3-2-1-124-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-124-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. detsember 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti hagi OÜ HMT Partnerid,

Jaak Kauri ja Andres Gauki vastu 86 179 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-17937

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (registrikood xxxxxxxx),

esindajad vandeadvokaadid Ants Nõmper ja Toomas Vaher

Kostjad OÜ HMT Partnerid (registrikood xxxxxxxx) (registrist

kustutatud 29. augustil 2008), Jaak Kaur (isikukood

xxxxxxxxxxx) ja Andres Gauk (isikukood xxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

17. november 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada nii Harju Maakohtu 14. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-17937 kui ka

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a otsus samas asjas osas, millega lahendati

Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti hagi OÜ HMT Partnerid vastu. Lõpetada Aktsiaseltsi Hansa

Liising Eesti hagis OÜ HMT Partnerid vastu menetlus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-17937 osas,

milles Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti hagi Jaak Kauri ja Andres Gauki vastu jäeti

rahuldamata 35 847 krooni 46 sendi ulatuses, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha

tühistatud osas uus otsus ning mõista Jaak Kaurilt ja Andres Gaukilt solidaarselt Aktsiaseltsi

Hansa Liising Eesti kasuks täiendavalt välja 35 847 krooni 46 senti. Kokku mõista Jaak Kaurilt

ja Andres Gaukilt solidaarselt Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti kasuks välja 76 856 krooni

28 senti.

3. Hageja menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta 75% ulatuses solidaarselt Jaak Kauri ja

Andres Gauki kanda. Jaak Kauri ja Andres Gauki menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta

nende endi kanda.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Vivian Iiskomäkile 17. juulil 2008 Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti eest tasutud

kassatsioonikautsjon 452 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (hageja) esitas 14. juulil 2006 Harju Maakohtule hagi OÜ HMT

Partnerid (kostja I), Jaak Kauri (kostja II) ja Andres Gauki (kostja III) vastu, milles palus kostjatelt

solidaarselt välja mõista 89 568 krooni 80 senti. 2. novembril 2006 vähendas hageja nõuet

3389 krooni 80 sendi võrra ning palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 86 179 krooni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 1. juulil 2002 kasutusrendi lepingu nr 0041339L

(kasutusrendi leping), mille esemeks oli sõiduauto Volkswagen Passat (sõiduk), mille kostja I sai oma

valdusse ja kasutusse. Samuti sõlmis hageja 1. juulil 2002 kasutusrendi lepingust tulenevate

kohustuste täitmise tagamiseks kostjatega II ja III käenduslepingud.

Kostja I ei täitnud kasutusrendi lepingust tulenevaid kohustusi, jättes maksmata tasumisele kuuluvad

maksed. 27. oktoobril 2004 esitas kostja I hagejale taotluse lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks.

Pärast lepingu lõpetamist ja valduse taastamist asus hageja sõidukit võõrandama.

Hageja arvestuse järgi on kostja I lepingust tulenev võlgnevus 276 009 krooni 41 senti, millest

sõiduki võõrandamisega seotud kulud on 10 967 krooni 9 senti, kostja I debitoorne võlgnevus

13 715 krooni 69 senti (käibemaksuga) ja sõiduki jääkmaksumus 251 326 krooni 73 senti

(käibemaksuta). Sõiduki müügist laekus hagejale 189 830 krooni 51 senti (käibemaksuta). Kuna see

summa ei katnud kostja I poolt tasumisele kuulunud summat, palus hageja kostjatelt solidaarselt välja

mõista 86 179 krooni. Hageja on saatnud kostjatele teatised, milles nõudis võlgnevuse tasumist, kuid

seda ei ole tehtud. Hageja tugines nõudes mh kasutusrendi lepingu üldtingimuste (üldtingimused) p-

dele 2.3, 11.1.2 ja 5.19 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg-le 1, § 145 lg-tele 1 ja 2 ning § 367 lg-

tele 1 ja 4.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta selle rahuldamata.

Kostjad leidsid, et kostja I tegi kõik graafikujärgsed maksed korrektselt. Kostjal I tekkisid

makseraskused ja ta tegi 27. oktoobril 2004 ise hagejale taotluse kasutusrendi lepingu lõpetamiseks.

Samal kuupäeval lõpetati kõik selle lepinguga seonduvad kohustused. Kostja I tagastas 1. novembril

2004 tehniliselt korras ja nõuetekohaselt hooldatud sõiduki, mille kohta koostati vara üleandmise-

vastuvõtmise akt. Seega ei ole hageja väidetavad kulutused sõiduki remontimiseks põhjendatud.

Üheski avalikus kasutatud autode müügikuulutusi edastavas väljaandes ei ole sõiduki müügikuulutust

leitud. Sõiduki väärtus oli selle müügihinnast oluliselt kõrgem. Vaatamata kostja I pöördumisele ei

ole hageja selgitanud väidetava võlgnevuse tekkimise aluseid.

3. Harju Maakohus rahuldas 14. septembri 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja 30 042 krooni 42 senti. Menetluskulud jättis maakohus võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega solidaarselt kostjate kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et hageja ja kostja I sõlmisid 1. juulil 2002 kasutusrendi

lepingu tähtajaga kuni 15. juuli 2007, kostja I taotlusel lõpetati leping 27. oktoobril 2004, sõiduk

tagastati hagejale ning hageja on kostja I kohustuste täitmise tagamiseks sõlminud käenduslepingud

kostjatega II ja III.

Üldtingimuste p 5.19 järgi, kui liisinguandja, tuginedes lepingu XI osa punktidele, lõpetab lepingu

ennetähtaegselt ja võõrandab vara, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale vara

võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse

vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Seega

kohustas kasutusrendi leping võlgnevuse hüvitamisel lähtuma liisingueseme faktilisest müügihinnast.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06 asunud seisukohale, et liisinguleping on hinnatav

tarbijakrediidilepinguna. Tüüptingimustes sätestatu, mille järgi liisinguandja hüvitusnõude

kindlakstegemisel ei võtaks liisinguandjale jääva vara väärtust üldse arvesse või teeks seda

ebamõistlikult väikses ulatuses, oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustav ning seega VÕS § 42 lg 1 järgi

tühine. Maakohus tugines ka Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ art-le 3 ja

direktiivi lisa p 1 lit c-le. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 leidnud, et liisingulepingu

ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks seadus, esmajoones VÕS §-d 367 ja 416.

Vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et hagejale 1. novembril 2004 tagastatud sõiduk

oli lisaseadmetega varustatud ja tehniliselt korras, aktis puuduste ja defektide kohta kommentaarid

puudusid. Aktile on kirjutatud !müüki 235 000.-". Ka müügiaktist (mis sisaldab küll ebaõiget teavet

sõiduki ehitusaasta kohta) nähtuvalt on sõiduk antud müüki 8. novembril 2004 hinnaga

235 000 krooni (käibemaksuga). Seega oli sõiduki väärtus selle üleandmise ajal 235 000 krooni.

Samast aktist nähtub, et sõiduki uus rentnik on Tiina Kreevan. Sõiduki jääkmaksumuse ja tagastatud

sõiduki väärtuse vahena tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista 16 326 krooni 73 senti

(251 326 krooni 73 senti - 235 000 krooni).

Kostjad tunnistasid, et võlgnevad hagejale lepingujärgseid makseid 13 715 krooni ja olid nõus need

hagejale hüvitama. Hageja ei ole tõendanud, kuidas on kostjaga I otseselt seotud klient T. Kreevanile

ja hagejale adresseeritud arvel näidatud vara võõrandamise eest makstav tasu 9322 krooni 3 senti.

Hagiavalduse järgi andis kostja I sõiduki valduse hagejale üle 1. novembril 2004, kusjuures

üleandmise-vastuvõtmise aktis ei ole viidatud puudustele, mis seostuksid kindalaeka luugi remondi

või väljavahetamise vajadusega. Sõiduk on müügiakti kohaselt antud müüki 8. novembril 2004, arve

kindalaeka luugi remonttööde kohta on esitatud 17. novembril 2004, seega ajal, mil kostja ei saanud

liisingueseme seisundi eest vastutada. Hageja ei ole ka tõendanud varjatud puuduse olemasolu.

Maakohus leidis, et hageja nõue remonttööde eest 1645 krooni 6 sendi saamiseks on tõendamata ja

tuleb jätta rahuldamata.

Kostjad II ja III vastutavad VÕS § 142 lg 1 ning § 145 lg-te 1 ja 2 järgi kostja I kohustuse rikkumise

eest solidaarselt. Maakohus mõistis eelnevast tulenevalt kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

30 042 krooni 42 senti (13 715 krooni 69 senti + 16 326 krooni 73 senti).

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega

mõista kostjatelt hageja kasuks välja täiendavalt 56 136 krooni 48 senti ja jätta menetluskulud täies

ulatuses kostjate kanda.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 17. juuni 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kokku

41 008 krooni 82 senti. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jättis ringkonnakohus poolte endi

kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsust ei kaevatud edasi osas, milles maakohus tuvastas, et

lepingujärgsete maksete võlgnevuseks on 13 715 krooni. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas,

millega maakohus luges tagastatud sõiduki väärtuseks 235 000 krooni ning jättis rahuldamata hageja

nõude sõiduki võõrandamisega seotud kulude väljamõistmiseks.

Liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale hüvitada VÕS

§ 367 lg 1 järgi krediteerimiseks tehtud kulud, milleks on esmajoones liisingueseme ostuhind ja

ostuhinna finantseerimise kulud. Kuivõrd liisinguese jäi hagejale, säilitas ta nii sõiduki kui ka tasutud

väljaostumaksed. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65 tulenevalt loetakse eseme

väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on keskmine müügihind. Seega ei ole

liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme müügihind, vaid

liisingueseme väärtus. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tagastatud sõiduki väärtuseks tuleb

lugeda 235 000 krooni, mis oli fikseeritud 1. novembri 2004. a vara üleandmise aktis, mitte selle

müügihinda.

Liisinguvõtjat ei saa lugeda tarbijaks VÕS § 34 mõttes ning maakohus on ekslikult viidanud

direktiivile 93/13/EMÜ, mis käsitleb tarbijalepingut. Ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus võib aga

olla tühine ka isiku suhtes, kes tegutseb majandus- ja kutsetegevuses. Üldtingimuste p 5.19, mille

järgi on kahjuks vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe, on tulenevalt VÕS

§ 42 lg-st 1 tühine. Hageja hüvitusnõude arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 367 lg 3 järgi sõiduki

väärtusest selle tagastamise ajal ja selleks väärtuseks oli 235 000 krooni. Riigikohtu seisukoha järgi

tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 tuleb VÕS § 367 lg-t 3 tõlgendada selliselt, et lepingu ülesütlemisel tuleb

käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja

tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu

arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Nimetatud asjaolu ei ole hageja tõendanud. Seega

on ekslik hageja seisukoht, et igal juhul tuli väärtusest maha arvata käibemaks. Ringkonnakohus

nõustus maakohtuga, et sõiduki jääkmaksumuse ja tagastatud sõiduki väärtuse vahe, mis on käsitatav

kahjuna, on 16 326 krooni 73 senti (251 326 kooni 73 senti - 235 000 krooni). Sõiduki

jääkmaksumust 251 326 krooni 73 senti ei ole vaidlustatud ning ringkonnakohus lähtus sellest VÕS

§ 367 lg 2 kontekstis.

Liisinguandja võib VÕS § 367 lg 4 järgi nõuda liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulude

hüvitamist. Maakohus on põhjendamatult jätnud välja mõistmata kulud, mis olid seotud sõiduki

võõrandamisega. Maakohtu otsuse kohaselt on remonditööde tegemine 1645 krooni 6 sendi eest

tõendamata, kuid toimik sisaldab hageja esitatud Aktsiaseltsi Saksa Auto 17. novembri 2004. a arvet

sõidukiga seotud kulude kohta (kindalaeka luugi parandustöö, tehniline ülevaatus). Nimetatud tõendi

on maakohus vastu võtnud. Kui maakohus pidas seda tõendit ebapiisavaks, tõendamaks lisakulu

olemasolu ja selle vajadust, siis oli tal tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 2 järgi õigus

teha hagejale ettepanek esitada täiendavaid tõendeid. Hageja tõendas lepingu ülesütlemisest tekkinud

lisakulu ning see tuleb lugeda mõistlikuks ja põhjendatud kuluks, mis tuleb kostjatel hüvitada. Hageja

esitatud Aktsiaseltsi Saksa Auto 4. novembri 2004. a pakkumine kindalaeka luugi remonditöö

maksumuse kohta tõendab veelgi lisakulu teket ja asjaolu, et selle kandmine hageja poolt on seotud

lepingu ülesütlemisega. Kuigi sõiduki üleandmisel selle remondivajadust ei fikseeritud, ei võta see

hagejalt õigust nõuda mõistlikus ulatuses lisakulude hüvitamist. Võlaõigusseaduse § 367 lg 4 järgi on

lisakuludena käsitatav nii müügiteenuse kui ka tagastusteenuse kulu. Sõiduki tagastamisel ja selle

võõrandamisel ja ka liisimisel võib osutuda vajalikuks kasutada müügiteenust ja kanda kulusid.

Asjaolu, et sõiduki müügiaktile on tehtud märkus !uus rentnik Tiina Kreevan" ei võta hagejalt

õigust nõuda müügiteenuse kulude hüvitamist. Hageja poolt müügiteenuse eest nõutud 9322 krooni

3 senti tuleb lugeda mõistlikuks summaks. Hagist tuleb rahuldada 41 008 krooni 82 sendi suurune

osa, mis koosneb maksete võlgnevusest 13 715 krooni, vara jääkmaksumuse ja tagastatud vara

väärtuse vahest 16 326 krooni 73 senti ning lisakuludest 10 967 krooni 9 senti (kindalaeka remont ja

müügiteenus).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse 45 170 krooni

18 sendi välja mõistmata jätmise osas ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või

teha uus otsus, millega mõista kostjatelt hageja kasuks täiendavalt see summa välja. Kostjate

menetluskulud palus hageja jätta kostjate endi kanda, hageja menetluskulud palus hageja kostjatelt

solidaarselt välja mõista.

Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaõige tagastatud sõiduki jääkmaksumuse ja väärtuse vahe

arvutamise osas. Ringkonnakohus on jõudnud ekslikule järeldusele, et tagastatud sõiduki

jääkmaksumusest 251 326 krooni 73 senti (käibemaksuta) tuleb lahutada sõiduki üleandmise-

vastuvõtmise aktile märgitud 235 000 krooni (käibemaksuga). Tulenevalt TsÜS §-st 65, ei saa pidada

sõiduki väärtuseks aktile märgitud 235 000 krooni, millega sõiduk müüki pandi, vaid hinda, millega

see tegelikult müüdi. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata, et tegelikult ei suutnud hageja

sõidukile turul ostjat leida mitte 235 000 krooni eest, vaid 224 000 krooni eest koos käibemaksuga

(189 830 krooni 51 senti käibemaksuta).

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et auto jääkväärtusest käibemaksuta tuleb maha arvata sõiduki

väärtus tagastamisel, millelt ei ole käibemaksu maha arvatud. Ringkonnakohus, lähtudes Riigikohtu

lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, on jõudnud valele järeldusele, kuna asjaolud on nendes

kohtuasjades erinevad ning seetõttu ei ole Riigikohtu viidatud käibemaksuseaduse (KMS) §-s 41

sätestatud erikorda võimalik praeguses kohtuasjas esinevate asjaolude puhul kasutada. Mitte ükski

tingimus KMS §-s 41 sätestatud erikorra rakendamiseks ei ole täidetud. Tegemist ei olnud mitte

kasutatud, vaid uue kaubaga. Hageja ei soetanud sõidukit edasimüügi tarbeks, vaid rendile

andmiseks. Ei ole täidetud ka tingimus, et sõidukit edasimüümise ajal ei kasutata. Sõiduk oli üle kahe

aasta kostja I kasutuses. Sõiduk ei olnud soetatud ka KMS § 41 lg 1 p-des 1-3 nimetatud isikutelt,

vaid käibemaksukohustuslaselt AS-lt Aasta Auto, kes oli selle hinnale ka nõuetekohaselt käibemaksu

lisanud. Sõiduk soetati hinnaga 393 154 krooni 24 senti, millele lisandus 70 767 krooni 76 senti

käibemaksu.

Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme, kui hakkas omaalgatuslikult analüüsima, kas auto väärtuse

kindlaksmääramisel tuleb arvestada käibemaksu või mitte, ning ei andnud sellega võimalust hagejale

esitada vastuväiteid. Seetõttu on hagejale üllatuslik, et ringkonnakohus asus seisukohale, et pooled

selle üle vaidlesid. Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS § 348 lg-t 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-

d 1 ja 4.

8. Kostjad kassatsioonkaebusele ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Nähtuvalt äriregistri andmetest on kostja I 29. augustil 2008 registrist kustutatud Pärnu Maakohtu

24. juuli 2008. a kohtumääruse (tsiviilasi nr 2-08-11205) ja ajutise pankrotihalduri 29. augusti 2008. a

avalduse alusel.

Lähtuvalt TsMS § 428 lg 1 p-st 5, lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui asjas poolena osalev

juriidiline isik lõpeb ja vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust. Kuna kostja I on registrist

kustutatud, on ta seega TsÜS § 45 lg 2 järgi lõppenud. Õigusjärglust registriandmetest ei nähtu.

Hageja ega ülejäänud kostjad ei ole asja menetluse lõpetamisele kostja I suhtes vastu vaielnud.

Seetõttu tuleb menetlus hageja nõudes kostja I vastu lõpetada. Lähtudes TsMS § 431 lg-st 2, tuleb

seetõttu tühistada ka alama astme kohtute otsused osas, milles hagi kostja I vastu lahendati.

10. Lisaks tuleb kolleegiumi arvates ringkonnakohtu otsus TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu osaliselt tühistada osas, milles hagi

kostjate II ja III vastu jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb

kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse ning rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjatelt II ja

III hageja kasuks täiendavalt välja 35 847 krooni 46 senti. Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse

osaliselt.

11. Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

hageja ja kostja I sõlmisid 1. juulil 2002 sõiduki kasutusrendi lepingu;

hageja ning kostjad II ja III sõlmisid 1. juulil 2002 käenduslepingud, mille alusel vastutavad kostjad

II ja III kasutusrendi lepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise eest;

27. oktoobril 2004 esitas kostja I hagejale taotluse kasutusrendi lepingu ennetähtaegseks

lõpetamiseks, mille alusel leping lõpetati ja sõiduk tagastati hagejale;

sõiduki võõrandamise kulud olid hageja jaoks 10 967 krooni 9 senti, kostja võlgnes hagejale tasumata

maksetena 13 715 krooni (hagis nimetas hageja küll summat 13 715 krooni 69 senti, kuid kohtud ei

ole sente arvestanud ja hageja ei ole seda vaidlustanud);

sõiduki jääkmaksumus oli 251 326 krooni 73 senti (käibemaksuta);

sõiduki tagastamisel koostatud aktis ja müügiaktis on märgitud, et sõiduk anti müüki hinnaga 235 000

krooni (käibemaksuga);

sõiduki müügist laekus hagejale 189 830 krooni 51 senti (käibemaksuta).

12. Vaidlusalune kasutusrendi leping vastab VÕS § 361 järgsetele liisingulepingu tunnustele. Pooled

ei vaidle, et tegemist on tüüptingimustega lepinguga.

13. Praeguse asja eripärana ei öelnud hageja kasutusrendi lepingut kostja I rikkumise tõttu üles, vaid

leping lõpetati kostja I kui liisinguvõtja algatusel ja ilmselt poolte kokkuleppel. Kolleegiumi arvates

saab ka sel juhul lähtuda liisingulepingu lõpetamisel VÕS §-st 367, kui pooled ei lepi lepingu

lõpetamisel kokku teisiti. Praegusel juhul ei ole teistsuguse kokkuleppe olemasolu tuvastatud ega

väidetud.

14. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses üksnes sellele, et ringkonnakohus määras valesti sõiduki

väärtuse. Konkreetselt heidab hageja ringkonnakohtule ette, et see ei lähtunud väärtuse määramisel

sõiduki müügihinnast, ning seda, et ta lisas väärtuse määramisel sellele ebaõigesti käibemaksu.

15. Hageja on arvestanud oma nõude kostja I (ja seega ka kostjate II ja III) vastu sõiduki

jääkmaksumuse ning enne ülesütlemist võlgnetavate liisingumaksete, viivise ja ülesütlemisest

tingitud lisakulude summana. Seejuures on hageja lugenud sõiduki jääkmaksumuseks selle

omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi. Selliselt vastab hageja arvestus põhimõtteliselt VÕS § 367

lg-tele 1, 2 ja 4. Kuna kassatsioonimenetluses ei ole hageja esitatud arvestust summaliselt

vaidlustatud, saab kolleegium lähtuda sellest, et hagejal on kostja I kui liisinguvõtja (ja seega ka

kostjate II ja III kui käendajate) vastu nõue tulenevalt liisingulepingu lõpetamisest VÕS § 367 lg 1

järgsete kulude ja muude võlgnevuste summana 276 008 krooni 82 senti.

16. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3, tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada

tema poolt sõiduki omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud sõiduki väärtusega

hagejale tagastamise ajal (vt ka nt Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07,

p 29). Pooled ei vaidle, et üldtingimuste p 5.19, mille järgi tuleb liisingueseme tagastamise aegse

väärtuse asemel lähtuda selle võõrandamisest saadud summast, ei kehti (vt ka Riigikohtu 29. aprilli

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Kolleegium märgib siiski, et see ei välista kohtul

liisingueseme müümisel kokku lepitud ostuhinna lugemist liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal

ka VÕS § 367 lg 3 järgi, eriti kui see hind on suurem eseme tagastamisel liisinguandja poolt määratud

eseme väärtusest. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus,

milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind).

17. Hageja lähtus nõude esitamisel sellest, et sõiduki VÕS § 367 lg 3 järgne väärtus on selle

võõrandamisest saadud 189 830 krooni 51 senti (käibemaksuta). Kohtud lugesid sõiduki väärtuseks

sõiduki tagastamisel aktis märgitud ja vara müügiaktis sõiduki müügihinnaks loetud 235 000 krooni

(koos käibemaksuga).

18. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kohtud pidanuks sõiduki väärtuse hindamisel lähtuma selle

müügihinnast. Riigikohus on leidnud, et kui liisinguandja on koostanud või lasknud koostada

liisingueseme tagastamise kohta akti, kus eseme väärtus on määratud, peab liisinguandja tõendama, et

liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal väiksem aktis märgitust (vt Riigikohtu 29. aprilli

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 19). Kolleegium jagab seda seisukohta. Kohtud on

tõendeid, mh sõiduki müügiakti hinnanud ega ole tuvastanud, et sõiduki väärtus olnuks väiksem selle

tagastamisel ja müüki andmisel fikseeritud 235 000 kroonist (koos käibemaksuga). Riigikohus ei saa

tulenevalt TsMS § 688 lg-st 5 ise üldjuhul tõendeid uurida ega hinnata. Hageja ei ole

kassatsioonkaebuses tuginenud sellele, et ringkonnakohus oleks tõendeid hinnates rikkunud

menetlusnorme.

19. Eelneva põhjal nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et sõiduki väärtuse määramisel VÕS § 367

lg 3 kontekstis tuleb praeguses asjas lähtuda sõiduki tagastamisel fikseeritud väärtusest. Siiski tuleb

selgeks teha, kas seejuures tuleb arvestada ka käibemaksu.

Riigikohus on märkinud, et käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes

kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada (vt nt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 31). Ringkonnakohus on otsuses viidanud tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 tehtud

Riigikohtu otsuse p-le 33, kus tõepoolest leiti, et VÕS § 367 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et lepingu

ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes

juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud

müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Seejuures jättis

ringkonnakohus tähelepanuta, et Riigikohus käsitles selles otsuses käibemaksu arvestamist üksnes nn

käibemaksu erikorra rakendamise kontekstis (vt viidatud Riigikohtu otsuse p-d 32 ja 33). Kolleegium

täpsustab oma varasemat seisukohta, et see kehtib üksnes eeldusel, kui asjaolude kohaselt on

põhimõtteliselt võimalik erikorda (praegu KMS § 41) rakendada. See on aga võimalik eelkõige siis,

kui liisinguandja on ise omandanud kasutatud liisingueseme käibemaksukohustuslaseks mitteolevalt

isikult (esmajoones füüsiliselt isikult) ega ole tasunud ise käibemaksu või tegi seda erikorra alusel (st

piiratud ulatuses).

20. Kolleegium nõustub hagejaga, et tal ei olnud praegusel juhul alust kohaldada KMS § 41 järgset

käibemaksuga maksustamise erikorda. Asjas ei ole väidetud, et hageja oleks omandanud sõiduki

kasutatuna maksukohustuslaseks mitteolevalt isikult või et ta ei oleks selle omandamisel käibemaksu

tasunud. Seega ei pidanud hageja ka tõendama, et ta arvestas sõiduki edasivõõrandamisel käibemaksu

lisaks turuhinnale.

Lisaks märgib kolleegium, et käibemaksu juurdearvestamine liisingueseme väärtuste määramisel on

hageja suhtes põhjendamatu ka seetõttu, et sõiduki omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumuse),

mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada sõiduki tagastamise aegse väärtusega, arvestas hageja

käibemaksuta. Kolleegiumi arvates peavad need arvestused vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel

alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta.

21. Kolleegium märgib lisaks, et liisingulepingute käibemaksustamise ja ennetähtaegse lõpetamise

puhul on lisaks erikorra rakendamise võimalikkusele oluline, kas leping sõlmiti enne kehtiva

käibemaksuseaduse jõustumist 1. mail 2004 või pärast seda.

Nii enne 1. maid 2004 kehtinud KMS § 3 lg 5 kui ka kehtiva KMS § 2 lg 5 järgi käsitletakse

käibemaksu arvestamise ja maksmise tähenduses nn kapitalirendi tüüpi liisingulepingut (mille n-ö

korralise lõppemise korral läheb liisingueseme omandiõigus üle liisinguvõtjale) liisingueseme

võõrandamisena. Nn kasutusrendi tüüpi liisingulepingut käsitletakse mõlema käibemaksuseaduse

järgi aga teenuse osutamisena (enne 1. maid 2004 kehtinud KMS § 3 lg-s 5 oli see ka selgelt kirjas).

Enne 1. maid 2004 kehtinud KMS § 8 lg 3 järgi loeti liisingulepingute puhul (nii kasutusrendi kui ka

kapitalirendi tüüpi lepingute puhul) käibe tekkimise ajaks maksustamisperioodi, mil lõpeb

ajavahemik, mille kohta arve esitatakse või mille kestel saadud kaupade või teenuste eest on kokku

lepitud tasumine. Lähtuvalt kehtiva KMS § 11 lg-st 4 kehtib sama põhimõte praegu üksnes

kasutusrendi puhul. Kaupade võõrandamisel (st ka nn kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul)

loetakse käive KMS § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tekkinuks juba mh kas kauba ostjale lähetamisel või

kättesaadavaks tegemisel või selle eest osaliselt või täielikult maksmisel. Enne 1. maid 2004 kehtinud

KMS § 14 lg 3 järgi kuulus kauba kapitalirendi korral intress maksustatava väärtuse hulka. Kehtiva

KMS § 12 lg 1 järgi ei arvata kauba võõrandamisel makstavat intressi kauba käibe maksustatava

väärtuse hulka. Kehtiva KMS § 46 lg 7 järgi kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist sõlmitud

kapitalirendilepingu alusel kauba võõrandamisele varasema käibemaksuseaduse sätteid tingimusel, et

kaup on antud kauba lepingujärgse kasutaja valdusse enne kehtiva käibemaksuseaduse jõustumist.

22. Eelnevast (vt otsuse p 21) järeldub, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul arvestatakse ja

makstakse nii varasema kui ka kehtiva käibemaksuseaduse järgi käibemaksu igakuiselt makselt,

mh intressilt. Sama kehtib enne 1. maid 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingute puhul.

Sellest järeldub omakorda, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu (või enne 1. maid 2004 sõlmitud

kapitalirendi tüüpi liisingulepingu) ülesütlemisel tuleb ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse

arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Seda põhjendab esmajoones

asjaolu, et tasumata liisingumaksetelt enam käibemaksu ei maksta.

23. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus ei võinuks käibemaksuküsimust käsitleda.

Juba maakohus lähtus sõiduki väärtuse määramisel väärtusest koos käibemaksuga ja ringkonnakohus

nõustus sellega. Samuti puudutas käibemaksuküsimust apellatsioonkaebuses ka hageja ise (toimiku I

kd, lk 124). Seega ei saanud käibemaksuküsimuse käsitlemine ringkonnakohtu otsuses olla hagejale

üllatuslik.

24. Lähtudes eelnevast, on kolleegiumil TsMS § 691 p 5 alusel võimalik asi lahendada uueks

läbivaatamiseks saatmata. Tuvastatud on hageja nõude rahuldamiseks vajalikud asjaolud. Muu hulgas

ei vaielda, et hageja nõue liisinguvõtja vastu on 276 008 krooni 82 senti (vt otsuse p 15). Kohtud on

tuvastanud, et sõiduki VÕS § 367 lg 3 järgseks väärtuseks oli selle tagastamisel määratud väärtus.

Kuna kolleegium leidis, et puudus alus lisada sellele summale käibemaksu (vt otsuse p-d 19-22), saab

lugeda tuvastatuks, et sõiduki väärtuseks oli 235 000 krooni - käibemaks 18%, st 199 152 krooni

54 senti. Kõrvutades seda summat hageja kasutusrendi lepingust tuleneva nõudega 276 008 krooni

82 senti, on hagejal kostja I vastu lepingu järgi nõue 76 856 krooni 28 senti (276 008 krooni 82 senti -

199 152 krooni 54 senti). Kuna pooled ei vaidle, et kostjad II ja III vastutavad käendajatena kostja I

kasutusrendi lepingust tulenevate kohustuste eest, tuleb hagi kostjate II ja III vastu 76 856 krooni

28 sendi ulatuses rahuldada ja neilt täiendavalt välja mõista 35 847 krooni 46 senti.

25. Kolleegium peab vajalikuks muuta TsMS § 173 lg 2 alusel ka menetluskulude jaotust. Kuna hagi

suuremas osas rahuldatakse, tuleb hageja menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta TsMS § 163 lg 1

ja § 365 lg 3 järgi 75% ulatuses solidaarselt kostjate II ja III kanda. Kostjate II ja III menetluskulud

kõigis kohtuastmetes jäävad nende endi kanda. Kolleegium arvestab seejuures mh sellega, et kostjad

II ja III olid kostja I (kelle suhtes menetlus lõpetatakse) juhatuse liikmed. Hagejal on õigus nõuda

menetluskulude summalist kindlaksmääramist TsMS § 174 lg 1 järgi 30 päeva jooksul pärast

Riigikohtu otsuse jõustumist.

Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et jaotades menetluskulud poolte vahel võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega, tuleb märkida otsuse resolutsioonis ka murd või protsent, mille järgi

hüvitatavad menetluskulud hiljem kindlaks määratakse. Resolutsioon peab olema üheselt arusaadav.

26. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Villu Kõve