3-2-1-105-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-105-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. detsember 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kindlustusaktsiaseltsi Polaris Vara (pankrotis) hagi Juhan

Aare vastu 1 038 761 krooni 42 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 12. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-

13617

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Juhan Aare kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja kindlustusaktsiaselts Polaris Vara (pankrotis) (registrikood

xxxxxxxx), esindajad pankrotihaldur Sirje Tael ja vandeadvokaat

Küllike Namm

Kostja Juhan Aare (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Asko Pohla

Kolmas isik Karmen Puiga (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm

Asja läbivaatamise kuupäev

3. november 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja ja kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat Küllike Namm

ning kostja esindaja vandeadvokaat Asko Pohla. Istungit

protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-05-13617 tehtud Viru Ringkonnakohtu 12. mai 2008. a otsus ning

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi 12. juunil 2008. a Juhan Aare eest

tasutud kassatsioonikautsjon 7987 (seitse tuhat üheksasada kaheksakümmend seitse) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kindlustusaktsiaselts Polaris Vara (pankrotis) (hageja) esitas 30. juunil 2005 Lääne-Viru

Maakohtule hagi Juhan Aare (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista 1 038 761 krooni 42 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14. oktoobril 1998 laenulepingu (edaspidi laenuleping),

millega hageja laenas kostjale 798 700 krooni. Laenu tagatiseks seati kostjale kuuluvale Tallinnas

Liivalaia 3!18 asuvale korterile (edaspidi korter) kui vallasasjale pant. 7. aprillil 1999 loovutas

hageja laenusumma tagasisaamise nõudeõiguse kostja vastu AS-le Sartaste Haldus, 15. aprillil 1999

loovutas viimane nõudeõiguse omakorda AS-le Toplant Grupp. Tallinna Linnakohtu 22. septembri

2003. a määruse kohaselt tunnustasid AS Sartaste Haldus (pankrotis) ja AS Toplant Grupp (pankrotis)

nõuete loovutamise lepingute tühisust, mis tähendab, et kostja peab laenu tagastama hagejale.

Vastuseks hageja poolt 12. novembril 2004 saadetud võlakohustuse täitmise teatele edastas kostja

hageja pankrotihaldurile dokumendid, mille kohaselt kinnitas AS Toplant Grupp volitatud esindaja

Karmen Puiga 1. augustil 2000 kirjalikult, et AS-l Toplant Grupp ei ole kostja vastu laenulepingust

tulenevaid pretensioone, ja taotles Tallinna Hooneregistrilt kostja korteri võõrandmise keelumärke

kustutamist. Vastuseks AS Toplant Grupp (pankrotis) ja hageja pankrotihaldurite pöördumisele teatas

K. Puiga, et kostja ei ole laenu tasunud ning et laenu katteks pidi ta andma AS-le Toplant Grupp

korteri omandiõiguse. 4. oktoobril 2000 sõlmisid kostja ja AS Toplant Grupp korteri müügi kohta

eellepingu (edaspidi eelleping), milles kostja tunnistas, et võlgneb AS-le Toplant Grupp

laenulepingust tulenevalt 9. oktoobri 2000. a seisuga 1 038 761 krooni 42 senti ning et võlgnevus

loetakse täidetuks korteri omandiõiguse üleandmisega. Kostja ei andnud korterit AS-le Toplant Grupp

üle. Seega on täitmata laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus. Eelleping kinnitab

1 038 761 krooni 42 sendi suurust võlga. Selle lepingu sõlmimise mõtet - võlgnevuse tasumist

korteriga - kinnitavad ka AS Toplant Grupp volitatud esindaja K. Puiga seletused. Ebaõige on kostja

väide, et ta tasus laenu sularahas ning et AS Toplant Grupp andis 1. augustil 2000. a kirja laenu

tagastamise kohta. Kuna hageja nõue kostja vastu tekkis enne 1. juulit 2002, tuleb kohaldada ENSV

tsiviilkoodeksit (TsK). Hageja viitas TsK §-dele 73 ja 174.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja väitis, et ta on täitnud kõik laenulepingust tulenevad kohustused, makstes võla sularahas

hageja volitatud isikule Sirje Somelarile. Kohustuste täitmist tõendavad AS Toplant Grupp volitatud

esindaja K. Puiga 1. augusti 2000. a avaldus Tallinna Hooneregistrile koos kinnitusega, et kostja on

oma kohustused täitnud ning et AS-l Toplant Grupp ei ole kostja vastu laenulepingust tulenevaid

nõudeid ega pretensioone. K. Puiga 12. detsembri 2004. a seletus eellepingu kohta ei vasta

tegelikkusele. Eelleping vormistati juhuks, kui kostja pole hiljemalt 4. oktoobriks 2000 täitnud oma

kohustust. Kuna kostja täitis oma kohustused enne 4. oktoobrit 2000, langes ära vajadus rakendada

eellepingus nimetatud kokkulepet. Eelleping on tühine seaduses sätestatud notariaalse vorminõude

rikkumise tõttu ning sellel pole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kostja kohustuste täitmist tõendab

kaudselt asjaolu, et pärast 1. augusti 2000. a avalduse ja kinnituse vormistamist ei ole AS Toplant

Grupp pöördunud kostja poole mingite pretensioonidega. Kostja müüs korteri 2002. aasta juunis.

Hageja on kaotanud hea usu põhimõttest tulenevalt õiguse kostja vastu nõude esitamiseks. AS

Toplant Grupp on koostanud korduvalt kinnitusi selle kohta, et kostja on tema vastu kohustused

täitnud. Ta ei ole pika aja jooksul esitanud nõudeid kostja vastu, kuigi tal on olnud selleks piisavalt

võimalusi. Seega ei olnud kostjal mingisugust alust arvata, et AS Toplant Grupp või mõni kolmas isik

võiks esitada tema vastu laenulepingust tulenevaid nõudeid.

3. Lääne-Viru Maakohus kaasas 10. novembri 2005. a määrusega protsessi kolmanda isikuna kostja

poolel K. Puiga (kolmas isik).

4. Viru Maakohus rahuldas 5. jaanuari 2007. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 798 700 krooni. Lisaks mõistis maakohus kostjalt välja riigituludesse riigilõivu katteks

38 000 krooni. Maakohus otsustas, et Lääne-Viru Maakohtu 1. juuli 2005. a määruse alusel tehtud

hagi tagamine, millega seati riiklikus ehitisregistris vara käsutamise keelumärge kostjale kuuluvatele

Lääne-Virumaal Vihula vallas Pedassaare külas asuvatele ehitistele, tühistatakse kohtuotsuse

täitmisel.

Maakohus tuvastas, et 2. oktoobri 1998. a ostu-müügilepingu alusel müüs OÜ Barclay Kinnisvara

kostjale korteri müügihinnaga 798 700 krooni, mille ostja kohustus tasuma ERA Pangas kahe

pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Hageja rahastas kostja korteri ostu OÜ-lt Barclay

Kinnisvara. Kuivõrd kostja ei ole oma kohustust nõuetekohaselt täitnud, vastutab ta TsK § 222 lg 1

järgi kreeditorile tekitatud kahju eest. Pooled ei esitanud maakohtule laenulepingut, kuid nad ei vaidle

selle olemasolu üle. Kostja on ise kinnitanud, et laenuleping oli olemas, et see oli sõlmitud ERA

Pangaga ning et laenuleping peaks tal alles olema. Kostja ei ole vaidlustanud TsK § 276 lg 1 kohaselt

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest vabanemiseks laenulepingut selle rahatuse tõttu, kuigi

väitis, et ta pole raha üldse saanud, vaid et ta sai korteri omandiõiguse. Järelikult ei saa ta ka väita, et

laenulepingut ei ole sõlmitud TsK § 272 lg 1 tähenduses. Kostja selgitas, et tal oli üks laenuleping,

mille ta sõlmis mõni päev enne ERA Panga moratooriumi algust. Kuna ERA Panga varasid liigutati

siia-sinna, siis soovis ta lahendada sellele lepingule tuginedes oma probleemid. Sellepärast on igale

poole dokumentidesse märgitud just selle lepingu kuupäev 14. oktoober 1998. Ka pandilepingu p 1.1

viitab 14. oktoobri laenulepingule. Laenuleping oli olemas, leping oli kirjalik ja sellest tekkisid

pooltele õigused ja kohustused. Olenemata pooltevahelise võlasuhte õiguslikust kvalifikatsioonist, oli

ja on kostja kohustatud täitma laenulepingut ja tasuma saadu väärtuse rahas hagejale, kuna korterit

enam hagejale üle anda pole võimalik.

TsK § 273 sätestas laenulepingu kohustusliku kirjaliku vormi. Laenulepingu täitmise tõendamise osas

sätestas TsK § 276 lg 2 piirangud, et neil juhtudel, kui laenuleping pidi olema sõlmitud kirjalikus

vormis, ei olnud selle vaidlustamine lubatud tunnistajate ütlustega. Sellest sättest tulenevalt ei saa

kostja tõendada laenusumma tagastamist tunnistaja ütlustega. Järelikult on asjakohatud kostja

esindajate viited sellele, et kui kohtumenetluse ajaks surnud S. Somelar oleks elus, siis saanuks ta

tunnistajana tõendada, et kostja andis talle raha üle. Seetõttu ei ole oluline hinnata ka kostja

päevaraamatu väljavõtet. S. Somelari nime esitamine tuleneb kostja esindajate soovist eksitada kohut.

Põhjendatud ei ole kostja viited TsMS §-le 229.

TsK § 233 lg 1 sätestas, et nõuetekohaselt teostatud täitmine lõpetab kohustise. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt oli kreeditor, võttes vastu täitmise, kohustatud võlgniku nõudmisel talle andma allkirja

täieliku või osalise täitmise vastuvõtu kohta. Seega ei olnud võlgnikul küll kohustust võlausaldajalt

kohustise täitmise kohta nõuda allkirja, kuid tal oli TsK § 233 lg 3 järgi õigus nõuda kohustise

täitmise vastu võlausaldajalt allkirja täitmise vastuvõtmise kohta. Et tõendada laenulepingu kohast

täitmist, tulnuks kostjal nõuda raha saajalt dokumenti, mis kinnitaks, et selline rahasumma on tasutud.

Sellist dokumenti kohtule esitatud ei ole. Kostja ei ole täitnud oma kohustust vabatahtlikult. Kohtule

ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et laenuleping oleks kostjaga lõpetatud või et laen oleks

tagasi makstud sularahas. Kolmas isik kinnitab samuti, et kostja ei ole raha tagasi maksnud.

Laenusummaks on 798 700 krooni ja kostja pole seda summat kordagi vaidlustanud. Kuna

laenulepingut, millest nähtuks intresside tasumise kokkulepe, ei esitatud, rahuldas maakohus hagi

osaliselt põhivõla nõudes, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 798 700 krooni.

Kuigi kostja ei vaidlustanud korteri võõrandamise eellepingus märgitud intressisummat, jättis kohus

selles osas hagi rahuldamata põhjusel, et hageja ei nõudnud eellepingu täitmist. Eellepingus sisalduv

kokkulepe on sõlmitud mitte hagejaga, vaid vahepeal nõude saanud AS-ga Toplant Grupp. Pankrotis

oleva ettevõtte rahaliste vahendite suurendamine intressituluga on põhjendamatu ja vastuolus heade

kommetega enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 järgi. Kostja

esindajate selgitused hea usu põhimõtte rikkumise kohta VÕS § 6 järgi, samuti eellepingu käsitlus

VÕS § 30 järgi tuleb jätta analüüsimata, kuivõrd võlaõigusseadus ei kehtinud pooltevaheliste suhete

ajal.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 798 700 krooni. Menetluskulud palus kostja välja

mõista hagejalt.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

7. Kolmas isik palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Viru Ringkonnakohus jättis 12. mai 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kostja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega

korranud neid.

Maakohus kohaldas õigesti TsK sätteid ja märkis põhjendatult, et puudub vaidlus laenulepingu

olemasolu üle. Ka ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et oli olemas notariaalselt tõestatud

laenuleping. Maakohtu otsuses on järeldus TsK nõuetele vastava laenulepingu olemasolust selgelt

mõistetav ja arusaadav. Ringkonnakohus ei nõustunud kaebuse seisukohtadega S. Somelari võimalike

ütluste kui laenulepingu täitmist tõendava tõendi ja kostja päevaraamatu kohta. TsK §-st 276 ja § 233

lg-st 3 tulenevalt ei saanud kostja tõendada laenulepingu täitmist tunnistaja ütlustega. Koopia kostja

päevaraamatust (kohtutoimiku I kd, tlk 180) sisaldab märget !Tuleb Sirje Somelar" ja kuigi seda

koopiat võib pidada kirjalikuks dokumendiks, ei ole tegemist tõendiga, mis tõendaks laenulepingu

täitmist (TsK § 233).

Kostja väitel tõendavad laenulepingu täitmist AS Toplant Grupp 1. augusti 2000. a avaldus Tallinna

Hooneregistrile ja kinnitus võla puudumise kohta ning 4. oktoobri 2000. a avaldus Tallinna

Hooneregistrile. Ükski nimetatud dokumentidest (kohtutoimiku I kd, tlk-d 25-26, 106) ei ole antud

kostjale nimeliselt, kinnitamaks laenulepingu täitmist. Neid ei saa hinnata TsK § 233 lg-s 2 nimetatud

allkirjana. 1. augusti 2000. a avaldus, mille lisa nr 3 on AS Toplant Grupp volitatud esindaja K. Puiga

kinnitus laenulepingust tulenevate nõuete ja pretensioonide puudumise kohta kostja vastu, on

adresseeritud Tallinna Hooneregistrile. Neid dokumente ei esitatud hooneregistrile menetlemiseks

(koormamiskeelu kustutamiseks) - dokumentidel puudub vastav registreerimismärge. Samas on

4. oktoobril 2000. a sõlmitud eellepingu punktis 2.4 (kohtutoimiku I kd, tlk-d 36-37) kostja

tunnistanud oma kohustise olemasolu 14. oktoobri 1998. a laenulepingu alusel (laenusumma ja

intress). 4. oktoobri 2000. a avaldus on adresseeritud Tallinna Hooneregistrile ja selles taotletakse

kostja nimel oleva pandiobjekti vabastamist koormamismärgetest.

Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et eelleping oli tegelikult sõlmitud 2000. a suvel. Kaebuse väide

eellepingu tühisuse kohta vorminõuetele mittevastavuse tõttu ei ole arvestatav, kuna poolte vaidlus ei

ole seotud korteri võõrandamisega, vaid laenulepingu täitmisega. Selle küsimusega seotud osa ongi

maakohus eellepinguna nimetatud dokumendist oma otsuses hinnanud.

Puudus vajadus analüüsida kostja seisukohti, mis põhinesid VÕS sätetel. Hea usu põhimõtet

(TsÜS § 108 lg 1 alusel) on maakohus aga siiski rakendanud ja seda intressinõude puhul. Kostjal oli

võimalus esitada tõendeid oma võlakohustuste täitmise kohta. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on tõendiks

alates 1. jaanuarist 2006 menetlusosalise vande all antud seletus. Tsiviilasja materjalide kohaselt ei

ole asjas menetlusosalised vande all seletusi andnud, seega ei ole nende poolt kohtule avaldatu

hinnatav tõendina, küll aga faktiväidete esitamisena ja asjaolude selgitamisena. Esindajate puhul on

nende tegevus hinnatav TsMS § 217 lg-te 5 ja 6 kaudu. Maakohtu otsuses on mõnelgi juhul kasutatud

nii kostja kui ka kolmanda isiku ja nende esindajate esitatud faktiväidete ja asjaolude selgitamise

puhul ebaõnnestunud sõnastust, kuid see ei anna siiski alust otsust tühistada, kuna see rikkumine pole

viinud ebaõige lahendini.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti

kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ka 798 700 krooni osas.

Menetluskulud palub kostja mõista välja hagejalt. Kostja leiab, et ringkonnakohus on rikkunud

menetlusõiguse norme ja valesti kohaldanud materiaalõiguse norme.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti hea usu põhimõtet ning sisustas TsK § 233 lg-t 2 valesti. Hea

usu põhimõttest tulenevalt tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata. Hageja põhjendused, miks tal ei

olnud võimalik varem oma nõuet kohtule esitada ja miks ta tegi seda alles hagi aegumistähtaja

viimasel päeval, on arusaamatud, kuna neist ei selgu, mis siiski takistas väidetavate nõuete esitamist.

Hagi esitamisega viivitamine on hea usu põhimõttega vastuolus ning hagi tuleb jätta rahuldamata,

kuna hageja esitas hagi kohtule täpselt hagi aegumise viimasel päeval.

Ringkonnakohus on vääralt sisustanud TsK § 233 lg-t 2, leides, et võlausaldaja kinnitus kohustuse

täitmise kohta peab olema adresseeritud võlgnikule. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et 1. augusti

2000. a avaldust ja kinnitust ning 4. oktoobri 2004. a avaldust ei saa lugeda kohustuste täitmist

kinnitavateks dokumentideks ning allkirjaks TsK § 233 lg 2 mõttes. 1. augusti 2000. a avalduses on

AS Toplant Grupp selgesõnaliselt kinnitanud, et tal ei ole nõudeid kostja vastu ja et laenulepingust

tulenevad kohustused on täidetud täies ulatuses (st nii põhinõude kui ka intressi osas). AS Toplant

Grupp 4. oktoobri 2000. a avaldus Tallinna Hooneregistrile on oma sisult identne 1. augusti 2000. a

avaldusega. Puudub alus, miks ei saa nimetatud dokumente lugeda TsK § 233 lg-s 2 nimetatud

allkirjaks kohustuse täitmise kohta. Ringkonnakohtu seisukoht, et dokumendid ei ole antud kostjale

nimeliselt, ei oma tähtsust, sest sõltumata dokumentide adressaadist, on AS Toplant Grupp nendes

kinnitanud kostja poolt kohustuste täitmist ja kostja vastu nõuete puudumist. Ringkonnakohus ei ole

osutanud materiaalõiguse normile, mis nõuaks võlausaldaja kinnituse (allkirja TsK § 233 lg 2

mõistes) andmist kohustuste täitmise kohta võlgnikule isiklikult. Kinnitus kohustuste täitmise kohta

ja nõuete puudumise kohta on kehtiv sõltumata sellest, kellele see on adresseeritud, kuna adressaat ei

muuda kinnituse sisu. Tähtsust ei oma ka see, et 1. augusti 2000. a avaldust ei ole esitatud Tallinna

Hooneregistrile.

Ringkonnakohus on tõendina ebaõigesti hinnanud ka eellepingut. Ringkonnakohus on leidnud, et

tõendatud pole kostja väide, et eelleping sõlmiti tegelikult 2000. a suvel. Kostja leiab, et kuna

erinevalt teistest menetlusosalistest on tema eellepingu allkirjastanud, siis oskab ta allkirjastamise aja

kohta selgitusi anda. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pidanud kostja selgitusi

usaldusväärseks, mistõttu kohtuotsus ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Asudes

seisukohale, et nimetatud asjaolu kohta pole tõendeid esitatud, oleks ringkonnakohus pidanud seda

kostjale selgitama ning andma TsMS § 230 lg-st 2 juhindudes võimaluse esitada täiendavaid

tõendeid.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise.

Ringkonnakohtu otsuses sisalduv seisukoht maakohtu käsitluse kohta laenulepingu olemasolu ning

sellele antava õigusliku kvalifikatsiooni kohta on vastuoluline. Ringkonnakohus ei ole parandanud

maakohtu otsuse tõendamist puudutavaid vigu ega ole osutanud täiendavate tõendite esitamise

vajadusele. Maakohus on valesti käsitlenud tõendina kolmanda isiku ja tema lepingulise esindaja

selgitusi ning eelistanud neid sellekohaseid põhjendusi esitamata kostja antud selgitustele.

Ringkonnakohus oleks pidanud hindama, millised on menetlusosaliste esitatud nõutavas vormis

tõendid, selgitama oma seisukohta menetlusosalistele ning tegema sellest lähtuvalt menetlusosalistele

ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks.

Hageja ei ole tõendanud oma nõuet, sh nõude suurust. Tsiviilasjas puudub TsMS § 231 lg 2 mõistes

kostja omaksvõtt hageja nõude suuruse kohta. Kuivõrd hageja on maakohtu istungil kinnitanud, et

tema nõue põhineb laenulepingul, mitte eellepingul, ei saa eelleping ka üksnes seepärast tõendada

hageja nõude suurust.

Alates Tallinna Linnakohtu 22. septembri 2003. a määruse (millega tunnustati kohtuliku

kokkuleppega 7. aprilli ja 15. aprilli 1999. a nõuete loovutamise lepingute tühisust) jõustumisest ei

saa AS-l Toplant Grupp (pankrotis) olla nõuet kostja vastu. Eelleping sõlmiti 2000. a suvel.

Eellepingu dokumendile on 4. oktoobri kuupäev käsitsi kantud, mistõttu ei saa lugeda tõendatuks, et

leping sõlmiti sellel kuupäeval. Eellepingu punktis 2.3 ettenähtud kostjale kuuluva korteri

võõrandamist AS-le Toplant Grupp pole toimunud ning AS Toplant Grupp pole ka muul moel

nõudnud kohustuste täitmist. Samuti pole hageja laenulepingust tuleneva nõudega seonduvalt kostja

poole pöördunud enne 28. aprilli 2004. a. See kinnitab, et kostja täitis oma kohustused.

10. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

11. Kolmas isik palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

12. Riigikohtu istungil jäid pooled varem esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

14. TsK § 233 lg 2 kohaselt on kreeditor, võttes vastu täitmise, kohustatud võlgniku nõudmisel talle

andma allkirja täieliku või osalise täitmise vastuvõtu kohta. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu

seisukohaga, et TsK § 233 lg 2 järgi peab allkiri kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta olema antud

võlgnikule. Kolleegium leiab, et TsK § 233 lg 2 mõtte kohaselt tuleb selline allkiri lugeda antuks

võlgnikule ka juhul, kui see anti võlgniku nõudel võlausaldaja poolt kolmandale isikule.

Seega jättis ringkonnakohus ebaõigesti tähelepanuta AS Toplant Grupp 1. augusti 2000. a ja

4. oktoobri 2000. a avaldused, mis olid adresseeritud Tallinna Hooneregistrile ja milles AS Toplant

Grupp esindaja K. Puiga kinnitas allkirjaga, et AS-l Toplant Grupp ei ole laenulepingust tulenevaid

pretensioone kostja vastu.

Kolleegium selgitab, et TsK § 233 lg-s 2 sätestatud allkiri kujutab endast tahteavaldust. See tähendab,

et see peab kehtivuse saavutamiseks olema teatavaks tehtud (kätte toimetatud) adressaadile, s.o kas

võlgnikule või võlgniku nõudel kolmandale isikule. Praeguses asjas on jäänud ebaselgeks, kas ja

kellele teatas AS Toplant Grupp 1. augusti 2000. a avaldusest.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama, kas AS Toplant Grupp eelnimetatud

avaldused vastavad TsK § 233 lg-s 2 sätestatud allkirja tunnustele ja kas ning kellele on need tehtud

teatavaks.

15. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et AS Toplant Grupp andis kostja kohustuse täitmise

kohta TsK § 233 lg-s 2 sätestatud allkirja, siis ei tähenda see veel iseenesest seda, et kostja on

kohustuse täitnud nõuetekohaselt. TsK § 233 lg 2 eesmärgiks on anda kohustuse täitnud võlgnikule

õigus nõuda võlausaldajalt täitmise kohta kviitung, mis loob üksnes eelduse, et kohustus on täidetud

nõuetekohaselt.

Seega juhul, kui AS Toplant Grupp andis kostja kohustuse täitmise kohta TsK § 233 lg-s 2 sätestatud

allkirja ja hageja on laenu tagastamise nõude osas AS Toplant Grupp eriõigusjärglane, siis peab ta

tõendama, et kostja ei tagastanud laenu nõuetekohaselt. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu

sellele, et TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt ei ole kostjale kohustuslik Tallinna Linnakohtu 22. septembri

2003. a määrus, mille järgi tunnustasid AS Sartaste Haldus (pankrotis) ja AS Toplant Grupp

(pankrotis) nõuete loovutamise lepingute tühisust.

16. Kohtud jätsid põhjendamatult tähelepanuta kostja vastuväite hea usu põhimõtte rikkumise kohta.

Maakohus leidis, et hea usu põhimõtte rikkumist vaagides ei ole vaja analüüsida kostja vastuväiteid

VÕS § 6 järgi, kuivõrd pooltevaheliste suhete ajal ei kehtinud võlaõigusseadus. Ringkonnakohus

jättis maakohtu otsuse põhjendused muutmata, leides muu hulgas, et puudus vajadus analüüsida

kostja seisukohti, mis põhinesid VÕS sätetel, kuid hea usu põhimõtet (TsÜS § 108 lg 1 alusel) on

maakohus siiski intressinõuet käsitledes rakendanud.

Selline ringkonnakohtu seisukoht on kolleegiumi arvates ekslik, sest maakohus rakendas intressi

nõude rahuldamata jätmisel mitte TsÜS § 108, vaid TsÜS § 66. Seega ei ole kohtud selgitanud, kas

hageja poolt nõude esitamine oli kooskõlas TsÜS § 108 lg-ga 1.

Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab

lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude

sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23).

17. Kolleegiumi arvates ei tähenda korteri võõrandamise eellepingu tühisus seaduses sätestatud

vorminõudele mittevastavuse tõttu ilmtingimata seda, et eellepingu dokument ei või sisaldada

kostjapoolset deklaratiivset võlatunnistust, mis kehtib vaatamata eellepingu tühisusele. TsÜS § 68

järgi ei toonud tehingu ühe osa kehtetus kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks

tehtud ka kehtetu osata. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas kostja oleks

deklaratiivselt võlga tunnistanud ka korteri võõrandamise eellepingut sõlmimata.

18. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et maakohus käsitles valesti tõenditena kolmanda isiku ja tema

lepingulise esindaja seletusi. Menetlusosaliste seletused ei ole tõenditeks TsMS § 229 lg 2 järgi.

TsMS § 229 lg 2 järgi võib hagimenetluses olla tõendiks tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all

antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus.

19. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kostja tagastas laenu

sularahas S. Somelarile, peab ta hindama, kas tegemist oli kohase täitmisega, s.t kas S. Somelar oli

kohustuse täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikuks või kas kostja sai teda selliseks isikuks

seadusest tulenevalt pidada.

20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu