3-2-1-113-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-113-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. detsember 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Osaühingu RTR AUTONDUS hagi Salva Kindlustuse AS-i

vastu 1 100 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-10827

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Salva Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing RTR AUTONDUS (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann

Kostja Salva Kindlustuse AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Karl Haavasalu

Asja läbivaatamise kuupäev

10. november 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann, kostja esindaja

vandeadvokaat Karl Haavasalu. Istungit protokollis Ragne

Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-10827 muutmata

ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud Salva Kindlustuse AS-i kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing RTR AUTONDUS (hageja) esitas 9. mail 2006 Harju Maakohtule hagiavalduse Salva

Kindlustuse AS-i (kostja) vastu kindlustushüvitise 1 100 000 krooni ja viivise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. juulil 2005 varakindlustuslepingu (edaspidi

kindlustusleping) hagejale kuuluvate ehitiste kindlustamiseks kindlustusperioodiga 4. juulist 2005

kuni 3. juulini 2006. Kindlustuslepingu kohaselt oli kindlustusobjektiks mh Aegviidu puhkekeskuse

hoone kindlustussummaga 2 800 000 krooni, kindlustusriskideks tulekahju, veekahju ja

loodusõnnetus ning kindlustusvõtja omavastutuseks 25 000 krooni.

14. oktoobril 2005 toimunud tulekahju tagajärjel hävis kindlustusobjekt täielikult. Hageja esitas

kostjale avalduse, milles palus hüvitada kahju 2 800 000 krooni ja koristuskulud. 13. jaanuari 2006. a

kahju hüvitamise otsusega teatas kostja hagejale, et tulekahjus hävinud kindlustusobjekti

põlengueelne tegelik turuväärtus oli 1 500 000 kuni 1 700 000 krooni. Kostja hüvitas hagejale

1 671 880 krooni (1 700 000 - 25 000 krooni omavastutus - 3120 krooni tasumata osamakse).

Kostja teatas, et ta ei ole kohustatud hüvitama hagejale rohkem kahju tegelikust suurusest isegi juhul,

kui kindlustussumma on kindlustusväärtusest suurem. Kostja leidis, et kuna hageja ei soovi ehitist

taastada, on hageja tegelikuks kahjuks summa, mille ta oleks saanud, kui ta oleks kinnistu müünud

enne kahjujuhtumi toimumist. Kostja tugines kahju hüvitamise otsuses oma varakindlustuse

üldtingimustele (edaspidi üldtingimused).

Hageja leidis, et üldtingimusi tuleb tüüptingimustena tõlgendada selliselt, nagu teise lepingupoolega

sarnane mõistlik isik neid samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse

tüüptingimusi nende kasutaja kahjuks (võlaõigusseaduse (VÕS) § 39 lg 1). Tüüptingimuse tõlgendus,

mille kohaselt kindlustusandja vabaneks osaliselt täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei soovi

kohe ehitise esialgsel kujul ja kvaliteedis taastamist, tooks kaasa tüüptingimuse tühisuse VÕS § 42

lg-te 1 ja 2 alusel. Kindlustuslepingus ei ole kokku lepitud, et pärast kindlustusjuhtumit on kahju

määramise aluseks kindlustusobjekti harilik väärtus ehk turuväärtus. Hageja kahju on VÕS § 479 lg 3

järgi ehitise ehitamiseks tehtud kulutused, s.o ehitusmaksumus. Kostja ei ole seadnud kahtluse alla

asjaolu, et selleks oli vähemalt 2 800 000 krooni.

Lisaks vähem makstud kindlustushüvitisele palus hageja kostjalt välja mõista viivise 275 krooni

päevas alates 14. jaanuarist 2006 kuni kohtuotsuse täitmiseni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Rahalise hüvitamise korral tuleb lähtuda VÕS §-st 477, mille kohaselt kindlustusandja ei ole

kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem kui kahju tegelik suurus. Üldtingimuste p 37.1 kohaselt

on kahju suuruse määramise aluseks kindlustusobjekti tegelik väärtus vahetult enne

kindlustusjuhtumit. Maksimaalseks hagejal tekkinud kahjuks saab olla kogu kinnisasja väärtus.

Kindlustusobjekti taastamise korral tuleb juhinduda üldtingimuste p-dest 40.1 ja 40.2, mille kohaselt

hüvitab kostja vara kindlustusjuhtumieelset väärtust ületava osa üksnes siis, kui isik kasutab hüvitist

selleks, et taastada samas kohas sama liiki ja sama otstarbega hooneid või taassoetada sama liiki ja

kvaliteediga vara. Kindlustuslepingu eesmärgiks on hüvitada kahju kindlustuslepingu kohaselt. Kui

hageja sooviks kindlustusobjekti taastada, oleks hüvitise piiriks kindlustuslepingus sätestatud

kindlustussumma 2 800 000 krooni. Taastamise kulu võib olla suurem kindlustusobjekti väärtusest.

Seega ei riku üldtingimuste regulatsioon teise lepingupoole õigusi, kuna regulatsiooni eesmärk on

kahjujuhtumieelse olukorra taastamine.

3. Harju Maakohus rahuldas 23. veebruari 2007. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kindlustushüvitise 1 100 000 krooni ja viivise 71 115 krooni. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad olid sõlminud hagejale kuuluva ehitise

kindlustuslepingu kindlustusperioodiga 4. juuli 2005 kuni 3. juuli 2006 ja kindlustussummaga

2 800 000 krooni. 14. oktoobril 2005 toimunud tulekahju tagajärjel hävis kindlustatud ehitis

täielikult. Kostja maksis hagejale kindlustushüvitisena 1 671 880 krooni. Pooltevahelise

kindlustuslepingu kohaselt on lepingu suhtes kohaldatavad Salva Kindlustuse AS-i varakindlustuse

üldtingimused.

Maakohus leidis, et kostja seisukoht, mille kohaselt tuleb kindlustusjuhtumist tingitud kahju

väljaselgitamisel lähtuda ehitise põlengueelsest turuväärtusest, ei vasta VÕS § 476 lg-le 1 ja § 479 lg-

le 3. Kostja tugines kahju hüvitamise otsuses üldtingimuste p-le 37.1, mille kohaselt määratakse

kindlustushüvitis lähtuvalt kindlustusjuhtumijärgsest kahjust, kindlustusjuhtumijärgse kahju

määramisel on aluseks kindlustusobjekti tegelik väärtus vahetult enne kindlustusjuhtumit, arvestades

kulumit. Samuti tugines kostja üldtingimuste p-le 39.1, mille kohaselt kindlustusandjal on õigus

valida kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise viis. Põhjendatud on hageja seisukoht,

et lepingus ei lepitud kokku, et kindlustusjuhtumijärgse kahju määramise aluseks on kindlustusobjekti

turuväärtus. Üldtingimuste p-de 15.1 ja 5.2.1 ning VÕS § 479 lg 3 kohaselt on kindlustatud vara

väärtus tavaline kohalik ehitusväärtus.

Kostja on kinnitanud, et kindlustatud objekti taastamise kulu on võrdne poliisil märgitud

kindlustussummaga, seega vähemalt 2 800 000 krooni. Üldtingimuste p 16.2 kohaselt peab

kindlustussumma võrduma kindlustusväärtusega. Üldtingimuste p 15.1 järgi on kindlustusväärtus

kindlustusobjekti maksumus, mis määratakse kindlaks kindlustuslepingu sõlmimise momendil.

Lepingu sõlmimisel eeldatakse, et vara tegelik väärtus kogu kindlustusperioodil, seega ka vahetult

enne kindlustusjuhtumit, on võrdne kindlustuslepingus märgitud kindlustusväärtusega.

VÕS § 479 lg 3 kohaselt loetakse ehitise kindlustusväärtuseks selle tavalist kohalikku ehitusväärtust,

millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik

summa. Ehitise kindlustamisel ei ole võimalik arvestada ehitise kui kinnisasja olulise osa või kinnistu

turuväärtust. Võimalik on üksnes ehitise taastamine ning kahjuks saavad olla üksnes kinnisasja

parandamise mõistlikud kulud (VÕS § 132 lg 3). Pooled ei vaidle selle üle, et kindlustatud ehitis on

hävinud. VÕS § 132 lg 1 kohaselt tuleb asja hävinemisest või kaotsiminekust tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks

tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seega ei oma tähtsust ehitise hävimiseelne turuväärtus.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et maakohus kohaldas valesti VÕS § 476 lg 1

esimest lauset, jättes välja selgitamata, kui suur on hagejale tulekahju tagajärjel tekkinud kahju, ning

VÕS § 477, jättes analüüsimata, miks peab kostja hüvitama hagejale hoone taastamisväärtuse, kui

hageja ei soovi seda taastada. Maakohus jättis käsitlemata üldtingimuste p 40.1, põhjendamata

seejuures, miks see säte ei kohaldu. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 100 ning § 101 lg 1 p 6

ning mõistis põhjendamatult kostjalt hageja kasuks välja viivise. Maakohus rikkus oluliselt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1.

5. Hageja ei nõustunud apellatsioonkaebusega ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. aprilli 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Kooskõlas

TsMS § 654 lg-ga 6 ei korranud ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis

esimese astme ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et kindlustusväärtus ei saa olla erinev olenevalt sellest, mida soovib saadud

kindlustushüvitisega teha kindlustusvõtja. VÕS § 479 lg 1 järgi on kindlustusväärtus kindlustushuvi

väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal ja sama paragrahvi 3. lõike järgi on ehitise

kindlustusväärtuseks selle tavaline ehitusväärtus, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige

selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa. Seega on ehitise kindlustamise puhul

kindlustusväärtus selle ehitusväärtus. Seadusest ei tulene, et ehitise puhul saaks kindlustusväärtuseks

olla kinnistu väärtus. Kuna ehitis on kinnisasja oluline osa, ei ole võimalik määrata ehitise väärtust

kinnistust eraldi. Kinnisasjal paikneva ehitise puhul on võimalik määrata ainult selle ehitusväärtust.

Hageja kahju suurus ei ole samastatav kinnistu väärtusega, sest kinnistu säilis. Hageja kahju

suuruseks on hävinud ehitise kohalik ehitusväärtus, kuna just selle võrra kandis hageja kahju.

Üldtingimuste p 40.1 on tüüptingimus. Tingimus asub alajaotuses "Hüvitamine" ja kostja on seda

tõlgendanud viisil, et ehituse taastamata jätmisel võib kindlustusandja osaliselt vabaneda rahalise

hüvitamise kohustusest. Tegemist ei ole kindlustusandja hüvitamiskohustusest osaliselt või täielikult

vabanemise alustega, mis on fikseeritud üldtingimuste p-des 41 ja 42. Samas on kostja kui

kindlustusandja sõnastanud punkti 40.1 viisil, mis võimaldab tal vabaneda osaliselt hüvitamise

kohustusest olenevalt sellest, kas kindlustusvõtja taastab hoone või mitte. VÕS § 39 lg 1 sätestab, et

tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korra tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks.

Tüüptingimust tuleb tõlgendada selliselt, et kindlustusjuhtumieelse väärtusena on käsitatav ehitise

ehitusväärtus enne tulekahju, millest on maha arvatud kulum, ja juhul, kui isik soovib ehitist taastada,

tuleb hüvitada ka kulumi osa. Selline tõlgendus on kooskõlas kindlustuslepingu eesmärgiga, milleks

on kindlustusvõtjale kahju korvamine. Üldtingimuste p 40.1 ei anna alust väljamakstava

kindlustushüvitise vähendamiseks, sidudes väljamakstava summa kinnistu väärtusega. Kuna hävinud

ehitis oli uus, siis kulumit ei arvestatud ja hüvitise suurus ei olenenud sellest, kas ehitis taastatakse

või mitte. Kuna kostja on viivitanud hüvitise väljamaksmisega, on maakohtu otsus õige ka viivise

väljamõistmise osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus, asudes seisukohale, et hageja kahjuks on tulekahjus

hävinud ehitise ehitusväärtus, kohaldanud valesti VÕS § 479 lg-d 1 ja 3 ning § 128. Hagejale

tekkinud kahjuks on kinnistu väärtuse vähenemine hävinud ehitise võrra. Kuna hageja ei soovi ehitist

taastada ning ei pea seetõttu ehituskulusid kandma, ei ole kostja kohustatud hüvitama selle

taastamisväärtust. Ehitise taastamise maksumus ei ole hageja kahjuks. Kostja õigus maksta

kindlustushüvitist vähem, kuna hageja ei soovi hävinud ehitist taastada, tuleneb kostja üldtingimuste

p-dest 37.1 ja 40.1. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 476 lg 1 esimest lauset, jättes välja

selgitamata hagejale tulekahju tagajärjel tekkinud kahju suuruse. Samuti kohaldas ringkonnakohus

valesti VÕS § 477, jättes analüüsimata, miks peaks kostja hüvitama hagejale ehitise

taastamisväärtuse, kui hageja ei soovi seda taastada. Ringkonnakohus jättis arvestamata sellest sättest

tuleneva hageja rikastumiskeelu-põhimõttega. Lisaks rikkus ringkonnakohus oluliselt TsMS § 436 lg-

s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, sest ta ei võtnud seisukohta poolte

kõigi väidete kohta.

8. Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuse väited

ei anna alust otsuse tühistamiseks.

Hageja arvates on ehitusväärtus kindlustusväärtus. Pooled ei vaidle selle üle, et samaväärse ehitise

ehitamine maksaks vähemalt 2 800 000 krooni. Kostja on kohustatud maksma hagejale hüvitist

suuruses, mis vastab taastamise või taassoetamise mõistlikele kulutustele. Hagejal ei ole kohustust

asja taastada või taassoetada. Hagejal ei olnudki võimalik sama liiki ja sama otstarbega ehitist

ligilähedase hinnaga ehitada, sest ehitustööde hinnad on lühikese ajaga oluliselt tõusnud. Kindlustuse

tähenduses on asjaks mitte kinnistu, vaid sellel asuv ehitis. Maad ei ole võimalik üldtingimuste

kohaselt kindlustada. Asjas ei kohaldu üldtingimuste p 40.1, sest pooled ei vaidle selle üle, et

tulekahjus hävis vastvalminud ehitis, mille kulum oli 0%. Seega ei ole võimalik taastamisväärtusest

midagi maha arvata. Kostja ei ole põhjendanud, miks tuleks kindlustusväärtust määrata erinevalt

seaduses ja üldtingimustes sätestatust.

9. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 1 alusel tuleb jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

11. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

pooled sõlmisid 1. juulil 2005 varakindlustuse lepingu hagejale kuuluva puhkebaasihoone ja

saunahoone kindlustamiseks. Lepingu järgi oli kindlustusobjekti, s.o puhkebaasihoone

kindlustussumma 2 800 000 krooni, kindlustusriskideks tulekahju, veekahju ja loodusõnnetus ning

kindlustusvõtja omavastutus 25 000 krooni;

kindlustuslepingule kohalduvad alates 1. veebruarist 2000 kehtivad kostja varakindlustuse

üldtingimused;

14. oktoobril 2005 toimunud tulekahjus, mis on kindlustusjuhtumiks kindlustuslepingu tähenduses,

hävis vastvalminud puhkebaasihoone täielikult;

hageja teatas kostjale, et ta ei taasta tulekahjus hävinud ehitist ning palus välja maksta 2 800 000

krooni kindlustushüvitist ja hüvitada koristuskulud;

kostja esitatud asjatundja arvamuse kohaselt oli hagejale kuuluva kinnistu turuväärtus vahetult enne

kindlustusjuhtumi toimumist 1 500 000-1 700 000 krooni;

kostja maksis hagejale hüvitist 1 671 880 krooni, s.o kinnistu turuväärtus vahetult enne

kindlustusjuhtumi toimumist 1 700 000 krooni - omavastutus 25 000 krooni - tasumata osamakse

3120 krooni.

12. Pooled vaidlevad kindlustushüvitise suuruse üle. Hageja arvates on tema kahjuks tulekahjus

hävinud ehitise taastamise võimalikud kulud, mis on vähemalt 2 800 000 krooni. Seetõttu peab kostja

hüvitama talle ehitise taastamisväärtuse. Kostja leiab, et kuna ehitise taastamisväärtus on suurem

kindlustusjuhtumieelsest kinnistu turuhinnast (ta on selle hagejale hüvitanud) ning hageja ei soovi

ehitist taastada, on hagejal tekkinud kahjuks kinnistu väärtuse vähenemine hävinud ehitise võrra,

mitte ehitise taastamise kulud. Seetõttu ei ole kostja enda arvates kohustatud hüvitama ehitise

taastamisväärtust.

13. Kolleegium leiab, et alama astme kohtud on hagejal tekkinud kahju kindlakstegemisel

materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud. Õige on kohtute seisukoht, et hageja kahju suuruseks on

kindlustusobjekti ehitusväärtus. Samuti on kohtud õigesti leidnud, et kostja vastutust ei mõjuta

asjaolu, et hageja ei soovi hävinud ehitist taastada.

Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja

põhjendatuse nõuet ega TsMS § 654 lg-s 5 ettenähtud kohustust võtta seisukoht poolte kõigi väidete

kohta.

14. Kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja VÕS § 426 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitama

kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on

kindlustusandja maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). Kooskõlas VÕS § 476 lg-

ga 1 peab kindlustusandja lepingu kohaselt hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu

tekkinud kahju, sh kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena tekkinud kahju.

Kolleegium on 18. jaanuaril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-155-05 tehtud otsuse p-s 19 märkinud, et

TsÜS § 54 mõttes kinnisasja oluliseks osaks oleva ehitise hävimise korral ei ole kahjuks ehitise

taassoetamise maksumus või turuväärtus, sest samale kinnisasjale ei ole võimalik ehitist asemele

osta. Võimalik on üksnes ehitise taastamine ning kahjuks saavad seega olla vaid kinnisasja

parandamise mõistlikud kulud (VÕS § 132 lg 3).

Ka praegusel juhul oli kindlustusobjektiks ehitis, mis on TsÜS § 54 lg 1 kohaselt kinnisasja oluline

osa. Ehitis hävis tulekahjus. Seega on kahjustatud kinnisasja. Kui asja on kahjustatud, hõlmab

kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 järgi eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku

väärtuse vähenemise. Hageja soovib lähtuvalt kindlustuslepingust kindlustusobjekti taastamise

vajalike kulutuste hüvitamist ega soovi hüvitist kinnisasja väärtuse vähenemise eest.

15. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt peab kindlustussumma kostja üldtingimuste p 16.1 järgi

võrduma kindlustusväärtusega. Üldtingimuste p 15.1 järgi on kindlustusväärtus kindlustusobjekti

maksumus, mis määratakse kindlaks kindlustuslepingu sõlmimise momendil. Lepingu sõlmimisel

eeldatakse, et vara tegelik väärtus kogu kindlustusperioodil on võrdne kindlustuslepingus märgitud

kindlustusväärtusega.

Ehitise kindlustusväärtuse mõiste sätestab VÕS § 479 lg 3. Selleks on tavaline kohalik ehitusväärtus,

millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik

summa.

Kostja tugineb üldtingimuste p-le 40.1, mille kohaselt kindlustusandja hüvitab taastamis- või

taassoetamisväärtuse alusel kindlustatud vara kindlustusjuhtumieelset väärtust ületava osa üksnes

siis, kui kindlustatu või soodustatud isik kasutab hüvitist selleks, et taastada samas kohas sama liiki ja

sama otstarbega hoone või taassoetada sama liiki ja kvaliteediga vara. Kuna hageja ei soovi ehitist

taastada, ei pea kostja enda väitel hagejale hüvitama ehitise taastamisväärtusega võrdset summat.

Ringkonnakohus leidis, et tüüptingimust tuleb tõlgendada selliselt, et kindlustusjuhtumieelse

väärtusena tuleb käsitada ehitise ehitusväärtust enne tulekahju, millest on maha arvatud kulum, ja

juhul kui isik soovib ehitist taastada, tuleb hüvitada ka kulumi osa. Kuna hävinud ehitis oli uus, siis

kulumit ei arvestatud ja hüvitise suurus ei olenenud sellest, kas ehitis taastatakse või mitte. Kostja on

maakohtus kinnitanud, et kindlustatud objekti taastamise kulu on võrdne poliisil märgitud

kindlustussummaga.

Kolleegium leiab, et kahju hüvitamise põhimõtetest (nt VÕS §-st 127) ega VÕS §-st 132 ei tulene, et

kahjustatud isik peab kindlustushüvitise saamiseks kindlustusobjekti, s.o ehitise taastama.

Kindlustusjuhtumi tõttu kindlustusvõtjale tekkinud kahju tuleb hüvitada (VÕS § 476 lg 1). Üldjuhul

ei saa kahjuhüvitise suurus sõltuda sellest, kuidas kindlusvõtja hüvitist kasutab.

16. VÕS § 480 lg 1 kohaselt võivad kindlustuslepingu pooled kokkuleppel määrata eelnevalt

kindlustusväärtuse kindla summana (kokkuleppeline kindlustusväärtus). Kolleegium leiab, et

tingimuses, millega seotakse kindlustushüvitise väljamaksmine kindlustatud asja taastamisega,

peavad pooled selgelt kokku leppima. Ehitise kindlustamise korral võimaldab VÕS § 480 lg 4 pooltel

kokku leppida, et kindlustatud ehitise kindlustusväärtus on selle taastamise maksumus. Kostja on

seisukohal, et ta ei ole hagejaga kokku leppinud kokkuleppelise kindlustusväärtuse kohaldamises.

Seega ei tule asjas kohaldada VÕS § 480.

17. Asjaoludest nähtuvalt leiab kostja, et tema õigus maksta väiksemat kindlustushüvitist tuleneb ka

üldtingimuste p-st 37.1. Maakohtu otsuse kohaselt määratakse kostja üldtingimuste p 37.1 järgi

kindlustushüvitis lähtuvalt kindlustusjuhtumijärgsest kahjust. Kindlustusjuhtumijärgse kahju

määramisel on aluseks kindlustusobjekti tegelik väärtus vahetult enne kindlustusjuhtumit, arvestades

kulumit. Pooled ei vaidle selle üle, et kindlustusobjektiks oli ehitis, mille kulum oli 0%, ning

kindlustusväärtuseks oli ehitise taastamisväärtus. Seega ei piira üldtingimuste p 37.1 kostja vastutust.

18. Kostja vastutust ei piira ka VÕS §-s 477 sätestatu, mille kohaselt ei ole kindlustusandja

kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma

on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Nagu eespool märgitud (otsuse

p 14), on hagejal tekkinud kahjuks VÕS § 132 lg-s 3 sätestatud kinnisasja parandamise ehk ehitise

taastamise mõistlikud kulud sõltumata sellest, kas ehitis taastatakse. Kostja ei ole väitnud, et hageja

kindlustusjuhtumi tõttu kaotatud ehitise ehitusväärtus oleks ületanud VÕS § 132 lg 3 esimeses lauses

ettenähtud määra.

19. Alama astme kohtud jätsid menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ning hagi rahuldamise tõttu jäävad viidatud sätte alusel

kostja kanda ka kassatsioonimenetluses kantud kulud.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa