3-1-1-61-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-61-08

Otsuse kuupäev

1. detsember 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi S. Z. süüdistuses KrK § 1481 lg-te 1, 2 ja 10 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 19. juuni 2008. a otsus kriminaalasjas

nr 1-05-6

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. Z. kaitsja vandeadvokaat Kalev Aavik, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

29. oktoober 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 19. juuni 2008. a ja Viru Maakohtu 27. septembri 2006. a otsused.

2. Mõista S. Z. KrK § 1481 lõigete 1 ja 10 (1. juunist 2000 kehtinud redaktsioonis) järgi õigeks OÜ X 2000. a

märtsi- kuni septembrikuu käibedeklaratsioonide ja tulu- ning sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata

jätmises ning OÜ Y 2002. a augusti- ja oktoobrikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide ning

käibedeklaratsioonide esitamata jätmises; samuti KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 (1. juunist 2000 kehtinud

redaktsioonis)

järgi

õigeks

valeandmete

esitamises

OÜ

Y

2002.

a

septembrikuu

tulu-

ja

sotsiaalmaksudeklaratsioonis ning sama perioodi käibedeklaratsioonis.

3. Lõpetada KarSRakS § 3 lg 1 alusel kriminaalmenetlus osas, milles S. Z. süüdistatakse OÜ X 1999. a

juuni- ja novembrikuu ning 2000. a veebruarikuu käibedeklaratsioonide esitamata jätmises; OÜ X 2000. a

jaanuari- ning veebruarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmises ja 1999. a

tuludeklaratsiooni

esitamata

jätmises;

OÜ

X

käibedeklaratsioonides

valeandmete

esitamises

maksustamisperioodide veebruar kuni märts 1999, august kuni oktoober 1999 ja detsember 1999 ning

jaanuar 2000 kohta, OÜ X 2000. a märtsikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis valeandmete esitamises

ja 2000. a aprillikuu käibedeklaratsioonis valeandmete esitamises ning OÜ Y 2002. a märtsikuu

käibedeklaratsiooni esitamata jätmises.

4. Jätta Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi osas, mis puudutab OÜ X 2000. a jaanuari-

ning veebruarikuu tulumaksukohustust summas

382 168 krooni; 1999. a juuni- ja novembrikuu ning 2000. a veebruarikuu käibemaksukohustust summas

173 800 krooni ja OÜ X 2000. a märtsi- kuni septembrikuu käibe- ja tulumaksukohustust summas 2 889

426 krooni, läbi vaatamata. Selgitada kannatanule õigust esitada hagi S. Z. vastu tsiviilkohtumenetluse

korras.

5. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule osas, milles S. Z. süüdistatakse KrK § 1481 lg-

te 2 ja 10 järgi selles, et ta esitas maksustamisperioodide mai 2001, august kuni detsember 2001 ja aprill

kuni juuli 2002 kohta käivates OÜ Y käibedeklaratsioonides ning maksustamisperioodide mai 2001 ja

september 2001 kuni juuli 2002 kohta käivates OÜ Y tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid.

Samuti saata Viru Maakohtule uueks arutamiseks kannatanu tsiviilhagi osas, mis põhineb käesolevas

punktis nimetatud tegudel.

6. Mõista Eesti Vabariigilt S. Z. kasuks välja 80 000 (kaheksakümmend tuhat) krooni valitud kaitsjale

makstud tasu katteks.

7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. Z. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg-te 1, 2 ja 10 järgi alljärgneva teo toimepanemises.

1.1 S. Z., olles 30. detsembrist 1996 kuni 3. aprillini 2000 OÜ X juhatuse liige:

1) esitas maksupettuse ja isikliku varalise kasu saamise ning riiklike maksude tasumisest kõrvalehoidumise

eesmärgil maksuhaldurile OÜ X käibedeklaratsioonides maksustamisperioodide veebruar kuni märts 1999, august

kuni oktoober 1999 ja detsember 1999 ning jaanuar 2000 kohta tahtlikult valeandmeid. Nimelt deklareeris S. Z.

OÜ X maksustatavat käivet tegelikust väiksemana ja kaupade ning teenuste soetamisel tasutud

käibemaksusummat tegelikust suuremana, mille tagajärjel oli OÜ X deklareeritud käibemaksukohustus

tegelikust 269 544 krooni võrra väiksem. Koos deklareeritud maksusummaga jäi riigile käibemaksuna laekumata

269 931 krooni;

2) jättis tahtlikult esitamata osaühingu käibedeklaratsioonid maksustamisperioodide juuni ja november 1999 ning

veebruar 2000 kohta. Selle tagajärjel jäi osaühingu müügikäibelt käibemaksuna laekumata 173 800 krooni;

3) jättis tahtlikult esitamata OÜ X 1999. a ettevõtte tuludeklaratsiooni, mille tagajärjel jäi tulumaksuna laekumata

382 872 krooni, samuti osaühingu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide jaanuar kuni

veebruar 2000 kohta, mille tagajärjel jäi tulumaksuna laekumata 765 045 krooni.

1.2 S. Z. värbas 2000. a aprillikuus maksupettuse ja isikliku varalise kasu saamise ning riiklike maksude tasumisest

kõrvalehoidumise eesmärgil OÜ X ainuosanikuks ja juhatajaks L. E. Tegelikult jäi osaühing S. Z. otsese juhtimise ja kontrolli

alla. S. Z. juhtis äriühingu majandustegevust, tema käes olid äriühingu pangakaardid, internetipanga koodikaardid ning pitsat.

Samuti võttis S. Z.vastu osaühingu tegevuseks vajalikke otsuseid ja käsutas osaühingu raha. S. Z. tekitas L. E.-s, viimase

materiaalset huvitatust ära kasutades, tahtluse esitada OÜ X käibedeklaratsioonis valeandmeid ning jätta esitamata äriühingu

käibedeklaratsioonid ning tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid. S. Z. koos L. E.-ga:

1) esitas maksustamisperioodi aprill 2000 kohta käivas OÜ X käibedeklaratsioonis tahtlikult valeandmeid. Nimelt

deklareeris S. Z. OÜ X maksustatavat käivet tegelikust väiksemana ja kaupade ning teenuste soetamisel tasutud

käibemaksusummat tegelikust suuremana, mille tagajärjel oli OÜ X deklareeritud käibemaksukohustus tegelikust

146 370 krooni võrra väiksem. Koos deklareeritud maksusummaga jäi riigile käibemaksuna laekumata 146 524

krooni;

2) jättis maksuhaldurile esitamata OÜ X käibedeklaratsioonid maksustamisperioodide märts 2000 ja mai kuni

september 2000 kohta. Selle tagajärjel jäi riigile käibemaksuna laekumata kokku 796 359 krooni;

3) jättis tahtlikult maksuhaldurile esitamata OÜ X tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide

märts kuni september 2000 kohta. Selle tagajärjel jäi deklareerimata tulumaks osaühingu väljamaksetelt, mille

kohta maksumaksjal ei olnud nõuetele vastavat algdokumenti. Kokku jäi laekumata 2 093 057 krooni tulumaksu.

1.3 S. Z., olles alates 2. märtsist 2001 OÜ Y juhatuse liige:

1) esitas maksuhaldurile OÜ Y käibedeklaratsioonides maksustamisperioodide mai 2001, august kuni detsember

2001, aprill kuni juuli 2002 ja september 2002 kohta tahtlikult valeandmeid. Nimelt deklareeris S. Z. OÜ Y

maksustatavat käivet tegelikust väiksemana ja kaupade ning teenuste soetamisel tasutud käibemaksusummat

tegelikust suuremana, mille tagajärjel oli OÜ Y deklareeritud käibemaksukohustus tegelikust 385 647 krooni võrra

väiksem. Koos deklareeritud maksusummaga jäi riigile käibemaksuna laekumata 391 972 krooni;

2) jättis tahtlikult esitamata OÜ Y käibedeklaratsioonid maksustamisperioodide märts, august ja oktoober 2002

kohta. Sellega jäi osaühingu müügikäibelt deklareerimata käibemaks summas 51 919 krooni;

3) jättis tahtlikult esitamata OÜ Y tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide august ja

oktoober 2002 kohta. Selle tagajärjel jäi tulumaksuna laekumata 34 573 krooni;

4) esitas tahtlikult valeandmeid OÜ Y tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides maksustamisperioodide mai 2001,

september 2001 kuni juuli 2002 ning september 2002 kohta, jättes deklareerimata osaühingu ettevõtlusega

mitteseotud väljamaksed. Selle tagajärjel jäi tulumaksuna laekumata 1 002 345 krooni.

2. L. E. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg-te 1, 2 ja 10 järgi selles, et tema, olles OÜ X juhatuse liige ja tegutsedes

riiklike maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil koos S. Z-ga, esitas käesoleva otsuse punktis 1.2 kirjeldatud

asjaoludel OÜ X käibedeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmeid ja jättis maksuhaldurile esitamata samas punktis

nimetatud OÜ X käibedeklaratsioonid ning tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid.

3. Viru Maakohtu 27. septembri 2006. a otsusega tunnistati S. Z. KrK § 1481 lg 10 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega

kaheks aastaks, millest KarS § 68 alusel arvati maha 25 päeva eelvangistust. Maakohus mõistis S. Z-lt Eesti Vabariigi (Maksu-

ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi katteks välja 4 750 897 krooni. Sama kohtuotsusega mõisteti L. E. KrK § 1481 lg 10 järgi

õigeks. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

3.1 OÜ X ja OÜ Y pangakontode väljavõtetega on tõendatud, et erinevate isikutega tehtud tehingutelt laekusid osaühingute

pangakontodele süüdistuses nimetatud rahasummad, mis võeti vahetult pärast kontole laekumist sularahas välja. Põhiliselt tehti

seda sularahaautomaatidest S. Z. valduses olnud deebetkaartide abil, samuti võttis S. Z. korduvalt sularaha välja

pangakontoritest. Samuti on tuvastatud, et summad, mille ulatuses OÜ-d X ja Y süüdistuses nimetatud maksustamisperioodidel

tulu ja käivet deklareerisid, vastavad süüdistuses märgitule. Kannatanu esindaja ütluste kohaselt lubas S. Z. maksuhaldurile

korduvalt esitada OÜ Y sisendkäibemaksu ja väljamaksete ettevõtlusega seotust kinnitavad dokumendid, kuid teatas siis nende

kaotsiminekust I. T. käes ega asunud neid ka taastama. Sellega on tõendatud, et kannatanu käibe- ja tulumaksuarvestus on õige.

L. E. ütlustega ja tema kodus tehtud läbiotsimise protokolliga on tõendatud, et S. Z. ei andnud pärast OÜ X osade müüki L. E.-

le üle ühtegi osaühingu dokumenti. S. Z. ja tunnistaja T. L.-i ütlused dokumentide üleandmise kohta L. E.-le ei ole

usaldusväärsed. Samuti on tõendatud, et pärast osa võõrandamist jätkas S. Z. raha väljavõtmist OÜ X pangakontolt. Kannatanu

esindaja ja tunnistaja L. B. ütlustega et OÜ X ei esitanud sisendkäibemaksu ja ettevõtlusega mitteseotud kulu tõendavaid

dokumente ja OÜ X uus omanik L. E. ei teadnud midagi dokumentide olemasolust, on tõendatud, et S. Z. jättis need

dokumendid maksuhaldurile esitamata, mistõttu OÜ X pidi deklareerima ja tasuma kannatanu poolt koostatud kahjuarvestuses

välja toodud maksud. Seega on tõendatud, et OÜ-d X ja Y jätsid süüdistuses kirjeldatud ajal esitamata käibe- ja

tuludeklaratsioonid ning esitasid maksudeklaratsioonides süüdistuses kirjeldatud ajal ja mahus valeandmeid.

3.2 Maakohus leidis, et käesoleval juhul tuleb teoühtsuse mõttes eraldi tegudena vaadelda:

1) S. Z. maksurikkumisi OÜ X juhatuse liikmena;

2) S. Z. maksurikkumisi ajal, mil OÜ X juhataja oli L. E., ja

3) S. Z. maksurikkumisi OÜ Y juhatuse liikmena.

3.3 Puutuvalt S. Z. käitumist OÜ X juhatuse liikmena märkis maakohus järgmist.

S. Z. süüdistusest tuleb välja jätta OÜ X 1999. a tuludeklaratsiooni esitamata jätmine, kuna selle deklaratsiooni esitamise

tähtaeg oli 30. juuni 2000, mil S. Z. ei olnud enam OÜ X juhatuse liige. Samas märkis kohus, et nimetatud episoodiga

maksudena laekumata jäänud 382 872 krooni jääb allapoole KarS § 390 lg-s 1 sätestatud 500 000 krooni piirist.

Samuti tuleb S. Z. süüdistusest välja jätta OÜ X käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine maksustamisperioodide

veebruar kuni märts 1999, august kuni oktoober 1999 ja detsember 1999 ning jaanuar 2000 kohta, sest selle tagajärjel

laekumata jäänud 269 931 krooni jääb allapoole KarS § 386 lg-s 1 sätestatud 500 000 krooni piirist.

OÜ X 2000. a jaanuari- ja veebruarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmine, millega jäi maksudena

laekumata 382 168 krooni, oli kohtu hinnangul kvalifitseeritav KrK § 1481 lg-te 1 ja 7 järgi (enne 1. juunit 2000 kehtinud

redaktsioonis), osaühingu käibedeklaratsioonide esitamata jätmine maksustamisperioodide juuni ja november 1999 ning

veebruar 2000 kohta, millega jäi laekumata 173 800 krooni, aga KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi (enne 1. juunit 2000 kehtinud

redaktsioonis). Alates 1. juunist 2000 oli nii osaühingu käibe- kui ka tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmine,

millega jäi kokku laekumata 555 968 krooni, kvalifitseeritav KrK § 1481 lg 1 järgi ning alates 1. septembrist 2002 KarS § 390

lg 1 järgi.

3.4 Puutuvalt S. Z. rikkumisi ajal, mil OÜ X juhataja oli L. E., märkis maakohus järgmist.

S. Z. süüdistusest tuleb välja jätta OÜ X 2000. a märtsikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis valeandmete esitamine, sest

sellega jäi maksudena laekumata tulumaks 408 468 krooni, s.o vähem KarS § 386 lg-s 1 sätestatud 500 000 krooni piirist.

Samuti tuleb S. Z. süüdistusest välja jätta OÜ X 2000. a aprillikuu käibedeklaratsioonis valeandmete esitamine, sest sellega jäi

maksudena laekumata 146 524 krooni, s.o vähem KarS § 386 lg-s 1 sätestatud 500 000 krooni piirist.

Alates aprillikuust OÜ X tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide ning käibedeklaratsioonide esitamata jätmine, millega jäi

maksudena laekumata 2 889 426 krooni, tuleb kvalifitseerida KrK § 1481 lg-te 1 ja 10 järgi. Alates 1. septembrist 2002 on see

tegu karistatav KarS § 390 lg 1 järgi.

3.5 Seoses S. Z-le esitatud süüdistusega OÜ Y maksudeklaratsioonide esitamata jätmises ja nendes valeandmete esitamisega

märkis maakohus järgmist.

S. Z. süüdistusest tuleb välja jätta OÜ Y 2002. a augusti- ja oktoobrikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide ning

käibedeklaratsioonide esitamata jätmine, samuti valeandmete esitamine OÜ Y 2002. a septembrikuu tulu- ja

sotsiaalmaksudeklaratsioonis ning käibedeklaratsioonis. Kuna need episoodid pani S. Z. toime pärast karistusseadustiku

jõustumist, ei saa teda nendes kriminaalkoodeksi järgi süüdi tunnistada.

KrK § 1481 lg 1 (alates 1. juunist 2000 kehtinud redaktsioonis) järgi oleks kvalifitseeritav OÜ Y 2002. a märtsikuu

käibedeklaratsiooni esitamata jätmine, kuid kuna sellega laekumata jäänud 26 986 krooni jääb allapoole KarS § 390 lg-s 1

sätestatud 500 000 krooni piiri, tuleb ka see episood süüdistusest välja jätta.

Enne 1. septembrit 2002 OÜ Y tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ning käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine,

millega jäi kokku maksudena laekumata 1 305 608 krooni, tuleb kvalifitseerida 1. juunist 2000 kehtinud KrK § 1481 lg-te 2

ja 10 järgi. Alates 1. septembrist 2002 on see tegu karistatav KarS § 386 lg 1 järgi.

3.6 Maakohus leidis, et S. Z. tegutses maksudeklaratsioone esitamata jättes ja nendes valeandmeid esitades otsese tahtlusega.

Ta teadis ja soovis tagajärge, milleks oli riigieelarvesse maksude laekumata jäämine. Seoses OÜ X maksudeklaratsioonide

esitamata jätmisega pärast L. E. nimetamist osaühingu juhatajaks märkis maakohus, et aluseks tuleb võtta L. E. ütlused. Nende

kohaselt tegid S. Z. ja T. L. talle ettepaneku hakata firma juhatuse liikmeks, viisid ta notari juurde. Pärast paberite vormistamist

andis S. Z. L. E.-le selle eest 300 krooni. Notarilt saadud paberid andis L. E. S. Z. kätte. Firmade asjaajamisega ei ole L. E.

kunagi kokku puutunud, ta on töötanud vaid töölisena, haridust on 7 klassi. Samuti on L. E. kuulmis- ja nägemispuudega

invaliid. Pangakaarte ei ole L. E.-l kunagi olnud, samuti ei tea ta seda, kuidas pangaautomaadist raha välja võetakse. L. E.

ütlusi, et tal pole pangakaarte, kinnitavad ka pankade teated. Kohus asus seisukohale, et füüsiliste puuete ja elementaarsete

majandusteadmiste puudumise tõttu ei olnud L. E.-l võimeline aru saama OÜ X majandustegevuse ja maksuarvestusega

seonduvast. Seega ei pannud L. E.tulenevalt KarS § 17 lg-st 1 talle süüksarvatud rikkumist toime tahtlikult. S. Z., veendes

L. E.-d hakkama OÜ X juhatuse liikmeks, kasutas L. E.-d kuriteo toimepanemise vahendina. S. Z. valitses tegu OÜ X

dokumentide, pangakaartide ja pangakontode valdamisega, majandusalaste teadmiste ja oskustega ning sellega lõi L. E.-le

ettekujutuse, nagu poleks viimasel juhatuse liikmena vaja midagi teha. S. Z. tegutses faktiliselt OÜ X juhatuse liikmena. Ainult

temal oli võimalik maksudeklaratsioone esitada või esitamata jätta, kirjutada maksudeklaratsioonidesse õigeid või valesid

andmeid. Sellistel asjaoludel oli S. Z-l kõik erisubjekti tunnused. Seega oli kuriteo ainsaks täideviijaks S. Z. Tema süüdistusest

tuleb välja jätta kuriteo toimepanemine grupis L. E.-ga.

3.7 Kohus leidis, et arvestades kuriteo toimepanemise kestust, S. Z. tegevuse intensiivsust, kõrges eas abitu L. E. kasutamist

kuriteo toimepanemise vahendina ja maksudena laekumata jäänud summa suurust, ei ole S. Z. puhul karistuse eesmärkide

saavutamine rahalise karistuse abil võimalik ning teda tuleb karistada vangistusega.

3.8 Maakohus leidis, et Maksu- ja Tolliameti esitatud tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt ja mõista S. Z-lt selle katteks

välja 4 750 897 krooni.

4. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. Z. kaitsja vandeadvokaat Kalev Aavik, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist S. Z. süüditunnistamist ja karistamist ning tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas. Apellant palus S. Z. talle

esitatud süüdistuses õigeks mõista ja tsiviilhagi rahuldamata jätta.

5. Viru Ringkonnakohtu 19. juuni 2008. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

5.1 Ringkonnakohus luges üldsõnaliseks apellandi väite, et maakohus on rikkunud kõige elementaarsemaid kohtuotsusele

esitatavaid nõudeid. Puudub alus väita, et maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud või on arusaamatu. Samuti on maakohtu

otsuses antud süüdistatava käitumisele igakülgne maksuõiguslik hinnang.

5.2 Ei ole tõendatud, et pärast OÜ X osa võõrandamist andis S. Z. kõik äriühingu dokumendid ja pangakaardid üle L. E.-le. L.

E. ja tema kodus tehtud läbiotsimise protokolliga on tõendatud, et S. Z. ei andnud L. E.-le üle ühtegi OÜ X dokumenti.

5.3 Ekslik on kaitsja seisukoht, nagu oleks maakohus pidanud arvestama asjaoluga, et OÜ Y raamatupidamisdokumendid

läksid varguse käigus kaduma. Maakohus juhtis põhjendatult tähelepanu asjaolule, et S. Z. ei ole teinud midagi, et hakata

kaotsiläinud dokumente taastama. Samuti ei kinnita tõendid, et I. T. autost oleks varastatud just OÜ Y dokumendid. Samuti

tuleb arvestada, et vaatamata lubadustele ei esitanud S. Z. maksuhaldurile OÜ Radmet Mest raamatupidamisdokumente

rohkem kui kolme ja poole kuu jooksul pärast maksuhalduri ettekirjutuse tegemist.

5.4 Erinevalt kaitsjast leidis ringkonnakohus, et käsitades S. Z. käitumist osades episoodides kaastäideviimise asemel

vahendliku täideviimisena, toimis maakohus kooskõlas KrMS § 268 lg-s 8 sätestatuga.

5.5 Maakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud KarS § 5 lg 2 nõudeid. Kriminaalasja uurimine ja kohtulik arutamine toimus

enne 15. märtsi 2007. a karistusseadustikus tehtud muudatuste jõustumist. Seega piisas isiku süüdimõistmiseks selle

tuvastamisest, et tegu on toime pandud otsese tahtlusega. Sel põhjusel ei olegi maakohtu otsuses praktiliselt analüüsi selle

kohta, kas antud kuritegu on toime pandud kavatsetult. Sellise hinnangu puudumist kohtuotsuses seoses seaduse muutmisega ei

saa lugeda seaduse oluliseks rikkumiseks ja see ei ole alus S. Z. õigeksmõistmiseks.

5.6 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi seisukohaga, et tsiviilhagi lahendamine on ilmselgelt ebaseaduslik ega vasta

Riigikohtu otsustes asjades nr 3-1-1-11-07 ja 3-1-1-22-07 tsiviilhagi lahendamise põhjendamisele esitatud nõuetele.

Kohtukolleegium juhtis tähelepanu asjaolule, et maakohtu otsuse tegemise ajal ei olnud kaitsja viidatud Riigikohtu otsused

veel avaldatud. See tähendab, et otsuse tegemise ajal ei olnud Riigikohtu kriminaalkolleegium veel oma seisukohta tsiviilhagi

lahendamise küsimustes öelnud. Piisav oli, et tsiviilhagi on tõendatud ja viide näiteks KrMS § 310 lg-le 1, kus on öeldud, et

kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab rahuldamata või läbi

vaatamata. Seepärast ei anna kaitsja seisukoht veel alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kannatanu tsiviilhagi rahuldamata

jätmiseks. Samal ajal nõustus kohtukolleegium, et õigem oleks, kui maakohus oleks lähtunud võlaõigusseaduse §-dest 127,

128, 1043, 1045 lg 1 p 5.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. Z. kaitsja vandeadvokaat K. Aavik, kes taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist, samuti Viru Maakohtu otsuse tühistamist S. Z. süüditunnistamist ja karistamist ning tsiviilhagi rahuldamist

puudutavas osas. Kassaator palub S. Z. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, jätta tsiviilhagi rahuldamata, mõista riigilt S. Z.

kasuks välja õigusabikulud ja vabastada S. Z. sõiduauto ja korter aresti alt. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

6.1 Alates 15. märtsist 2007 on maksudeklaratsioonide esitamata jätmine ja nendes valeandmete esitamine kuriteona karistatav

üksnes teo toimepanemisel kavatsetult. Maakohtu otsusest nähtub järeldus, et S. Z. pani teo toime otsese tahtlusega, mistõttu

tuleb ta KarS § 5 lg 2 kohaselt õigeks mõista. Vaatamata apellatsioonis sellesisulise küsimuse tõstatamisele, ei ole

ringkonnakohus andnud hinnangut, kas S. Z. tegu on KarS § 3891 või § 3892 järgi kuriteona karistatav.

6.2 Maakohus jättis tsiviilhagi rahuldamise põhistamata. Ringkonnakohus aktsepteeris maakohtu otsust, põhjendades seda

üksnes sellega, et Riigikohtu otsused, milles selgitati tsiviilhagi lahendamisele esitatavaid nõudeid, avaldati pärast maakohtu

otsuse tegemist. Samas eiras ka ringkonnakohus ise nõudeid, mis on Riigikohtu otsustes asjades nr 3-1-1-22-07 ja 3-1-1-60-07

tsiviilhagi lahendamise põhjendamisele esitatud, ehkki ringkonnakohus tegi otsuse pärast nimetatud Riigikohtu otsuste

tegemist. Ringkonnakohtu mõtisklused teemal, milliseid norme maakohus oleks võinud tsiviilhagi lahendamisel kohaldada, on

Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatud seisukohti arvestades ilmselgelt ebapiisavad.

6.3 S. Z. süüditunnistamisel ja karistamisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse norme. Sarnaselt maakohtu otsusele

iseloomustab ka ringkonnakohtu otsust sedavõrd ulatuslik KrMS §-s 312 sätestatud nõuete rikkumine, et kohtuotsuse sisuline

kriitika on äärmiselt keeruline. Ei ole võimalik efektiivselt vastu vaielda kohtu seisukohtadele küsimustes, milles kohus on

unustanud üldse seisukoha võtta või väljendanud vastuolulisi seisukohti.

6.4 Kohtud ei ole andnud S. Z. käitumisele nõuetepärast maksuõiguslikku hinnangut. Maakohtu otsuses sisalduv tõendite

käsitlus on äärmiselt puudulik ja arusaamatu. Analüüsimata on peaaegu kõik S. Z. õigustavad tõendid. Samuti on kohus

ignoreerinud L. E. kohtuistungil antud ütlusi ja omistanud talle ütlusi, mida L. E.ei ole tegelikult andnud.

6.5 Käesoleval juhul on põhjendatud alus eeldada, et OÜ-de X ja Y pangakontodelt väljavõetud raha kasutati nende

äriühingute ettevõtluseks, mistõttu ei saa deklareerimata maksusumma tuvastamisel lähtuda üksnes nõuetekohaste

dokumentide puudumisest. Maksuvõla kindlakstegemisel kriminaalmenetluses ei ole lubatav formalistlik käsitlus, mille

kohaselt ei lähtuta mitte tegelikult toimunud tehingutest, vaid üksnes tehingutest, mille kohta on olemas neid kajastavad ja

maksuseaduse nõuetele vastavad dokumendid. OÜ-de X ja Y pangakontodelt väljavõetud sularaha lugemine ettevõtlusega

mitteseotud kuluks põhineb võimatul eeldusel, et äriühingute müüdud kaupu ja teenuseid oli võimalik osta ja valmistada

selleks kulutusi tegemata. Kohtul olnuks ekspertiisi teel võimalik ligikaudselt kindlaks teha, millised võisid olla OÜ-de X ja Y

kulutused seoses kaupade müügi ja teenuste osutamisega. Seda mitte tehes jätsid kohtud õhku kõrvaldamata kahtluse, mida

tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Arvestades S. Z. elustandardit ja vara vähesust, on süüdistusversioon äriühingute

pangakontodelt saadud raha enda kasuks pööramisest ebausutav.

6.6 Kohtud on võtnud S. Z. süüditunnistamisel aluseks konkretiseerimata süüdistuse, millest ei nähtu KrK § 1481 erinevate

lõigete järgi kvalifitseeritavate rikkumistega tekitatud kahju suurus. Maakohus on KrMS § 268 lg 1 nõudeid eirates asunud

parandama süüdistuse puudusi, püüdes ise määratleda milliste KrK § 1481 lõigete järgi kvalifitseeritavate tegudega on

süüdistatav maksude vähemlaekumise põhjustanud. Samuti märgib kassaator, et KrK § 1481 lg 10, mille järgi S. Z.

süüdistatakse, jõustus alles 1. juunil 2000, mistõttu ei saa selle paragrahvi järgi kvalifitseerida neid S. Z-le süüksarvatavaid

rikkumisi, mis süüdistuse kohaselt on toime pandud enne 1. juunit 2000.

6.7 Kohtud rikkusid S. Z. kaitseõigust, tunnistades ta osade episoodide puhul süüdistuse piiridest väljudes kaastäideviimise

asemel süüdi vahendlikus täideviimises. Süüdistuses ega kohtuliku arutamise kestel ei tõstatatud kordagi väidet, et S. Z. pani

talle süüksarvatavad teod toime vahendlikult, L. E.-d ära kasutades. Vaatamata sellele tunnistati S. Z. süüdi vahendlikus

täideviimises. Selliselt toimides eiras maakohtu Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-89-06 punktis 13 väljendatud seisukohti.

6.8 Kohtud ei ole lükanud ümber kaitsja väidet, et laekumata maksusumma arvestamisel on tegemist topeltmaksustamisega,

sest summa, millelt on arvestatud tulumaks, sisaldab ka käibemaksu.

6.9 Maakohtu argumendid karistuse raskuse põhjendamisel ei ole asjakohased ja ringkonnakohus ei ole apellatsiooni

sellekohastele väidetele sisuliselt vastanud. S. Z-le mõistetud karistus ja selle reaalne kohaldamine ei vasta senisele

karistuspraktikale.

7. Kassatsioonivastuses palub Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova jätta kassatsioon rahuldamata

ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt S. Z. süüditunnistamist OÜ-ga X seotud kuriteoepisoodides (I), peatub

seejärel OÜ-ga Y seotud episoodidel (II), annab hinnangu kannatanu tsiviilhagi lahendamisele (III) ja S. Z. kaitsjatasu

hüvitamise nõudele (IV) ning võtab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (V).

I

9. Enne kaitsja väidete käsitlemist märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 352 lg 6 alusel kassatsiooni piiridest

väljudes, et tunnistades S. Z. süüdi OÜ X maksudeklaratsioonide esitamata jätmises, kohaldasid kohtud vääralt

materiaalõigust. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine puudutab S. Z. süüditunnistamist nii selles, et ta jättis OÜ X juhatuse

liikmena maksuhaldurile esitamata osaühingu 1999. a juuni- ja novembrikuu ning 2000. a veebruarikuu käibedeklaratsioonid ja

2000. a jaanuari- ning veebruarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid kui ka selles, et ta pärast OÜ X juhatusest lahkumist

jättis vahendlikult, L. E.-d ära kasutades maksuhaldurile esitamata osaühingu käibedeklaratsioonid ja tulu- ning

sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide märts kuni september 2000 kohta.

10. Kohtud leidsid, et OÜ X 2000. a jaanuari- ja veebruarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmine,

millega jäi maksudena laekumata 382 168 krooni, oli teo toimepanemise ajal kvalifitseeritav KrK § 1481 lg-te 1 ja 7 järgi.

Osaühingu 1999. a juuni- ja novembrikuu ning 2000. a veebruarikuu käibedeklaratsioonide esitamata jätmine, millega jäi

maksudena laekumata 173 800 krooni, oli toimepanemise ajal aga karistatav KrK § 1481 lg-te 2 ja 7 järgi.

10.1 Seega kvalifitseeriti OÜ X tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmine ühelt poolt ja käibedeklaratsioonide

esitamata jätmine teiselt poolt erinevate kuriteokoosseisude järgi. Siinkohal meenutab kolleegium, et 13. jaanuarist 1995

kehtinud KrK § 1481 redaktsiooni lõigetes 1-5 olid ette nähtud iseseisvad maksukuritegude koosseisud ja sama paragrahvi

lõige 7 ei sätestanud iseseisvat delikti, vaid kvalifitseeritud koosseisu KrK § 1481 teistes lõigetes ette nähtud maksukuritegude

põhikoosseisudele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-112-06 - RT III 2007, 8, 64,

p 6.2-6.3). Eeltoodust tulenevalt sedastasid kohtud õiguslikus mõttes kahe iseseisva teo toimepanemise.

10.2 Samas, hinnates kõnealuste tegude jätkuvat karistatavust karistusseadustiku 1. septembril 2002 jõustunud redaktsiooni

järgi, leidsid kohtud, et kuna uue seaduse järgi oli nii tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide kui ka käibedeklaratsioonide

esitamata jätmine kvalifitseeritav ühe ja sama kuriteokoosseisu - KarS § 390 lg 1 - järgi ning kuna kokku jäi nende

rikkumistega maksudena laekumata üle 500 000 krooni, pole kummagi rikkumise kuriteona karistatavus ära langenud. See

järeldus on aga vastuolus kohtute eelnenud seisukohaga, et toimepanemise ajal olid vaadeldavad teod karistatavad erinevate

kuriteokoosseisude järgi.

10.3 Olukorras, kus isiku käitumine on ajal, mil see aset leiab, käsitatav teomitmusena, puudub võimalus vaadelda sama

käitumist hilisema seaduse kontekstis ühe jätkuva kuriteona (teoainsusena). Nimelt saab jätkuva kuriteona käsitada üksnes

selliseid ühtsest tahtlusest kantud reeglina ajaliselt lähedasi sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud üksiktegusid, mis

toimepanemise ajal vastavad ühele ja samale kuriteokoosseisule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2007. a

otsus asjas nr 3-1-1-112-06, p 7.4). Kuna S. Z. poolt OÜ X 2000. a jaanuari- ja veebruarikuu tulu- ja

sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmine kvalifitseeriti toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg-te 1 ja 7 järgi,

osaühingu 1999. a juuni- ja novembrikuu ning 2000. a veebruarikuu käibedeklaratsioonide esitamata jätmine aga KrK § 1481

lg-te 2 ja 7 järgi, tuleb kummagi teo karistatavust 1. septembril 2002 jõustunud KarS § 390 lg 1 järgi kontrollida eraldi.

Lugedes teo toimepanemise ajal kaks iseseisvat tegu moodustanud käitumise karistusseadustiku järgi üheks teoks, tekiks

vastuolu põhimõttega, et seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (KarS § 5 lg 3).

10.4 1. septembril 2002 jõustunud KarS § 390 lg 1 kohaselt oli maksudeklaratsiooni tähtpäevaks esitamata jätmine kuriteona

karistatav üksnes juhul, kui süüdlasele oli sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või kui selle tulemusel jäi maksudena

laekumata 500 000 krooni või enam. S. Z-le esitatud süüdistusest ei nähtu varasema halduskaristuse olemasolu. Seega kuna

süüdistuse kohaselt jäi nii OÜ X 2000. a jaanuari- ja veebruarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmise kui

ka 1999. a juuni- ja novembrikuu ning 2000. a veebruarikuu käibedeklaratsioonide esitamata jätmise tagajärjel eraldivõetuna

maksudena laekumata alla 500 000 krooni, ei täida kumbki tegu 1. septembril 2002 jõustunud KarS § 390 lg-s 1 ette nähtud

kuriteokoosseisu, s.t et alates 1. septembrist 2002 ei olnud need teod enam kuriteona karistatavad.

10.5 Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRakS) § 3 lg 1 kohaselt lõpetatakse enne karistusseadustiku jõustumist

toimepandud kuriteo kohta alustatud kriminaalmenetlus lähtudes sama seaduse § 1 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud alustest.

KarSRakS § 1 lg-test 1 ja 3 tulenevalt vabastatakse karistuse kandmisest isik, kes on süüdi mõistetud kriminaalkoodeksi järgi

kuriteo eest, mis karistusseadustiku järgi ei ole enam kuriteona karistatav, samuti kuriteos süüdimõistetud isik, kui

karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis. Seega tuleb käesoleval juhul

kriminaalmenetlus lõpetada nii osas, milles S. Z. süüdistatakse OÜ X 2000. a jaanuari- ja veebruarikuu tulu- ja

sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmises, kui ka osas, milles teda süüdistatakse OÜ X 1999. a juuni- ja novembrikuu

ning 2000. a veebruarikuu käibedeklaratsioonide esitamata jätmises.

11. S. Z-le esitati 1. juunil 2000 jõustunud KrK § 1481 lõigete 1 ja 10 järgi süüdistus ka selles, et ta jättis pärast OÜ X

juhatusest lahkumist grupis koos osaühingu juhatuse uue liikme L. E.-ga maksuhaldurile esitamata OÜ X käibedeklaratsioonid

ja tulu- ning sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide märts kuni september 2000 kohta, millega jäi maksudena

laekumata kokku 2 889 426 krooni.

11.1 Maakohus, kes tuvastas, et L. E. ei pannud maksudeklaratsioonide esitamata jätmist toime tahtlikult, asus seisukohale, et

S. Z. vastutab eelnimetatud deklaratsioonide esitamata jätmise eest KrK § 1481 lg-te 1 ja 10 järgi (alates 1. septembrist KarS

§ 390 lg 1 järgi) vahendliku täideviijana. Kohus põhjendas S. Z. lugemist vahendlikuks täideviijaks sellega, et S. Z. juhtis

faktiliselt OÜ X tegevust, hoides samas L. E.-d teadmatuses OÜ X majandustegevusest ja maksukohustusest ja luues L. E.-le

ettekujutuse, nagu poleks viimasel juhatuse liikmena vaja midagi teha. Ühtlasi leidis kohus, et kuna ainult S. Z-l oli võimalik

maksudeklaratsioone esitada või esitamata jätta, olid S. Z-l ka kõik erisubjekti tunnused. Ringkonnakohus soostus maakohtu

selliste järeldustega.

11.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et nii "maksuhaldurile seaduses sätestatud deklaratsiooni esitamata jätmine"

1. juunil 2000 jõustunud KrK § 1481 lg 1 ühe koosseisualternatiivina kui ka "maksudeklaratsiooni tähtpäevaks esitamata

jätmine" KarS § 390 lg 1 tähenduses nõudsid teo täideviijalt vastutuse eeldusena erilist isikutunnust - isiku sellist õiguslikku

seisundit, mis pani talle ühelt poolt kohustuse ja andis teisalt pädevuse konkreetne maksudeklaratsioon esitada.

Ka 12. veebruari 2007. a otsuses asjas nr 3-1-1-94-06 (RT III 2007, 6, 44, p 11.5) selgitas kriminaalkolleegiumi täiskogu, et

maksudeklaratsiooni või muu teabe maksuhaldurile esitamata jätmise kui tegevusetusdelikti eest saab täideviijana karistada

üksnes maksudeklaratsiooni või muu teabe esitamiseks kohustatud isikut.

11.3 Tulenevalt 1993. a maksukorralduse seaduse § 12 lg-st 1 koostoimes äriseadustiku §-dega 180-181 ja 1994. a

tsiviilseadustiku üldosa seaduse 8. peatükiga sai õiguslik kohustus ja pädevus esitada OÜ X käibe- ja tulu- ja

sotsiaalmaksudeklaratsioone tekkida üksnes osaühingu juhatuse liikmetel ning nende poolt deklaratsioonide esitamiseks

volitatud isikutel. Teistel isikutel ei olnud ühelt poolt kohustust osaühingu maksudeklaratsioone esitada, kuid teisalt polnuks

neil selleks ka õigust. Maksudeklaratsiooni esitamisel esindusõiguseta isiku poolt, puudunuks maksuhalduril võimalus sellist

deklaratsiooni OÜ X maksudeklaratsioonina aktsepteerida.

11.4 Kriminaalasjas on tuvastatud, et alates 3. aprillist 2000 ei olnud S. Z. enam OÜ X juhatuse liige. Samuti puuduvad

kriminaalasjas andmed selle kohta, et tal tekkis 3. aprillil 2000 või hiljem mingil muul alusel õigus ja kohustus OÜ X

maksudeklaratsioone esitada. Järelikult puudus S. Z-l alates 3. aprillist 2000 eriline isikutunnus, milleta ei ole teda võimalik

OÜ X maksudeklaratsioonide esitamata jätmise eest kuriteo täideviijana karistada. Osutatud erilise isikutunnuse puudumine

välistab S. Z. vastutuse OÜ X 2000. a märtsi kuni septembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksu- ning käibedeklaratsioonide esitamata

jätmise eest nii vahetu kui ka vahendliku täideviijana. Siinkohal märgib kolleegium, et erilist isikutunnust eeldavate

süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise

isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei

piisa. Nn tagaseisja (vahendlik täideviija) ei saa olla teovalitseja selle tõttu, et ta laenab osa vajalikust teovalitsemisest

(kohustustevastasuse) eesseisjalt.

11.5 Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et alates 3. aprillist 2000 oli OÜ X ainus juhatuse liige L. E., kusjuures teiste OÜ X

maksudeklaratsioonide esitamiseks volitatud isikute määramise kohta kriminaalasjas andmed puuduvad. Seejuures tuvastasid

kohtud, et jättes esitamata OÜ X 2000. a märtsi- kuni septembrikuu maksudeklaratsioonid, ei olnud L. E. tegevusetus tahtlik.

Kuna vastutus kuriteole kaasaaitamisele või kihutamisele eeldab tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttest tahtlikku põhitegu (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-7-08 - RT III 2008, 20, 136, p 11), mis käesoleval

juhul puudus, siis on S. Z. puhul välistatud ka vastutus OÜ X 2000. a märtsi- kuni septembrikuu maksudeklaratsioonide

esitamata jätmisele kihutamise (KrK § 17 lg 5; KarS § 22 lg 2) või sellele kaasaaitamise (KrK § 17 lg 6; KarS § 22 lg 3) eest.

Järelikult tuleb S. Z. kõnealuses teos õigeks mõista.

12. Maakohtu otsuse põhiosas on asutud seisukohale, et S. Z. süüdistusest tuleb välja jätta OÜ X 1999. a tuludeklaratsiooni

esitamata jätmine, samuti osaühingu käibedeklaratsioonides valeandmete esitamine maksustamisperioodide veebruar kuni

märts 1999, august kuni oktoober 1999 ja detsember 1999 ning jaanuar 2000 kohta; OÜ X 2000. a märtsikuu tulu- ja

sotsiaalmaksudeklaratsioonis valeandmete esitamine ja 2000. a aprillikuu käibedeklaratsioonis valeandmete esitamine (vt

käesoleva otsuse punktid 3.3-3.4). Maakohus põhjendas oma seisukohta sellega, et 1. septembril 2002 jõustunud

karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt ei olnud need teod enam kuritegudena karistatavad. Samas ei kajastu süüdistuse mahu

vähenemine maakohtu otsuse resolutiivosas. Kriminaalkolleegium leiab, et lähtudes maakohtu otsuse põhiosast, tuleb

kriminaalmenetlus S. Z. suhtes KarSRakS § 3 lg 1 alusel lõpetada ka käesolevas punktis nimetatud tegude osas.

13. Eeltoodust lähtuvalt tuleb kõigi süüdistuses nimetatud tegude osas, mis puudutavad OÜ X maksudeklaratsioonide

esitamata jätmist või nendes valeandmete esitamist, kriminaalmenetlus lõpetada või teha S. Z. õigeksmõistev otsus. Sel

põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks peatuda kassatsiooni argumentidel, mis käsitlevad nende tegude tuvastamisel väidetavalt

aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi.

II

14. S. Z-le esitati 1. juunil 2000 jõustunud KrK § 1481 lg-te 1, 2 ja 10 järgi süüdistus ka OÜ Y maksudeklaratsioonide

esitamata jätmises ja nendes valeandmete esitamises.

15. Osade OÜ-ga Y seotud kuriteoepisoodide puhul on maakohtu otsuse põhiosas asutud seisukohale, et need tuleb

süüdistusest välja jätta, ent samas ei kajastu kohtu selline järeldus otsuse resolutiivosas.

15.1 OÜ Y maksudeklaratsioonide mitteesitamise jättis maakohus süüdistusest välja, põhjendades seda sellega, et OÜ Y

2002. a augusti- ja oktoobrikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide ning käibedeklaratsioonide esitamata jätmine on toime

pandud karistusseadustiku kehtivusajal, mistõttu ei ole S. Z. võimalik nende episoodide eest kriminaalkoodeksi järgi süüdi

tunnistada. OÜ Y 2001. a märtsikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmise tõttu jäi aga maksudena laekumata alla KarS § 390

lg-s 1 nimetatud 500 000 krooni (vt käesoleva otsuse punkti 3.5). Kuna eelnimetatud osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud,

ei saa Riigikohus hinnata kohtu seisukohtade sisulist õigsust. Samas märgib kolleegium, et maakohtu eeltoodud järeldused

peavad kajastuma ka kohtuotsuse resolutiivosas. See tähendab, et S. Z. suhtes tuleb KarSRakS § 3 lg 1 alusel lõpetada

kriminaalmenetlus OÜ Y 2002. a märtsikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmises. OÜ Y 2002. a augusti- ja oktoobrikuu

tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide ning käibedeklaratsioonide esitamata jätmises tuleb S. Z. aga õigeks mõista.

15.2 Maakohtu otsuse põhiosas on asutud seisukohale, et S. Z. süüdistusest tuleb välja jätta valeandmete esitamine OÜ Y

2002.

a

septembrikuu

tulu-

ja

sotsiaalmaksu-deklaratsioonis

ning

sama

maksustamisperioodi

kohta

esitatud

käibedeklaratsioonis, kuna need episoodid on toime pandud karistusseadustiku kehtivusajal, mistõttu ei ole S. Z. võimalik

nende eest kriminaalkoodeksi järgi süüdi tunnistada (vt käesoleva otsuse punkti 3.5). Hindamata jällegi selle järelduse sisulist

paikapidavust, leiab kolleegium, et lähtudes maakohtu otsuse põhiosast, tuleb S. Z. nimetatud episoodides õigeks mõista.

16. Kohtud on tunnistanud S. Z. 1. juunil 2000 jõustunud KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi süüdi selles, et ta esitas

maksustamisperioodide mai 2001, august kuni detsember 2001 ja aprill kuni juuli 2002 kohta käivates OÜ Y

käibedeklaratsioonides ning maksustamisperioodide mai 2001 ja september 2001 kuni juuli 2002 kohta käivates OÜ Y tulu- ja

sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid, millega jäi maksudena laekumata kokku 1 305 608 krooni.

16.1 Kriminaalkolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et materiaalõiguslikult oli selline tegu toimepanemise ajal

kvalifitseeritav KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi, alates 1. septembrist 2002 aga KarS § 386 lg 1 järgi.

16.2 Samas märgib kolleegium, et süüdistuses ja sellest tulenevalt ka kohtuotsustes on käibedeklaratsioonides valeandmete

esitamise tõttu laekumata maksusumma kui koosseisulise tagajärje hulka ekslikult arvatud 5745 krooni, mille ulatuses S. Z.

kõnealustel maksustamisperioodidel deklareeris tasumisele kuuluvat käibemaksu, ent jättis selle maksuhaldurile üle kandmata.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et maksumaksja poolt enda maksukohustusest tuleneva maksmisele kuuluva maksusumma

tähtajaks tasumata jätmist või ettenähtust väiksema maksusumma tasumist ei käsita karistusseadustik alates 1. septembrist

2002 kuriteona (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-34-03 - RT III 2003, 14, 133, p 15

ja 30. juuni 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-55-06 - RT III 2006, 28, 257, p 14).

16.3 Kassaator leiab, et kohtud ei ole nõuetekohaselt põhistanud oma järeldust, et OÜ-l Y tekkis käibe- ja tulumaksukohustus,

mis jäeti nõuetekohaselt deklareerimata. Maakohus on selles küsimuses piirdunud tõdemusega, et kannatanu esindaja ütluste

kohaselt lubas S. Z. maksuhaldurile korduvalt esitada OÜ Y sisendkäibemaksu ja väljamaksete ettevõtlusega seotust

kinnitavad dokumendid, kuid teatas siis nende kaotsiminekust I. T. käes ega asunud neid ka taastama. Sellega on maakohtu

hinnangul tõendatud, et Maksu- ja Tolliameti käibe- ja tulumaksuarvestus on õige. Kriminaalkolleegium nõustub, et kohtute

sellised põhistused on S. Z. süüditunnistamiseks ebapiisavad.

16.4 Kolleegium märgib esmalt, et S. Z. süüküsimuse lahendamiseks tuli kohtul hinnata süüdistuse, mitte kannatanu

kahjuarvestuse paikapidavust. Kolleegium möönab, et sisuliselt on maakohus seda ka teinud, ent kasutanud seejuures ebatäpset

sõnastust, mis kahjustab otsuse põhistuste jälgitavust.

16.5 Vaidlus S. Z-le OÜ Y maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises esitatud süüdistuse põhjendatuse üle taandub

tulenevalt tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg-test 1 ja 2 ning 1993. a käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p-st 1 ning lg-st 6 eeskätt

küsimustele, kas osaühingu pangakontolt väljavõetud sularaha kasutati osaühingu ettevõtluseks või mitte ja kas osaühingu

käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksuna näidatud summad vastavad käibemaksusummale, mis OÜ Y tasus nõuetekohaste

arvete alusel teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest.

Nende asjaolude tuvastamisel tuli kohtul lähtudes TuMS § 51 lg 2 p-st 3 ja 1993. a käibemaksuseaduse § 18 lg-st 6 ning §-

st 24 esmalt kindlaks teha, kas süüdistuses nimetatud maksudeklaratsioonide esitamise ajal olid OÜ-l Y olemas väidetavate

kulude ettevõtlusega seotust kinnitavad dokumendid ja deklareeritud sisendkäibemaksu tasumist kinnitavad dokumendid.

Maakohus ei ole aga selle asjaolu tõendatuse suhtes seisukohta võtnud, piirdudes üksnes tõdemusega, et kuna süüdistatav ei

asunud pärast dokumentide kaotsiminekut neid taastama, siis on Maksu- ja Tolliameti arvestuses näidatud tasumata tulumaksu-

ja käibemaksuarvestus õige. Kolleegium märgib, et dokumentide maksuhalduri nõudel esitamata jätmine ning dokumentide

väidetava kaotsimineku korral nende taastamata jätmine on asjaolu, mis võib suure tõenäosusega kinnitada dokumentide

puudumist ka maksudeklaratsioonide esitamise ajal, ent ei ole siiski selle asjaoluga samastatav. Jättes võtmata seisukoha

küsimuses, kas OÜ Y kõnealused dokumendid olid süüdistuses nimetatud deklaratsioonide esitamise ajal olemas või mitte, on

maakohus jätnud andmata hinnangu süüdistuse põhjendatuse aspektist olulise tähtsusega faktilise asjaolu tõendatusele.

Ringkonnakohus ei ole sellele puudusele tähelepanu pööranud. Riigikohtu hinnangul on kohtu seisukoha puudumine

süüdistuse tõendatuse seisukohalt olulise asjaolu tuvastatuse suhtes käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mis tingib kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks.

16.6 S. Z. väitel olid OÜ Y kuludokumendid olemas, ent ta andis need hiljem oma tuttavale I. T.-le hoiule ja need varastati I. T.

autost ära. Seega pidanuks maakohus muu hulgas hindama süüdistatava kaitseversiooni tõendatust. Sellise hinnangu andmisel

tulnuks muu hulgas arvesse võtta seda, kuivõrd on eluliselt usutav, et kunagi on eksisteerinud äriühingu

raamatupidamisdokumendid, mille väidetava kaotsimineku kohta esitatakse versioon, et dokumente, mille esitamist on

maksuhaldur mitme kuu jooksul nõudnud, hoitakse juhatuse liikme tuttava juures, kelle lukustamata autost varastatakse need

vahetult pärast seda, kui juhatuse liige on andnud maksuhaldurile järjekordse lubaduse dokumendid esitada, kusjuures pärast

väidetavat vargust ei näita juhatuse liige üles mingit valmidust asuda dokumente taastama. Kolleegium on jätkuvalt seisukohal,

et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas

leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on

ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. septembri 2005. a otsus

asjas nr 3-1-1-74-05 - RT III 2005, 27, 286, p 15.)

16.7 Kassaator leiab, et kuna eelduslikult pidi OÜ Y tegema kaupade müügiks ja teenuste osutamiseks kulutusi, ei saa

deklareerimata käibe- ja tulumaksusumma tuvastamisel lähtuda üksnes nõuetekohaste dokumentide olemasolust või

puudumisest, vaid tuleb ekspertiisi (hindamise) teel kindlaks teha, millise osa pangakontolt väljavõetud rahast moodustasid OÜ

Y kulud kaupade müügile ja teenuste osutamisele ja milline oli äriühingu majandustegevuse kasumimarginaal. Seoses sellega

märgib kolleegium esmalt, et käibemaksu puhul ei ole tegeliku maksukohustuse määramine hindamise teel reeglina üldse

võimalik, kuna käibemaksukohustuse puhul on oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole

käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu maha arvata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 2. detsembri

2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-04 - RT III 2004, 36, 366). Mis puudutab hindamise teel selle kindlakstegemist, kas ja

kui, siis millises ulatuses kasutati OÜ Y pangakontolt väljavõetud raha osaühingu ettevõtluseks ehk kui suur oli OÜ Y

deklareerimata tulumaksukohustus, siis kordab kolleegium varasemat seisukohta, et kui süüdistatav esitab versiooni raha

kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma

väidete kontrollimiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07 - RT III 2008, 6,

40, p 22). Senises kriminaalmenetluses ei ole S. Z. seda teinud.

16.8 Ekslik on kassaatori seisukoht, et süüdistuses märgitud asjaoludel OÜ Y deklareerimata maksusumma arvestamisel on

tegemist topeltmaksustamisega, sest summa, millelt on arvestatud tulumaks, sisaldab ka käibemaksu. Kuna süüdistuse kohaselt

hõlmavad OÜ Y ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed ka alusetult deklareerimata käibemaksu, laieneb tulumaksukohustus ka

sellisele deklareerimata käibemaksule (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 25. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-11-07 - RT

III 2007, 19, 160, p 18).

17. Juhul, kui kriminaalasja uuel arutamisel tuvastatakse, et S. Z. esitas OÜ Y maksudeklaratsioonides valeandmeid, tuleb

kohtul lähtudes KarS § 5 lg-st 2 anda hinnang ka sellele, kas S. Z. selline käitumine on jätkuvalt kuriteona

karistatav 15. märtsist 2007, mil KarS § 386 lg 1 kaotas kehtivuse.

17.1 Maksuhaldurile valeandmete esitamine vastab nii KarS §-s 3891 kui ka §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseisu

objektiivsele koosseisule. Kuid täiendavalt näevad kõnealused paragrahvid ette nõude, et valeandmeid esitatakse maksu- või

kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil

valeandmete esitamise tagajärjel jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele

kahjule vastav summa (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07 - RT III 2007, 24, 194,

p 40 ja 22. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-22-07 - RT III 2007, 29, 240, p 13.3). Seejuures tuleb aga silmas pidada, et KarS

§-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või

tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja

deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab

toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust.

17.2 Seega tuleb S. Z. teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks tuvastada süüdistatava eesmärk maksuhaldurile valeandmete

esitamisel. Ringkonnakohus, kes erinevalt maakohtust arutas käesolevat kriminaalasja pärast 15. märtsi 2007, on piirdunud

üldsõnalise tõdemusega, et S. Z-le süüksarvatav tegu on karistatav ka pärast 15. märtsi 2007, märkides seejuures, et kuna

maakohus tegi otsuse enne 15. märtsi 2007, polnud teo toimepanemise eesmärki vaja tuvastada. Sellega seoses kordab

kriminaalkolleegium, et KarS § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib

kohtuotsuse tegemise ajal (vt nt otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 43). Seega tulnuks ringkonnakohtul võtta seisukoht S. Z. teo

eesmärgi suhtes vaatamata sellele, et ta vaatas kriminaalasja läbi enne 15. märtsi 2007 tehtud kohtuotsuse peale esitatud

apellatsiooni alusel.

17.3 Samas ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga, et lähtudes 15. märtsil 2007 jõustunud seadusemuudatustest tuleb S. Z.

igal juhul õigeks mõista, kuna maakohtu otsuses märgitu kohaselt esitas S. Z. OÜ Y maksudeklaratsioonides valeandmeid

otsese tahtlusega ja prokurör seda järeldust ei apelleerinud. Lugedes maakohtu osutatud järeldust kohtuotsuse tervikkontekstis,

nähtub, et sisuliselt on maakohus, kes andis S. Z. käitumisele õigusliku hinnangu KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 ning KarS § 386

lg 1 järgi, tuvastanud, et S. Z. pani teo toime vähemalt otsese tahtlusega, mis oli KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 ning KarS § 386 lg 1

subjektiivse koosseisu täitmiseks piisav. Kuna maakohus tegi otsuse enne 15. märtsi 2007, ei analüüsinud ega pidanudki ta

analüüsima seda, kas S. Z. esitas OÜ Y maksudeklaratsioonides valeandmeid maksukohustuse vähendamise eesmärgil või

mitte. Seetõttu ei jaga kolleegium arvamust, et kohtute tuvastatud asjaolud on sellised, mis igal juhul välistavad S. Z. teo

karistatavuse alates 15. märtsist 2007.

III

18. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et kohtud ei ole tsiviilhagi rahuldamist õiguslikult põhistanud, samuti jätsid

kohtud, leides, et S. Z. rikkus deklareerimiskohustust, tuvastamata, kas ja kui, siis millise kahju ta sellega põhjustas.

18.1 Maakohus on otsuse põhistavas osas piirdunud tsiviilhagi küsimuses tõdemusega, et tsiviilhagi tuleb rahuldada osaliselt

summas 4 750 897 krooni. Vastates apellatsiooni väidetele, mis puudutasid tsiviilhagi rahuldamise põhistamata jätmist, märkis

ringkonnakohus esmalt, et kuna maakohtu otsuse tegemise ajal ei olnud Riigikohtu otsused asjades 3-1-1-11-07 ja 3-1-1-22-07

veel avaldatud, piisas tsiviilhagi rahuldamisel sellest, et hagi on tõendatud ja kohtuotsuses sisaldub viide näiteks KrMS § 310

lg-le 1. Kolleegium märgib, et nõue tsiviilhagi suhtes tehtavat otsustust õiguslikult põhistada ei tulene mitte osutatud

Riigikohtu lahenditest, vaid KrMS § 339 lg 1 p-st 7 koostoimes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-ga 1, § 438

lg-ga 1 ja § 442 lg-ga 8. Need sätted kehtisid ka maakohtu otsuse tegemise ajal. Kohtu kohustus järgida otsuse tegemisel

seadust tuleneb vahetult seadusest enesest, mitte Riigikohtu lahenditest. Kohtuotsust, mille tegemisel on rikutud mingi

seadusesätte nõudeid, ei saa jätta muutmata põhjusel, et kohtuotsuse tegemise ajal puudus selle sätte tõlgendamise kohta

Riigikohtu praktika või et Riigikohtu praktika oli teistsugune. Samas on ringkonnakohtu väide, nagu võiks tsiviilhagi

põhistamisel piisata hagi tõendatusest ja viitest KrMS § 310 lg-le 1, juba iseenesest sisemiselt vastuoluline. Olukorras, kus ei

ole määratletud nõude materiaalõiguslikku alust, ei ole ka võimalik kindlaks teha nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust, s.t

pole võimalik määratleda asjaolusid, mille tuvastamine on hagi tõendamiseks nõutav. Sarnaselt kuriteokoosseisule

kriminaalsüüdistuse puhul määrab hagi materiaalõiguslik alus ära tsiviilhagi tõendamiseseme, mistõttu ei ole selle puudumisel

põhimõtteliselt võimalik väita, et hagi on tõendatud. KrMS § 310 lg 1 näol on aga tegemist menetlusnormiga, millest ei saa

tuleneda tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikku alust.

18.2 Ringkonnakohus on otsuses möönnud, et olnuks õigem, kui maakohus oleks lähtunud võlaõigusseaduse §-dest 127, 128,

1043, 1045 lg 1 p 5. Seoses sellega märgib kolleegium esmalt, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 lg 1 näeb ette, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise

kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002.

Seega on igal juhul välistatud võlaõigusseaduse kohaldamine S. Z. poolt enne 1. juulit 2002 toime pandud tegude osas.

Sõltumata sellest on aga asjakohatu viide VÕS § 1045 lg 1 p-le 5, mille kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige

siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Maksudeklaratsioonide esitamata

jätmine või nendes valeandmete esitamine ei saa rikkuda riigi omandiõigust ega sellega sarnast õigust. Seoses ringkonnakohtu

nimetatud VÕS §-dega 127-128 juhib kolleegium tähelepanu sellele, et need sätted käsitlevad üksnes kahjunõude ulatust ja

sisu ega saa olla kahju hüvitamise nõude tekkimise aluseks.

18.3 Lisaks eelmärgitule on kohtud tsiviilhagi lahendamisel ekslikult samastanud juhatuse liikme maksukuriteo tagajärjel

tekkinud äriühingu maksuvõla kuriteoga tekitatud kahjuga. Kolleegium meenutab, et juhatuse liikme poolt äriühingu

deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju saab väljenduda eeskätt riigi maksunõude muutumises täielikult või

osaliselt mittesissenõutavaks sel ajal, mille jooksul maksuvõla sissenõudmine deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu viibis;

maksuintressis, arvestatuna maksuvõla sellelt osalt, mis oleks olnud maksukohustuse tekkimise ajal äriühingult sissenõutav, ja

kahju suuruse kindlakstegemise ja selle sissenõudmisega seotud mõistlikes kuludes (vt lähemalt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07 - RT III 2008, 7, 44; 45, p-d 40-55).

18.4 Jättes tsiviilhagi rahuldamise õiguslikult põhjendamata, rikkusid kohtud TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8

tulenevaid nõudeid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 669 lg 1 p 5, nagu ka KrMS § 339 lg 1 p 7, loeb kohtuotsuse olulises

osas põhjendamata jätmise menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks. Vastavalt TsMS § 692 lg 1 p-le 2 on menetlusõiguse

normi oluline rikkumine, kui see võis kaasa tuua ebaõige otsuse, kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus. Olukorras,

kus TsMS §-s 669 nimetatud menetlusnormi rikkumine on alguse saanud maakohtust, tuleb vastavalt TsMS § 691 p-le 4 ja

§ 692 lg 5 esimesele lausele koos ringkonnakohtu otsusega tühistada ka maakohtu otsus ja saata kohtuasi uueks arutamiseks

maakohtule.

18.5 Käesolevas asjas tuleb kannatanu tsiviilhagi saata maakohtule uueks arutamiseks üksnes osas, mille aluseks olevate S. Z.

tegude suhtes kriminaalmenetlus asja uuel arutamisel jätkub. Osas, milles tsiviilhagi põhineb S. Z. tegudel, milles Riigikohus

S. Z. õigeks mõistab või kriminaalmenetluse lõpetab, tuleb hagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kannatanul on

õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Erandina puudub hagi uuesti esitamise võimalus osas, milles hagi alus

põhineb maakohtu poolt süüdistusest välja jäetud tegudel, kuna selles osas on kohus jätnud tsiviilhagi rahuldamata ja kohtu

sellist otsustust pole vaidlustatud. Väljaspool käesoleva asja lahendamise piire märgib kolleegium, et juhul, kui kohus mõistab

süüdistatava osades süüdistuses nimetatud tegudes õigeks või lõpetab kriminaalmenetluse, tuleb nende tegude alusel esitatud

tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, mitte piirduda tsiviilhagi osalise rahuldamisega ulatuses, milles hagi

aluseks on teod, milles isik süüdi tunnistatakse.

IV

19. Kassatsioonis on esitatud ka taotlus hüvitada S. Z-le kriminaalmenetluse kulu - valitud kaitsjale makstud tasu.

19.1 KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud

erandeid. KrMS § 183 näeb ette, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei

ole sätestatud teisiti. Kolleegium on seisukohal, et neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või

kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. See tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse

osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega,

milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Vastasel korral satuks mingis teos

õigeksmõistetud isiku võimalus nõuda selle teo menetlemisel tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamist sõltuvusse

sellest, kas tegu menetleti eraldi kriminaalasjas või koos mõne teise teoga, milles isik süüdi tunnistatakse. See, kas mitut

kuritegu menetletakse ühe ja sama või mitme erineva kriminaalasja raames, ei ole mõistlik põhjus (osaliselt) õigeksmõistetud

isikute erinevaks kohtlemiseks kriminaalmenetluse kulude hüvitamisel.

19.2 KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest (kriminaaltoimiku 9. kd, tl 199-204 ja tl 335-336) on S. Z-le

seoses käesolevas kriminaalasjas osutatud õigusabiga esitatud advokaadibüroo arveid kogusummas 222 213 krooni ja 92 senti.

Kuna nimetatud arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest seondub süüdistuse selle osa menetlemisega, milles

S. Z. tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kolleegium selle asjaolu hinnanguliselt.

Arvestades õigeksmõistmise ja kriminaalmenetluse lõpetamise suhet süüdistuse kogumahtu, leiab kolleegium, et märgitud 222

213 krooni ja 92 krooni suurusest kogutasust puudutab õigeksmõistmisest või kriminaalmenetluse lõpetamisest hõlmatud

tegusid tasu summas 170 000 krooni, mille hüvitamise peab kolleegium seega käesolevas otsuses lahendama.

19.3 Järgnevalt tuleb hinnata, kas 170 000 krooni on KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega tasu eelnimetatud tegude

menetlemisel osutatud õigusabi eest. Kolleegium vastab sellele küsimusele eitavalt. Pidades silmas õigeksmõistmisest ja

kriminaalmenetluse lõpetamisest hõlmatud tegude tõenduslikku ja õiguslikku keerukust, loeb kolleegium mõistliku suurusega

kaitsjatasuks 80 000 krooni. See summa tuleb riigil S. Z-le hüvitada.

19.4 Ülejäänud osas, s.o summas 52 213 krooni ja 92 senti tuleb kaitsjatasu hüvitamise nõue lahendada kriminaalasja uuel

arutamisel sõltuvalt menetluse tulemusest.

V

20. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ja 7, § 339 lg 1 p-st 7, samuti TsMS § 691 p-st 4, § 692 lg 1 p-st 2

ja § 669 lg 1 p-st 5, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 19. juuni 2008. a ja Viru Maakohtu

27. septembri 2006. a otsused kriminaalasjas nr 1-05-6 ja teeb asjas osaliselt uue otsuse, saates kriminaalasja ülejäänud osas

Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

21. Kriminaalkolleegium ei pea käesoleval juhul õigeks ise kassatsioonimenetluses võtta seisukohta S. Z. sõiduauto ja korteri

aresti jätkuva põhjendatuse kohta. Asjakohase taotluse esitamisel saab seda hinnata Viru Maakohus kriminaalasja uuel

arutamisel.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe