3-1-1-66-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-66-08

Otsuse kuupäev

12. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

R. M. väärteoasi KarS § 218 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. juuni 2008. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-07-6331

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Hannes Olli, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. oktoober 2008. a

Istungil osalenud isikud

Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Hannes Olli

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 3. juuni 2008. a otsus R. M. väärteoasjas KarS § 218 lg 1 järgi ja saata väärteoasi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. M. karistati Põhja Politseiprefektuuri 14. oktoobri 2007. a otsusega KarS § 218 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut

(3000 krooni) selle eest, et tema, 16. septembril 2007 kella 01.10 ajal, Tallinnas XXXX-XXXXX XX maja ees, olles

alkoholijoobes, lõi jalgadega vastu sõiduauto Suzuki Liana parempoolset tagumist küljeklaasi, põhjustades sellega varalise

kahju ja pannes seega toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu.

2. R. M. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse

lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel või alternatiivselt kergema karistuse mõistmist. Kaebaja märkis, et väärteoprotokolli

kirjelduses märgitud teole eelnenud sündmuste käigus, mis said alguse konfliktist taksojuhiga, asus politsei põhjendamatult

kasutama jõudu ja erivahendeid, soovimata kuulata tema seletusi toimunu kohta. Politseiametnikud panid R. M-l käed selja

taha raudu ja paigutasid ta politseiautosse. Käerauad tekitasid kaebajale väljakannatamatut valu, mida ta politseile ka ütles,

kuid teda ei kuulatud. Kuna käed olid selja taga kinni, ei saanud R. M. auto aknale koputada, et endale tähelepanu tõmmata.

Seetõttu otsustas ta jalaga koputada vastu küljeukse klaasi, kuid klaas purunes. Kaebajale jääb arusaamatuks, millistel

kaalutlustel oli üldse vajalik jõu ja erivahendite kasutamine, sest konflikti lahendamiseks oleks piisanud politsei sõnalisest

sekkumisest. Samal kuupäeval pöördus R. M. arsti poole, kes tuvastas tal pindmised verevalumid, peapõrutuse, kriimustused,

luu mõrad ja paistetuse. Kaebaja osutas ka sellele, et kohtuväline menetleja keeldus I. W. kui sündmuste vahetu tunnistaja

ülekuulamisest ja otsuse tegemisel on tuginetud üksnes politseiametnike ütlustele. Samuti ei ole arvestatud menetlusaluse isiku

vastulauses märgitud põhjendusi. Kaebaja kinnitas, et kahetseb toimepandud tegu ja on nõus tekitatud kahju hüvitama.

Eeltoodud põhjustel ei olnud karistuse määramine põhjendatud.

3. Harju Maakohus rahuldas 3. juuni 2008. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse R. M.

karistamise osas, tunnistas kaebaja süüdi KarS § 218 lg 1 järgi ja mõistis karistuseks rahatrahvi 20 trahviühikut (1200 krooni).

Kohus asus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumine vastab KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisule, mille tõttu

tuleb teda karistada. Samas on põhjendatud kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse kergendamine, sest kaebaja on

hüvitanud lõhutud ukseklaasi maksumuse ja kahetseb toimepandud tegu. Karistuse kergendamisel arvestas maakohus asjaolu,

et sellega nõustus kohtuistungil ka kohtuvälise menetleja esindaja.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Hannes Olli, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Maakohus on jätnud hindamata olulise tähtsusega tõendid, väärteoasja aluseks oleva sündmuse põhjused ja

politseiametnike poolt jõu ning erivahendite kasutamise tulemusena kaebajale tekitatud vigastused. Politseiauto klaasi

lõhkumine toimus pärast R. M-le füüsilise valu tekitamist ja tema PS §-st 20 tuleneva põhiõiguse rikkumist. Osade tõendite

hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on käsitletavad

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena.

4.2 Menetlusalust isikut ei peaks temale süüksarvatava teo eest karistama, kuna lõhutud ukseklaasi näol tekitatud kahju on

hüvitatud ja R. M. kahetseb toimepandud tegu. Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib menetleja

väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel või menetlusaluse isiku poolt väärteoga tekitatud kahju vabatahtliku

hüvitamise tõttu.

5. Kassatsioonile esitatud kirjalikus vastuses kohtuväline menetleja kaebusega ei nõustu, märkides kokkuvõtlikult, et puuduvad

tõendid, mille kohaselt tekitasid R. M-le vigastusi just politseiametnikud. Samuti ei kuulu see küsimus lahendamisele

väärteomenetluse raames. Neid asjaolusid ei ole käsitletud ka kohtulikul arutamisel. Varalise kahju hüvitamist on otsuse

tegemisel arvestatud ja vähendatud kaebajale mõistetud karistust. Samas ei ole menetlusalune isik oma tegu käesoleva ajani

kahetsenud.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kassaator kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleb tühistada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu.

8. Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused.

Väärteomenetluse seadustiku §-s 110 sätestatu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas sisalduma nii tõendite analüüs kui ka see,

millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-8-08 - RT III 2008, 15, 98, p 8). Vaidlustatud otsus nendele

nõuetele ja väärteomenetluse seadustiku sätetele ei vasta, sest maakohus on jätnud kogutud tõendid täielikult analüüsimata ja

hindamata, refereerides pelgalt menetlusosaliste seisukohti, tunnistajate ütlusi ja dokumentaalsete tõendite sisu. Ühtegi teo

tõendatust ega õiguslikku kvalifikatsiooni puudutavat sisulist põhjendust peale seisukoha, et R. M. käitumine vastab KarS

§ 218 lg-le 1 ja teda tuleb karistada, maakohtu otsus ei sisalda. Samuti ei nähtu otsusest deliktistruktuurile vastavat analüüsi

ega põhjendusi, miks kohus leiab, et menetlusaluse isiku käitumine on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline, milline

kohustus lasub kohtul tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2. Nendel põhjustel nõustub kriminaalkolleegium kassaatoriga selles, et

kohtuotsuse põhistamata jätmisega on maakohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes ja see

rikkumine on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

9. Käesolevas väärteoasjas ei ole iseenesest vaidlust selles, et menetlusalune isik lõi jalgadega vastu politseiauto Suzuki Liana

parempoolset tagumist ukseklaasi, millise tegevuse tulemusena klaas purunes. Kassaator leiab, et teo toimepanek oli tingitud

politseiametnike eelnevast tegevusest, mille käigus tekitati R. M-le füüsilist valu ja kehavigastusi ning kasutati põhjendamatult

erivahenditena käeraudu. Kolleegium märgib, et väärteoasja materjali hulgas on tõepoolest teatis, mille kohaselt on

menetlusalusel isikul 16. septembril 2007. a, s.o sama päeva õhtul, arstlikul läbivaatusel tuvastatud hulgaliselt vigastusi.

Põhjendamatule jõu ja erivahendite kasutamisele politsei poolt on kohtulikul arutamisel antud ütlustes osutanud ka tunnistaja I.

W. Kaebaja seisukohtade, teatise ja tunnistaja I. W. ütluste osas ei ole maakohtu otsuses hinnangut antud ega analüüsitud, kas

need asjaolud võivad mõjutada menetlusaluse isiku vastutust KarS § 218 lg 1 järgi, seda eelkõige süüteokoosseisu

subjektiivseid tunnuseid ja õigustavaid asjaolusid (nt hädaseisund) silmas pidades.

10. Kriminaalkolleegium märgib täiendavalt, et väärteoasja materjalidest nähtuvalt on kohtuväline menetleja R. M.

16. septembril 2007. a toime pandud kahe erineva väärteo eest karistanud erinevate otsusega. Menetlusaluse isiku mõlemad

teod on kvalifitseeritud KarS § 218 lg 1 järgi. Maakohtusse on kohtuvälise menetleja otsuste peale esitatud kaebused saabunud

samaaegselt, s.o 1. novembril 2007. a, neid on menetletud erinevate registreerimisnumbrite all ja kaebusi lahendades on tehtud

kaks otsust. Vaatamata asjaolule, et tegemist on erinevate väärteoasjadega, arutati kaebusi samadel kohtuistungitel, mida

kinnitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil menetlusaluse isiku kaitsja. Seetõttu on mõlemas väärteoasjas koostatud

kohtuistungi protokollid oma sisult identsed ja kummagi kohtuotsuse põhiosas kirjeldatakse paralleelselt ka mõlema väärteoga

seotud faktilisi asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1

kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas

menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva

rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-106-04 - RT III 2005, 4, 37, p-d 7 ja 10). Käesolevas

asjas olnuks väärteoasjade ühendamine otstarbekas nii kohtuotsuste selguse ja üheseltmõistetavuse tagamiseks kui ka seetõttu,

et väärteosündmused olid omavahel ajaliselt tihedalt seotud, menetlusosaliste ring oli suures osas kattuv ning kohtuvälise

menetleja otsustele esitatud kaebusi lahendati faktiliselt samadel istungitel.

11. Vastuseks kassatsioonis esitatud taotlusele maakohtu otsus tühistada ja VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel väärteomenetlus

otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, leiab kriminaalkolleegium, et enne, kui kohus saab asuda kaaluma, kas lõpetada menetlus

VTMS § 30 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel, tuleb vastavuses KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuriga tuvastada teo

koosseisupärasus, õigusvastasus ja süü. Nendest kasvõi ühe elemendi puudumisel tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel obligatoorselt lõpetada. Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaldamiseks sellisel juhul alust ei ole. Alles

seejärel, kui kohus on tuvastanud teo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse, on võimalik võtta seisukoht

väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2008. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-50-08 - RT III 2008, 36, 239, p 6.4). Kuna maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, hindamaks

menetlusaluse isiku käitumise koosseisupärasust, õigusvastasust ja süülisust, ei ole võimalik lahendada ka tema vastutuse

küsimust KarS § 218 lg 1 järgi. Enne nende asjaolude tuvastamist ei ole alust kaaluda väärteomenetluse lõpetamist

otstarbekuse kaalutlusel.

12. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht R. M. väärteoasjade ühendamise osas, hinnata menetlusaluse

isiku käitumise vastavust KarS § 218 lg-le 1 ja lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Lähtudes eeltoodust ja

juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 3. juuni 2008. a

otsuse R. M. väärteoasjas KarS § 218 lg 1 järgi täielikult ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

Kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Lea Kivi