3-2-1-93-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-93-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

K. K hagi A. K vastu lapsele elatise väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-1467

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K ja A. K kassatsioonkaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Jaak Oja

Kostja A. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Mati Maksing

Asja läbivaatamise kuupäev

20. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-1467 ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. K. K kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. A. K kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Tagastada K. K kassatsioonkaebuselt 16. mail 2008 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. K (hageja) esitas 28. oktoobril 2004 A. K (kostja) vastu hagi, millega palus kostjalt poolte ühise

lapse K. J. K (edaspidi laps) ülalpidamiseks hageja kasuks alates hagi esitamisest välja mõista elatise

5000 krooni kuus. 27. septembril 2007 esitas hageja hagiavalduse täiendamise avalduse ja muutis

oma nõuet, paludes kostjalt lapse ülalpidamiseks välja mõista elatise 6000 krooni kuus tagasiulatuvalt

aasta eest enne hagi esitamist kuni lapse täisealiseks saamiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et lapse vajaduste suuruse hindamisel tuleb lähtuda

sotsiaalministeeriumi 2004. aasta uuringust, mille järgi kulub kuueaastase lapse ülalpidamiseks

1875 krooni kuus. Tarbijahinnaindeksi muutumist arvestades on lapse kulutuste põhjendatud suurus

seega 2126 krooni kuus. Kostja oli nõus maksma lapsele elatist 1800 krooni kuus. Mõlema poole

varaline seisund võimaldab anda lapsele ülapidamist mõistlikus suuruses. Elatise väljamõistmine hagi

esitamisele eelnenud aasta eest ei ole võimalik, sest perekonnaseaduse (PKS) § 70 lg-l 2 ei ole

tagasiulatuvat jõudu. Alternatiivse vastuväitena esitas kostja hagi aegumise vastuväite.

3. Kostja esitas 6. juunil 2005 taotluse tsiviilasja menetluse peatamiseks. Taotluse kohaselt esitas

kostja Harju Maakohtule hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Kuni selles asjas otsuse

tegemiseni ei ole võimalik lahendada lapsele elatise väljamõistmise hagi. Harju Maakohus rahuldas

14. oktoobri 2005. a määrusega kostja taotluse ja peatas asjas menetluse. Hageja esitas 14. juunil

2007 taotluse asja menetluse uuendamiseks. Harju Maakohus uuendas 20. juuni 2007. a määrusega

asja menetluse. Kostja jäi pärast tsiviilasja menetluse uuendamist vastuväite juurde, et enne vanema

kande vaidlustamise asja lahendamist ei saa temalt elatist välja mõista, ning taotles korduvalt

menetluse peatamist.

4. Harju Maakohus rahuldas 11. jaanuari 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja lapsele elatise 3000 krooni kuus alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni

või vanema kande kehtetuks tunnistamiseni. Maakohus mõistis kostjalt riigi tuludesse riigilõivu

2250 krooni, mille maksmisest oli hageja vabastatud hagi esitamisel. Muus osas jättis maakohus

menetluskulud hagi osalise rahuldamise tõttu poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja kantud lapse isana lapse sünniakti. Elatise

väljamõistmise edasilükkamine vanema kande vaidlustamise tõttu oleks ilmses vastuolus lapse

huvidega. Elatise väljamõistmine hagi tagamise korras ei ole otstarbekas.

Mõlema vanema varaline olukord võimaldab lapsele anda ülalpidamist mõistlikus suuruses. Kostja

varalise seisundi hinnang põhineb kostja omaksvõtul. Hageja andmetel on tema netopalk

12 500 krooni kuus. Lisaks eeltoodule on pooltel märkimisväärses ulatuses ühisvara (kinnistud jms),

mille jagamiseks on alustatud ühisvara jagamise menetlust.

Hagis näidatud lapse väidetavad kulutused on optimeeritavad. Menetluskulud, mida hageja kannab

vaidluse tõttu vanema kande üle, ei ole lapse kulutused. Lapse vajaduste suurus on põhiolemuselt

hinnanguline ning tulevikku suunatud kategooria, sõltudes muu hulgas sellest, mida vanemad on

suutelised lapsele lubama. Kasvueas laps vajab tervislikku ja kvaliteetset toitu, eakohaseid riideid

ning teda arendavat tegevust. Kohtuistungil uuritud dokumentaalsete tõendite kohaselt on lapse

raviga seotud kulud kokku 43 320 krooni 80 senti, sh ravikulud Hollandis 35 740 krooni ja Soomes

6950 krooni. Vanemate varaline seisund võimaldab lapsele viidatud ravikulusid lubada, vaatamata

sellele, kas raviteenus on Eestis võimalik või mitte. Välismaal toimunud ravi asjakohasuses puudub

kohtul alus kahelda, sest ravi toimus lapse raviarsti osalusel. Samas on lapse raviga seotud kulude

keskmine suurus ühes kuus 1140 krooni 20 senti. Kulutuste struktuuri jälgides on ilmne, et need

seostuvad valdavalt välismaal osutatud raviteenusega. Varasematel aastatel on kulutused olnud

võrdlemisi tagasihoidlikud. Sotsiaalministeeriumi 2004. aastal tellitud uurimuse metoodika ei lähtu

vanemate sotsiaalmajanduslikust taustast ja majanduslikest võimalustest. Uuring on soovituslik ning

selle eesmärgiks on ühtse metoodika väljakujundamine. Viidatud statistiline uurimus on ligilähedane

elatise seaduses sätestatud alammäärale. Seega on uuringus väljatoodud summadel elatise alammäära

tähendus. Lapse kulutustega seotud dokumentaalsetest tõenditest järeldub, et hageja on lapse eest

hoolitsenud parimal viisil.

Elatis tuleb välja mõista alates hagi esitamisest, sest hagi esitati kohtule 28. oktoobril 2004, kuid PKS

§ 70 lg 2 jõustus alles 1. juunil 2005. Viidatud sättel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Kostja esitatud

aegumise vastuväide oli alternatiivne, mistõttu seda pole vaja analüüsida.

Eeltoodut arvestades on elatise mõistlikuks suuruseks 3000 krooni kuus, mis tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista alates hagi esitamisest, s.o 28. oktoobrist 2004. Juba väljamakstud elatis ei ole

tagasitäidetav. Lähtudes hageja varalisest seisundist ja asjaolust, et kostja on vanema kande

vaidlustanud, ei ole põhjendatud kohtuotsuse viivitamatu täitmine.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse elatise suuruse, elatise

väljamõistmise aja ja kohtukulude osas. Ta palus maakohtu otsuse tühistatud osa saata samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses, samuti

mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja esimese astme kohtus kantud kohtukulud ja tunnistada

maakohtu otsus viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses.

Hageja apellatsioonkaebuse kohaselt ei põhjendanud maakohus, miks tuleb välja mõista elatis

3000 krooni kuus, ega seda, kuidas on välja mõistetud elatise suurus seotud lapse vajaduse ja kostja

varalise seisundiga. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka asjaolu, et hageja peab elatiselt tasuma

tulumaksu. Maakohus tõlgendas ja kohaldas vääralt PKS § 70 lg-t 2 ning mõistis vääralt elatise välja

vanema kande kehtetuks tunnistamiseni. Maakohus ei põhjendanud, miks ei pea kostja maksma

elatist viivitamatult.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tegi maakohus otsuse olukorras, kus kõik asja

lahendamiseks vajalikud asjaolud, sh lapse põlvnemine kostjast, ei olnud välja selgitatud. Samuti

uuendas maakohus asja menetluse enne kostja ärakuulamist.

7. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta vastaspoole

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. mai 2008. a otsusega mõlemad apellatsioonkaebused

rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohus ei korranud maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus märkis, et kostja oli lapse emaga (hagejaga) abielus ja kanti lapse isana sünniakti.

Seega on PKS § 39 lg-tes 1 ja 2 sätestatud korras kindlaks tehtud lapse põlvnemine kostjast. Seaduses

sätestatud korras põlvnemise kindlakstegemisega on kostjal ja lapsel tekkinud PKS § 38 järgi

vastastikused õigused ja kohustused. Kohtumenetluse algatamine vanema kande vaidlustamiseks ei

muuda tühiseks vanema kannet lapse sünniaktis. Kostja oli hagi menetlemise ajal ja on ka praegu

kantud lapse isana lapse sünniakti. PKS § 60 lg 1 järgi on tal lapse vanemana kohustus anda lapsele

ülalpidamist. Seega ei ole õige kostja väide, et lapse põlvnemine temast ei ole kindlaks tehtud.

Maakohus uuendas põhjendatult tsiviilasja menetluse. Samuti ei ole maakohus asja arutamisel

rikkunud menetlusnorme määral, mis tooks kaasa otsuse tühistamise.

Kui vanema kande vaidlustamise menetluses tuvastatakse kohtuotsusega, et laps ei põlvne isaduse

omaksvõtnud mehest, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist

teostamist teha olematuks ja ka vanema kannet lapse sünniaktis ei saa muuta tagasiulatuvalt. Selle

kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust

maksta lapsele elatist. PKS § 72 järgi ei ole lubatud elatise tasaarvestus ja tagasinõudmine.

Maakohus kohaldas õigesti PKS § 61 lg-d 1, 2 ja 4 ning arvestas elatise väljamõistmisel õigesti nii

lapse vajadusi kui ka vanemate varalist seisundit. Maakohus põhjendas selles osas oma seisukohti

piisavalt. Kuna maakohus tuvastas, et lapse vajadused kuus on ca 6000 krooni ja see vastab vanemate

varalistele võimalustele, ei pidanudki maakohus hindama vanemate varanduslikku seisu tervikuna.

Mõlemad vanemad on võimelised kulutama lapse ülalpidamiseks 3000 krooni kuus. Ka

apellatsioonkaebuses pole hageja väitnud, et tal puuduks võimalus kulutada lapsele 3000 krooni kuus.

Seega ei olnud täiendavate tõendite hindamine vajalik, sest hagiavaldusest ei nähtu asjaolusid, mille

tõendamiseks sooviti esitada täiendavaid tõendeid. Maakohus mõistis õigesti elatise välja hagi

esitamisest ja põhjendas seda piisavalt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada kohtute otsused osas, millega hagi jäi

rahuldamata ning saata asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei põhjendanud kohtud, miks tuleb lapse vajaduseks lugeda

6000 krooni kuus. Samuti ei põhjendanud kohtud, miks ei tule vanemate varanduslikku seisundit

hinnata tervikuna. Kohus ei saa lähtuda sellest, et vanemal on piisavalt vara. Hageja soovis nõuda

välja täiendavaid tõendeid kostja varalise seisundi tõendamiseks ja palus kuulata üle tunnistajad, kuid

maakohus ei rahuldanud hageja taotlust ega põhjendanud, miks ta seda ei teinud.

Kohtud ei põhjendanud, miks ei tule elatise suuruse määramisel arvestada asjaolu, et hageja peab

tasuma saadavalt elatiselt tulumaksu. Kui elatisest tulumaks maha arvestada, on elatise suurus

lähedane elatise miinimummäärale.

Kuna hageja suurendas 27. septembri 2007. a hagiavalduse täienduses haginõuet ja palus elatise välja

mõista ka tagasiulatuvalt aasta eest enne hagiavalduse esitamist, pidid kohtud kohaldama nõude

esitamise ajal kehtinud PKS § 70 lg-t 2 ja elatise välja mõistma tagasiulatuvalt.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohus mõistis vääralt elatise välja alternatiivselt kuni

vanema kande kehtetuks tunnistamiseni. Kohus ei saa elatist välja mõista kuni vanema kande

kehtetuks tunnistamiseni, sest vanema kannet ei ole perekonnaseaduse järgi võimalik kehtetuks

tunnistada.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei ole elatise väljamõistmise otsus viivitamata täidetav. Kohtu

selline seisukoht ei ole kooskõlas lapse huvidega.

10. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus kohtute otsused tühistada täielikult ja saata asja

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Kostja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saa kohus teha elatise asjas otsust, kui samal ajal

on käimas vaidlus lapse sünniakti tehtud vanema kande üle.

11. Pooled vaidlesid teineteise kassatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta vastaspoole

kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja

kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja kostja kassatsioonkaebus jätta täielikult rahuldamata.

13. Kohtud leidsid õigesti, et puudub alus asja menetluse peatamiseks, kuni tehakse kohtulahend

vanema kande vaidlustamise asjas. TsMS § 356 lg 1 järgi võib kohus peatada menetluse kuni teise

menetluse lõppemiseni, kui tehtav otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust

või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama

kohtumenetluses. Kolleegiumi arvates ei sõltu vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmise

otsustamine vanema kande vaidlustamise menetlusest sel viisil, et see annaks alust elatise

väljamõistmise asjas menetlust peatada.

Kolleegium jääb 7. märtsil 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07 tehtud määruse p-s 10 esitatud seisukoha

juurde, et kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see

küll tagasiulatuv kuni lapse sünnini, kuid lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt ning et

PKS § 72 lg-st 2 tulenevalt ei saa makstud elatist tagasi nõuda.

Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal

menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda

elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise

hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist,

kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist.

14. Õige on hageja kassatsioonkaebuse väide, et kohus ei saa vanema kannet tunnistada kehtetuks.

PKS § 44 lg 1 järgi tunnistab kohus vanema kande ebaõigeks, mitte kehtetuks. Samuti on õige hageja

kassatsioonkaebuse väide, et kohtud mõistsid elatise ebaõigesti välja alternatiivselt kas lapse

täisealiseks saamiseni või vanema kande kehtetuks tunnistamiseni.

PKS § 110 järgi tuleb vastava kohtulahendi alusel muuta lapse sünniakti tehtud vanema kannet.

Vabariigi Valitsuse 19. augusti 1997. a määrusega nr 159 kinnitatud "Perekonnaseisuaktide

koostamise, muutmise, parandamise, taastamise ja tühistamise ning perekonnaseisutunnistuste

väljaandmise korra" p 91 alapunkti 6 järgi tehakse perekonnaseisuakti kannetes muudatusi, kui

perekonnaseisuakti kande ebaõigsus on tuvastatud kohtu korras. Sama korra p 93 alapunkti 5 järgi on

perekonnaseisuakti kannete muutmise aluseks kohtuotsus lapse sünniaktis isa või ema andmete

kustutamise või perekonnaseisuakti kande ebaõigsuse tuvastamise kohta.

Kolleegium selgitab, et koos vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagiga saab isik, kelle kohta on

tehtud väidetavalt ebaõige vanema kanne lapse sünniakti, taotleda, et sama kohtuotsusega lõpetataks

temalt elatise väljamõistmise sundtäitmise menetlus alates kohtuotsuse jõustumisest. Selline

kohtuotsus annab kostjale aluse nõuda elatise saamiseks alustatud sundtäitmise menetluse lõpetamist

täitemenetluse seadustiku § 48 p 4 järgi.

15. Kohtud leidsid õigesti, et hagejal puudub õigus nõuda lapsele elatist tagasiulatuvalt aasta eest

enne hagi esitamist.

PKS § 70 lg 2 järgi võib kohus hageja nõudel mõista elatise välja tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest

enne elatise väljamõistmise hagi kohtule esitamist, kui kohustatud isik ei täitnud selle aja vältel

ülalpidamiskohustust ning kui ei esine PKS § 61 lg-s 6 nimetatud elatise välja mõistmata jätmise või

alla seaduses sätestatud elatise miinimumi vähendamise aluseid.

PKS § 70 lg 2 lisati perekonnaseadusesse 23. märtsil 2005 vastu võetud perekonnaseaduse muutmise

seadusega (PKS muutmise seadus), mille § 2 järgi jõustus see säte 1. juunil 2005. PKS muutmise

seaduses ega muus seaduses ei ole antud PKS § 70 lg-le 2 tagasiulatuvat jõudu. Järelikult puudub alus

mõista kostjalt välja lapsele elatist PKS § 70 lg 2 järgi alates 28. oktoobrist 2003.

16. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses ka elatise suuruse. Hageja arvates ei saanud kohtud

lähtuda sellest, et poolte varaline seisund võimaldab rahuldada lapse vajadusi. Ta leiab, et kohtud

jätsid põhjendamatult välja nõudmata täiendavad tõendid ja üle kuulamata tunnistajad kostja varalise

seisundi väljaselgitamiseks.

Kolleegiumi arvates ei rikkunud kohtud eeltoodud osas menetlusõiguse norme. Maakohus märkis, et

kostja võttis TsMS § 231 lg 2 järgi omaks asjaolu, et suudab last ülal pidada hageja väidetud vajalikus

ulatuses. Seetõttu ei olnud maakohtul vaja koguda täiendavaid tõendeid kostja varalise seisundi

väljaselgitamiseks. Vanemate varalise seisundi kohta tuleb anda hinnang juhul, kui vaieldakse selle

üle, kas vanem suudab anda lapsele elatist, lähtudes lapse vajadustest.

17. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud ei ole põhjendanud, mille

alusel nad leidsid, et lapse vajadus on kuus 6000 krooni, ning jätsid vastamata hageja väitele, et

hageja peab maksma elatisrahalt tulumaksu. Maakohus, jättes hagi rahuldamata 3000 krooni ulatuses,

leidis üldsõnaliselt, et hagis väidetavad lapse kulutused on optimeeritavad ning et elatisraha

mõistlikuks suuruseks on lapsele tehtavaid kulutusi arvestades 3000 krooni.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu eksitava seisukohaga, et lapse vajaduste suurus sõltub muu

hulgas sellest, mida vanemad on suutelised lapsele lubama. PKS § 61 lg 2 järgi määratakse lapse

ülalpidamiseks vanemale väljamõistetav elatis kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi

vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Kolleegium selgitab, et kõigepealt oleks maakohus

pidanud kindlaks tegema lapse mõistlikud vajadused. Seejärel pidanuks maakohus määrama kindlaks

kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Lõpuks pidanuks maakohus,

arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, otsustama, missuguses ulatuses on kostja

kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus).

Kolleegium märkis 9. märtsil 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05 tehtud otsuse p-s 20, et elatisraha

suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse alusel lapsele elatist saav vanem peab

tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 järgi tasuma saadud elatiselt ka tulumaksu. Kohtud jätsid

põhjendamatult selle asjaolu arvestamata.

18. Kohtud jätsid ebaõigesti elatise väljamõistmise otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamata,

lähtudes hageja varalisest seisundist (hagejale ühisvara jagamisel jääv vara ja sissetulek

ca 12 000 krooni kuus ja asjaolust, et käimas on vaidlus vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks,

arvestades ühtlasi asjaolu, et elatist ei saa PKS § 72 lg 2 järgi tagasi nõuda.

Kolleegiumi arvates ei saa TsMS § 468 lg 3 järgi põhjendada hageja hea varalise seisundiga seda, et

elatise väljamõistmise otsuse võib jätta viivitamata täidetavaks tunnistamata. TsMS § 468 lg 3 järgi

tunnistab kohus elatise väljamõistmise otsuse viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses.

Kohtul on sellest sättest tulenevalt diskretsiooniõigus määrata üksnes viivitamata täidetava elatise

suurus, mitte aga otsustada, kas elatise väljamõistmise otsus tunnistada viivitamata täidetavaks või

mitte. Asjaolu, et pooled vaidlevad elatise väljamõistmise ajal lapse sünniakti tehtud vanema kande

ebaõigsuse üle ja et PKS § 72 lg 2 järgi ei saa vanem nõuda lapsele makstud elatist tagasi, ei ole

kuidagi seotud hädavajaliku elatise suurusega TsMS § 468 lg 3 mõttes. Seega ei saa jätta elatise

väljamõistmise otsust viivitamata täidetavaks tunnistamata ka viimati nimetatud põhjustel.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus otsustama, kui suures ulatuses ta tunnistab elatise

väljamõistmise otsuse viivitamata täidetavaks.

19. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et TsMS § 442 lg-st 5 tulenevalt peab

kohtulahendi resolutsiooni sõnastusest olema üheselt mõistetav ka see, millised nõuded jätab kohus

rahuldamata. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

Resolutsiooni ühemõtteline sõnastus on muu hulgas vajalik TsMS § 428 lg 1 p 2 ja § 371 lg 1 p 4

kohaldamisel (vt Riigikohtu 31. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08, p 14 ja 16. aprilli

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-08, p 16).

Maakohus märkis oma otsuse resolutsioonis, et rahuldab hagi osaliselt, kuid jättis TsMS § 442 lg-t 5

rikkudes märkimata, millises osas jääb hagi rahuldamata.

20. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata

jätmise tõttu, tuleb kostja tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse.

Menetluskulude jaotus poolte vahel lahendatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu