3-3-1-47-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-47-08

Otsuse kuupäev

20. november 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Jaan Mugra kaebus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju

494 300 krooni hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-06-1430

Menetluse alus Riigikohtus

Jaan Mugra ning Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

2. oktoober 2008

RESOLUTSIOON

Jätta Jaan Mugra kassatsioonkaebus rahuldamata.

Rahuldada Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2008. a otsus haldusasjas nr 3-06-1430 osas,

millega mõisteti Maksu- ja Tolliametilt Jaan Mugra kasuks välja menetluskulud. Muuta

ringkonnakohtu otsust Maksu- ja Tolliametilt Jaan Mugra kasuks õigusvastaselt tekitatud

kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse osas ning mõista Maksu- ja Tolliametilt Jaan

Mugra kasuks hüvitisena välja 118 000 krooni. Muuta selles osas ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Tagastada Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.

Arvata Jaan Mugra kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksupettuste Uurimise Keskuse (edaspidi MUK) Põhja osakond alustas 12. juulil 2000 menetluse

kriminaalasjas nr 0023710028. 8. mail 2002 peeti kahtlustatavana kinni Jaan Mugra, kelle suhtes

kohaldati Tallinna Linnakohtu 10. mai 2002. a määrusega tõkendit vahi alla võtmine kuni 19. maini

2002, linnakohtu 17. mai 2002. a määrusega pikendati vahi all pidamist kuni 7. juunini 2002 ning

27. mai 2002 määrusega asendati tõkend kautsjoniga 500 000 krooni. 27. mail 2002 esitati J. Mugrale

süüdistus KrK § 1481 lg-te 2 ja 5 ning § 17 lg 4 järgi. 28. mail 2002 tasus J. Mugra kautsjoni ja ta

vabastati vahi alt.

12. juunil 2003 esitas J. Mugra kaitsja taotluse kautsjoni tühistamiseks, mille MUK Lõuna osakonna

juhtivinspektor jättis 30. juuni 2003. a määrusega rahuldamata. Kaitsja kaebuse nimetatud määruse

peale koos tõkendi tühistamise taotlusega jättis Tartu Prokuratuuri vanemprokurör 8. juuli 2003. a

vastusega rahuldamata. Kaitsja samasisuline kaebus ja ettepanek jäeti rahuldamata ka

Riigiprokuratuuri 24. juuli 2003. a vastusega.

21. aprillil 2005 lõpetas Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA) uurimisosakond J. Mugra suhtes

kriminaalmenetluse ning tühistas talle kohaldatud tõkendi - kautsjoni. Tallinna Linnakohus tegi

5. mail 2005 kaitsja taotluse alusel määruse kautsjoni tagastamise kohta J. Mugrale.

17. veebruaril 2006 esitas J. Mugra MTA-le taotluse haldusorgani tegevusetusega tekitatud kahju

hüvitamiseks summas 494 300 krooni. 19. aprillil 2006 saatis MTA J. Mugrale kirja puuduste kohta

taotluses, millele J. Mugra vastas 3. mail 2006. 24. mail 2006 esitas J. Mugra kinnituse kautsjoni

maksmiseks võetud laenu tagastamise ja tasutud intresside ning viiviste kohta. Maksu- ja Tolliameti

16. juuni 2006. a otsusega nr 6-2/217 jäeti kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

2. J. Mugra esitas 18. juulil 2006 halduskohtule kaebuse, milles palus MTA 16. juuni 2006. a otsus

nr 6-2/217 tühistada ja hüvitada avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju 494 300 krooni. Kaebuse

väidete kohaselt oli talle kriminaalmenetluses kohaldatud tõkendi - kautsjoni - tühistamiseks

vastustaja poolt taotluse õigeaegselt esitamata jätmine õigusvastane ning sellega tekitati kaebajale

kahju. Kaebaja puhul esines KrMK § 711 lõikes 7 sätestatud asjaolu kautsjoni tagastamiseks.

Kautsjoni tühistamise vajadus tulenes ka kautsjoni kestusele KrMK § 74 lõikes 1 sätestatud

tähtaegade kohaldamisest protsessianaloogia korras - kautsjoni kohaldamine saanuks kesta

10. novembrini 2002, erandjuhul mitte rohkem kui 10. maini 2003. Kautsjoni tühistamata jätmine

riivas ebaproportsionaalselt omandiõigust. Kaebaja oli kautsjoni tasumiseks sunnitud võtma laenu,

mille ta pidi laenulepingu kohaselt tagastama hiljemalt 27. mail 2004. Kautsjoni õigeaegse

tühistamise korral saanuks kaebaja tagastada laenu juba 2003. aasta kevadel ega oleks pidanud

tasuma täiendavat intressi 75 000 krooni ja viiviseid 395 000 krooni. Vastustaja tegevusetuse tõttu

kandis kaebaja kahju kokku 470 000 krooni. Lisaks oli kaebaja sunnitud kandma õigusabikulu seoses

kautsjoni tühistamise taotluse esitamise ja edasikaebustega. Õigusabikulud tasus kokkuleppe alusel

kolmas isik, kellele kaebaja on hüvitanud 24 300 krooni.

3. Tallinna Halduskohtu 22. jaanuari 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjendused olid järgmised:

1) kahju hüvitamise üheks kohustuslikuks elemendiks on MTA väidetava tegevusetuse õigusvastasus.

KrMK § 66 lg 1 kohaselt võidakse kohaldada tõkendit, kui on küllaldane alus arvata, et vabaduses

viibiv süüdistatav või kohtualune hoiab uurimisest või kohtust kõrvale, takistab tõe tuvastamist

kriminaalasjas või jätkab kuritegude toimepanemist, samuti kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Seega

pole tõkendi kohaldamise aluseks üksnes uute kuritegude sooritamise või eeluurimisest ja kohtust

kõrvale hoidumise oht, mille kohus tõkendi asendamise määruses kaebaja puhul välistas, vaid

tõkendit kohaldatakse muu hulgas ka kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Sellest, et kohus ei tühistanud

tõkendit, vaid asendas raskema tõkendi kergemaga, järeldub, et kohus pidas kautsjoni kohaldamist

kohtuotsuse täitmise tagamiseks oluliseks: linnakohtu 27. mai 2002. a määrusest nähtuvalt leidis

prokurör, et kautsjonisumma peaks olema suurusjärgus, mis vastaks tekitatud kahjule. Kaebaja

määrust ei vaidlustanud ning järelikult nõustus, et tõkendi kohaldamise eeldused on täidetud;

2) tulenevalt KrMK § 78 lõikest 1 tõkend tühistatakse, kui selle kohaldamiseks puudub edasine

vajadus. Seega on tõkendi tühistamise eelduseks senise vajaduse äralangemine asjaolude muutumise

tõttu. KrMK § 711 lg 51 kohaselt võib tõkendit kautsjon uurija või prokuröri ettepanekul muuta või

tühistada ainult kohtunik. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 7 kautsjon tagastatakse, kui kahtlustatav,

süüdistatav või kohtualune ei riku kutse peale ilmumise kohustust, samuti kui kohtunik on kautsjoni

muutnud või tühistanud uurija või prokuröri ettepanekul, kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu või

kohtualuse õigeksmõistmisel; lg 6 näeb aga ette, et kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune

hoidub mõjuva põhjuseta kohtueelsest uurimisest või kohtust kõrvale või paneb tahtlikult toime uue

kuriteo, kantakse kautsjon pärast tsiviilhagi rahuldamiseks ja kohtukulude hüvitamiseks vajaliku

summa mahaarvamist kohtuotsusega või kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega riigituludesse.

Neist sätetest tuleneb, et asjaolu, et kautsjoni vastu vabadusse lastud isik ei riku kutse peale ilmumise

kohustust või ei hoidu mõjuva põhjuseta uurimisest kõrvale, ei tingi tõkendi tühistamist. Need on

vaid eelduseks kautsjoni hilisemale tagastamisele. Vastasel korral tagatakse just kautsjoniga

kohtuotsuse täitmine ja ülejäänu kantakse kohtuotsuse või kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega

riigituludesse;

3) taotluse kautsjoni tühistamiseks esitas kaitsja enam kui aasta pärast selle kohaldamist ning seega ei

peetud vähemalt juunini 2003 tõkendit põhjendamatuks. Seisukoha muutumist tinginud uusi olulisi

asjaolusid nagu ka laenu võtmist ja selle tähtpäevaks tagastamata jätmisega materiaalsete

sanktsioonide kaasnemist taotluses ei märgita. Taotluse jättis uurija 30. juuni 2003. a määrusega

rahuldamata põhjendusega, et eeluurimisel ei ilmnenud asjaolusid, mis lükkaksid ümber kaebajale

esitatud süüdistuse ning tingiksid tõkendi ümberhindamise. Määruses osutatakse, et kaebajale

esitatud süüdistuse kohaselt jäi tema tegevuse tulemusena riigieelarvesse laekumata käibemaks

856 764 krooni. Seega pidas uurija silmas endiselt vajadust tagada võimaliku kohtuotsuse täitmine.

Määruse põhjendatust on kontrollitud kriminaalmenetluses ettenähtud korras kuni Riigiprokuratuurini

ning leitud, et määrus on seaduslik. Kuna kaebeõigust, millele Riigiprokuratuuri 24. juuli 2003. a

vastuses viidati, kaebaja ei kasutanud ega vaidlustanud riigi peaprokuröri otsust kohtus, siis järelikult

nõustus ta otsuse argumentatsiooniga;

4) kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kautsjoni tähtaja suhtes sai ja tuli kohaldada

protsessianaloogia korras KrMK § 74 lõikes 1 sätestatud tähtaegu, ning leiab, et MTA uurija ei

pidanud ka omaalgatuslikult tegema kohtule ettepanekut kautsjoni varasemaks tühistamiseks või

pikendamiseks. Kriminaalmenetluse koodeksis ei ole kautsjoni kohaldamise kestusele konkreetseid

tähtaegu kehtestatud ega selles osas tähtaja pikendamist ette nähtud. Vahi alla võtmisele kui isiku

põhiõigusi erakordselt riivavale tõkendile olid kehtestatud konkreetsed tähtajad (KrMK § 11 lg 2,

§ 351 lg 1, § 67 lg 2, § 711 lg 11, § 73 lg 51). KrMK § 74 lg 1 kohaselt ei tohi kriminaalasja uurimisel

vahi all pidamine kesta üle kuue kuu, erandjuhul kuni aasta. Tõkendid on erineva intensiivsusega,

mistõttu on seadusandja pidanud vajalikuks nende kohaldamist erinevalt reguleerida ja pole pidanud

silmas ega võimalikuks eri tõkendite osas analoogia kohaldamist. Kautsjon on oma õiguslikult

olemuselt sarnane vahi all pidamisele ainult selles mõttes, et mõlemad on tõkendid ja tähendavad

isiku õiguste piiramist, kuid õiguste riive ulatus on olulisel määral erinev. Seetõttu on ekslik kaebaja

väide, et Kriminaalmenetluse koodeksist tulenes üheselt, et vastustaja oli hiljemalt kaebaja taotluse

saamisel kohustatud esitama kohtule taotluse tõkendi kautsjon tühistamiseks. Tegutsemiskohustust ei

ole käesoleval juhul rikutud. Seega ei olnud uurija kautsjoni tühistamisel tegevusetu ega viivituses.

Kohus osutab, et Kriminaalmenetluse koodeksi eelviidatud sätete sisu ja põhimõtted ei muutunud ka

1. juulil 2004 Kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisega (KrMS § 127, § 130, § 135, § 137 jm);

5) kaebaja on väitnud ka menetlustoimingutega põhjendamatut viivitamist, väites, et kautsjoni

kohaldamise varasema lõpetamise korral ei oleks kahju tekkinud. Menetlustoimingutega

põhjendamatu viivitamine ei ole kinnitust leidnud. Puuduvad andmed, et eeluurimise seaduslikkuse

üle järelevalvet teostavad prokurörid oleksid tuvastanud uurijapoolseid minetusi. Linnakohtu

määruses vahi all pidamise tähtaja pikendamiseks on peetud konkreetset kriminaalasja spetsiifiliseks

ja aeganõudvaks. Ehkki väidetavalt ei esitatud kaebajale ühtegi kutset ning viimased

uurimistoimingud enne kautsjoni tühistamise taotlemist sooritati kaebaja suhtes mais 2002, ei tähenda

see, et uurimine olnuks seiskunud või juba lõpule viidud. Arvukatest tunnistajate ülekuulamise

protokollidest nähtuvalt tehti asjas palju uurimistoiminguid;

6) MTA ei ole avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt toiminud. Õiguspärane toiming ei saa rikkuda

isiku põhiseaduslikke ega muid õigusi. Muude kahju hüvitamise eelduste kontrollimiseks puudub

vajadus. MTA on keeldunud kahju hüvitamise taotluse kohtuvälisest rahuldamisest sisuliselt

õiguspäraselt. HMS §-st 58 tulenevalt ei oma vaidluse lõpptulemuse seisukohast tähtsust, kas MTA

järgis kahju hüvitamise taotluse läbivaatamisel menetlusnõudeid.

4. J. Mugra esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja saata asi esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega tühistada Maksu- ja Tolliameti

16. juuni 2006. a otsus nr 6-2/217 ja hüvitada Maksu- ja Tolliameti õigusvastase tegevusetusega

tekitatud kahju summas 458 300 krooni.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2008. a otsusega rahuldati J. Mugra apellatsioonkaebus

osaliselt, tühistati halduskohtu otsus ja tehti asjas uus otsus. MTA-lt mõisteti J. Mugra kasuks välja

avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest hüvitis 236 000 krooni ja menetluskulud summas

52 107,49 kr. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised:

1) Tallinna Linnakohtu 10. mai 2002. a määrusest nähtuvalt on vahi alla võtmise põhjuseks apellandi

võimalus jätkata vabaduses viibides kuritegude toimepanemist, minna pakku uurimise ja kohtu eest

ning hakata takistama tõe tuvastamist kriminaalmenetluses. Linnakohtu 17. mai 2002. a määrusest

nähtuvalt õigustas vahi all pidamise jätkamist lisaks eelnevalt nimetatutele ka võimalus mõjutada

vabaduses viibivaid ja kuriteo toimepanemisega seotud isikuid, mida kohus pidas kuritegude

jätkamiseks. Linnakohtu 27. mai 2002. a määrusest nähtuvalt õigustasid apellandi vahi alt

vabastamist ja kautsjoni kohaldamist asjaolud, et pole alust arvata, et apellant hakkaks toime panema

uusi kuritegusid või hakkaks kõrvale hoiduma eeluurimisest ning kohtust. Seega järeldub nimetatud

määrusest, et kõik vahi alla võtmise määruse põhjendustes nimetatud alused kautsjoni kohaldamiseks

olid ära langenud. Kohtumäärusest ei nähtu, millistel põhjustel kautsjoni kohaldamist vajalikuks

peeti. Vahi alla võtmise ja seega ka kautsjoni kohaldamise aluseks saab lisaks nendele puuduvatele

alustele olla ka kohtuotsuse täitmise vajadus (KrMK § 66 lg 1, § 73 lg 1). Kuigi linnakohtu

määrustest ei nähtu selgelt kautsjoni kohaldamise aluse olemasolu, on see kohtumääruse

põhjendustest kaudselt tuletatav. Teiste aluste puudumine ja prokuröri seisukoht 27. mai 2002. a

määrusest nähtuvalt kinnitavad halduskohtu otsuse seisukoha õigsust, et just kohtuotsuse täitmise

tagamine oli eesmärgiks kautsjoni kohaldamisel;

2) kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus, mis oli kautsjoni aluseks KrMK § 66 lg 1 ja § 73 lg 1

kohaselt, ei olnud enam kautsjoni nõudmise aluseks 1. juulil 2004 jõustunud Kriminaalmenetluse

seadustiku kohaselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 2008. a määruses asjas nr 3-1-1-80-07

asuti seisukohale, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava

või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele

isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Maksuameti ülesanne oli nimetatud

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusest nähtuvalt jälgida, kas kautsjoni edasine kohaldamine on

vajalik. Kautsjoni aluse äralangemisel tulnuks kautsjon tagastada. Kautsjon tagastati apellandile

linnakohtu 5. mai 2005. a määruse alusel. Kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus ei olnud enam

kautsjoni nõudmise aluseks 1. juulist 2004, mil jõustus Kriminaalmenetluse seadustik. Seega oli

vastustaja poolt kautsjoni tagastamata jätmiseks vajalike toimingute tegemata jätmine õigusvastane

hiljemalt alates 1. juulist 2004;

3) apellant taotles kautsjoni tühistamist 2003. a juunis. Maksuameti 30. juuni 2003. a määrusest

nähtuvalt on uurija asunud seisukohale, et kautsjoni kohaldamise alused ei ole ära langenud ning

riigieelarvesse jäi kuriteo tulemusel laekumata 856 764 krooni. Süüdistust ei ole menetluse käigus

ümber lükatud. Tartu Prokuratuur nõustus Maksuameti seisukohaga. Riigiprokuratuuri 24. juuli

2003. a vastusest kaebusele nähtub, et ka Riigiprokuratuuri arvates on jätkuvalt olemas alused

kautsjoni kohaldamiseks. Ringkonnakohus leidis, et kautsjoni tagastamise taotluse rahuldamata

jätmine vastustaja poolt esitatud põhjendustel ei olnud piisavalt motiveeritud. Maksuamet oleks

pidanud kaaluma kautsjoni kui omandiõiguse piirangu jätkuvat proportsionaalsust. Ent kahju

hüvitamise eelduseks on vastustaja tegevusetuse materiaalne õigusvastasus. Kahju tuleb hüvitada

üksnes siis, kui vastustaja oleks kaalumise tulemusel pidanud jõudma järeldusele, et kautsjon tuleb

tagastada. Kolleegiumi arvates ei saa apellandi omandiõigust pidada aga kaalukamaks kui huvi

kohtuotsuse täitmise tagamiseks ja sellel alusel kautsjoni mittetagastamist. Halduskohus selgitas

õigesti, et kriminaalmenetluses viidi läbi hulgaliselt menetlustoiminguid pärast kautsjoni tasumist

ning kriminaalmenetluse läbiviimisel ei toimunud ebamõistlikku viivitust. Kautsjoni kohaldamine üle

ühe aasta ei olnud seetõttu õigusvastane;

4) eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnakohus, et kahju hüvitamine saab olla põhjendatud vastustaja

tegevusetusega kautsjoni tagastamiseks vajalike toimingute tegemisel alles alates 1. juulist 2004.

Vastustaja tegevuse õigusvastasus lõppes 21. aprillil 2005 kriminaalmenetluse osalise lõpetamise

määruse tegemisega ja selle alusel kautsjoni tühistamisega;

5) laenulepingu alusel tasutud intressid ja viivis on käsitatavad apellandi kahjuna. Laenulepingu

olemasolu ja selle alusel Tiit Kuusikule intressi ja viivise tasumine on piisavalt usaldusväärselt

tõendatud nii apellandi seletuste, Tiit Kuusiku kinnituse kui Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja

tollikeskuse 16. veebruari 2007. a maksuotsusega nr 12-5758, mille asjaolud ja õiguspärasus

nähtuvad Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2007. a otsusest haldusasjas nr 3-07-584. Tartu

Ringkonnakohtu otsus on jõustunud;

6) kahju hulka ei kuulu apellandi esindajale makstud tasu õigusabi eest kriminaalmenetluses.

Nimetatud kulude väljamõistmise kord on ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise ajal kehtinud

KrMS §-dega 183, 189 lg 1 ja 190. Sellise otsustuse vaidlustamise võimalus on sätestatud KrMS §-

des 228-230. Nende õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisel ei ole menetlusosalisel õigust nõuda

menetluskulude hüvitamist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahjuna halduskohtus;

7) vastustaja tegevusetuse õigusvastasus oli põhjuslikus seoses kaebajal kahju tekkimisega. Kautsjoni

tagastamisel ei oleks kaebaja pidanud kautsjoni tasumiseks võetud laenult enam intressi ja ka viivist

tasuma;

8) apellant tasus T. Kuusikule laenulepingu alusel viivist 1000 krooni päevas. Vastustaja tegevuse

õigusvastasus kestis 1. juulist 2004 kuni 21. aprillini 2005, seega kokku 295 päeva. Selle perioodi

eest tasus apellant viivist summas 295 000 krooni. Intressi maksis apellant selle perioodi eest üksnes

kuni 27. maini 2004. Viivise suurus ei ole ebamõistlikult suur, arvestades, et laenulepingul ei olnud

tagatist. Ent hüvitise suuruse määramisel ei saa piirduda üksnes eelnimetatud summa tuvastamisega;

9) apellant ei ole laenu põhisummat kasvõi osaliselt enne kautsjoni tagasisaamist võlausaldajale

tagastanud. Apellant ei ole esitanud ka selliseid tõendeid, mis kinnitaksid, et tal puudus 2004. a

kevadest kuni kautsjoni tagastamiseni võimalus laenu põhisumma võlgnevust vähendada. Asjaolu, et

tal puudusid piisavad rahalised vahendid kautsjoni tasumiseks kautsjoni kohaldamisel, ei tähenda, et

tal ei võinud tekkida selliseid vahendeid hiljem. Kolleegium leiab, et usutavaks saab pidada apellandi

võimaluste puudumist laenu põhisummat varem tagastada üksnes 80% ulatuses laenusummast,

arvestades põhivõla suurust. Seetõttu tuleb hüvitist vähendada 20% võrra tekkinud kahjust. Hüvitis

tuleb määrata seega 80% x 295 000 = 236 000 krooni;

10) kaebaja ei vaidlustanud kohtus vastustaja otsust jätta kautsjon tagastamata ega tegevusetust

kautsjoni tagastamiseks vajalike toimingute tegemisel. Kaebaja põhjendas sellist tegevusetust

asjaoluga, et kaebuse esitamise korral ei oleks kautsjoni tagastamine toimunud kiiremini ning ta jäi

lootma kriminaalmenetluse kiirele lõpuleviimisele. Riigiprokuratuuri vastuse saamisest 24. juulil

2003 kuni kautsjoni tagastamiseni linnakohtu 5. mai 2005. a määrusega möödus üle ühe aasta ja

üheksa kuu. Arvestades kohtumenetluse kestust ei ole välistatud, et apellant oleks kautsjoni kohtusse

pöördumisel kiiremini tagasi saanud, kuid see ei ole tõenäoline. Õigeaegsete õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmist ei saa kahju ärahoidmisel apellandile ette heita.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. MTA esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja jätta

jõusse Tallinna Halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse kohaselt:

1) kohtuotsus oli üllatuslik. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule,

mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt

mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte

tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Menetlusosalised ei olnud väitnud, et

J. Mugra suhtes kohaldati kautsjonit üksnes kohtuotsuse täitmise tagamiseks;

2) ringkonnakohtu istung toimus 12. veebruaril 2008 ja otsus tehti 13. märtsil 2008. Ringkonnakohus

tugines peamiselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 3. märtsi 2008. a lahendile asjas nr 3-1-

1-80-07. Kohtuistungi toimumise ajaks ei olnud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendit veel tehtud

ning sellest tulenevalt ei saanud MTA pärast kohtuistungi toimumist tehtud Riigikohtu lahendi

seisukohtade suhtes oma arvamust esitada. Ringkonnakohus oleks pidanud menetluse vastavalt TsMS

§-le 437 uuendama ja võimaldama menetlusosalistel esitada väiteid Riigikohtu lahendis esitatud

seisukohtadele;

3) ringkonnakohus on jätnud hindamata MTA uurimisosakonna uurija kriminaalmenetluse lõpetamise

määruse, milles on leitud, et J. Mugrale ei kuulu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele,

kuna ta ise põhjustas endalt vabaduse võtmise oma tahtliku tegevusega;

4) ringkonnakohus ületas oma pädevust, asudes tuvastama kautsjoni kohaldamise aluseid. Kautsjoni

kohaldamise määruses märgitud põhjendused ei oma iseseisvat tõenduslikku ja õiguslikku tähendust

ning lähtuda tuleb kautsjoni kohaldamise määruse resolutiivosast ning eeldada, et kautsjonit kohaldati

muu hulgas ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või uue kuriteo toimepanemise vältimiseks;

5) ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et alates 1. juulist 2004 ei olnud Kriminaalmenetluse

seadustiku kohaselt kohtuotsuse täitmise vajadus enam kautsjoni kohaldamise aluseks. KrMS § 127

lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides muu hulgas kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise

võimalikkust. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06 märkinud, et vahistamise eesmärk saab

lõppastmes olla vaid isiku toimetamine kohtu ette;

6) üksnes oletuslik on ringkonnakohtu seisukoht, et J. Mugra ei oleks tõenäoliselt kautsjoni saanud

kiiremini tagasi kohtusse pöördudes. 2003. aastal kehtinud HKMS § 13 lg 1 järgi pidi halduskohus

asja läbi vaatama mitte hiljem kui kahe kuu jooksul kaebuse esitamisest. Samuti oleks J. Mugra

saanud alates 1. juulist 2004 taotleda eeluurimiskohtunikult kontrollimist, kas kautsjoni jätkuv

kohaldamine on veel põhjendatud. Seega olid J. Mugral kahju vähendamiseks kasutada efektiivsed

õiguskaitsevahendid;

7) avalik-õiguslikus suhtes on selle eripärast tulenevalt välistatud viivise väljamõistmine. Nii on see

ka Saksa õiguses. Kaheldav on, kas Riigivastutuse seadus on kohaldatav kriminaalmenetluse käigus

tekitatud kahju hüvitamisel;

8) õigusabikulude väljamõistmine J. Mugra kasuks oli alusetu, sest puudusid õigusabikulude tasumist

tõendavad dokumendid ning halduskohtus ja ringkonnakohtus tõendas J. Mugra esindaja

õigusabikulude kandmist üksnes advokaadi kinnitusega.

7. J. Mugra kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta MTA kasstatsioonkaebus

rahuldamata. Vastuse kohaselt ei olnud kohtuotsus üllatuslik, kuna halduskohtumenetluses kehtivad

uurimisprintsiibist tulenevad erisused. Ringkonnakohus ei ole ületanud oma pädevust. MTA tegevus

oli õigusvastane. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamata

jätmist ei saa J. Mugrale ette heita. Eesti seadused ei keela viivise tasumisega saadud kahju

hüvitamist.

8. J. Mugra kassatsioonkaebuses palutakse tühistada kohtuotsused ulatuses, millega jäeti

apellatsioonkaebus rahuldamata ja hüvitada kahju täies ulatuses. Kassatsioonkaebuse kohaselt:

1) asjas ei ole tõendatud, et kautsjoni kohaldamise eesmärk oli kohtuotsuse täitmise tagamine. Seda

põhjendust ei ole esitatud üheski määruses. Kautsjoni kohaldamise eesmärgiks oli tagada kassaatori

ilmumine kriminaalmenetluse eeluurimise toimingutele. Asjaolu, et kriminaalmenetluses viidi hiljem

läbi hulgaliselt menetlustoiminguid, ei saa olla määrav, sest ühtegi neist toimingutest ei ole tehtud

kassaatori suhtes. Kautsjon ei saa tagada teiste isikutega (nt tunnistajatega) seotud

menetlustoimingute tegemist. MTA poolt tegemata jäetud toiming - kautsjoni tühistamise taotlemata

jätmine kohtult - rikkus kaebaja õigusi ja tekitas talle kahju ka siis, kui kautsjoni kohaldamise

eesmärgiks oli kohtuotsuse täitmise tagamine. Seetõttu tuleb vastustajalt hüvitisena välja mõista kogu

laenulepingu poolt makstud intress 75 000 krooni ja viivised 383 300 krooni;

2) ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, jättes arvestamata kassaatori selgitustega, et laenu

tagastamine enne talle kautsjoni tagastamist ei olnud võimalik. Kohus ei ole viidanud ühelegi

tõendile või asjaolule, mis viitaks, et kassaator pahatahtlikult viivitas laenusumma varasema

tagastamisega.

9. MTA kirjalikus vastuses J. Mugra kassatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata. Vastuse

kohaselt ei tugine J. Mugra kohtuotsustega kindlakstehtule, vaid on esitanud oma versiooni

sündmuste käigust ja faktilistest asjaoludest. Kriminaalmenetluse eesmärgid tingivad ka selliste

menetlustoimingute teostamise, millele kahtlustatav ise vahetult allutatud ei ole. Kuna kautsjon pidi

vältima kahtlustatava kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmist, uue kuriteo toimepanemist kui ka

tagama kohtuotsuse täitmist, siis oli uurija tegevus taotluse rahuldamata jätmisel täiesti õiguspärane.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et J. Mugra pole esitanud tõendeid selle kohta, et tal

puudus 2004. a kevadest kuni kautsjoni tagastamiseni võimalus laenu põhisumma võlgnevust

vähendada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium lahendab kõigepealt küsimuse, millist materiaalõigust tuleb käesoleva vaidluse

lahendamisel kohaldada ja kui kaugele ulatub sealjuures kohtu pädevus (osa I). Seejärel võtab

kolleegium seisukoha, kas ja kui, siis missuguse ajavahemiku osas toimus kautsjoni kohaldamine

õigusvastaselt (osa II) ning lahendab hüvitise suuruse küsimuse (osa III). Seejärel käsitleb kolleegium

kassatsioonkaebuste ülejäänud väiteid (osa IV).

I

11. Käesolevat vaidlust on lahendanud halduskohtud ning juhindunud sealjuures materiaalõigusena

Riigivastutuse seaduse sätetest.

RVastS § 7 lg 1 näeb ette, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise

või taastamisega. RVastS §-d 3, 4 ja 6 reguleerivad vastavalt haldusakti kehtetuks tunnistamise nõuet,

toimingu lõpetamise nõuet ja haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõuet. Kolleegium leiab,

et ehkki nimetatud sätted reguleerivad grammatiliselt võttes üksnes haldusakti või toiminguga

seonduvat, on Riigivastutuse seaduse reguleerimisala tervikuna siiski laiem. RVastS § 1 lg 1 kohaselt

sätestab Riigivastutuse seadus avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete

täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra. Seaduse

reguleerimisalast on välistatud üksnes eraõiguslike suhete pinnalt tekkivad nõuded (RVastS § 1 lg 2).

Ka RVastS § 7 lg 1 ei reguleeri kahju hüvitamisega seonduvat üksnes juhtumil, kus kahju tekitaja on

haldusorgan ja kahju tekitatud haldusmenetluse raames, vaid on laiem, nähes ette nõudeõiguse

avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega on

Riigivastutuse seadus kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt

tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus puudub täpsem eriregulatsioon.

Käesolevas asjas on väidetav kahju tekitatud MTA poolt kriminaalasja kohtueelse menetluse raames

kautsjoni tühistamise taotluse esitamata jätmisega. Seega on tegemist avalik-õiguslikus suhtes avaliku

võimu kandja poolt tekitatud kahjuga ning kohaldamisele kuulub Riigivastutuse seadus. Ükski teine

eriseadus selliselt tekitatud kahju hüvitamist ei reguleeri.

12. Kolleegium ei nõustu MTA seisukohaga, et ringkonnakohus ei saanud haldusasja läbivaatamisel

tuvastada kautsjoni kohaldamise aluseid. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise asjade

läbivaatamine on HKMS § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt halduskohtu pädevuses. Väidetav kahju käesolevas

asjas on tekitatud avalik-õiguslikus suhtes. Teistsugust menetluskorda ei ole käesoleva kahju

hüvitamise vaidluse lahendamiseks ette nähtud. Seega on kahju hüvitamise vaidluse lahendamiseks

oluliste asjaolude tuvastamine samuti halduskohtu pädevuses. Käesoleva asja lahendamiseks oli

oluline tuvastada, mis põhjustel kautsjoni kohaldati.

II

13. Kuni 30. juunini 2004 kehtinud KrMK § 66 lg 1 sätestas, et tõkendit võib kohaldada juhul, kui on

küllaldane alus arvata, et vabaduses viibiv süüdistatav või kohtualune hoiab uurimisest või kohtust

kõrvale, takistab tõe tuvastamist kriminaalasjas või jätkab kuritegude toimepanemist, samuti

kohtuotsuse täitmise tagamiseks.

Tallinna Linnakohtu 10. mai 2002. a määruses, millega J. Mugra võeti vahi alla, oli märgitud:

"Arvestades eeltoodud asjaolusid, leiab kohus, et on küllaldane alus arvata, et vabaduses viibides

võib kahtlustatav jätkata kuritegude toimepanemist, minna pakku uurimise ja kohtu eest ning hakata

takistama tõe tuvastamist kriminaalasjas." (I kd tl 13). Linnakohtu 27. mai 2002. a määruses, millega

asendati tõkend vahi all pidamine tõkendiga kautsjon, märgiti järgmist: "Kohtul ei ole alust arvata, et

Jaan Mugra hakkaks toime panema uusi kuritegusid või hakkaks kõrvale hoiduma eeluurimisest ning

kohtust." (I kd tl 15).

Seega võib kahe määruse omavahelisest võrdlusest teha järelduse, et kautsjoni kohaldamise ajaks olid

ära langenud kaks tõkendi alust - võimalus, et J. Mugra võib toime panna uusi kuritegusid või

hoiduda kõrvale eeluurimisest ja kohtust. Kuna tõkendit kautsjoni kujul siiski kohaldati, oli järelikult

alles jäänud üks vahistamise määruses toodud asjaoludest - võimalus, et J. Mugra hakkab takistama

tõe tuvastamist kriminaalasjas. Teine tõkendi alus, mis kautsjoni kohaldamise määruse järgi polnud

ära langenud, kuid mis seadusest tulenes, oli kohtuotsuse täitmise vajadus.

14. Kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisel 1. juulil 2004 muutus ka kriminaalmenetluse

tõkendite regulatsioon. KrMS § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada

prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel või kohtumääruse alusel, kui ta võib

kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid.

Seega pole pärast 1. juulit 2004 KrMS § 130 lg-st 2 tulenevalt enam vahistamise aluseks see, kui

kahtlustatav võib hakata takistama kriminaalasjas tõe tuvastamist. Samuti ei ole vahistamise aluseks

enam kohtuotsuse täitmise vajadus.

Kuna KrMS § 135 lg-st 1 tulenevalt on kautsjon tõkendi liik, millega asendatakse vahistamine, siis

tuleb vahistamiseks ettenähtud alustest lähtuda ka kautsjoni põhjendatuse kontrollimisel.

15. Iseenesest on õige MTA kassatsioonkaebuse väide, et kehtiva KrMS § 127 lg 1 kohaselt

arvestatakse tõkendit valides muu hulgas kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise võimalikkust. See

aga ei tähenda, et vahistamist kohaldades või vahistamist kautsjoniga asendades saaks iseseisva

alusena tulla kõne alla kohtuotsuse täitmise vajadus. Samamoodi ei saa vahistamise või kautsjoni

aluseks olla võimalus, et kahtlustatav võib hakata takistama kriminaalasjas tõe tuvastamist.

Halduskolleegium tõlgendab KrMS §-i 130 erinormina, mis annab ammendavad ja iseseisvad alused

vahistamiseks ning leiab, et täiendavaid aluseid vahistamiseks KrMS §-st 127 ei tulene.

16. Seega oli 1. juuliks 2004 tekkinud olukord, kus vahistamise alused, mida nägi ette kehtima

hakanud Kriminaalmenetluse seadustik, ei olnud J. Mugra suhtes kautsjoni kohaldamise alusteks

Tallinna Linnakohtu 27. mai 2002. a määrusest tulenevalt. Ja kõik ülejäänud Kriminaalmenetluse

koodeksis ette nähtud võimalikud kautsjoni kohaldamise alused langesid ära Kriminaalmenetluse

seadustiku kehtimahakkamisega.

Järelikult alates 1. juulist 2004 puudusid seadusest tulenevad alused J. Mugra suhtes kautsjoni

kohaldamiseks tõkendina.

17. 1. juulil 2004 jõustunud Kriminaalmenetluse seadustik, mis kitsendas vahistamise aluseid, võeti

vastu 12. veebruaril 2003. Kuni 30. juunini 2004 kehtinud KrMK § 711 lg 51 sätestas, et tõkendit

kautsjon võib uurija või prokuröri ettepanekul muuta või tühistada ainult maa- või linnakohtunik.

Kuna oli ette teada, et alates 1. juulist 2004 langevad kautsjoni kohaldamise alused J. Mugra puhul

ära, siis oleks uurija pidanud tegema aegsasti kohtule ettepaneku kautsjoni tühistamiseks alates

1. juulist 2004, vältimaks olukorda, et kautsjonit kohaldatakse J. Mugra suhtes õigusliku aluseta.

Riigikohtu halduskolleegiumil pole alust kahelda, et kohus oleks käitunud õiguspäraselt ning oleks

tühistanud kautsjoni. Seega on asjas õigusvastaselt käitunud Maksu- ja Tolliamet.

18. Riigikohtu halduskolleegiumil ei ole alust pidada õigusvastaseks kuni 30. juunini 2004 toimunud

kautsjoni kohaldamist. Maksuameti määruse peale, millega jäeti rahuldamata J. Mugra poolt juunis

2003 esitatud taotlus kautsjoni tühistamiseks, esitati kaebus nii Tartu Prokuratuurile kui

Riigiprokuratuurile, kes jätsid kaebused rahuldamata. J. Mugra kahju hüvitamise kaebust kautsjoni

tühistamise taotluse esitamisele vahetult järgnenud perioodi eest ei saaks rahuldada juba sel põhjusel,

et kaebuses nõutakse üksnes MTA õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist.

Kolleegium ei saa nõustuda ka J. Mugra kassatsioonkaebuse väitega, et kautsjoni kohaldamise

eesmärgiks oli tagada üksnes kassaatori ilmumine kriminaalmenetluse eeluurimise toimingutele.

Kolleegium asus eelnevalt seisukohale, et kautsjoni kohaldamise põhjused on tuletatavad linnakohtu

27. mai 2002. a määrusest, millega kautsjoni kohaldati. Võimalust, et kautsjoni kohaldamise

eesmärgiks oli tagada üksnes J. Mugra ilmumine kriminaalmenetluse eeluurimise toimingutele, sealt

ei tulene.

III

19. Eelneva põhjal nõustub Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et J. Mugra

suhtes oli kautsjoni kohaldamine õigusvastane alates 1. juulist 2004 ning et selle perioodi eest on tal

õigus nõuda kahju hüvitamist.

20. Kahju olemasolu ning põhjusliku seose on ringkonnakohus tuvastanud ja nende üle

kassatsiooniastmes vaidlust ei käi.

21. Vaidlus on kassatsiooniastmes mõlema kassatsioonkaebuse pinnalt lisaks eelnevalt käsitletud

küsimustele veel selles, kas ringkonnakohus vähendas hüvitise suurust põhjendatult või kas selle

väljamõistmisest tuleks üldse keelduda.

22. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks

võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Ehkki RVastS § 7 lg 1 viitab otsesõnu

üksnes RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahenditele, leiab kolleegium, et sätte

teleoloogilisel tõlgendamisel saab asuda seisukohale, et kui kahju ei tekitatud haldusmenetluse

käigus, ent siiski avaliku võimu kandja poolt ja avalik-õiguslikus suhtes, on kahju hüvitamise

eelduseks samuti see, et isik oleks kasutanud kahju vältimiseks kohaseid õiguskaitsevahendeid.

Riigivastutuse seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli eelnõu üks eesmärke vähendada avaliku

sektori kulutusi üksikisiku õiguste kaitsel. Kolleegiumi poolt RVastS § 7 lg-le 1 antud tõlgendus on

selle eesmärgiga kooskõlas. Kolleegium ei näe põhjust, miks haldusmenetluse raames tekitatud kahju

hüvitamise eelduseks on eelnevate õiguskaitsevahendite kasutamine isiku poolt, aga teiste avaliku

võimu poolt läbiviidud menetluste käigus tekitatud kahju puhul kuuluks kahju isikule hüvitamisele

hoolimata sellest, et tema võimuses olnuks kohaste õiguskaitsevahenditega kahju tekkimist vältida.

Analoogiliselt RVastS §-dega 3, 4 ja 6 tulevad kõne alla niisugused taotlused ja kaebused, mis

aitaksid sellises õigussuhtes kahju tekkimist vältida.

Kolleegium osundab, et ka alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele on ette nähtud

sarnased piirangud. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise

seaduse § 1 lg 3 p 1 sätestab, et kahju ei hüvitata isikule, kes uurimise või kohtuliku arutamise käigus

eneserõõnaga või oma muu tahtliku või raskest ettevaatamatusest tingitud tegevusega põhjustas

endalt vabaduse alusetult võtmise.

Samuti märgib kolleegium, et RVastS § 7 lg-t 1 on Riigikohtu halduskolleegium laiendavalt

tõlgendanud ka varem ning pidanud kohaseks õiguskaitsevahendiks lisaks RVastS §-des 3, 4 ja 6

sätestatud nõuetele ka pöördumise maavanema poole (Riigikohtu halduskolleegiumi 18. novembri

2004. a otsus asjas nr 3-3-1-33-04).

Seega tuleb järgnevalt kontrollida, kas J. Mugral oli kasutada kohaseid õiguskaitsevahendeid, mis

oleksid kahju tekkimise ära hoidnud.

23. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et J. Mugra ei esitanud ühtegi taotlust ega kaebust seoses sellega, et

tema suhtes kohaldatud kautsjonit ei tühistatud alates 1. juulist 2004. Riigikohtu kriminaalkolleegium

on 3. märtsi 2008. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-80-07 leidnud: "Eelkõige tulebki selle

jälgimist, kas tõkendi edasine kohaldamine on vajalik, pidada menetleja ülesandeks. Samas on ka

kahtlustataval õigus kohtueelses menetluses taotleda eeluurimiskohtunikult kontrollimist, kas

kautsjoni jätkuv kohaldamine on enam põhjendatud. Aluse sellise taotluse esitamiseks kahtlustatavale

ja süüdistatavale annavad KrMS § 34 lg 1 p 8, § 127 lg 2 ja § 135 lg 1 nende koostoimes."

Seega oli J. Mugral õigus kohe pärast Kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist taotleda

eeluurimiskohtunikult kautsjoni tühistamist. Lisaks annab Kriminaalmenetluse seadustik

menetlusosalisele võimaluse vaidlustada oma õigusi rikkuvaid kriminaalmenetluse toiminguid KrMS

§-des 228-232 sätestatud korras.

Samuti oli J. Mugral võimalik esitada pärast Kriminaalmenetluse seadustiku vastuvõtmist, ent enne

selle jõustumist uurijale taotlus, et kautsjon tühistataks enne selle ebaseaduslikuks muutumist, st

alates 1. juulist 2004. Uurija keeldumise järel oleks J. Mugra saanud läbida kaebemenetluse

prokuratuuris (KrMK § 182-183) ning saanud viimaks oma õigusi kaitsta halduskohtus (vt Riigikohtu

üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00). Kolleegium möönab, et kui

vaidlus oleks jõudnud halduskohtusse, siis ei oleks pruukinud kohtumenetlus lõppeda enne 5. maid

2005, mil kautsjon pärast kriminaalmenetluse lõpetamist J. Mugrale tagastati. Samas pole

kolleegiumil alust ka arvata, et uurijale taotluse õigeaegsel esitamisel poleks taotlust rahuldatud ja

J. Mugra suhtes kautsjonit 1. juuliks 2004 tühistatud.

24. Seega olid J. Mugral olemas võimalused oma õiguste kaitseks nii enne kui pärast 1. juulit 2004.

Neid võimalusi J. Mugra ei kasutanud ning jättis seega kasutamata võimaluse tekkinud kahju

ärahoidmiseks. Nende võimaluste kasutamise eeldamine ei ole J. Mugra suhtes, keda asja

materjalidest nähtuvalt esindas kriminaalmenetluse kestel vandeadvokaat, ebamõistlik.

Arvestada tuleb siiski seda, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend, kus selgitati kautsjoni

kohaldamise põhjendatuse kontrollimiseks taotluse esitamise võimalust, tehti alles 2008. aastal, mis

võis põhjustada mõningase ebaselguse vaidlustamisvõimaluste osas. Seetõttu ei pea Riigikohtu

halduskolleegium siiski põhjendatuks hüvitist täies ulatuses välistada, vaid leiab, et hüvitist tuleb

vähendada. Kolleegium leiab, et RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib

olla aluseks hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku

jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla hüvitise vähendamine

põhjendatud. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb ka RVastS § 13 lg 1 p-

st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2.

Hüvitise vähendamisel arvestab kolleegium ka ringkonnakohtu seisukohaga, kes leidis, et J. Mugra ei

hakanud laenu põhisummat tagastama enne kautsjoni tagasisaamist isegi mitte osaliselt ning et

esitatud ei ole tõendeid, mis kinnitaksid, et J. Mugral puudusid võlgnevuse vähendamiseks

võimalused 2004. aasta kevadest kuni kautsjoni tagastamiseni. Ringkonnakohus vähendas seetõttu

hüvitist 20% võrra. J. Mugra kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus ei arvestanud tema

selgitustega, et laenu tagastamine ei olnud võimalik ning et ringkonnakohus ei ole viidanud

tõenditele, mis näitaksid J. Mugra pahatahtlust laenusumma varasemal tagastamata jätmisel.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole protsessiõigusnormi rikkunud. Ringkonnakohus sedastas,

et ei ole esitatud tõendeid laenu tagastamise võimatuse kohta. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus

on õigesti pidanud täiendavate tõenditega tõendamist vajavaks asjaoluks seda, et J. Mugra oli alates

2004. aasta kevadest kuni kautsjoni tagastamiseni sellistes rahalistes raskustes, et ei suutnud enne

mingilgi määral laenusummat tasuda ning laskis tekkida viivisel 1000 krooni päevas.

Eeltoodust tulenevalt on J. Mugrale etteheidetav see, et ta ei üritanud kahju tekkimist vältida

õiguskaitsevahendite õigeaegse kasutamisega, ning samuti see, et ta ei katsunud kahju suurust

vähendada laenu varasema tagasimaksmisega. Laenu mittetagastamise tõttu on ringkonnakohus

vähendanud hüvitist 20%. Riigikohtu halduskolleegium nõustub sellises määras hüvitise

vähendamisega. Lisaks leiab kolleegium, et õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu tuleb

ringkonnakohtu poolt väljamõistetud hüvitist 236 000 krooni vähendada täiendavalt 50% võrra.

Seega tuleb MTA-lt J. Mugra kasuks välja mõista hüvitis 118 000 krooni.

IV

25. Kuna Riigikohtu halduskolleegium peab õigusvastaseks kautsjoni kohaldamist üksnes alates

1. juulist 2004, ei oma tähtsust see, kas J. Mugra oleks saanud vaidlustada kohtus seda, kas kautsjoni

tühistamisest keelduti 2003. aastal õiguspäraselt. Seetõttu ei käsitle kolleegium MTA

kassatsioonkaebuse neid väiteid.

26. Kolleegium ei nõustu MTA seisukohaga, et ringkonnakohtu otsus oli üllatuslik. Seisukohale, et

tõkendi kohaldamise aluseks ei ole üksnes see, kas isik hakkab toime panema uusi kuritegusid või

hakkab kõrvale hoiduma eeluurimisest ja kohtust, vaid et tõkendit kohaldatakse muu hulgas ka

kohtuotsuse täitmise tagamiseks, asus juba Tallinna Halduskohus oma otsuses. Halduskohtu otsuses

leiti, et "järelikult pidas kohus kautsjoni kohaldamist kohtuotsuse täitmise tagamiseks oluliseks".

Seega oli ringkonnakohtuga põhimõtteliselt samasugusele seisukohale asunud juba halduskohus ning

ringkonnakohtu seisukohta ei saa pidada üllatuslikuks.

27. Eelneva lahenduse kontekstis ei oma tähtsust MTA kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus

oleks pidanud hindama kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, milles leiti, et J. Mugrale ei kuulu

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele, kuna ta ise põhjustas endalt vabaduse võtmise

tahtliku tegevusega. Kuna kautsjoni kohaldamine oli õigusvastane seaduslike aluste äralangemise

tõttu, oleks tulnud kautsjon tühistada olenemata sellest, kas kautsjonile eelnenud vahistamine

põhjustati ise või mitte.

MTA kassatsioonkaebuse seisukoht, et avalik-õiguslikus suhtes on välistatud viivise väljamõistmine,

ei tulene Eesti kehtivast õigusest. Eesti õigus ei välista viiviste käsitamist kahjuna.

28. Õige on MTA kassatsioonkaebuse väide, et menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui

advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud

kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud.

Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. Sellele seisukohale on Riigikohtu

halduskolleegium asunud korduvalt (viimati näiteks 25. märtsi 2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-5-08,

17. septembri 2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-39-08, 30. septembri 2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-52-08

ja 12. novembri 2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-48-08) ning ei näe põhjust oma seisukohta muuta.

Ringkonnakohus mõistis MTA-lt J. Mugra kasuks välja menetluskulud üksnes advokaadi kinnituse

põhjal, et vastavate arvete alusel on J. Mugra poolt raha tasutud. Muid dokumente, mis tõendaksid

J. Mugra poolt menetluskulude tasumist, ei ole esitatud. Ringkonnakohtu otsus tuleb selles osas

tühistada ja jätta J. Mugra menetluskulud MTA-lt välja mõistmata.

29. MTA kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. J. Mugra kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsus muudetakse ning mõistetakse J. Mugra kasuks MTA-lt välja õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitisena 118 000 krooni. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse J. Mugra kasuks

menetluskulude väljamõistmise osas. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muudetakse vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele. MTA poolt tasutud kautsjon tagastatakse, J. Mugra

kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse riigituludesse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann