3-2-1-125-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-125-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. detsember 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

AS Hansapank hagi Mario Künnapase vastu põhivõla,

intressi, viivise ja leppetrahvi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-28794

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mario Künnapase kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Hansapank (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Piret Blankin

Kostja Mario Künnapas (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ants Laretei

Asja läbivaatamise kuupäev

17. november 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-28794 ning

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Kaie Künnapasele Mario Künnapase kassatsioonkaebuselt 11. augustil 2008. a

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Hansapank (hageja) esitas 6. augustil 2007 Pärnu Maakohtule hagiavalduse Mario Künnapase

(kostja) vastu põhivõla, intressi, viivise ja leppetrahvi saamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 28. detsembril 2004 Ego järelmaksukaardi kasutamise lepingu

(edaspidi leping), mille alusel võimaldas hageja kostjale krediidilimiiti 20 000 krooni intressimääraga

16% aastas. Lepingus leppisid pooled kokku, et kostja tasub hagejale lepingus kokkulepitud

tingimustel ja korras iga kuu intressi kasutatud krediidilimiidi eest ja tagastab kasutatud

krediidilimiidi püsimaksena, kohustudes tagama maksepäevadel tagasimakseteks vajaliku raha

olemasolu oma arvelduskontol.

Kostjale väljastatud järelmaksukaardiga tehti tehinguid 21 851 krooni 48 sendi eest. Kostja ei tasunud

maksepäeval krediidilimiidi intressi ega püsimakset, rikkudes sellega lepingut. Hageja teavitas kostjat

15. märtsil 2007 võlast ja nõudis selle tasumist hiljemalt 29. märtsil 2007. Kostja võlgneb hagejale

2. augusti 2007. a seisuga kokku 24 818 krooni 27 senti, millest põhivõlg on 21 851 krooni 48 senti,

intress 38 krooni 84 senti, viivis 445 krooni 83 senti ja leppetrahv 487 krooni 3 senti.

Kostja rikkus lepingu p-dest 5.1, 5.5 ja 5.7 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 741 lg 1 p-dest 1 ja 3

tulenevat kohustust täita elektroonilise maksevahendi kaitstuna hoidmise eeskirju ja tegi sellega

võimalikuks kaardi kuritarvitamise. Kostjalt varastatud järelmaksukaardi kontoväljavõttest nähtub, et

kaarti kasutanud isik teadis kaardi PIN-koodi. Kaarti kasutati üksnes sularaha väljavõtmisel

pangaautomaadist. Kostja on olnud raskelt hooletu oma kaardi PIN-koodi hoidmisel. Oleks kostja

täitnud PIN-koodi hoidmisel hoolsuskohustust, ei oleks kahju tekkinud. Kostja raske hooletus ja

kahju tekkimine on otseses põhjuslikus seoses.

2. Kostja tunnistas hagi osaliselt, s.o 1952 krooni 17 sendi ulatuses. Ülejäänud osas vaidles kostja

hagile vastu. Kostja palus menetluskulud jagada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Kostja väitel tungiti 21. augustil 2006 Soome Vabariigis tema sõiduautosse ning varastati sealt Ego

järelmaksukaart ja kostja teised pangakaardid ning isikuttõendavad dokumendid. Lepingu p-de 7.1

ja 7.4 kohaselt vastutab kaardi valdaja kaardi varguse puhul omavastutuse piirsumma ulatuses,

milleks on 150 eurot (hageja ülekandekursi järgi 2351 krooni 20 senti). Kostja on hagejale tasunud

398 krooni 93 senti. Kostja on nõus tasuma hagejale viimase 23. juuli 2007 e-kirjas nõutud

1952 krooni 17 senti. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et kostja on rikkunud lepingu p 5.1, 5.5 ja

5.7 ning VÕS § 741 lg-t 1.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 10. jaanuari 2008. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

24 818 krooni 27 senti ja viivise põhinõudelt alates 6. augustist 2007 kuni põhinõude täitmiseni.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt kinnitas kostja lepingu p-s 5.1, et kohustub kaarti ja PIN-koodi hoolikalt

hoidma ning tegema kõik vajaliku nende turvalisuse tagamiseks. Lepingu p 5.2 järgi kohustus kostja

kohe hagejale teatama kaardi või PIN-koodi kaotamisest, vargusest või muul viisil kaardi valdaja

tahte vastaselt tema valdusest väljumisest. Lepingu p-s 5.7 kinnitas kostja, et tutvub panga

lisajuhistega, mille kohaselt tuleb PIN-kood pähe õppida ning PIN-koodi ümbrik hävitada, PIN-koodi

ei tohi kirjutada kaardile ega mujale, kus see võib olla teistele nähtav, PIN-koodi ei tohi öelda

kellelegi, ka mitte pangatöötajale.

Maakohus tuvastas, et kostja ei näidanud üles vajalikku hoolsust järelmaksukaardi ja selle PIN-koodi

hoidmisel. Seega ei kohaldu lepingu p-s 7.4 sätestatud omavastutuse piirsumma. Kostja tegi hagejale

avalduse kaardi varguse kohta alles 22. märtsil 2007, kuigi kaart varastati väidetavalt 22. augustil

2006. Kostja kinnitas kohtuistungil, et unustas rahakoti autosse, millel puudus signalisatsioon.

Sellega rikkus kostja lepingut, sest mõistlik inimene ei unusta rahakotti koos dokumentidega autosse,

millel puudub signalisatsioon. Tõendatud ei ole, et kostja lukustas autouksed. Soome politsei

eeluurimisteatest nähtuvalt tungiti autosse kostja sõnade kohaselt tõenäoliselt muukrauaga, kuid

lukupesas ei olnud nähtavaid jälgi. Eeluurimise informatsioon registreeriti Soome politseis kostja

ütluste põhjal. Isikut, kes kostja PIN-koodi teadis ja raha automaadist välja võttis, ei õnnestunud

Soome politseil tuvastada. Kostja konto väljavõttega on tõendatud, et raha võeti välja

sularahaautomaadist PIN-koodi kasutades.

Kostja ei täitnud VÕS § 741 lg 1 p-s 1 sätestatut, mille kohaselt tuli maksevahendit kasutada selle

väljastamise ja kasutamise tingimuste kohaselt, mh teha kõik vajalik, et hoida maksevahend ja selle

kasutamist võimaldavad abivahendid (isiklik tunnuskood või muu kood) kaitstuna. Kuna tõendatud

on kostja raske hooletus järelmaksukaardi ja PIN-koodi hoidmisel, kohaldub asjas VÕS § 742 lg 2.

Selle sätte kohaselt ei kohaldata sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud summalist piirangut, kui

maksevahendi omaja rikkus tahtlikult või raske hooletuse tõttu VÕS § 741 lg-s 1 sätestatud

kohustust. Lepingulistes võlasuhetes võetakse objektiivsete hoolsusstandardite rikkumist kui

kohustuse rikkumist. Hageja tõendas, et kostja rikkus lepingut järelmaksukaardi ja PIN-koodi

hoidmisel, mistõttu kaart koos PIN-koodiga varastati ja kostja konto tühjendati. Kostja ei ole seda

väidet ümber lükanud.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega temalt mõisteti välja 22 866 krooni 10 senti ning viivis ja menetluskulud. Ülejäänud

osas, s.o 1952 krooni 17 sendi väljamõistmise osas kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud.

5. Hageja ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. juuli 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja kasutuses olnud

järelmaksukaardiga on tema kontolt võetud sularaha PIN-koodi kasutades. Kostja nõustus hagejale

tasuma VÕS § 742 lg 1 alusel 150 euro ulatuses. 150-eurose piirangu kohaldamata jätmiseks pidi

hageja tõendama, et kostja on rikkunud VÕS § 741 lg 1 p-des 1-3 sätestatud kohustusi ning on olnud

seda tehes raskelt hooletu.

Maakohus on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et kostja on rikkunud VÕS § 741 lg 1 p-des 1 ja 3

ning lepingu p-des 5.1 ja 5.4 sätestatud elektroonilise maksevahendi ja PIN-koodi hoidmise

kohustust. Samuti ei ole kostja nõuetekohaselt täitnud VÕS § 741 lg 1 p-s 2 sätestatud teatamise

kohustust, sest teatas hagejale kaardi vargusest mitu kuud hiljem. Kostja lepingurikkumise ja

saabunud tagajärje vahel on põhjuslik seos.

Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et hageja oli järelmaksukaarti ja PIN-koodi

hoides raskelt hooletu. Tavapärast hoolsust järgides ei jäeta krediitkaarti järelevalveta autosse. Pooled

ei vaidle selle üle, et autol ei olnud sisse lülitatud signalisatsiooni, mis oleks vargust takistanud.

Soome politsei andmetel puudusid autouksel muukimisjäljed, mistõttu on alust arvata, et auto uks ei

olnud lukustatud. Kuna raha võeti kostja pangakontolt välja PIN-koodi kasutades, pidi PIN-kood

olema raha välja võtnud isikule teada. Sellest on maakohus õigesti järeldanud, et kostja oli raskelt

hooletu, käitudes viisil, et PIN-koodi oli võimalik teada saada kõrvalistel isikutel. Kostja ei ole

kohtule selgitanud, kus ja mil viisil ta PIN-koodi säilitas. Maakohus on õigesti jätnud tähelepanuta

kostja väite, mille kohaselt võis varas ära arvata PIN-koodi. Arvestades, et PIN-kood on

neljakohaline number, ei ole selle äraarvamine tõenäoline.

Lisaks leidis ringkonnakohus, et kostja ei olnud vargusest teatamisel piisavalt hoolas. Kostjal oli

kohustus teatada hagejale vargusest kohe, kuid ta esitas teate üle kuue kuu hiljem. Kiire teatamine ja

kaardi sulgemine oleksid välistanud võimaluse raha välja võtta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada osaliselt, s.o osas, millega mõisteti kostjalt välja 22 866 krooni 10 senti, viivise ning

menetluskulud. Tühistatud osas palub kostja teha uue otsuse, millega jätta hagi selles osas

rahuldamata.

Kostja leiab, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 741 lg-t 1 ja § 742 lg-t 2 ning jätnud

ebaõigesti kohaldamata VÕS § 742 lg 1. Ühtlasi on ringkonnakohus rikkunud oluliselt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-d 1-4 ning § 442 lg-t 8.

Õige ei ole ringkonnakohtu väide, et kostja teatas hagejale järelmaksukaardi vargusest üle kuue kuu

hiljem. Asjas on tuvastatud, et varguse avastamisel 22. augustil 2008 esitas kostja avalduse Soome

politseile. Kostja teavitas hagejat kaardi vargusest mõni päev pärast vargust, s.o kohe pärast Eestisse

jõudmist, kirjutades pangale seletuse. Hageja ei ole väitnud, et kostja teavitas teda kaardi vargusest

seitse kuud hiljem. Kuna raha võeti kostja kontolt välja enne varguse avastamist, ei saa kostja

vastutuse aluseks olla asjaolu, et kostja teatas hagejale kaardi kadumisest seitse kuud hiljem

(VÕS § 741 lg 1 p 2).

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja jättis järelmaksukaardi autosse, mille signalisatsioon ei

olnud sisse lülitatud. Kuna kostja kasutuses olnud autol puudus signalisatsioon, ei saanud kostja olla

signalisatsiooni sisse lülitamata jättes raskelt hooletu. Muukimisjälgede puudumine ei saa anda alust

järeldada, et autouks ei olnud lukustatud. Tänapäevaseid tehnilisi vahendeid kasutades on võimalik

auto uksi lahti muukida ka nähtavaid jälgi jätmata.

Hageja pidi tõendama kostja vastutuse aluseks olevad asjaolud. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle

kohta, et kostja hoidis järelmaksukaarti koos PIN-koodiga. Sellest tulenevalt on alusetu

ringkonnakohtu etteheide, et kostja ei ole kohtule selgitanud, kus ja mil viisil ta säilitas PIN-koodi.

Järelmaksukaardi unustamine lukustatud autosse ilma PIN-koodita ei ole raske hooletus VÕS § 104

lg 4 tähenduses. Kohustuse rikkumine on süüline üksnes siis, kui isik pidi ette nägema, et kaardi

kaotsimineku tagajärjel on kaardi vahendusel võimalik kolmandal isikul võtta kostja kontolt raha.

Kostja ei ole PIN-koodi kellelegi avaldanud ega hoidnud seda koos kaardiga. Seega kohaldub asjas

VÕS § 741 lg 1.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ühtlasi

palub hageja määrata kindlaks menetluskulude jaotuse ning jätta hageja ja kostja menetluskulud

kostja kanda.

Hageja leiab, et ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 436 lg-t 3, sest asjaolu, et kostja teatas

järelmaksukaardi vargusest hagejale seitse kuud pärast vargust, oli vaidluses esile toodud juba

esimese astme kohtus. Samuti ei rikkunud ringkonnakohus TsMS § 436 lg-d 3 ja 4 ega § 442 lg-t 8,

põhjendades auto järelevalveta jätmist sellega, et autol ei olnud sisse lülitatud signalisatsiooni.

Tähtsust ei ole sellel, mis põhjusel ei olnud signalisatsioon sisse lülitatud. Tähtsust omab kostja

teadmine, et signalisatsioon ei töötanud. Ringkonnakohus ei ole eksinud tõendamiskoormise

jaotamisel. Hageja tõendas, et kostja rikkus VÕS § 741 lg 1 p-des 1!3 sätestatut. Vastupidise

tõendamise kohustus on TsMS § 230 lg 1 järgi kostjal.

Ringkonnakohus on muu hulgas õigesti kohaldanud VÕS § 741 lg 1 p 2, arvestades järelmaksukaardi

vargusest teatamata jätmist kostja hoolsuse hindamise ühe alusena. Ringkonnakohus on õigesti

tuvastanud, et kostja rikkus VÕS § 741 lg-s 1 sätestatud kohustusi raske hooletuse tõttu ning jätnud

kooskõlas VÕS § 742 lg-ga 2 õigesti kohaldamata VÕS § 742 lg-s 1 sätestatud piiratud vastutuse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 kohaselt saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

hageja ja kostja sõlmisid 28. detsembril 2004 Ego järelmaksukaardi kasutamise lepingu,

kostja jättis kaardi 22. augusti 2006 ööseks autosse,

kaart varastati 22. augustil 2006 autost,

kostja pangakontolt võeti 22. augustil 2006 PIN-koodi abil kaarti kasutades välja 21 851 krooni 48

senti.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja oli järelmaksukaarti ja PIN-koodi hoides raskelt hooletu,

mis annab aluse jätta kohaldamata VÕS § 742 lg-s 1 sätestatud vastutuse piirangu. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu seisukohaga, et hageja oli järelmaksukaarti ja PIN-koodi hoides raskelt hooletu.

Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus tuvastanud kõiki asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid

ja see ei võimalda kolleegiumil kontrollida, kas materiaalõiguse norme on õigesti kohaldatud.

Kaevatav ringkonnakohtu otsus on seega olulises osas põhjendamata ja vastuolus TsMS § 654 lg-

ga 4. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, kas kostja oli PIN-koodi hoidmisel raskelt hooletu. Seda

teadmata ei ole võimalik hinnata, kas asjas kohaldub VÕS § 742 lg 2. Samuti on ringkonnakohus

jätnud kontrollimata tüüptingimuse kehtivuse.

12. Maksevahendi abil maksevahendi omaja tahteta tehtud toimingutest tuleneva riisiko kandmist

reguleerib VÕS § 742. Kooskõlas VÕS § 742 lg-ga 1 kannab maksevahendi varguse või

kaotsimineku puhul maksevahendi omaja kuni vargusest või kaotsiminekust maksevahendi väljajale

või viimase teatavaks tehtud kolmandale isikule teatamiseni varguse või kaotsimineku riisikot, kuid

mitte rohkem kui maksevahendi väljajaga kokkulepitud piirsumma ulatuses, kõige rohkem 150 eurole

vastava summa ulatuses. VÕS § 742 lg 2 kohaselt ei kohaldata maksevahendi omaja vastutuse

summalist piirangut juhul, kui maksevahendi omaja rikkus tahtlikult või raske hooletuse tõttu VÕS

§ 741 lg-s 1 sätestatud elektroonilise maksevahendi omaja kohustust või kui tegemist on

maksevahendi omaja pettusega.

VÕS § 741 lg 1 näeb ette elektroonilise maksevahendi omaja kohustused maksevahendi ja selle

kasutamist võimaldava abivahendi kasutamisel ja hoidmisel. Elektroonilise maksevahendi omaja on

VÕS § 741 lg 1 p 1 järgi kohustatud kasutama maksevahendit selle väljastamise ja kasutamise

tingimuste kohaselt, mh tegema kõik vajaliku, et hoida maksevahend ja selle kasutamist võimaldavad

abivahendid (isiklik tunnuskood või muu kood) kaitstuna; p 2 kohaselt peab elektroonilise

maksevahendi omaja teatama viivitamata maksevahendi väljajale või viimase teatavaks tehtud

kolmandale isikule maksevahendi või selle kasutamist võimaldava abivahendi kaotsiminekust või

vargusest; p 3 järgi on elektroonilise maksevahendi omaja kohustatud mitte jäädvustama

maksevahendi kasutamist võimaldavat isiklikku tunnuskoodi või muud koodi kergesti äratuntavas

vormis, mh elektroonilisel maksevahendil või muul esemel, mida ta kannab koos elektroonilise

maksevahendiga.

VÕS § 741 lg-s 1 sätestatud maksevahendi omaja kohustuste rikkumine on käsitatav raske

hooletusena VÕS § 104 lg 4 tähenduses juhul, kui maksevahendi omaja jätab käibes vajaliku hoole

olulisel määral järgimata.

13. Kolleegium leiab, et ainuüksi järelmaksukaardi jätmine autosse ei ole üldjuhul käsitatav raske

hooletusena VÕS § 741 lg 1 p 1 ja VÕS § 104 lg 4 koosmõjus. Maksevahendi autosse jätmisel ei

rikuta tavalist hoolsuse määra nii oluliselt, et selline käitumine oleks rikkujaga sarnasele isikule

mõistlikult vastuvõtmatu. Tegemist võib olla lihtsalt hooletusega. Seejuures ei ole kolleegiumi

arvates tähtsust sellel, kas autol, kuhu maksevahend jäeti, on signalisatsioon või kas see oli sisse

lülitatud.

Maksevahendi jätmine autosse võib olla raskelt hooletu juhul, kui lisanduvad muud asjaolud, näiteks

see, et koos maksevahendiga hoiti ka selle kasutamist võimaldavat PIN-koodi. Seega saab raskeks

hooletuseks pidada nii VÕS § 741 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuste üheaegset esinemist kui ka sama

paragrahvi sama lõike p-des 1 ja 3 sätestatud kohustuste samaaegset rikkumist. Praegusel juhul ei ole

kohtud tuvastanud, et kostja jättis koos maksevahendiga autosse ka PIN-koodi. Samuti võib

maksevahendi jätmine autosse olla käsitatav raske hooletusena juhul, kui auto jäetakse lukustamata

asjaoludel, mille esinemisel rikkujaga sarnane isik autot lukustamata ei jätaks. Ringkonnakohus ei ole

otsuses tuvastanud, kas auto uks oli lukus või mitte. Kohtuotsuses on vaid märgitud, et kuna

autouksel puudusid muukimisjäljed, on alust arvata, et uks ei olnud lukus.

14. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled järelmaksukaardi kasutamise lepingu hageja

tüüptingimustel. Jättes kontrollimata tüüptingimuste kehtivuse, ei taganud ringkonnakohus asja

lahendamiseks vajalike oluliste asjaolude väljaselgitamist, rikkudes sellega TsMS §-des 348 ja 351

sätestatut. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et juhul, kui pooled vaidlevad

tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole

sellele tuginenud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08,

p 13).

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sätestab järelmaksukaardi kasutamise lepingu p 5.5, et kaardi

valdaja peab turvalisuse tagamiseks PIN-koodi meelde jätma, PIN-koodi ümbriku ja selle sisu

hävitama ega tohi PIN-koodi jäädvustada ühelegi andmekandjale. Tingimus, mille kohaselt kaardi

valdaja peab PIN-koodi meelde jätma ning hävitama PIN-koodi ümbriku ja selle sisu, erineb

VÕS § 741 lg-s 1 ettenähtud elektroonilise maksevahendi omaja kohustustest. VÕS § 746 kohaselt on

elektroonilise maksevahendi omaja kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

15. Asjaoludest nähtuvalt ei vaidle pooled selle üle, et kostja pangakontolt võeti PIN-koodi abil

järelmaksukaardiga raha üksnes vahetult pärast kaardi varastamist. Pärast varguse avastamist ei ole

kostja pangakontolt raha võetud. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, et

kostja ei täitnud kohaselt VÕS § 741 lg 1 p-s 2 sätestatud teatamiskohustust. Praegusel juhul ei oleks

hagejale vargusest kiirem teatamine hoidnud ära raha väljavõtmist kostja kontolt. Toodud põhjusel

tuleb jätta tähelepanuta kostja väide, et ta tegi varguse kohta avalduse Soome politseile ning teavitas

hagejat kaardi vargusest mõni päev pärast vargust. Kolleegium märgib siiski, et Soome politsei

teavitamine kaardi vargusest ei tähenda, et kostja oleks täitnud hageja teavitamise kohustuse. VÕS

§ 741 lg 1 p 2 järgi tuleb teatamiskohustus täita maksevahendi väljajale või väljaja poolt omajale sel

eesmärgil teatavaks tehtud kolmandale isikule.

16. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima hageja tüüptingimuste kehtivust ja

tuvastama, kas kostja oli PIN-koodi hoidmisel raskelt hooletu, ning võtma seisukoha, kas kostja

vastutab VÕS § 742 lg 1 või lg 2 alusel. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et

maksevahendi väljaja vastutust piiravate asjaolude tõendamise kohustus lasub hagejal (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 13. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-05, p 15). Seega peab hageja

kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendama, et kostja on kohustusi rikkudes olnud raskelt hooletu.

PIN-koodi hoidmisel maksevahendi omaja raske hooletuse tõendamiseks peaks maksevahendi väljaja

esmalt tõendama, et raha väljavõtmine koodi teadmata oli võimatu. Kui see on nii ja asjaolude järgi

võib eeldada, et PIN-kood saadi koos maksevahendiga, peab maksevahendi omaja omakorda

tõendama, et ta ei olnud koodi hoidmisel raskelt hooletu (jagatud tõendamiskoormis). Vastasel juhul

lasuks maksevahendi väljajal tõendamiskoormis, mida ta ei suudaks üldjuhul täita, ja VÕS § 742 lg 2

kohaldamine oleks praktikas peaaegu täielikult välistatud.

17. Menetluskulud jaotatakse poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve