3-2-1-94-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-94-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Rae valla hagi Aldo Korbe vastu 2 800 000 krooni suuruse

kahjuhüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-35350

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aldo Korbe kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Rae vald, esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik

Kostja Aldo Korbe (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Nigul Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

27. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2008. a otsus ja Harju Maakohtu 13. veebruari

2007. a vaheotsus tsiviilasjas nr 2-06-35350.

2. Saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

3 Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada AS-le Advokaadibüroo Paul Varul 30. aprillil 2008. a Aldo Korbe

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rae vald (edaspidi hageja) esitas 24. novembril 2006 Harju Maakohtule hagi Aldo Korbe (edaspidi

kostja) vastu 2 800 000 krooni suuruse kahjuhüvitise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Kaido Groos 23. augustil 2006 Harju maakonnas Rae vallas

Rae külas asuva kinnistu (edaspidi kinnistu) müügilepingu (edaspidi müügileping) ja allkirjastasid

eelmärke kinnistusraamatusse kandmise avalduse. Müügilepingu p 3.1 kohaselt müüs kostja kinnistu

ostjale 15 mln krooni eest.

Kuna kinnistul asuvad kaks kinnismälestist, oli hagejal kohaliku omavalitsusena kinnistu

võõrandamisel ostueesõigus muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 27 lg 2 alusel. Seda seadusest tulenevat

ostueesõigust ei olnud kinnistusraamatusse kantud. Hageja sai müügilepingu kätte 28. augustil 2006.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 250 kohaselt oli hagejal õigus ostueesõigust teostada kahe kuu jooksul

alates lepingu kättesaamisest.

22. septembril 2006 sõlmisid kostja, Kaido Groos, Hannes Raag ja OÜ Incom Holding müügilepingu

muutmise lepingu, kinnistu omandi üleandmiseks asjaõiguslepingu ja ühishüpoteegi seadmise

lepingu. Selle lepinguga andis kostja kinnistu omandiõiguse võrdsetes mõttelistes osades üle Kaido

Groosile ja Hannes Raagile (edaspidi ostjad), kes jagasid kinnistu kaheks eraldi kinnistuks.

27. oktoobril 2006 tegi hageja kostjale VÕS §-le 244 vastava ostueesõiguse teostamise avalduse.

Kuna ostueesõiguse teostamise ajaks oli kostja andnud kinnistu omandiõiguse üle ostjatele, ei saanud

kostja seda enam hagejale üle anda. Ostjad keeldusid omandiõiguse üleandmisest hagejale. Kuna

hageja ostueesõigust ei olnud kinnistusraamatusse kantud, ei omanud see asjaõiguslikku toimet. Enne

ostueesõiguse teostamist tellitud kinnistu hindamise akti kohaselt oli kinnistu väärtus

17 800 000 krooni. Seega juhul, kui hageja oleks kinnistu omandanud 15 mln krooni eest, oleks ta

enda omandisse saanud kinnistu väärtusega 17 800 000 krooni ning hageja oleks saanud

müügilepingu täitmise tulemusel tulu 2 800 000 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et hageja ei ole teostanud ostueesõigust. Kostja sai hageja

ostueesõiguse teostamise avalduse kätte alles 30. oktoobril 2006, s.o pärast ostueesõiguse teostamise

tähtaja möödumist. Isegi juhul, kui hageja oleks ostueesõigust teostanud, ei ole kostja tekitanud

hagejale kahju. Kostja tellitud eksperdihinnangu kohaselt on kinnistu väärtuseks 14 885 000 krooni.

3. Harju Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2007. a kohtuistungil hageja taotluse nõude põhjendatuse

kohta vaheotsuse tegemiseks. 13. veebruari 2007. a vaheotsusega tunnustas maakohus hageja nõude

põhjendatust.

Vaheotsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hageja teostas ostueesõigust. Ostueesõiguse

teostamise kui tahteavalduse kehtivuseks on määrav selle teise pooleni jõudmise aeg. Kostja sai

ostueesõiguse teostamise avalduse kätte 30. oktoobril 2006. Ostueesõiguse teostamise tähtaeg lõppes

28. oktoobril 2006, mis oli puhkepäev (laupäev). Kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136

lg 8 kohaselt saabus ostueesõiguse teostamise tähtpäev esimesel tööpäeval, s.o 30. oktoobril 2006,

teostas hageja ostueesõigust tähtaegselt. Hageja ostueesõigusel oli võlaõiguslik toime, sest

ostueesõiguse kohta ei olnud kantud märkust kinnistusraamatusse. Sellest tulenevalt tekkis hagejal

kostja vastu müügilepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue.

4. Kostja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada. Kostja

palus menetluskulud jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei selgitanud maakohus välja, millise lepingu suhtes teostas hageja

ostueesõigust, ning ei põhjendanud müügilepingu muutmise lepingu tähelepanuta jätmist. Hageja ei

ole müügilepingu muutmise lepingu suhtes ostueesõigust teostanud. Ostueesõiguse formaalsete

eelduste täitmine ei tähenda, et hagejal oleks võimalik esitada kahjunõue kostja vastu. Maakohus ei

ole vaheotsuses tuginenud ühelegi materiaalõiguse normile, millest tuleneb kostja kohustus hüvitada

hagejale tekitatud kahju. Maakohus ei heitnud kostjale ette müügilepingu rikkumist. Samuti ei

selgitanud maakohus kostjale, millise nõude kohta tehakse vaheotsus ning millised on selle

õiguslikud tagajärjed.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. aprilli 2008. a otsusega maakohtu vaheotsuse muutmata ja ei

korranud maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus lisas oma otsusesse täpsustuse, et hageja

saab oma nõude õigusliku alusena tugineda VÕS § 115 lg-le 2.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on Riigikohus 17. märtsil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08 tehtud

otsuses leidnud, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg-t 1 on võimalik TsMS § 2

eesmärki silmas pidades tõlgendada laiendavalt. Selle sätte laiendav tõlgendamine viib muuhulgas

selleni, et maakohus lahendab vaheotsusega vaid mõne kahju hüvitamise hagi põhjendatuse

seisukohalt tähtsust omava vaidlusaluse küsimuse, samas kui kahju hüvitamiseks on vaja teha otsus

suurema hulga hagi lahendamiseks vajalike asjaolude kohta. Praegusel juhul on maakohus pidanud

hagi põhjendatuks üksnes selles osas, et ostueesõiguse teostamise avaldus oli esitatud tähtaegselt ning

et ostueesõiguse kohta puudus märge kinnistusraamatus, mistõttu ostueesõigusel oli üksnes

võlaõiguslik toime. Kuivõrd maakohus on need asjaolud tuvastanud õigesti, siis ei vasta TsMS § 2

eesmärgile otsuse tühistamine ainuüksi seetõttu, et maakohus ei ole tuvastanud muid hagi

rahuldamise eeldusi. Vaheotsus ei takista kostjat järgnevas menetluses esitada ja tõendada muid

faktilisi ja õiguslikke vastuväiteid hagile, mida maakohus vaheotsusega ei lahendanud, kuigi selle

resolutsioon räägib nõude põhjendatusest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei võimalda TsMS § 654 lg 6 ringkonnakohtul jätta oma otsust

põhjendamata, kui maakohtu lahend vaidlustati menetlusnormide rikkumise tõttu. Ringkonnakohus ei

arvestanud hageja väidet, et kostja ei ole teostanud ostueesõigust müügilepingu muutmise lepingu

suhtes. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et vaheotsus ei takista kostjal esitada ja tõendada oma

vastuväiteid hagile, mida vaheotsusega ei lahendatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud õigusnormi ega

lepingu rikkumist kostja poolt. Puudub põhjuslik seos hagejal väidetavalt tekkinud kahju ja kostja

tegevuse vahel. Muinsuskaitselise objekti edasimüügi võimaluse puudumine ei saa põhjustada kahju.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulud kostja kanda.

Hageja arvates on ebaõige kostja seisukoht, et hageja oleks saanud ostueesõigust teostada üksnes

müügilepingu muutmise lepingu suhtes. Asjaolu, et kostja sõlmis pärast müügilepingu sõlmimist

müügilepingu muutmise lepingu, ei saanud mõjutada hagejal tekkinud ostueesõigust. Kuna hageja

teostas ostueesõigust tähtaegselt ning tegemist on võlaõigusliku toimega ostueesõigusega, on kohtud

põhjendatult leidnud, et hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Lähtuvalt TsMS § 691 p-st 4 ja § 692 lg-st 5, tuleb

tühistada ka asjas tehtud maakohtu otsus ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

10. Vältimaks kulukat, aeganõudvat ning tarbetut tõendamismenetlust, annab TsMS § 449 kohtule

võimaluse teha poole taotluse alusel vaheotsus nõude põhjendatuse või aegumise kohaldamise kohta.

Kooskõlas TsMS § 449 lg-ga 1 võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või

põhjendamatuse kohta, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks

ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja kohtul on võimalik teha

otsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta.

Hageja esitas kostja vastu ostueesõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude ja taotles

vaheotsuse tegemist ostueesõiguse teostamise formaalsete eelduste kontrollimiseks. Maakohus tegi

TsMS § 449 lg 1 alusel vaheotsuse nõude põhjendatuse kohta, leides, et hageja nõue on põhjendatud,

sest tema ostueesõiguse teostamise avaldus oli tähtaegne ning kuna ostueesõigusel oli võlaõiguslik

toime, tekkis hagejal kostja vastu lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tuginedes

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. märtsi 2008. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, leidis

ringkonnakohus, et maakohus võis vaheotsusega lahendada üksnes mõne hagi põhjendatuse

seisukohast tähtsust omava vaidlusaluse küsimuse, kuigi kahju hüvitamiseks on vaja teha otsus

suurema hulga hagi lahendamiseks vajalike asjaolude kohta.

Kolleegium märgib, et Riigikohtu eelviidatud otsuse p-s 15 leidis kolleegium, et vaheotsuse võib teha

nt ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks, kui väidetava ühisvara moodustavad esemed, mille

väärtuse hindamiseks on vajalik teha ekspertiis, ning kõigi vaidlusaluste esemete ekspertiis võib

paisutada menetluskulud liiga suureks. Sellest otsusest ega TsMS § 449 lg-st 1 ei tulene võimalust

teha vaheotsust kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta, ilma et oleks tuvastatud kahju

hüvitamise eelduseks olevad asjaolud. Ka TsMS § 449 lg-st 2 tuleneb, et kahju hüvitamise nõude

kohta tehtavas vaheotsuses tuleb tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude

põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse

nõude suuruse üle.

11. Kuna TsMS § 449 lg 1 ei näe ette võimalust vaheotsusega tuvastada üksnes kahju hüvitamise

kohustuse tekkimise üksikuid eeldusi, pidanuks maakohus vaheotsuse tegemisel hindama kõiki kahju

hüvitamise nõude eeldusi. Samas, kuna kostja taotles vaheotsuse tegemist vaid küsimuse kohta, kas

hageja oli teostanud ostueesõigust, siis oleks maakohus võinud vaheotsuse tegemise taotluse jätta

määrusega rahuldamata põhjusel, et taotlus ei ole kooskõlas TsMS §-ga 449.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et vaatamata maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastusele võib

kostja esitada ja tõendada järgnevas menetluses oma vastuväited kahju hüvitamise nõude eelduste

kohta, mida maakohus vaheotsusega ei lahendanud. TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt on kohtuotsuse

resolutsioon menetlusosalistele kohustuslik. Samuti on menetlusosalistele kohustuslik jõustunud

vaheotsus. Maakohtu otsuse resolutsiooni järgi otsustas maakohus tunnustada vaheotsusega hageja

nõude põhjendatust.

12. Kui kostja taotleb asja uuel läbivaatamisel vaheotsuse tegemist hageja nõude põhjendatuse kohta

või taotleb hageja selles küsimuses ise vaheotsuse tegemist ja maakohus rahuldab vaheotsuse

tegemise taotluse, siis peab maakohus kõigepealt tuvastama, kas hageja teostas ostueesõigust

tähtaegselt. Kui maakohus tuvastab ostueesõiguse tähtaegse teostamise, siis peab ta vaheotsuse

tegemisel võtma lisaks seisukoha järgmistes küsimustes: 1) kas kostja rikkus hagejaga sõlmitud

müügilepingut (VÕS § 100 ja § 244 lg 1); 2) kas müügilepingu rikkumine põhjustas hagejale

hagiavalduses märgitud kahju (VÕS § 127 lg 4); 3) kas kostja poolt müügilepingu rikkumine oli

vabandatav (VÕS § 103); 4) kas hagis märgitud kahju ärahoidmine oli hõlmatud kostja rikutud

lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); 5) kas kostja nägi lepingu sõlmimise ajal

ette või pidi ette nägema rikkumise võimaliku tagajärjena hagiavalduses märgitud kahju (VÕS § 127

lg 3).

Kuna hageja nõuab saamata jäänud tulu hüvitamist kostjalt, siis peab ta sellise kahju põhjustamise

tõendamisel arvestama VÕS § 128 lg 4 esimeses lauses sätestatuga, mille järgi on saamata jäänud

tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige enda tehtud ettevalmistuste tõttu,

tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega peab hageja

tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus võõrandada kinnistu kallimalt, kui ta ostis selle kostjalt.

Hageja nõude ulatus sõltub sellest, kui kallilt oli tal võimalus kinnistu müüa. Samas on hagejal juhul,

kui kinnistu müügihind oli väiksem selle turuhinnast, võimalik nõuda müügilepingu täitmise asemel

kahjuhüvitist kinnistu müügihinna ja turuhinna vahe ulatuses VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 ning § 135 lg 2

järgi.

13. Kolleegium märgib, et kostja tasutud kassatsioonikautsjon ei vasta TsMS § 140 lg-s 2 sätestatule.

TsMS § 140 lg 2 kohaselt tasutakse kassatsioonkaebuselt kautsjoni 1% tsiviilasja hinnast, arvestades

kaebuse ulatust, kuid mitte alla 400 ja mitte üle 40 000 krooni. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu

otsuse, millega oli jäetud muutmata maakohtu vaheotsus, millega tunnustati hageja 2 800 000 krooni

suuruse kahjuhüvitisnõude põhjendatust. Seega pidanuks kostja tasuma kautsjoni 28 000 krooni.

Kuivõrd kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel

tagastada, ei ole alust vähem makstud kautsjoni kostjalt juurde nõuda.

14. Poolte menetluskulude jaotus lahendatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest.

Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et kostja ei ole tasunud nõudelt ettenähtud suuruses

riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamisel. Hageja tasus hagiavalduselt riigilõivu 69 250 krooni

(kohtutoimiku lk 39). Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1000 krooni

(kohtutoimiku lk 96). Toimikust ei nähtu, millisest hagihinnast on kohtud lähtunud. Kolleegium on

varasemates lahendites märkinud, et hagihind peaks nähtuma asja lahendava kohtu otsusest (vt nt

Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 40).

Hagihind on TsMS § 122 lg 2 järgi hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind TsMS § 124 lg 1 kohaselt nõutava rahasummaga. Praegusel

juhul nõuab hageja kostjalt 2 800 000 krooni suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist. Seega tuleb

hagihinnaks lugeda 2 800 000 krooni. Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel on tsiviilasja

hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

Hageja esitas hagiavalduse 24. novembril 2006 (kohtutoimiku lk 1). Sel ajal kehtinud

riigilõivuseaduse (RLS) § 37 lg 1 järgi tuli hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu, lähtudes

hagihinnast RLS lisa 2 järgi. Selle järgi tuli hagilt hinnaga 2 800 000 krooni tasuda riigilõivu

69 250 krooni. Kostja esitas apellatsioonkaebuse 13. märtsil 2007 (kohtutoimiku lk 88). Alates

1. jaanuarist 2007 kehtiva RLS § 56 lg 1 järgi tuleb hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu lähtuvalt

hagihinnast sama seaduse lisa 1 järgi. Tsiviilasjas tehtud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse

esitamisel tasutakse RLS § 56 lg 19 järgi riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu

avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. RLS lisa 1 kohaselt

tuleb hagilt hinnaga 2 800 000 krooni tasuda riigilõivu samuti 69 250 krooni. Seega on

apellatsioonkaebuselt jäänud tasumata riigilõiv 59 250 krooni.

Apellatsioonkaebuselt tasumata jäänud riigilõivu osa maksmist võib kostjalt nõuda TsMS § 179 lg 1

järgi kohtumäärusega nii menetluse ajal kui ka tagantjärele. Kostjalt täiendava riigilõivu nõudmine ei

välista ega piira menetluskulude jätmist ühe poole kanda TsMS § 162 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 24).

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu