3-1-1-64-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-64-08

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 1. detsember 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

M. P. vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. augusti 2008. a määrus

kriminaalasjas nr 1-08-9874

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

29. oktoober 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tallinna Ringkonnakohtu 18. augusti 2008. a määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigiprokuratuur esitas 30. juulil 2008 Harju Maakohtule taotluse KarS §-s 121 sätestatud kuriteo toimepanemises

kahtlustatava M. P. vahistamiseks.

2. Harju Maakohus rahuldas 30. juuli 2008. a määrusega Riigiprokuratuuri taotluse ja vahistas M. P. Kohus leidis, et

kriminaalasja materjalide kohaselt esineb põhjendatud kuriteokahtlus ja põhjendatud kahtlus selles, et M. P. võib vabaduses

viibides toime panna uusi kuritegusid. M. P. on korduvalt karistatud nii kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise eest. Tal

on kindel elu- ja töökoht, kuid see ei ole teda mõjutanud käituma õiguskuulekalt. M. P. kahtlustatakse teise kriminaalasja

raames KarS § 263 p-des 1 ja 3 ning § 394 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kuritegude toimepanemises. Viimatinimetatud

kriminaalmenetluses kohaldatud tõkend - elukohast lahkumise keeld - ei ole taganud M. P. õiguskuulekat käitumist. Kõik

kuriteod, milles M. P. kahtlustatakse, on toime pandud katseajal.

3. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. P. kaitsja vandeadvokaat Nele Tammemäe. Kaebuse kohaselt ei ole

M. P. varem karistatud isikuvastaste kuritegude toimepanemise eest. Karistusseadustiku §-s 121 sätestatud kuriteo korduva

toimepanemise tõenäosus ei ole kohtupraktika kohaselt suur, mistõttu puudub alus eeldada, et M. P. hakkaks vabaduses

viibides toime panema uusi kuritegusid. Olukorras, kus isik vahistatakse peaaegu kolm kuud varem toimunud konflikti eest ja

vahepeal on ta elanud seaduskuulekalt, ei ole alust rääkida uute kuritegude toimepanemise ohust. Lisaks rõhutas kaitsja, et M.

P. tegutses kannatanut lüües hädakaitseseisundis.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 18. augusti 2008. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja M. P. vabastati vahi alt.

Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasjas on kogutud piisavalt andmeid selle kohta, et M. P. käitumises võivad esineda KarS

§-s 121 kirjeldatud kuriteo tunnused. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et prokuratuuri taotluses ega sellele lisatud

materjalis ei ole välja toodud ühtegi konkreetset asjaolu, mis annaks alust arvata, et M. P. võib vabaduses viibides hakata toime

panema uusi kuritegusid. Taotledes M. P. vahistamist toimunud kuriteoepisoodist peaaegu kaks ja pool kuud hiljem peab

prokuratuur ära näitama asjaolud, mis on kuriteo toimepanemise ja vahistamise aja vahele jääval ajavahemikul muutunud ja

mis tingib sellise ajaperioodi möödumisel raskeima tõkendiliigi kohaldamise. Toimikumaterjalid ei sisalda teavet selle kohta,

et on ilmnenud uusi asjaolusid, mis annavad aluse M. P. vahistamiseks käesoleval ajal (nt isik on toime pannud uusi

kuritegusid või käitunud muul viisil kriminaalmenetlust takistavalt).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, taotledes

ringkonnakohtu vahistamismääruse tühistamist, maakohtu määruse jõustamist ja M. P. vahistamist.

5.1 Kaebuse esitaja märgib, et kuivõrd Riigikohus on asjades nr 3-1-1-126-05 ja nr 3-1-1-103-06 aktsepteerinud kaitsja õigust

vaidlustada ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamisest keeldumise

määruse peale, peaks ringkonnakohtu määruse vaidlustamise õigus vastupidisel juhul olema prokuratuuril, ja seda eelkõige

tulenevalt poolte võrdse kohtlemise põhimõttest kriminaalmenetluses. Selline õigus peaks prokuratuuril olema avalike huvide

kaitsmise ja edaspidise õiglase kohtumenetluse tagamise vajadusest lähtuvalt.

5.2 Alusetu on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei pidanud prokuratuur vahetult kuriteo toimepanemise järgselt M. P.

vahistamist vajalikuks. Käsitletavas kriminaalasjas alustati kriminaalmenetlust 22. juulil 2008, kusjuures peamised tõendid

selle kohta, et kuriteo toimepanijaks võis olla M. P., koguti pärast kriminaalmenetluse alustamist. M. P. peeti kahtlustatavana

kinni 29. juulil 2008, s.o paar päeva pärast seda, kui uurimisasutusel ja prokuratuuril tekkis tema suhtes põhjendatud

kuriteokahtlus.

5.3 Puutuvalt M. P. vahistamise vajalikkusse jääb riigiprokurör maakohtule esitatud vahistamistaotluses toodud argumentide

juurde. M. P. on kuritegude toimepanemise eest karistatud viiel korral. Talle on teise kriminaalasja raames esitatud kahtlustus

KarS § 263 p 1 ja 3 ning § 394 lg 2 p 1 ja 3 järgi, kusjuures need teod on toime pandud ajal, mil M. P. oli vangistusest tingimisi

ennetähtaegselt vabastatud. Nimetatud kriminaalasjas kohaldati M. P. suhtes alates 11. märtsist 2008 tõkendina elukohast

lahkumise keeldu. Vaatamata M. P. suhtes kohaldatud tõkendile ja jätkuvale katseajale pani ta 19. mail 2008 toime uue kuriteo.

Seega on olemas põhjendatud kahtlus, et M. P. võib vabaduses jätkata uute kuritegude toimepanemist. Lisaks on käsitletavas

kriminaalasjas kogutud andmed selle kohta, et kannatanu tunneb M. P. ees suurt hirmu, mis viitab sellele, kui reaalseks hindab

kannatanu uue ründe ohvriks sattumise ohtu.

6. Määruskaebusele esitatud kirjalikus vastuses peab M. P. kaitsja N. Tammemäe kaebust põhjendamatuks ja palub Tallinna

Ringkonnakohtu 18. augusti 2008. a määrus jätta muutmata, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

6.1 Tallinna Ringkonnakohtu 18. augusti 2008. a määrus ei ole määruskaebe korras vaidlustatav. Kaitsjale jääb arusaamatuks

riigiprokuröri seisukoht poolte võrdse kohtlemise põhimõttest kohtueelses menetluses - võrdse kohtlemise põhimõte kehtib

kaitsja arvates üksnes kahtlustatavate ja süüdistatavate suhtes, keda tuleb sarnastel asjaoludel kohelda võrdselt. Puutuvalt

riigiprokuröri viitesse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrustele asjades nr 3-1-1-126-05 ja nr 3-1-1-103-06 märgib kaitsja,

et avalike huvide ja edaspidise õiglase kohtumenetluse tagamise vajadus ei õigusta prokuratuurile kaebeõiguse andmist.

Riigikohus on nimetatud lahenditega andnud määruskaebuse esitamise õiguse vabaduspõhiõiguste kaitseks üksnes kaitsjale

määruse peale, millega rahuldatakse prokuratuuri kaebus maakohtu vahistamisest keeldumise määruse peale. Eelnevast

lähtudes palub kaitsja jätta Riigiprokuratuuri kaebus läbi vaatamata.

6.2 Kaitsja on seisukohal, et käsitletavas kriminaalasjas puuduvad nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamise alused.

M. P. ei ole varem isikuvastase süüteo toimepanemise eest karistatud. Kuriteosündmusest on praeguseks möödas ligi neli kuud,

mille jooksul on M. P. käitunud õiguskuulekalt. Lisaks märgib kaitsja, et tüli alustas kannatanu ja M. P. lõi teda enda

kaitsmiseks. Riigiprokuratuuri väide selle kohta, et kannatanu ei ole politseisse pöördunud ja keeldub M. P. vastu ütlusi

andmast seetõttu, et ta kardab M. P., on alusetu. Eeltoodu alusel leiab kaitsja, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja

põhjendatud.

7. Kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi eriarvamused ja

seetõttu anti kriminaalasi 13. oktoobri 2008. a määrusega lahendamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Seoses kaitsja väidetega selle kohta, et ringkonnakohtu 18. augusti 2008. a määrus ei ole prokuratuuri poolt vaidlustatav,

märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 136 näeb vahistamisega ja vahistamise

tähtaja pikendamisega seotud küsimuste lahendamise seaduslikkuse kontrollimiseks ette tavalisest määruskaebemenetlusest

mõneti erineva korra (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-126-05 - RT III

2005, 36, 351, p 6). Kui varasemalt on kriminaalkolleegium tunnustanud kaitsja õigust vaidlustada määruskaebe korras

ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamisest keeldumise määruse peale

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viidatud määrus ja 11. detsembri 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06 - RT III

2006, 47, 393), siis KrMS §-st 136 tuleneb, et ringkonnakohtu määruse vaidlustamise õigus on ka prokuratuuril juhul, kui

ringkonnakohus rahuldab kaitsja määruskaebuse maakohtu vahistamismääruse peale. Nimelt sätestab KrMS § 136

prokuratuuri, kaitsja ja vahistatu õiguse esitada vahistamise või vahistamisest keeldumise määruse peale määruskaebus

kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud korras. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-126-

05 tõlgendanud KrMS § 136 ja 15. peatükki nende koostoimes ja märkinud, et juhul kui ringkonnakohus jätab maakohtu poolt

vahistamisküsimuses tehtud määruse muutmata, on ringkonnakohtu määrus KrMS § 391 mõttes lõplik ega kuulu

edasikaebamisele. Kui aga ringkonnakohus teeb maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud lahendist vastupidise määruse, on

tegemist esmakordse vahistamise või vahistamisest keeldumise määrusega ja seda saab KrMS §-st 136 tulenevalt Riigikohtus

vaidlustada.

9. Kriminaalkolleegium leiab, et prokuratuuri määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud ringkonnakohtu määruse

tühistamiseks järgmistel põhjustel.

9.1 Kui ringkonnakohus ei tuvasta põhjendatud kuriteokahtluse või vahistamisaluse olemasolu olukorras, kus maakohus on

isiku vahistanud, tuleb ringkonnakohtul maakohtu määrus tühistada ja isik vahi alt vabastada (koostada vahistamisest

keeldumise määrus KrMS § 136 mõttes). Vahistamisest keeldumise määruses tuleb ringkonnakohtul esitada põhjendused,

millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt puudub kohtu arvates põhjendatud kuriteokahtlus või vahistamisalus. Sellisel

juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite

hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

18. detsember 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-85-07 - RT III 2008, 1, 2, p 6; 1. aprill 2004 otsus asjas nr 3-1-1-16-04 - RT III

2004, 10, 119, p 12; 13. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-89-06 - RT III 2006, 38, 322, p 10).

9.2 Ringkonnakohus tuvastas käsitletavas kriminaalasjas põhjendatud kuriteokahtluse, kuid leidis, et vahistamisalus puudub.

Ringkonnakohtu hinnangul nähtub vahistamistoimikust, et kuritegu, milles kahtlustatavana M. P. vahistamist taotletakse, pandi

toime 19. mail 2008. Hoolimata sellest, et samal ajal ja samas kohas toimus jälitustegevus teises kriminaalasjas ja järelikult oli

kuritegu menetlejale teada juba selle toimepanemise hetkest, alustati kriminaalmenetlust alles 22. juulil 2008. Taotlus M. P.

vahistamiseks esitati 30. juulil 2008, s.o ligi 2,5 kuud pärast kuriteosündmuse asetleidmist. Kogu selle ajavahemiku oli M. P.

kahtlustatav teises kriminaalasjas, kus tema suhtes oli tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu. Ringkonnakohtu

arvates pidanuks prokuratuur vahistamistaotluses märkima, millised uued asjaolud tekkisid kahe ja poole kuu jooksul, mil

menetleja, teades, et M. P. suhtes esineb uus kuriteokahtlus, pidas siiski võimalikuks mitte alustada kriminaalmenetlust ja

taotleda raskema tõkendi kohaldamist, kui seda oli tehtud eelmises kriminaalasjas. Kuna prokuratuur selliseid asjaolusid

vahistamistaotluses välja ei toonud, asus ringkonnakohus seisukohale, et maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et

vahistamistaotlusest ei nähtu KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisalust. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende

põhistustega ja leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu 18. augusti 2008. a määruse tühistamiseks ei ole alust.

10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 18. augusti 2008. a määruse, millega vabastati vahi alt M. P., muutmata ja prokuratuuri määruskaebuse

rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe