3-3-1-61-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-61-08

Määruse kuupäev

17. detsember 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Tartu Linnavalitsuse kaebus Tartu maavanema 22. jaanuari

2007. a ettekirjutuse nr 2.1-1/2771 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus asjas nr 3-07-1138

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Lõpetada haldusasja menetlus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus ja Tartu Halduskohtu 11. veebruari

2008. a otsus asjas nr 3-07-1138.

Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartus Küüni 2 asuvate korterite erastamiseks sõlmiti ostu-müügilepingud ajavahemikus

22. detsember 1994 - 28. november 1995. Korterite erastamisel lähtus Tartu Linnavalitsus korteri

üldpinna osast kogu hoone korterite üldpinnas, mille andmed saadi Tartumaa Hooneregistrist

(register).

Registri 26. oktoobri 1994. a õiendil nr 7207 märgiti Küüni 2 korterite nr 1, 2, 4, 7, 9, 13, 14, 15, 17

ja 18 üldpind ja kogu hoone üldpind 1430,7 m2; 24. aprilli 1995. a õiendil nr 3193 märgiti Küüni 2

korterite nr 5, 6, 8, 10, 11 ja 16 üldpind ning kogu hoone üldpind 1430,7 m2; 4. juuni 1995. a õiendil

nr 4735 märgiti Küüni 2 korteri nr 12 üldpind ja kogu hoone üldpind 1431,8 m2; 1995. a septembri

õiendil nr 7768 märgiti Küüni 2 korteri nr 3 üldpind ja kogu hoone üldpind 1430,7 m2.

Erastamisel võeti aluseks kogu hoone korterite üldpind 1430,7 m2. Vastavalt sellele arvutati välja

protsent korteri üldpinna osast kogu hoone korterite üldpinnas. Pärast korterite erastamist ilmnes, et

registri õienditele märgitud andmed hoone kõigi korterite üldpinna (1430,7 m2) kohta olid ebaõiged

ega vastanud Tartus Küüni 2 kogu hoone korterite üldpinnale. Tegelikult oli registri andmete kohaselt

Tartus Küüni 2 hoone kõigi korterite üldpind kokku 1225,6 m2.

Tartu Linnavalitsus tegi 27. novembril 2000 korterite vastava mõttelise osa kindlaksmääramiseks

ümberarvestuse, lähtudes korteri üldpinna suhtest kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinda.

Tartus Küüni 2 hoone ülevaatus ning mõõdistamine toimus 10. oktoobril 2001. Tartu Linnavalitsus

tegi 3. novembril 2003 ilmnenud vigade parandamiseks ümberarvestuse ning koostas eluruumide

ümberhindamise akti, millest teavitati kõiki korteriomanikke. Ümberhindamise aktiga ei nõustunud

Küüni 2 korteriomanikud O. Tšertov, M. Berezina, E. Part, T. Paas, B. Matšonov, E. Ernits,

R. Urbanik, M. Laur, H. Hvoinskaja, P. J. Pyhtilä ja S. Soomlais, kes pöördusid kaebustega Tartu

Linnavalitsuse poole. Tartu Linnavalitsuse 20. mai 2004. a korraldusega nr 1081 jäeti kaebused

rahuldamata.

P. J. Pyhtilä ja H.-R. Ennet pöördusid Tartu maavanema poole taotlusega järelevalvemenetluse

algatamiseks Tartu Linnavalitsuse 20. mai 2004. a korralduse nr 1081 üle.

Tartu maavanem tegi järelevalvemenetluse raames oma 22. jaanuari 2007. a ettekirjutusega nr 2.1-

1/2771 Tartu Linnavalitsusele ettepanku viia Tartus Küüni 2 asuva hoone ümberhindamise akt

vastavusse eluruumide erastamise seaduse (EES) §-ga 22 ning Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a

määrusega nr 198 vastu võetud "Eluruumide erastamise korraldamise" (EEK) p-de 71-74 nõuetega ja

tunnistada kehtetuks 20. mai 2004. a korraldus nr 1081.

Tartu Linnavalitsus ettekirjutusega ei nõustunud ja esitas Tartu maavanemale taotluse ettekirjutuse

tühistamiseks, mille maavanem jättis 30. aprilli 2007. a korraldusega nr 2.1-1/542 rahuldamata.

2. Tartu Linnavalitsus esitas 4. juunil 2007 halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu

maavanema 22. jaanuari 2007. a ettekirjutus nr 2.1-1/2771. Kaebuse kohaselt on Tartu maavanema

ettekirjutus õigusvastane. Linnavalitsus oli kohustatud Küüni 2 hoone ümberarvestuse tegemisel EES

§ 3 lg-st 2 tulenevalt lähtuma korteri tegelikust üldpinnast ning asjaolust, et ümberarvestuse käigus

läbiviidud hoone mõõdistamise ja ülevaatuse tulemusi ei vaidlustatud.

3. Tartu Halduskohus jättis 11. veebruari 2008. a otsusega asjas nr 3-07-1138 kaebuse rahuldamata.

Halduskohus leidis, et EES § 22 lg 11 sätestab, et kui õigusaktidest tulenevalt ei ole korterile või

mitteeluruumile vastava elamu muu osa kindlaksmääramisel lähtutud korteri või mitteeluruumi

üldpinna osakaalust kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinnas või kui eluruumide

erastamisel määratud mõtteliste osade summa erineb ühest, on kohustatud subjektil kohustus

Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ühepoolselt lihtkirjalikult tekkinud viga parandada. Seega oli

eluruumi erastamise kohustatud subjektil kohustus erastamise käigus tekkinud viga Vabariigi

Valitsuse kehtestatud korras ühepoolselt lihtkirjalikult parandada teisendamise, ümberarvestuse ja

ümberhindamisakti vormistamisega. Tartu Linnavalitsus oli kohustatud läbi viima reaalosadele

vastavate mõtteliste osade lihtkirjaliku ümberarvestuse ja vormistama ümberhindamise akti (EES

§ 22 lg 11 ja EEK p-de 71-74). Korterite reaalosade suuruste muutmise õigust eluruumide erastamise

seadus ja eluruumide erastamise korraldamine ei sätesta. Tartu Linnavalitsuse tellitud ülemõõtmine

andmete korrastamiseks ei anna õiguslikku alust korteri reaalosale vastava mõttelise osa arvestamisel

teha ühepoolselt muutusi omanike reaalosades. Kuna korteri reaalosade suurused on otseseks

arvestuslikuks aluseks korteri reaalosale vastava mõttelise osa suuruse ümberarvestamisel ja kogu

hoone muu osa suuruse osakaalu ümberarvestamisel hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinnas,

siis hoone iga reaalosa suurus mõjutab teiste reaalosade vastavate mõtteliste osade ümberarvestamist

ja ümberhindamisakti õiguspärasust.

4. Tartu Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada. Kui

mõõdistamise käigus ilmnes, et osade korterite üldpind erineb erastamise ajal aluseks võetud

andmetest, siis oli linnavalitsus kohustatud lähtuma eluruumide erastamise seadusest ning võtma

aluseks korteri tegeliku üldpinna. EES § 3 lg 2 kohaselt tuleb lähtuda korteri üldpinnast, mitte aga

ekslikest andmetest. Maavanema ettekirjutuse täitmisel tekiks olukord, kus korteri reaalosa suuruse

aluseks võetakse ebaõiged hooneregistri andmed. Sellisel juhul rikutakse EES § 3 lg-t 2. EEK p 72

kohaselt tuli linnavalitsusel ümberarvestuse tegemisel lähtuda korteri tegeliku üldpinna suhtest kogu

hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinda.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. mai 2008. a otsusega asjas nr 3-07-1138 apellatsioonkaebuse

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et toimikule lisatud 3. novembril 2003 koostatud eluruumide

ümberhindamise aktist nähtub, et osade korterite reaalosade suurust on muudetud. Korteriomanikud

ei ole vaidlustanud 10. oktoobril 2001 teostatud mõõdistamise tulemusi, kuid samas ei ole nad

nõustunud ümberhindamise aktiga, millega muudeti üheksa korteri reaalosa suurust ning sellest

tulenevalt on muutunud ka reaalosale vastava mõttelise osa arvestus. EES § 3 lg 2 kohaselt oli

linnavalitsus õigustatud ühepoolselt muutma ümberhindamise aktis osade korterite reaalosa suurust

enne ostu-müügilepingu sõlmimist ja omandi üleandmist, kuid mitte pärast seda, kui isikud olid juba

saanud korteriomanikeks. Korteriomanike omandi suurust ei saa vähendada, sest sellega rikutakse

põhiseaduse § 32 lg-t 1. Eluruumide erastamise seaduse ja eluruumide erastamise korraldamise

sätetest ei tule linnavalitsusele õigust ümberhindamise aktis muuta korteri reaalosa suurust.

Arvandmed mõjutavad igale korterile ja mitteeluruumile vastava mõttelise osa suurust ja

ümberarvestamisel peavad olema tagatud omanike kõik õigused.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Tartu Linnavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a

otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asjas on vaidlus selle üle, kas

ümberarvestuse tegemisel võib aluseks võtta korteri tegeliku üldpinna, mis on saadud pärast

erastamist toimunud hoone ülevaatuse ja mõõdistamise käigus või peab erastamisel lähtuma ostu-

müügilepingusse kantud korteri üldpinnast. Kui mõõdistamise käigus ilmnes, et osade korterite

üldpind erineb erastamise ajal aluseks võetud andmetest, siis oli linnavalitsus kohustatud lähtuma

eluruumide erastamise seadusest ning võtma aluseks korteri tegeliku üldpinna. EES § 3 lg 2 kohaselt

tuleb lähtuda korteri üldpinnast, mitte aga ekslikest andmetest. EEK p 72 kohaselt tuli linnavalitsusel

ümberarvestuse tegemisel lähtuda korteri tegeliku üldpinna suhtest kogu hoone korterite ja

mitteeluruumide üldpinda. Seega on Tartu Linnavalitsuse tegevus Tartus Küüni 2 ümberarvestuse

tegemisel olnud õiguspärane ning maavanema ettekirjutus õigusvastane.

7. Tartu maavanem palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. veebruari

2008. a otsus jõusse. Ettekirjutuse tegemisel lähtuti EES § 22 lg-st 11 ja EEK p-dest 71-74. Tartus

Küüni 2 hoone puhul esinesid EEK p-des 7¹ ja 7² sätestatud asjaolud ja seega tekkis kohustatud

subjektil kohustus arvutada korteritele ja mitteeluruumidele vastavad mõttelised osad ümber.

Ümberarvutuse võis linnavalitsus teha ühepoolselt ja lihtkirjalikus vormis. Ümberarvestuse tegemisel

tuli elamus asuvate eluruumide reaalosadele liita juurde mitteeluruumide reaalosad ja välja arvutada

neile vastav mõtteline osa ehitise muust osast. Mitteeluruumidena võis arvesse võtta ainult EEK p 7²

tingimustele vastavaid mitteeluruume. Ümberarvestus on kirjalik toiming, mis tehakse eluruumide

erastamisandmete ja mitteeluruumide erastamise seaduse kohaselt arvesse võetud mitteeluruumide

lisamise teel. Ümberarvestus ei eelda hoone ülemõõtmist ja kõigi hoonega seotud andmetes ja

asjaajamises ilmnenud võimalike vigade parandamist. Seadusega on antud kohustatud subjektile

volitus ühepoolselt lihtkirjalikult teha ümberarvestus ainult eluruumide erastamisel määratud

mõtteliste osade arvestuses. Ümberhindamisaktiga vormistatud ümberarvestuse käigus tehtud vigade

parandamisest teavitatakse korteriomanikke ja kui nemad ei ole sellega nõus, siis on neil õigus

ümberhindamisakt vaidlustada (EEK p 74). Ümberhindamise tulemusena muutusid isikutele

kuuluvate korterite reaalosade suurused võrreldes erastamisaegse seisuga. EES ja EEK käsitavad

elamu muu osa suuruse kindlaksmääramisel tehtud vigade parandamist kui ümberarvestust. Need

õigusaktid ei anna alust teha ümberarvestuse käigus erastatud korterite ja mitteeluruumide

ülemõõtmisi hoone andmete tegelikkusega vastavusse viimiseks. EES ei näe ette ümberarvestuse

tegemisel ülemõõtmise kohustuslikkust ega anna alust ühepoolselt ülemõõtmise tulemuse alusel

muuta korterite reaalosi. Eluruumide erastamisel määratud mõtteliste osade ümberhindamisakti, mis

sisaldas eluruumide reaalosade muutusi, tutvustati korteriomanikele ja osa korteriomanikke

vaidlustas akti EEK p-s 74 sätestatud korras. Samal ajal algatati Tartu Maakohtus kaasomandi vaidlus

(asi nr 2-03-218). Omaniku nõusolekuta võib omandi suurust muuta ainult seaduses sätestatud

juhtudel. EES § 22 lg 11 ja eluruumide erastamise korraldamine ei anna korteritele ja

mitteeluruumidele vastavate mõtteliste osade lihtkirjaliku ümberarvestuse protsessis kohustatud

subjektile õigust lihtkirjalikult muuta korterite reaalosade suurust. EES § 3 ei anna õigust üle mõõta

erastatud kortereid ja nende korterite andmeid halduskorras muuta. Eluruumide erastamise seadus

üldist hoone arvandmete korrastamist ja muutmist ei reguleeri. Kui seadusandjal olnuks soov lubada

ühepoolselt ja lihtkirjalikult korrastada erastatud hoonete arvandmeid, muuta korteriomanikele

kuuluvaid reaalosi jms, siis ei oleks EES § 22 lg-s 11 piirdutud kindlates piirides mõtteliste osade

ümberarvestamise lubamisega. Pärast erastamist toimuvaid muutusi ei reguleerita enam eluruumide

erastamise seadusega. Õiglane ja elanike soovidega on kooskõlas, kui need pinnad on ümberarvestuse

aluseks korterite juurde mõttelise osana kuuluva muu osa suuruse kindlaksmääramisele. Ei saa pidada

mõistlikuks, et korteri pindala suurendamine näiteks ümberehituse teel annaks aluse suurendada

korteri juurde mõttelise osana kuuluvat muud osa ilma teiste korteriomanike nõusolekuta.

Registrikannete tegemise üle järelevalve ei kuulunud hooneregistri ega ehitusregistri toimimise ajal

Tartu maavanema pädevusse.

8. Kolmandad isikud I. Art, M. Berezina, E. Part, B. Matšonov, E. Ernits, L. Hvoinskaja,

P. J. Pyhtilä ja S. Soomlais paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Erastamise ajal sõlmitud

lepingutes lähtuti korteri üldpinna osakaalust kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinda.

Mõtteliste osade summa ei erinenud ühest. Korterite reaalosasid saavad kaasomanikud muuta

notariaalse kokkuleppe teel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Tartu maavanem algatas järelevalvemenetluse, mille käigus kontrolliti Tartu Linnavalitsuse

tegevuse õiguspärasust eluruumide ümberhindamisel. Menetluse tulemusena tegi Tartu maavanem

Tartu Linnavalitsusele ettepaneku viia Tartus Küüni 2 asuva hoone ümberhindamise akt vastavusse

EES §-ga 22 ning EEK p-dega 71-74 ning tunnistada kehtetuks 20. mai 2004. a korraldus nr 1081.

Tartu Linnavalitsus nimetatud ettepanekuga ei nõustunud ning vaidlustas selle halduskohtus.

Riigikohtu halduskolleegium peatub kõigepealt halduskohtu pädevusel avalik-õiguslike vaidluste

lahendamisel, kui seadus näeb vaidluse lahendamiseks ette teistsuguse menetluskorra (I). Seejärel

peab kolleegium vajalikuks käsitleda tekkinud õigusprobleemi (II). Viimaks lahendab kolleegium

menetluslikud küsimused (III).

I

10. Vastavalt HKMS § 3 lg-le 1 kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste

lahendamine, seadusega sätestatud juhtudel haldustoiminguks loa andmine ja seadusega halduskohtu

pädevusse antud muude asjade lahendamine. Halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike

vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra (HKMS § 3 lg 2). HKMS

§ 3 lg 2 sisaldab halduskohtu pädevust piiravat normi (Riigikohtu halduskolleegiumi 20. oktoobri

2004. a määrus asjas nr 3-3-1-38-04).

11. EEK p 74 kohaselt teostab ümberhindamise menetluses järelevalvet kohustatud subjekti üle

maavanem või majandus- ja kommunikatsiooniminister. Vastavalt EES § 22 lg-le 9 teostab

munitsipaalomandisse kuuluvate eluruumide puhul eluruumide erastamise seaduslikkuse üle

järelevalvet Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras maavanem. Eelnimetatud sätte kolmanda lause

kohaselt on maavanemal õigus pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et kohustatud subjekt on rikkunud

seadust; maavanem võib enne kohtusse pöördumist teha kohustatud subjektile kirjaliku ettekirjutuse

rikkumine kõrvaldada. Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg 4 sätestab: "Kui maavanem leiab, et

kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse üksikakt kas täielikult või osaliselt ei vasta

põhiseadusele, seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktile, võib ta esitada kirjaliku

ettepaneku viia üksikakt või selle säte 15 päeva jooksul põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga

vastavusse. Kui volikogu või valitsus ei ole 15 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku

saamist üksikakti või selle sätet põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga kooskõlla viinud või on

keeldunud seda tegemast, pöördub maavanem halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras

protestiga halduskohtusse."

12. Tartu maavanema on järelevalvemenetluses teinud ettepaneku, mis on pealkirjastatud eluruumide

erastamise seadusest ja eluruumide erastamise korraldamisest juhindudes ettekirjutusena. Kuigi EES

§ 22 lg-s 9 ja EEK p-s 27 on sätestatud, et maavanem võib enne kohtusse pöördumist teha

ettekirjutuse, tuleb vaidlustatud ettekirjutuse olemust mõista koostoimes VVS § 85 lg-ga 4, st, et selle

sisuks on ettepanek. Asjaolu, et ettepanek on pealkirjastatud ettekirjutusena, ei muuda ettepaneku

õiguslikku tähendust. Vabariigi Valitsuse seaduse, eluruumide erastamise seaduse ja eluruumide

erastamise korraldamise regulatsioonist tuleneb üheselt, et järelevalveorgan (praegusel juhul Tartu

maavanem) võib järelevalve alla kuuluva organi (praegusel juhul Tartu Linnavalitsus) tähelepanu

pöörata tema veale, kuid tühistama või muutma peab akti järelevalvealune organ ise.

Seega ei ole Tartu Linnavalitsusel tingimata kohustust Tartu maavanema ettepanekuga nõustuda. Kui

Tartu Linnavalitsus Tartu maavanema ettepanekuga ei nõustu ja jätab selle täitmata, siis on vastavalt

Vabariigi Valitsuse seaduse, eluruumide erastamise seaduse, eluruumide erastamise korraldamise ja

halduskohtumenetluse seadustiku sätetele Tartu maavanemal õigus pöörduda protestiga

halduskohtusse. Asjaolu, et Tartu maavanem on vaidlustatud ettepaneku lõpus ekslikult märkinud, et

seda on võimalik vaidlustada halduskohtus, ei anna nimetatud haldusakti adressaadile õigust

pöörduda halduskohtusse. Järelevalveorgan ei saa ise luua järelevalve alla kuuluvale organile

halduskohtulikku kaebeõigust, sest vaidluse lahendamiseks on seadusega ette nähtud eriregulatsioon

ja teistsugune menetluskord.

13. Kuna antud asjas näevad Vabariigi Valitsuse seaduse, eluruumide erastamise seaduse ja

eluruumide erastamise korraldamise regulatsioonid ette teistsuguse menetluskorra Tartu maavanema

järelevalvemenetluses tehtud ettepaneku vaidlustamiseks, siis ei kuulu asja lahendamine halduskohtu

pädevuses. Seetõttu tuleb asja menetlus lõpetada (HKMS § 24 lg 1 p 1, § 72 lg 1 p 3). Kuna

kolleegium lõpetab asjas menetluse HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 kohaselt, siis tuleb Tartu

Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus ja Tartu Halduskohtu 11. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-07-

1138 tühistada HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 46 lg 1 p 5 alusel.

II

14. Tartu maavanem ja Tartu Linnavalitsus vaidlevad selle üle, kas korteriomandi seadmise

protsessis, kui korterid olid juba isikutele erastatud, oli õigus ümberarvestuse tegemise aluseks võtta

korteri tegelik üldpind ja nende andmete pinnalt lähtuvalt ühepoolselt muuta andmeid korterite

reaalosa suuruse kohta. Kuigi Riigikohtu halduskolleegium lõpetab asja menetluse halduskohtu

pädevuse puudumise tõttu, peab kolleegium vajalikuks märkida selle õigusvaidluse kohta järgmist.

15. EES § 3 lg 2 sätestab, et korterile või mitteeluruumile vastava elamu muu osa suuruse

kindlaksmääramisel lähtutakse selle korteri või mitteeluruumi üldpinna osakaalust kogu hoone

korterite ja mitteeluruumide üldpinnas ning nimetatud osa määratletakse mõttelise osana. EES § 22

lg 11 sätestab: "Kui õigusaktidest tulenevalt ei ole korterile või mitteeluruumile vastava elamu muu

osa kindlaksmääramisel lähtutud korteri või mitteeluruumi üldpinna osakaalust kogu hoone korterite

ja mitteeluruumide üldpinnas või kui eluruumide erastamisel määratud mõtteliste osade summa

erineb ühest, on kohustatud subjektil kohustus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ühepoolselt

lihtkirjalikult tekkinud viga parandada. Vea parandamisest tingitud mõttelise osa suuruse muutuse

registreerib kohustatud subjekt kohalikus omavalitsuses, kuid mitte enne kahe kuu möödumist

korteriomanike teavitamisest. Mõttelise osa suurus väljendatakse hariliku murruna. Kohalik

omavalitsus esitab mõttelise osa suuruse andmed riiklikule ehitisregistrile."

EES § 3 lg 2 sätestab, millest tuleb lähtuda erastamise objekti kindlaksmääramisel. EES § 22 lg 11

reguleerib seda, kuidas tuleb kohustatud subjektil tegutseda, kui pärast eluruumide erastamist selgub,

et eluruumide erastamise käigus tekkis EES § 22 lg-s 11 nimetatud viga. Kui korterid on erastatud ja

omandiõigus korteritele on tekkinud, siis tuleb lähtuda EES § 22 lg-st 11, mis on erisätteks EES § 3

lg 2 suhtes.

16. EES § 22 lg-st 11 ja EEK p-dest 7¹-74 nähtub, et ümberarvestuse tegemisel tuleb elamus asuvate

eluruumide reaalosadele liita juurde mitteeluruumide reaalosad ja välja arvutada neile vastav

mõtteline osa ehitise muust osast. Kui omand erastatud eluruumile on tekkinud, siis ei tulene

kohustatud subjektile EES § 3 lg-st 2, EES § 22 lg-st 11 ning EEK p-dest 7¹-74 õiguslikku alust

ühepoolselt muuta ümberhindamisaktiga erastatud korterite üldpinda ning vastavalt sellele muuta ka

korteri reaalosa suurust.

Vastavalt EES § 13 lg 2 lausele 2 vastutab kohustatud subjekt ostu-müügitehingu sõlmimiseks

esitatavate andmete õigsuse eest. Kui enne ostu-müügilepingute sõlmimist oli erastamislepingusse

kantud korteri üldpind ja reaalosa suurus ekslik, siis oleks kohustatud subjektil tulnud vastavad

muudatused teha enne lepingute sõlmimist. Pärast korterite erastamist, kui omandiõigus korterile on

tekkinud, on ümberhindamise aktis sisalduvate andmete pinnalt võimalik korteriomandi seadmist

jätkata näiteks koostöös kaasomanikega ja kokkuleppe alusel.

III

17. Kaebaja kannab menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral,

kui HKMS §-s 92 ei sätestata teisiti (HKMS § 92 lg 4). Kuna Tartu maavanem ja kolmandad isikud

menetluskulude väljamõistmist ei taotle ning kuludokumente esitanud ei ole, siis tuleb jätta

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kuna vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu

pädevusse, siis tuleb tasutud kautsjon tagastada (HKMS § 90 lg 2).

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann