3-2-1-101-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-101-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

R. A hagi H. A vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara

jagamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-21497

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. A kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja R. A (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Rein Napa

Kostja H. A (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Rando Antsmäe

Asja läbivaatamise kuupäev

27. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-21497 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta H. A kassatsiooniastmes kantud menetluskulud R. A kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. A (hageja) esitas 14. augustil 2006 hagi H. A (kostja) vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara

jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt on poolte kooselu, millest sündis poolte ühine laps, lõppenud.

Poolte ühisvarasse kuulub Tartus Xxxxxx xxx asuv kinnistu (edaspidi kinnistu), mis tuleb jagada

võrdsetes osades poolte kaasomandisse.

2. Kostja nõustus abielu lahutamisega, kuid vaidles ühisvara jagamisele vastu. Kostja tunnistas, et

kinnistu on abikaasade ühisvara, kuid selle jagamisel tuleb perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg 2 p 3

alusel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ja jätta kinnistu kostja omandisse, mõistes

hagejale välja hüvitise.

20. novembri 2006. a täiendavas vastuses hagile märkis kostja, et ühisvara koosseisu tuleb arvata ka

osaühingu osa, mis on registreeritud hageja nimele. Poolte abielu ajal asutati AS WETTER, mille

aktsiakapitalist 33,333% kuulus hagejale. 13. oktoobril 1997 kujundati AS WETTER ümber OÜ-ks

WETTERTRANS, mille osakapital on 102 000 krooni. Hageja nimele registreeritud osa

nominaalväärtus oli 34 000 krooni, s.o 33,333% osakapitalist. 7. oktoobri 2004. a müügilepingu

alusel suurenes hageja osa nominaalväärtus 51 000 kroonini, s.o 50%-ni osakapitalist.

7. novembril 2007 esitas kostja nõude arvata ühisvara koosseisu osaühingu osa (33,333%

osakapitalist), jätta osa hageja omandisse ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis

229 721 krooni 33 senti. Hüvitise suurust arvestades tasus kostja ka riigilõivu. Taotluse põhjenduste

kohaselt kuulus abikaasade ühisvara koosseisu abielusuhete lõppemise aja seisuga 33,333%-line

osalus osaühingus. Osaühingu bilansiline väärtus oli 2006. aastal 1 378 328 krooni, seega on poolte

osa väärtus 459 442 krooni 66 senti, millest hagejale kuuluva osa väärtus on 229 721 krooni 33 senti.

3. Hageja nõustus 6. novembri 2007. a vastuses kostja seisukohtadele, et osaühingu osa kuulub

ühisvara hulka, kuid vaidles vastu osaühingu osa väärtuse suurusele. Osaühingu osa jagamisel tuleb

aluseks võtta selle nimiväärtus, s.o 33 660 krooni. Osa jagamisel tuleb PKS § 19 lg 2 p 4 alusel

kalduda kostja kahjuks kõrvale abikaasade osade võrdsusest, sest osa väärtus on suurenenud üksnes

hageja tööga ja panuse tõttu.

16. novembri 2007. a eelistungil esitas hageja esindaja hageja teesid, mille kohaselt palus hageja jätta

osaühingu osa hagejale ja mõista hagejalt kostja kasuks välja pool osa nimiväärtusest, s.o 16 800

krooni. Ka 6. detsembri 2007. a kohtuistungil jäi hageja selle juurde, et osaühingu osa tuleb jagada

võrdsetes osades.

4. Tartu Maakohus lahutas 10. jaanuari 2008. a otsusega poolte abielu ja jagas poolte ühisvara.

Maakohus jagas kinnistu poolte kaasomandisse, jättes kostjale 3/5 ja hagejale 2/5 kinnistu mõttelist

osa. Osaühingu osa jättis maakohus hageja omandisse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise

17 000 krooni.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt lõppesid poolte abielusuhted 2004. aasta septembris. Pooled ei

pidanud võimalikuks abielulisi suhteid taastada. Seega tuleb abielu lahutada.

Kinnistu on PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvara. Kinnistu väärtus on 2 400 000 krooni. Ühisvara

jagamisel tuleb abikaasade osade võrdsusest PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kõrvale kalduda kostja kasuks,

sest kinnistu tekkis kostja lahusvaraks olnud elamu juurde maa erastamisega ja kostja osa poolte

ühise lapse kasvatamisel on tähelepanuväärne. Arvestada tuleb ka asjaolu, et hageja parendas kooselu

ajal elamut oma lahusvara arvelt.

Kumbki pool ei ole nõudnud osaühingu osa jagamist. Pooled taotlesid ühingu osa jätmist hagejale.

Kostja taotles hüvitise maksmist. Hageja palus ühisvara jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade

võrdsusest ja mitte maksta kostjale ühingu osa eest hüvitist. Osaühingul on kaks osanikku.

OÜ KS Kontor arvamusest nähtuvalt koosneb osaühingu osa bilansiline väärtus ühe osa

nimiväärtusest 51 000 krooni, eelmiste perioodide jaotamata kasumist 634 840 krooni, 2006. a

kasumist 3324 krooni - kokku 689 164 krooni. Äriseadustiku (ÄS) § 148 lg 1 p 5 järgi kinnitab

osanike üldkoosolek majandusaasta aruande ja kasumi jaotamise. Maakohtule ei ole esitatud

tõendeid, mis kinnitaksid 2006. a kasumi jaotamist. Esitatud arvamusest osaühingu osa bilansilise

väärtuse kohta nähtub, et kasum on jaotamata. Äriühing on vaba otsustama kasumi jaotamise üle.

Seega ei ole alust arvata ühisvara hulka osaühingu osa selle bilansilise väärtuse alusel ja lähtuda tuleb

osa nominaalväärtusest ning hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitis 17 000 krooni.

5. Kostja esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas,

millega maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 17 000 krooni, ning teha tühistatud

osas uue otsuse, millega mõista hagejalt osaühingu osa hüvitamiseks kostja kasuks välja

229 721 krooni 33 senti.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Muu hulgas juhtis

hageja tähelepanu asjaolule, et ta palus maakohtus osaühingu osa jagamisel kõrvale kalduda

abikaasade osade võrdsuse põhimõttest PKS § 19 lg 2 p 2 alusel, kuid maakohus seda ei teinud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 12. mai 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu

otsuse osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 17 000 krooni. Ringkonnakohus tegi

tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 229 491 krooni

50 senti. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Apellatsiooniastme kohtukulud jättis

ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus kontrollis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 alusel maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitis

hageja omandisse jäänud äriühingu osaku eest.

Pooled ei vaidle selle üle, et nende abielulised suhted lõppesid 2004. aasta septembris ning sel ajal oli

hagejal osaühingus 33,3%-line osalus. Pooled vaidlevad osaühingu osa eest määratava hüvitise

suuruse üle. Osaühingu osakapital oli abielusuhete lõppemise ajal ning on ka praegu 102 000 krooni,

kuid muutunud on poolte ühisvara osakaal osaühingus. Abielusuhete lõppemise ajal oli osaühingul

kolm võrdset osanikku, igaühele, sh hagejale kuulus 33,33% osaühingust, osaku väärtus oli

34 000 krooni. Praegu on osaühingul kaks osanikku, kummagi, sh hageja osa väärtus on

51 000 krooni. Hageja osalus on võrreldes abielusuhete lõppemise ajaga suurenenud 16,7%.

Suurenenud osa on hageja lahusvara.

Kostja palus määrata osaühingu osa väärtuse kindlaks osaühingu osa bilansilise väärtuse alusel ning

selle tõendamiseks esitas ta osaühingu 2006. aasta majandusaasta aruande ja OÜ KS Kontor

arvamuse osa bilansilise väärtuse kohta. OÜ KS Kontor arvamuse kohaselt on ühe osa bilansiline

väärtus 689 164 krooni. Arvamuses on märgitud, et lähtutud on sellest, et ettevõtte osakapital

kajastab bilansipäeva seisuga omanikele kuuluva netovara hulka ja omakapital ei kajasta ettevõtte

sees loodud firmaväärtust. Vastustaja väide, et OÜ KS Kontor arvamus on kõlbmatu tõend, ei ole

õige ning sellisele järeldusele ei ole jõudnud ka maakohus. Kostja esitatud OÜ KS Kontor tõend on

TsMS § 272 lg 2 järgi dokumentaalne tõend, mis sisaldab eriteadmistega isiku arvamust. Tõend on

TsMS § 238 lg 1 mõttes asjakohane ja lubatav. Maakohus hindas kostja esitatud tõendit, kuid leidis

ekslikult, et see ei tõenda kostja väidetud asjaolusid. TsMS § 230 lg 1 järgi oli pooltel õigus ja

kohustus oma väidete ja vastuväidete tõendamiseks tõendeid esitada. Hageja vaidles kostja tõendile

vastu, kuid oma vastuväidete tõendamiseks muid tõendeid ei esitanud.

Osaühingu osa väärtuse eest hüvitise suuruse määramisel ei saa võtta aluseks osa nimiväärtust.

Osaühingu varaline olukord ja väärtus võivad muutuda, ka jaotamata kasumi kasutamise üle

otsustusõigus on osanikel, kuid need asjaolud puudutavad osaühingu juhtimist ning juhul kui sellised

asjaolud oleksid esinenud, siis hageja osaniku ja juhatuse liikmena oleks saanud seda tõendada. Asjas

ei ole esitatud tõendeid, mis lükkaksid ümber kostja esitatud arvamuses kajastatud hinnangu

osaühingu netovara suurusele. Vastustaja seisukoht, et kostja oleks pidanud tõendama, et õigus

kasumi jaotamiseks oli olemas abielusuhete lõppemise ajal, ei ole põhjendatud.

Ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste väärtus määratakse asja lahendamise aja seisuga ja kohus

saab lähtuda üksnes asjas esitatud tõenditest. Praeguses asjas esitati arvamus, mis on kooskõlas

osaühingu 2006. aasta majandusaasta aruandes kajastatuga ning mille kohaselt on osaku bilansiline

väärtus 689 164 krooni. Kuna ringkonnakohtul muid andmeid osaühingu osa väärtuse kohta ei ole,

siis saab järeldada, et osaühingu kahe osa bilansiline väärtus on 1 378 328 krooni, millest 33,3% on

458 983 krooni. Seega tuleb kostja kasuks välja mõista hüvitis 229 491 krooni 50 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et osaühingu osa

kohalik keskmine müügihind, s.o eseme harilik väärtus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65

mõttes on osa bilansiline väärtus, mitte osa nimiväärtus ÄS § 148 lg 2 mõttes.

Kostja ei tõendanud osa harilikku väärtust. Sellises olukorras pidi kohus TsMS § 293 lg 1 järgi

küsima osa väärtuse kindlakstegemiseks eksperdi arvamust.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks on bilansiline väärtus samastatav turuväärtusega, ega seda,

miks ei tule osa jagamisel kalduda PKS § 19 lg 2 p 4 alusel kõrvale abikaasade osade võrdsuse

põhimõttest. Kui ringkonnakohus ei arvestanud hageja taotlust osade võrdsuse põhimõttest

kõrvalekaldumiseks, pidi kostja olema selleks esitanud taotluse või hageja väidet ümberlükkavad

tõendid.

9. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja jätta kassatsiooniastmes

kantud kohtukulud hageja kanda. Ringkonnakohus leidis õigesti osaühingu osa hariliku väärtuse.

Asjakohatu ja tõendamata on hageja väide, et kohus pidi osa jagamisel PKS § 19 lg 2 p 4 alusel

abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduma.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks,

mistõttu tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tuleb määrata kindlaks poolte ühisvara hulka kuuluva

osaühingu osa väärtus.

Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole

ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on aga eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega

tuleb ka abikaasade ühisvara hulka kuuluva osa jagamisel teha kindlaks osaühingu osa kohalik

keskmine müügihind.

Kolleegium on korduvalt märkinud, et ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale

tagada õiglane hüvitis ning õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi

väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (viimati Riigikohtu

3. oktoobril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07 tehtud otsuse p-s 13).

12. Kolleegium on asunud seisukohale, et kui aktsionär kaotab oma tahte vastaselt aktsiad, peab ta

hüvitisena saama selle, mida tema osalus aktsiaseltsis tegelikult väärt on. Aktsiate eest õiglase

hüvitise määramisel tuleb arvestada välja aktsiaseltsi kui terviku majanduslik väärtus ja jagada see

proportsionaalselt aktsiate vahel. Aktsiaseltsi hindamiseks on erinevaid meetodeid. Kohus peab

üldjuhul lähtuma meetoditest, mida praktikas laialdaselt tunnustatakse ja kasutatakse. Üheks

võimalikuks meetodiks on ka aktsiaseltsi raamatupidamisliku (bilansilise) väärtuse kindlakstegemine,

kuid üldjuhul tuleks lisaks sellele arvestada aktsiaseltsi väärtuse kindlakstegemisel ka aktsiaseltsi

tulevikuväljavaateid ning aktsionäride võimalusi tulevikus tulu teenida (vt Riigikohtu 21. detsembri

2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p-d 29-35).

Kuigi eeltoodud seisukohad käivad aktsiate ülevõtmise tõttu oma aktsiad kaotanud aktsionärile

õiglase hüvitise määramise kohta, on kolleegiumi arvates ülalnimetatud põhimõtted kohaldatavad ka

abikaasade ühisvara jagamisel aktsiate ja osaühingu osade väärtuse määramisel, sest ka ühisvara

jagamisel jääb üks abikaasa ilma omandist, mille eest tuleb talle määrata õiglane hüvitis. Seega ei ole

õige kassatsioonkaebuse väide, et ühisvara jagamisel tuleb osaühingu osa väärtus määrata kindlaks

osaühingu osa nimiväärtuse järgi. Osaühingu osa nimiväärtus ei ole osaühingu osa kohalik keskmine

müügihind TsÜS § 65 mõttes ja nimiväärtuse hüvitamine ei tagaks osaühingu osa ühisomandi

kaotanud abikaasale õiglast hüvitist. Osaühingu osa harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes võib olla

kostja esitatud osaühingu osa bilansiline väärtus.

13. Kostja esitas maakohtule tõendi osaühingu osa bilansilise väärtuse kohta ega soovinud tõendada

osa väärtust arvestades osaühingu tulevikuväljavaateid. Kuna osa bilansiline väärtus võib eeltoodud

põhjendustel olla käsitatav osa hariliku väärtusena, leidis ringkonnakohus õigesti, et muude tõendite

puudumisel saab osaühingu osa väärtuse määratagi selle tõendi alusel, sest hageja ei ole esitanud

tõendeid osaühingu osa hariliku väärtuse kohta.

Põhimõtteliselt võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi

arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi, kuid selleks on vajadus siis, kui poolte

esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata. Praegusel

juhul sai osa väärtuse määrata ka kostja esitatud tõendite alusel ja alama astme kohtud ei pidanud

lisaks eksperdi arvamust küsima.

14. Hageja on seisukohal, et alama astme kohtud jätsid tähelepanuta hageja taotluse kalduda

PKS § 19 lg 2 p 4 alusel kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt

põhistas hageja maakohtus taotlust sellega, et kostja ei ole panustanud selle ühisvara osa tekkimisse

enamat kui osaühingu asutamisel osa eest sissemakse tegemisel ühisvarasse kuuluva perekonna raha

ja edasistel aastatel ei teinud kostja osa väärtuse suurenemiseks midagi.

Kolleegiumi arvates ei anna nimetatud asjaolud alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest.

Abielu kestel abikaasade omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara. Seega on

abikaasade ühisvaraks ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta. Abikaasade

ühisvara jagamisel loetakse nende osad PKS § 19 lg 1 järgi võrdseks, olenemata sellest, et üks

abikaasa ei saanud abielu ajal sissetulekut mõjuvatel põhjustel. Abikaasade osade võrdsusest võib

kohus kõrvale kalduda üksnes seaduses ammendavalt loetletud juhtudel, mis on sätestatud PKS § 19

lg-s 2. Hageja on menetluse vältel viidanud nii PKS § 19 lg 2 p-le 2 kui ka p-le 4.

PKS § 19 lg 2 p 2 järgi võib kohus kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale juhul, kui üks

abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Nii

PKS § 19 lg-st 1 kui ka PKS § 19 lg 2 p-st 2 tuleneb kolleegiumi arvates see, et abikaasade ühisvara

jagamisel ei ole abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks asjaolu, et üks abikaasa ei ole

mõjuva põhjuseta panustanud konkreetse ühisvarasse kuuluva eseme omandamisse. Viidatud sätete

järgi saab ühisvara jagamisel kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna

ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud. Küll võib abikaasa panustamine konkreetse

ühisvara hulka kuuluva eseme omandamisel olla PKS § 19 lg 3 mõttes aluseks selle eseme jätmiseks

selle abikaasa omandisse.

Hageja tuginemine PKS § 19 lg 2 p-le 4 ei ole kolleegiumi arvates asjakohane. PKS § 19 lg 2 p 4

annab aluse kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasad ei soovi ühe abikaasa lahusvara

hulka kuuluvat eset, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel

oluliselt suurenenud, PKS § 14 lg 2 järgi ühisvaraks tunnistada, vaid soovivad seda asjaolu arvestada

ühisvara jagamisel. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et osaühingu osa on poolte ühisvara.

Seega puudub alus viidatud sätte kohaldamiseks.

15. Iseenesest on õige hageja väide, et ringkonnakohus pidi vastama hageja apellatsioonimenetluses

esitatud väitele, et maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja taotluse kalduda osaühingu

osa jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest.

Asja materjalidest nähtuvalt palus hageja 6. novembril 2007 kostja nõudele vastates kalduda

osaühingu osa jagamisel PKS § 19 lg 2 p 4 alusel kõrvale abikaasade osade võrdsusest (tl 120).

Kohtule esitatud kirjalikes teesides (tl 125) ja ka kohtuistungil (tl 145) oli hageja nõus hüvitama

poole osa nimiväärtusest. Hageja hüvitise suuruse arvutustest ei nähtu, et ta soovis osade võrdsusest

kõrvale kalduda. Hageja nõustus hüvitama pool osaühingu osa nimiväärtusest. Sellises olukorras

jättis maakohus õigesti abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumata. Hageja maakohtu otsust ei

vaidlustanud, kuid märkis vastuses kostja apellatsioonkaebusele, et maakohus ei arutanud osade

võrdsusest kõrvalekaldumist PKS § 19 lg 2 p 2 alusel, kuigi eelnevalt oli ta tuginenud PKS § 19 lg 2

p-le 4. Ka ringkonnakohtu istungil märkis kostja, et osaühingu osa jagamisel tuleb kõrvale kalduda

abikaasade osade võrdsuse põhimõttest.

Sellises olukorras ei saanud ringkonnakohus jätta käsitlemata hageja väiteid. Ringkonnakohus peab

TsMS § 654 lg 5 järgi võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike

väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel

tähendust. Siiski ei ole nimetatud menetlusõiguse normi rikkumine aluseks ringkonnakohtu otsuse

tühistamisele, sest kolleegium põhjendas praeguse otsuse p-s 14, miks ei ole hageja väited asja

lahendamisel asjakohased.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb hageja kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud

kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse ja kostja kassatsiooniastmes kantud

menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa