatakse vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 kohtumääruse või -otsusega. Sarnaselt KrMS § 189 lg-s 2 sätestatule

pannakse ka KrMS § 306 lg 1 p-s 14 kohtule kohustus lahendada kohtuotsuse tegemisel küsimus, millised on

kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda nõuet peab KrMS § 331 lg 1 kohaselt apellatsioonimenetluses

järgima ka ringkonnakohus. Viidatud sätete sisustamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas leidnud, et

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 teha samal ajal kohtuotsusega ja seda

isegi juhul, kui kohus vormistab sellise otsustuse KrMS § 189 lg-s 2 ette nähtud võimalust kasutades mitte kohtuotsuses, vaid

eraldi määruses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. mai 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-06, RT III 2006, 20,

182, p 5). Sama põhimõtet on korratud ka 21. juuni 2006. a määruses väärteoasjas nr 3-1-1-32-06, mille punktis 4 märgiti, et

kuna seadus ei näe valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ette eraldi menetlust, tuleb ka see küsimus lahendada

põhimenetluse raames.

10. Kriminaalkolleegium jääb senises praktikas omaksvõetud seisukohtade juurde ja leiab, et vastavalt KrMS § 189 lg-le 2

ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist

nõupidamistuppa. Esmalt tuleneb eeltoodud järeldus asjaolust, et KrMS § 306 lg 1 p-s 14 loetletud küsimuste lahendamine

kohtuotsuse või määrusega eeldab vastava taotluse ja kuludokumentide esitamist süüdistatava või tema kaitsja poolt. Vastasel

korral ei oleks kohtul võimalik teha otsustust, millised on õigeksmõistetul tekkinud kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda

need jäävad. Sellise taotluse esitamine on aga KrMS § 306 lg 1 p-s 14 sätestatu pinnalt võimalik üksnes kohtumenetluse

raames asja sisulise arutamise käigus. Samale seisukohale on vaidlustatud määruses asunud ringkonnakohus. Arvestada tuleb

sedagi, et lahendamaks küsimust KrMS § 175 lg 1 p-s 1 sätestatud menetluskulude suuruse mõistlikkusest ja vajalikkusest, on

kohtul õigus küsida taotluse põhjendatuse osas prokuröri ja menetlusosaliste arvamust. Pärast kohtu lahkumist

nõupidamistuppa selline võimalus kohtulikku uurimist uuendamata puudub. Teise põhjusena on oluline märkida, et ka KrMS

§ 189 lg 2 kohaselt peab otsustus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks olema tehtud kohtumenetluse käigus. Prokurör leiab

vastuses määruskaebusele õigustatult, et kohtuotsuse jõustumisega loetakse kohtumenetlus lõppenuks, mille tõttu puudub

kohtuotsuse jõustumise järgselt võimalus KrMS § 189 lg 2 rakendamiseks. Kaitsja seisukohtadega nõustumise korral jääks

muu hulgas ebaselgeks, millise tähtaja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist tuleb taotlus menetluskulude hüvitamiseks

esitada, sest menetlusseadus vastavat tähtaega ega korda ei sätesta. Taotluse esitamise aega silmas pidades ei muuda midagi ka

kaitsja väide, et määrus, millega kuluhüvitis kindlaks määratakse, on vaidlustatav kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatükis

sätestatud korras. Nagu eelpool märgitud, tuleb selline määrus vastavalt KrMS §-dele 189 lg 2 ja § 306 lg 1 p 14 teha

kohtumenetluse raames.

11. Tähele tuleb panna sedagi, et kassatsioonimenetlus võib vastavalt KrMS § 349 lg-le 5 lõppeda Riigikohtu määrusega,

millega jäetakse kassatsioon menetlusse võtmata. Sellisel juhul peab taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks

Riigikohtus toimuvas eelmenetluses olema esitatud koos kassatsioonivastusega. Kui kassatsioonivastusele ei ole lisatud

taotlust valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, kuid kassatsioon võetakse menetlusse, on taotluse esitamine lubatav ka

kriminaalasja Riigikohtus läbivaatamise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a määrus väärteoasjas nr 3-1-

1-32-06, p 5).

12. Kolleegium märgib, et kuigi kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooni pinnalt ei ole kuluhüvitise kindlaksmääramine

välistatud ka pärast kohtuotsuse jõustumist, on see võimalik üksnes KrMS §-s 192 loetletud tingimustel, s.t juhtudel, mil

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuses on määratud kulude põhimõtteline jaotus ja vastava otsustuse alusel

taotletakse kuluhüvitise täpset kindlaksmääramist (KrMS § 192 lg 2 p-d 1-3).

13. Kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon on kolleegiumi hinnangul piisavalt selge, tagamaks menetlusosalisele

võimaluse menetluskulude hüvitamise taotluse õigeaegseks esitamiseks. Kuivõrd Riigikohtu kriminaalkolleegium on

analoogilistes küsimustes samasugust seisukohta väljendanud ka varasemas praktikas, ei saanud taotluse hilinenud esitamisest

tingitud tagajärg, s.o taotluse läbi vaatamata jätmine, olla määruskaebuse esitajale üllatuslik. Lisaks eelöeldule ei nõustu

kolleegium kaebuse esitaja väitega, nagu kinnitaks valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse esitamise võimalikkust

pärast õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist 8. detsembri 2004. a määrusest kriminaalasjas nr 3-1-1-125-04 (RT III 2005, 3,

18) tulenev. Selles asjas esitati taotlus õigusabikulude hüvitamiseks pärast õigeksmõistva kohtuotsuse jõustumist.

Ringkonnakohus rahuldas taotluse osaliselt, kuid ei tõstatanud oma määruses küsimust õigusabikulude hüvitamise taotluse

esitamise tähtaja ja korra osas, vaid käsitles üksnes õigusabikulude suuruse ja põhjendatusega seonduvat. Lahendades

määruskaebemenetluses asja kaitsja kaebuses vaidlustatud asjaolude pinnalt, puudus kriminaalkolleegiumil alus kaebuse

piiridest väljumiseks ja kaebaja olukorra raskendamiseks. Seetõttu ei ole 8. detsembri 2004. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-

1-125-04 antud hinnangut ka õigusabikulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ja korra kohta.

14. Lähtudes eeltoodust on kriminaalkolleegium seisukohal, et KrMS § 181 lg-st 1 tulenev riigi kohustus hüvitada

õigeksmõistva kohtuotsuse korral isikule menetluskulud, arvestades seejuures KrMS §-s 182 sätestatud erandeid, ei ole

absoluutne. Nii ei tule näiteks KrMS § 181 lg 2 kohaselt hüvitada õigeksmõistetule menetluskulu, mille ta on põhjustanud oma

kohustuse süülise täitmata jätmise või eneserõõnaga. Ka juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole

esitatud seaduses ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus õigeksmõistetule kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks.

II

15. Ringkonnakohus sedastas, et kaitsja taotles apellatsioonis süüdistatava E.P. õigeksmõistmist, kuid apellatsioon ei

sisaldanud taotlust hüvitada E.P-le õigeksmõistva otsuse tegemise korral valitud kaitsjale makstud tasu. Samuti ei esitatud

õigusabikulude kandmist või tasumise kohustust kinnitavate dokumentide koopiaid. Ka apellatsioonikohtu istungil ei esitanud

kaitsja ega süüdistatav õigusabikulude hüvitamise taotlust, kuigi viimane arve, mille hüvitamist käesolevas asjas taotletakse,

on dateeritud 14. veebruari 2008. a kuupäevaga. Õigeksmõistev otsus jõustus 7. juulil 2008. Kaitsja taotlus menetluskulude

hüvitamiseks saabus ringkonnakohtusse aga 5. augustil 2008. Kriminaalkolleegium leiab, et KrMS § 189 lg-s 2 ja § 306 lg 1 p-

s 14 sätestatu pinnalt on vaidlustatud määruses õigustatult asutud seisukohale, et taotlus esitati hilinemisega ja selle

läbivaatamiseks pärast kohtuotsuse jõustumist puudus seaduslik alus.

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 2. septembri 2008. a määruse muutmata ja E.P. kaitsja määruskaebuse rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe