3-2-1-98-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-98-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. detsember 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

LIFETIME GRUPP OÜ (pankrotis) hagi Aktsiaseltsi

HELTER-R vastu 7 112 879 krooni 88 sendi nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 28. märtsi 2008 otsus tsiviilasjas nr 2-05-

14311

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

LIFETIME GRUPP OÜ kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja LIFETIME GRUPP OÜ (pankrotis, registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Veiko Puolakainen

Kostja Aktsiaselts HELTER-R (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein.

Asja läbivaatamise kuupäev

3. november 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hagejate esindaja vandeadvokaat Veiko Puolakainen ning kostja

esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein. Istungit protokollis

Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 28. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-14311 ja samas

tsiviilasjas tehtud Viru Maakohtu 12. veebruari 2007. a otsus ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Viru Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Maksu- ja Tolliametile kassatsioonkaebuselt 13. juunil 2008 tasutud kautsjon

40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. LIFETIME GRUPP OÜ (pankrotis, edaspidi hageja) pankrotihaldur esitas 1. juulil 2005 Lääne-

Viru Maakohtule (alates 1. jaanuarist 2006 Viru Maakohus) hagi AS HELTER-R (edaspidi kostja)

vastu 6 764 489 krooni 88 sendi väljamõistmiseks tsiviilkoodeksi (TsK) § 242 lg 1, § 173 ja § 174

ning pankrotiseaduse (PankrS) § 2 ja § 108 lg 1 alusel.

Hagiavalduse kohaselt müüs hageja, kelle põhitegevuseks oli alkohoolsete jookide tootmine, 2000. a

jooksul kostjale viina kokku 6 764 489 krooni 88 sendi eest (ilma käibemaksuta), sellest jaanuaris

801 988 krooni 88 sendi eest, veebruaris 332 557 krooni 41 sendi eest, märtsis 865 626 krooni

99 sendi eest, aprillis 1 194 023 krooni 55 sendi eest, mais 1 111 149 krooni 58 sendi eest, juunis

699 762 krooni 61 sendi eest, juulis 646 764 krooni 31 sendi eest, augustis 877 924 krooni 44 sendi

eest ja septembris 234 672 krooni eest. Hageja on kostjale kauba üle andnud. Kostja ei ole kauba eest

esitatud arveid tasunud.

Kriminaalasjas nr 002210000145 hageja suhtes tehtud maksurevisjoni tulemusena väljastatud

Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti 30. jaanuari 2001 kontrollakti nr 70-11/7 (edaspidi

kontrollakt) järgi on hageja varjanud alkohoolsete jookide realisatsiooni ja jätnud tasumata riigile

käibemaksu 1 308 237 krooni. Kontrollaktis jõuti järeldusele, et hageja tegelik viinamüük 2000. a

jaanuarist kuni septembrini oli suurem tema poolt maksuhaldurile deklareeritust ja raamatupidamises

näidatust.

Tallinna Linnakohus mõistis 19. aprilli 2001 otsusega kriminaalasjas nr 1/2-1078/01 hageja juhatuse

liikme Urmas Matsalu ja turundusjuhi Mart Härma süüdi maksukuriteos ja karistas neid mõlemaid

tingimusliku vabadusekaotusega, mõistes ühtlasi neilt välja tekitatud kahju 1 308 237 krooni

solidaarselt Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti kasuks. Selle otsusega loeti tuvastatuks, et

U. Matsalu hageja juhatuse liikmena esitas tahtlikult Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuametile

ajavahemikul 2000. a jaanuarist septembrini käibemaksudeklaratsioonis valeandmeid, milles jättis

deklareerimata kostjale alkoholi realisatsiooni ja sellelt maksustatava käibe, millega pani toime

KrK § 1481 lg 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Sama kohtuotsusega loeti tuvastatuks, et M. Härma

hageja turundusjuhina organiseeris ajavahemikul 2000. a jaanuarist septembrini hageja nimel

majandustehinguid kostjaga, mis seisnes viimasele alkoholi realisatsioonis kokku 6 764 490 krooni

väärtuses, millest eelneval kuritegelikul kokkuleppel U. Matsaluga deklareeriti maksuhaldurile

maksustatavat käivet vaid 228 162 krooni väärtuses, millega pandi toime KrK § 17 lg 4 ja § 1481

järgi kvalifitseeritav kuritegu.

Tallinna Linnakohus karistas 28. märtsi 2002 otsusega kriminaalasjas nr 1/2-365/02 kostja juhatuse

liiget ja turundusjuhti Tõnis Urbast KrK § 1481 lg 10 järgi tingimusliku vabadusekaotusega ja

mõistis temalt välja riigi kasuks 1 544 220 krooni 30 senti. Selle otsusega loeti tuvastatuks, et

T. Urbas kostja aruandluse eest vastutava isikuna korraldas maksuametile ettevõtte 2000. a jaanuari

kuni septembri maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise. T. Urbas jättis kajastamata ja

deklareerimata viidatud ajavahemikul maksuametile esitatud käibedeklaratsioonis hagejalt 7 718 482

krooni 25 sendi ulatuses müügiarvete alusel ostetud alkoholi ning realiseeris kauba kostja nimel

tegelike turuhindadega 9 192 408 krooni 78 sendi eest.

Kostja ei ole hageja esitatud arveid tasunud. Seega on hagejal tekkinud kostja vastu 6 764 489 krooni

88 sendi nõudmise õigus. Viina müügitehingu(te) toimumine hageja ja kostja vahel on tuvastatud

jõustunud linnakohtu otsustega.

Tallinna Linnakohus sundlõpetas 19. märtsi 2003 otsusega tsiviilasjas nr 2/34-3273/03 hageja ja

määras likvideerijaks U. Matsalu. Võlgniku pankrotiavalduse alusel algatas Tallinna Linnakohus

10. juuni 2004 määrusega tsiviilasjas nr 2/231-5356/04 hageja pankrotimenetluse. Tallinna

Linnakohus kuulutas 16. septembri 2004 otsusega välja hageja pankroti ja nimetas pankrotihalduriks

Ly Müürsoo (kohtutoimiku I kd lk 9-10, 153-154).

25. mai 2006. a avalduses suurendas hageja oma haginõuet 348 390 krooni võrra ja palus lugeda

haginõude suuruseks 7 112 879 krooni 88 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja esitatud tõendite kohaselt on

U. Matsalu, M. Härma ja T. Urbas süüdi mõistetud maksukorralduse seaduse ja käibemaksuseaduse

rikkumiste eest. Kostja ei ole osalenud menetlusosalisena hageja poolt hagiavalduses viidatud

kriminaalasjades. Samuti ei ole kostjale esitatud mingisuguseid nõudeid ega ettekirjutusi, mis

tulenevad nende kriminaalasjade aluseks olevatest tehingutest.

T. Urbas oli kostja juhatuse liige 25. juulist 2000 kuni 7. veebruar 2001, mistõttu ei saanud T. Urbas

väljendada 28. märtsil 2002 toimunud kohtumenetluses kostja kui juriidilise isiku seisukohta.

Kirjeldatud ajavahemikul oli juhatuse liige Toomas Lepik, kelle poole hageja viidatud

kriminaalasjades seisukoha saamiseks ei pöördutud.

Kostja leidis, et hagi on esitatud vale isiku vastu. Ta palus 17. jaanuari 2007 taotluses kohaldada

aegumist hageja nõudele, mis puudutab väidetavalt 1999. a hageja poolt kostjale müüdud alkoholi

eest 348 390 krooni tasumata jätmist.

3. Viru Maakohus rahuldas 10. juuli 2006 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks ja kohaldas

4 500 000 krooni suuruse kohtuliku ühishüpoteegi seadmist kostja kinnistutele ning arestis kostja

pangakontod 2 000 000 krooni ulatuses.

Viru Maakohus vabastas 2. augusti 2006 määrusega kostja pangakontod AS-s SEB Eesti Ühispank,

Nordea Pangas, Krediidipangas, AS-s Sampo Pank ja AS-s Tallinna Äripank.

4. Viru Maakohus jättis 12. veebruari 2007. a otsusega hageja hagi kostja vastu 7 112 879 krooni

88 sendi nõudes rahuldamata.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole hagi põhjendatud ega tõendatud. TsK § 242 kohaselt kohustub müüja

ostu-müügilepingu järgi vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja

maksma selle eest kindlaksmääratud hinna.

Poolte 7. juunil 1999 sõlmitud müügilepingu (edaspidi müügileping) § 2 kohaselt on lepingu

eesmärgiks kehtestada pooltevahelise kauba üleandmise-vastuvõtmise tingimused ning kauba eest

tasumise kord.

Müügilepingu sätteid tõlgendades järeldas maakohus, et müüja andis ostjale kauba üle arve-

saatelehtedega, mille ostja allkirjastas ja pitseeris. Arve tuli tasuda 21 päeva jooksul arve

kättesaamisest. Kauba üleandmisel tekkis ostjal sellele omandiõigus pärast arve tasumist. Arve

esitamisel enne kauba üleandmist, sai ostja kauba kätte arves toodud ettemaksu laekumisel müüjale.

Seega sõltus kauba eest tasumise kohustuse tekkimine sellest, kas ja kuidas anti kaup üle. Kuna

kauba üleandmine oli vaja vormistada kirjalikult poolte allkirjaga ning pitseriga varustatud

dokumendiga, siis kõigi muude tõendite esitamist kauba üleandmise kohta ei saa pidada

asjakohasteks.

Kui kauba eest tuli tasuda ettemaksuna, siis ka ettemaksu arve tuli esitada vähemalt lähtudes

müügilepingu § 11 lg-s 1 sätestatud korrast ehk kui hageja väidab, et mingi kauba eest tuli ostjal

tasuda ettemaksu, peab ta vaidluse korral tõendama, et on vähemalt väljastanud/esitanud ostjale arve

ostja poolt lepingus näidatud aadressil. Kui siis ostja väidab, et ta ei ole arvet saanud, lasub ostjal

omakorda kohustus seda väidet tõendada.

Üksnes see, et kriminaalasja menetluse käigus on koostatud dokumendid, mis tõendavad väidetavalt

arvete olemasolu, ei tõenda, et nende väidetavalt olemasolevate arvete alusel on ostjale kaupa üle

antud arvetes näidatud koguses, ajal ja väärtuses.

Kui maksuamet on koostanud loendi arvetest, millel hageja nõue põhineb, siis järelikult pidid need

arved olema füüsilisel kujul olemas vähemalt hagejal.

Asitõendiks tunnistamise määruse kohaselt oli läbiotsimise käigus leitud kolm arve-saatelehte

(nr 2005051, 2005051/1 ja 2004035/1) hageja juhatuse liikme elukohast ja arved nr 2005051 (2 tk) ja

nr 2005051/1 sama isiku sõiduautost. Pole esitatud selgitust, miks ühe ja sama numbriga arvet on

leitud ühe isiku juurest rohkem kui ühes eksemplaris. Lähtudes müügilepingust, saab teha järelduse,

et nende arvete teine eksemplar oli kostjale esitamata veel läbiotsimise seisuga ehk ligi kümme kuud

pärast arve väidetavat koostamist. Viidatud arved olid esitatud ka hagi lisana.

Ei ole tõendatud, et kostja oleks ühegi eeltoodud arvetest vastu võtnud, sest tema allkirja ja pitserit

saatelehel ei ole.

Arvetest, mis kajastuvad kontrollakti lisas toodud loendis, on esitatud vaid 28. jaanuari 2000 arve

nr 200 10 10, mille alusel tuli tasuda 18 875 krooni 10 senti, aga kuna sellel puudub vastuvõtja

kinnitus, ei saa selle alusel tekkida müügilepingust lähtuvalt maksekohustust. Seega ei ole haginõude

tõendamiseks esitatud ühtegi müügilepingus kokkulepitud tingimustel kauba üleandmist-vastuvõtmist

tõendavat arvet.

Kui hageja esitas järjekindlalt kümme ja rohkem arvet kuus ja ei saanud nende arvete eest väidetavalt

tasu, siis tekib küsimus, miks hageja ei võtnud tavapärase majandustegevuse raames midagi varem

ette selleks, et teine pool esitatud arved tasuks.

Hageja esitatud kriminaalasjade kohtuotsuseid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg 2 ja

§ 232 kohaselt hinnates leidis maakohus, et poolte seaduslike esindajate süüdimõistmine

maksuametile deklaratsioonide esitamata jätmises või valeandmete deklareerimises tõendab üksnes

seda, et nende deklaratsioonide koostamisel algdokumendiks olnud arve-saatelehed jäeti

raamatupidamisseaduse sätteid eirates kajastamata. Nende kajastamata jätmisega ei ole aga piisavalt

tõendatud asjaolu, kas need dokumendid pooltevahelise müügilepingu kohaselt siiski täitmiseks

esitati ja kes seda tegi.

Maakohus leidis, et U. Matsalu, M. Härma, H. Toomeli ja E. Erlichi ülekuulamise kohta

kriminaalmenetluses esitatud protokollid ei asenda nende ülakuulamist tunnistajana, kuid neid on

võimalik käsitada dokumentaalse tõendina TsMS § 272 mõttes, kuid neid ei saa pidada kaasuses

tõenduslikku tähendust omavaks.

Hageja esitatud maksuameti kontrollaktid tõendavad maakohtu hinnangul üksnes asjaolu, et mõlema

lepingupoole tegevuses on ilmnenud maksualaseid puudujääke ja nendega ei ole tõendatud

müügilepingus kokkulepitule vastava suhte vormistamist. Hageja esitatud läbiotsimise protokollid ja

asitõendiks tunnistamise määrused hõlmavad haginõudega võrreldes väga väikese osa väidetavatest

arvetest ja tuvastatav on nendes tõendites nimetatud arvete puhul üksnes nende paberkandjal

olemasolu, mitte aga nende lepingutingimustele vastavalt esitamine kohustatud poolele.

Hageja väitel on kostja 155 143 krooni 95 sendi ulatuses kostja hagi õigeks võtnud. Maakohus leidis,

et TsMS § 430 mõttes ei ole kostja kohtule esitatud avaldustes ega ka istungil esitanud hagi

õigeksvõtmise avaldust.

Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, siis ei hinnanud ta ka kostja väidet, et 1999 esitatud arved on

aegunud. Hageja õigusabikulud jättis maakohus tema enda kanda ja leidis, et kohaldatud hagi

tagamise abinõud tuleb tühistada otsuse jõustumisel.

Maakohus jättis 12. veebruari 2007 määrusega menetluskulud 121 158 krooni, mille tasumisest

hageja oli menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud arvestamata hea usu põhimõtte ja on kõiki hageja

esitatud kauba kostjale üleandmist tõendavaid tõendeid hinnanud üksnes aspektist, kas need vastavad

müügilepingus sätestatud vorminõuetele, ja jätnud tähelepanuta teised õigussuhet määravad asjaolud.

Tehingu tõlgendamisel tuleb selgitada välja poolte tegelik tahe, arvestades tehingu eesmärki ja poolte

käitumist. Müügilepingu täiendav eesmärk oli lepinguga varjata tegelikku käivet ja panna toime

käibemaksupettus. Poolte kokkuleppel kajastati nõuetekohaselt vaid osa müügilepingu alusel

toimunud tehinguid. Seega ei saagi olla olemas müügilepingus kokku lepitud arve-saatelehti, millega

tõendada kostjale kauba üleandmist, kuivõrd selliseid dokumente kunagi ei vormistatud.

Kostja võttis alkoholi vastu, kuid käitus vastuolus tehingute toimumise ajal kehtinud TsÜS § 108 lg-

tega 1 ja 2 jättes täitmata müügilepingu § 5 lg 2 kohustuse arve-saatelehed allkirjastada.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus jättis 28. märtsi 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust maakohtu otsust

tühistada.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus oma otsuses piisavalt analüüsinud

müügilepingus kokkulepitud poolte õigusi ja kohustusi ning nende täitmist ja õigesti leidnud, et

hageja ei ole esitanud kohtule selliseid väiteid, asjaolusid ega tõendeid, millest tuleneks kostjale

kohustus tasuda hagejale 7 112 879 krooni 88 senti müügilepinguga kokkulepitud korras müüdud ja

üleantud kauba eest. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu põhjendustega.

Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu

tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole

esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid asjaolu

tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet tõendada.

Hageja ei ole kohtus vaidlustanud poolte sõlmitud müügilepingu kehtivust ega selles kokkulepitut, sh

kauba üleandmise ja selle eest tasumise korda.

Kuni hageja ei esitanud tõendeid, mis kinnitavad kauba üleandmist kostjale müügilepingus

kokkulepitud korra kohaselt, oli kostjal tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 õigus kasutada hagi vastu

kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata. Seda, et alkoholi ei ole üle antud, on raske

tõendada.

Muudele õiguslikele alustele peale müügilepingu, sh sellele, et kostja oleks tekitanud hagejale kahju,

saades kauba omanikuks ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta (TsK § 477), ei ole

hageja oma hagis tuginenud ega vastavaid asjaolusid ja tõendeid, sh oma vara vähenemise kohta

7 112 879 krooni võrra esitanud.

Kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 108 lg 1 järgi tuli tsiviilõiguste teostamisel toimida heas usus.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti siis, kui

õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

Hageja on apellatsioonkaebuses esitanud seonduvalt hea usu põhimõttega vastuolulisi väiteid.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei käitunud kostja hea usu põhimõttega kooskõlas, kui jättis täitmata

müügilepingu § 5 lg-s 2 sätestatud kostja kohustuse arve-saatelehed allkirjastada. Samas kinnitab

hageja, et vaidlusaluse kauba müügi kohta hageja müügilepingus kokkulepitud vormis arve-saatelehti

koostanud või vormistanud ei olegi. Seega jääb arusaamatuks, milliseid hageja koostatud ja kostjale

esitatud arve-saatelehti on kostja keeldunud allkirjastamast.

Ka ringkonnakohtu istungil ei osanud hageja esindaja selgitada, millist kaupa (hageja enda toodetud

alkohol või hageja poolt sisseostetud alkohol), millal, kus ning milliste arve-saatelehtede alusel

hageja kostjale üle andis ja millistel asjaoludel keeldus kostja kauba vastuvõtmisel arve-saatelehte

allkirjastamast.

Ringkonnakohus leidis, et asjas ei ole tõendatud seda, et müügilepingu täitmisel oli kostja eesmärgiks

hagejale kahju tekitada ja et kostja on keeldunud kauba üleandmisel alla kirjutamast hageja koostatud

arve-saatelehtedele ning seetõttu käitunud vastuolus hea usu põhimõttega.

Hageja poolt apellatsioonkaebuses viidatud kriminaalasjadega seonduvatest dokumentaalsetest

tõenditest ei kinnita ükski hagis nimetatud ajavahemikul kauba ostmisest tulenevat kostja (või mõne

kolmanda isiku) võlga hagejale hagisumma ulatuses. Seda ei ole nendes tõendites väitnud ei hageja

juhatuse liige ja tegevdirektor U. Matsalu, turundusjuht M. Härma, kostja müügijuht ja juhatuse liige

T. Urbas, juhatuse liige H. Toomel, kaubatundja ja omanike esindaja E. Erlich ega ka kontrollaktid

koostanud maksuameti revidendid.

Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ei kontrollinud ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendatust

seonduvalt hageja 23. mail 2006 suurendatud 348 390 krooni suuruse haginõudega 1999. a müüdud

alkoholi eest, kuna kaebuses ei ole esitatud konkreetseid väiteid ega nimetatud tõendeid.

Ringkonnakohus nõustus kostjaga, et hageja 23. mail 2006 müügilepingu alusel esitatud

348 390 krooni suurune nõue 1999. a müüdud alkoholi eest oli maakohtusse esitamise ajaks

tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 2 ja TsÜS § 146 lg-st 1 aegunud, kuna kolmeaastane aegumistähtaeg

sellise nõude esitamiseks lõppes 30. juunil 2005. Hageja ei vaielnud maakohtus aegumise väitele

vastu.

Ringkonnakohus jättis kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 3 kohaselt poolte

apellatsioonimenetluses kantud kulud kummagi poole enda kanda, kuna pooled

apellatsioonimenetluse kulude nimekirja ringkonnakohtule ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks andmata, millega hagi rahuldada. Hageja

palus välja mõista kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus valesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja

rikkunud menetlusõigust.

Keeldudes lepinguliste kohustuste täitmisest, on ostja rikkunud kuni 1. juulini 2002 kehtinud

TsÜS § 108 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hea usu põhimõtet. Müügilepingu § 5 lg 2 sätestas, et kauba

üleandmist ning kvaliteeti ja kogust tõendab ostja arve-saatelehele allakirjutamisega. Praeguse

vaidluse põhjus on selles, et ostja ei ole nimetatud dokumente allakirjastanud, mistõttu kostja leiab, et

tal ei ole kohustust kauba eest tasuda. Hageja leiab, et vaid see, et ostja ei ole saatelehtedele alla

kirjutanud, ei saa olla aluseks lepinguliste kohustuste täitmisest keeldumisele ning oleks vastuolus

hea usu põhimõttega. Üheks oluliseks hea usu põhimõtte funktsiooniks on õiguste kuritarvitamise

tõkestamine. Pooled ei täitnud teadlikult lepingus kokkulepitud kaupade üleandmise vormistamise

korda eesmärgiga panna toime maksupettus.

Hageja on esitanud tõendid, mis kinnitavad kauba üleandmist. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid

analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda ka põhjendama. Hageja on esitanud

kohtule kauba üleandmise tõendamiseks järgmised dokumentaalsed tõendid:

Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas nr 1/2-1078/01;

Tallinna Linnakohtu 28. märtsi 2002. a otsus kriminaalasjas nr 1/2-365/02;

Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti 30. jaanuari 2001. a kontrollakt nr 7-05/61;

kriminaalmenetluse käigus koostatud U. Matsalu, M. Härma, H. Toomeli ja E. Erlichi ülekuulamise

protokollid.

Nimetatud tõendid kinnitavad, et hageja andis kostjale kauba üle. Kohtus on andnud hinnangu ainult

esitatud tõendite müügilepingus sätestatud vorminõuetele vastavuse või mittevastavuse kohta. Kohus

ei ole tõendeid hinnanud sellest aspektist, kas hageja on müügilepingut täitnud.

Neist tõenditest järeldub samuti, et isikutel oli tekkinud KMS § 3 tähenduses käive, mis tuli

raamatupidamisseaduses sätestatud ulatuses kajastada alles pärast kaupade müüki.

Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 692 lg 5 teise lause järgi tuleb tühistada ka

asjas tehtud maakohtu otsus. TsMS § 691 p 4 alusel tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule.

9. Hageja ja kostja ei vaidle selle üle, et nimetatud müügilepingu alusel müüs hageja kostjale

alkohoolseid jooke, kuid pooltel puudub üksmeel lepingu alusel üleantud kauba koguses. Hageja

leiab, et kostja on jätnud müügilepingu alusel saadu eest tasumata 7 112 879 krooni 88 senti. Kostja

leiab, et talle kauba üleandmist nimetatud summa eest ei ole hageja tõendanud ja kauba eest, mida

hageja tegelikult üle andis, on kostja tasunud.

Maakohus asus seisukohale, et kuna kauba üleandmist tuli müügilepingu § 5 lg 2 järgi tõendada

kirjalikult poolte allkirjaga ning pitseriga varustatud dokumendiga, siis kõigi muude tõendite

esitamist kauba üleandmise kohta ei saa pidada asjakohasteks. Ringkonnakohus jättis maakohtu

otsuse põhjenduse selles osas muutmata.

10. Kolleegium leiab, et kohtute seisukoht müügilepingu täitmise kohta esitatud tõendite lubatavuse

osas ei ole põhjendatud. Käsitledes hageja esitatud tõendite lubatavust, on kohtud jätnud

müügilepingu § 5 õiguslikule tähendusele hinnangu andmata. Kohtuotsustest ei selgu, kas kohtud

omistasid lepingule TsMS § 238 lg 2 tähenduse. Kui lepingule sellist tähendust ei antud, siis võivad

pooled esitada kõiki lubatud tõendid.

Kolleegium juhib aga kohtute tähelepanu sellele, et vaid kehtiva TsMS § 238 lg 2 järgi ei või asjaolu,

mida seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt tuleb tõendada teatud liiki või teatud vormis

tõendiga, tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga.

Müügileping sõlmiti 7. juunil 1999. a, seega enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS kehtivuse ajal, mis

selliste kokkulepete võimalust ette ei näinud. Varasema TsMS § 93 järgi ei saanud asjaolu tõendada

teist liiki või teises vormis tõendiga vaid siis, kui see tulenes seadusest. Seega võib praeguses asjas

tõendada müügilepingu täitmist ka muude tõenditega.

11. Kolleegium on seisukohal, et müügilepingu § 5 lg 2 võis olla kokkulepe dokumendi kohta, mida

oma sisult saab käsitada täitmist tõendava kviitungina. Nimetatud dokumendiga saab võlgnik

tõendada oma kohustuse täitmist ja see muudab tavalist tõendamiskoormust võlasuhtes (vt ka

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. juuni 2008. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08).

Kui müügilepingu § 5 lg 2 järgi on kostja arvele alla kirjutanud ostjana, siis eeldatakse, et hageja kui

müüja on täitnud kauba üleandmise kohustuse ja tõendamisekoormis täitmise mittetoimumise kohta

läheb üle kostjale. Kui kostja arvele alla kirjutanud ei ole, tuleb hagejal oma müüja kohustuse täitmist

tõendada teiste tsiviilkohtumenetluses lubatud tõenditega.

Samas võis müügilepingu § 5 lg 2 olla ka lihtsalt kokkulepe riisiko ülemineku või

õiguskaitsevahendite kohaldamise kohta või müügilepingust tulenevate ja kauba kvaliteeti

puudutavate vastuväidete esitamise tingimus.

12. Müüja võib kauba üleandmise tõendamiseks kasutada TsMS §-s 268 sätestatud võimalusi, muu

hulgas tunnistajate ütlusi, samuti esitada dokumentaalseid tõendeid, sh kriminaalasjas kogutud

tõendeid. Maakohus on põhjendatult võtnud tõenditena asja juurde hageja esitatud kriminaalasjades

tehtud otsused.

Kolleegium leiab aga, et kohtud on rikkunud TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 ning TsMS § 442 lg-st 8

tulenevat kohustust analüüsida otsuses kõiki asjas esitatud tõendeid ja mõne tõendiga arvestamata

jätmisel seda otsuses põhjendada. Tallinna Linnakohus tuvastas 28. märtsi 2002. a otsuses

kriminaalasjas nr 1/2-365/02, et T. Urbas varjas oma tahtliku tegevusega kostja alkoholi realisatsiooni

ja sellelt tekkinud käivet, jättes kajastamata ja deklareerimata maksuametile esitatud

käibedeklaratsioonides hagejalt 7 718 428 krooni 25 sendi eest müügiarvete alusel ostetud alkoholi,

mille kostja realiseeris tegelike turuhindadega 9 192 408 krooni 78 sendi eest. Tallinna Linnakohus

tuvastas 19. aprilli 2001. a otsuses, et U. Matsalu jättis deklareerimata kostjale alkoholi realisatsiooni

ja sellest maksustatava käibe 6 536 328 krooni.

Ringkonnakohus oli nõus maakohtu seisukohaga, et poolte seaduslike esindajate süüdimõistmine

maksuametile deklaratsioonide esitamata jätmises või valeandmete deklareerimises tõendab üksnes

seda, et nende deklaratsioonide koostamisel algdokumendiks olnud arve-saatelehed jäeti

raamatupidamisseaduse sätteid eirates kajastamata. Tuginedes TsMS §-le 231, § 272 lg-le 2 ja §-le

457, kordab kolleegium 5. juunil 2006. a tsiviilasjas nr 3-2-1-41-06 tehtud otsuses väljendatud

seisukohta, et kriminaalasjas tehtav võimalik kohtulahend ei ole kohtule tsiviilasja lahendamisel

kohustuslik, kuid on käsitatav ühe tõendina ja kohus peab kriminaalasjas tehtud kohtulahendi

tõendina arvestamata jätmist põhjendama.

Kolleegium lisab, et kui hageja tõendab muude tõenditega oma nõuet väiksemas ulatuses, kui hagis

on nõutud, tuleb tema nõue tõendatud ulatuses ka rahuldada.

13. Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust saab tsiviilasjas

kasutada asjaolude tõendamiseks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. novembri 2006. a otsust

asjas nr 3-2-1-105-06). Kolleegium peab kriminaalmenetluse käigus Keskkriminaalpolitsei poolt

eeluurimisel koostatud süüdistatava ja tunnistaja ülekuulamise protokolli suhtes vajalikuks siiski

märkida, et nimetatud dokumentide kasutamine on vastuolus TsMS § 251 lg-ga 2, mille kohaselt

kohus võib tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli

kasutamisega. Praegusel juhul on tegemist aga eeluurimise käigus koostatud protokollidega ning

nendes nimetatud süüdistatavat ja tunnistajaid ei ole kohus üle kuulanud.

14. Menetluskulude jaotus sõltub asja lahendamisest uuel läbivaatamisel.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks