3-1-1-65-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-65-08

Otsuse kuupäev

12. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

R. M. väärteoasi KarS § 218 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. juuni 2008. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-07-6330

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Hannes Olli, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. oktoober 2008. a

Istungil osalenud isikud

Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Hannes Olli

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 3. juuni 2008. a otsus R. M. väärteoasjas KarS § 218 lg 1 järgi ja saata väärteoasi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. M. karistati Põhja Politseiprefektuuri 14. oktoobri 2007. a otsusega KarS § 218 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut

(3000 krooni) selle eest, et tema, 16. septembril 2007. a kella 01.10 ajal, Tallinnas XXXX-XXXXX XX maja ees, olles

alkoholijoobes, lõi jalaga vastu sõiduauto Opel Vectra parempoolset esiust, põhjustades sellega varalise kahju 2000 krooni ja

pannes seega toime varavastase süüteo väheväärtusliku asja vastu. Kohtuvälise menetleja otsusega mõisteti R. M-lt välja ka

alkoholijoobe tuvastamisega seotud menetluskulu.

2. R. M. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Harju Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse

lõpetamist väärteo tunnuste puudumise tõttu või alternatiivselt kergema karistuse mõistmist. Kaebaja eitas varalise kahju

tekitamist, leides, et selle kohta puuduvad tõendid. Tunnistaja J. P. kui sõiduauto valdaja ütlused ei saa olla R. M.

süüditunnistamise aluseks, sest need on ebausaldusväärsed. Sündmuskohale saabunud politseiametnikud auto ukselt kahjustusi

ei leidnud ja ka J. P. ei osanud neid ette näidata. Toimikus olevatelt fotodelt värvikriimustuste asukoht autol ei selgu. Piltidel

olevad jäljed on sellised, mis ei saa tekkida viisil, nagu J. P. on kirjeldanud. Ühtlasi märkis kaebaja, et temalt on

põhjendamatult välja mõistetud menetluskulu seoses joobe tuvastamisega, kuna alkoholijoove ei ole KarS § 218 lg-s 1

sätestatud teo koosseisuliseks tunnuseks. Seega oli joobe tuvastamise näol tegemist mittevajaliku menetlustoiminguga.

3. Harju Maakohus rahuldas 3. juuni 2008. a otsusega kaebuse osaliselt, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse R. M.

karistamises ja menetluskulude väljamõistmises, tunnistas menetlusaluse isiku süüdi KarS § 218 lg 1 järgi ja mõistis temale

karistuseks rahatrahvi 20 trahviühikut (1200 krooni). Kohus leidis, et kaebaja tegevus vastab KarS § 218 lg-s 1 sätestatud

süüteokoosseisule, kuid kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust tuleb kergendada, sest R. M. on hüvitanud

väärteokirjelduses märgitud teole järgnenud sündmuste käigus politseiautol lõhutud ukseklaasi ja kahetseb toimepandud tegu.

Karistust kergendades arvestas maakohus, et sellega nõustus kohtulikul arutamisel ka kohtuvälise menetleja esindaja.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Hannes Olli, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteo tunnuste puudumise tõttu. Alternatiivselt taotleb kassaator

väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel, märkides kokkuvõtlikult, et KarS § 218 lg-s 1 sätestatud

süüteokoosseisu puhul omab olulist tähtsust kahju tekitamise tõendamine, kuid puuduvad tõendid, et R. M. oleks varalist kahju

tekitanud. Väidetava kahju olemasolu tõendavad üksnes J. P. erapoolikud ja paljasõnalised ütlused. Maakohus on alusetult

leidnud, et R. M. tegu vastab KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisule, kuna kohtuotsusest ei nähtu, millisele

usaldusväärsele tõendile tuginedes on kahju tekitamine tuvastatud. Täielikult on jäetud arvestamata tunnistaja I. W. kohtulikul

arutamisel antud ütlused. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata

jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised.

5. Kassatsioonile esitatud kirjalikus vastuses kohtuväline menetleja kassaatori väidetega ei nõustu, leides, et R. M. poolt

toimepandud väärtegu ja sõidukile tekitatud kahju on tõendatud tunnistaja J. P. ütluste, vaatlusprotokolli ja selle juurde lisatud

fotodega. Maakohtu otsuses on märgitud VTMS § 110 kohaselt kogutud tõendid. Sõiduauto jalaga löömist on tunnistanud ka

menetlusalune isik ise. Kuigi auto omanikule tekitatud kahju vähenemine ilmnes kohtulikul arutamisel, ei muutu sellest

väärteo kvalifikatsioon, vaid tähtsust omab üksnes asjaolu, kas kahju on hinnatav olulise kahjuna või mitte.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kassaator kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleb tühistada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu.

8. Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise

menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133

loetletud küsimused. Väärteomenetluse seadustiku §-s 110 sätestatu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas sisalduma nii tõendite

analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-8-08 - RT III 2008, 15, 98, p 8). Maakohtu

otsus nendele nõuetele ei vasta, sest menetlusosaliste seisukohtade ja tõendite sisu refereerimine ei ole käsitatav tõendite

hindamisena. Nii on jäetud analüüsimata ja hindamata menetlusaluse isiku ning tunnistajate I. W., J. P. ja U. B. ütlused kui ka

dokumentaalsed tõendid. Samuti ei ole kõrvaldatud tõendites esinevaid vastuolusid. Maakohus küll sedastab, et R. M.

tegevuses esinevad KarS § 218 lg 1 koosseisulised tunnused ja teda tuleb seetõttu karistada, kuid millistele materiaal- ja

menetlusõiguse sätetele ning tõenditele ja miks kohus selle järelduse on rajanud, jääb otsuse pinnalt arusaamatuks. Ühtlasi ei

nähtu kohtuotsusest deliktistruktuurile vastavat analüüsi, miks tuleb menetlusaluse isiku käitumist käsitada koosseisupärase,

õigusvastase ja süülisena. Sellisel kujul ei vasta kohtuotsus VTMS §-dest 110, § 133 ja § 123 lg-st 2 tulenevatele nõuetele,

mille tõttu märgib kassaator õigustatult, et maakohus on rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust. Kriminaalkolleegiumi

varasema praktika kohaselt on osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine, tõenditevaheliste vastuolude

kõrvaldamata jätmine ja VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramine väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 ja

§ 150 lg 2 mõttes, mis toovad kaasa kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8.

oktoobri 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-105-03 - RT III 2003, 30, 310, p 12, 6. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-

18-05 - RT III 2005, 12, 123, p 6, 20. juuni 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-45-06 - RT III 2006, 27, 245, p 9 ja 29. jaanuari

2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-94-07 - RT III 2008, 6, 41, p 8).

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga veel selles, et maakohtu otsusest ei nähtu, millistele tõenditele

tuginedes on tuvastatud varalise kahju tekitamine. Karistusseadustiku § 218 lg 1 mõttes loetakse väheväärtuslikuks asjaks või

väheoluliseks varaliseks õiguseks asja või õigust, mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära või

mille kahjustamisel KarS §-des 203, 204 ja 206 sätestatud juhtudel ei põhjustatud olulist kahju (KarS § 218 lg 2). Seega on

võõra asja kahjustamise korral KarS § 218 lg 1 mõttes muu hulgas oluline kindlaks teha ka väärteoga tekitatud kahju suurus.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on väärteoga tekitatud kahju suuruseks 2000 krooni. Kohtule esitatud kaebuses leidis

menetlusalune isik, et kahju tekitamine on tõendamata, kuna kohtuvälise menetleja otsus tugineb pelgalt tunnistaja J. P.

paljasõnalistel ütlustel. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses nende väidete osas seisukohta võetud ega

näidatud asjaolusid, mis kahju tekitamist tõendavad. Jättes välja selgitamata sõiduautole tekitatud kahju ja selle suuruse, on

rikutud VTMS § 123 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt lasub maakohtul kohustus kohtuvälise menetleja otsusele järgnevas

kaebemenetluses arutada väärteoasja täies ulatuses, kontrollimaks kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi

ja õiguslikke asjaolusid. Kolleegium osutab sellelegi, et kohtuvälise menetleja kirjaliku vastuse kohaselt on kahju tekitamine

muu hulgas tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisaks olevate fotodega. Väärteoasja toimikus olevatelt fotodelt

nähtub tõepoolest viide ka sündmuskoha vaatlusprotokollile, kuid selline menetlusdokument väärteoasja materjalide hulgast

puudub. Sündmuskoha või sõiduki vaatlusprotokoll saanuks olla väärteomenetluses kasutatavaks tõendiks, et hinnata sõidukile

tekitatud kahjustuste asukohta ja ulatust. Vastavalt KrMS § 148 lg-le 1 ja VTMS § 31 lg-le 1 saavad fotod aga sündmuskoha

või asitõendiga seotud asjaolude tuvastamisel lisaks vaatlusprotokollile olla üksnes täiendavaks olustiku või asitõendi

talletamise mooduseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-4-07 - RT III 2007,

16, 126, p 9.1).

10. Kassatsiooni piiride väliselt märgib kriminaalkolleegium, et väärteoasja materjalide kohaselt on kohtuväline menetleja R.

M. 16. septembril 2007. a toime pandud kahe erineva väärteo eest karistanud erinevate otsustega. Mõlemad menetlusaluse

isiku teod on kvalifitseeritud KarS § 218 lg 1 järgi. Maakohtusse saabusid kohtuvälise menetleja otsuste peale esitatud

kaebused samaaegselt, s.o 1. novembril 2007. a ja neid on menetletud erinevate registreerimisnumbrite all. Kaebusi lahendades

on tehtud kaks otsust. Vaatamata eelnevale on kaebusi arutatud samadel istungitel ja ka kohtuistungite protokollid on oma

sisult identsed, kandes vaid erinevat asja registreerimisnumbrit. Kummagi kohtuotsuse põhiosas aga kirjeldatakse paralleelselt

mõlema väärteoga seotud faktilisi asjaolusid. Kriminaalkolleegium leiab, et kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg

1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas

menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva

rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-106-04 - RT III 2005, 4, 37, p-d 7 ja 10). Käesoleva asja

lahendamisel olnuks väärteoasjade ühendamine otstarbekas nii kohtuotsuste selguse ja üheseltmõistetavuse tagamiseks kui ka

seetõttu, et mõlemad väärteosündmused olid omavahel ajaliselt tihedalt seotud, menetlusosaliste ring oli kattuv ning

kohtuvälise menetleja otsuste peale esitatud kaebusi lahendati faktiliselt samadel istungitel.

11. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht R. M. väärteoasjade ühendamise osas, hinnata menetlusaluse

isiku käitumise vastavust KarS § 218 lg-le 1 ja lahendada VTMS §-s 133 sätestatud küsimused. Samuti tuleb kohtul anda

hinnang kahju olemasolu ja selle suuruse tõendatusele. Arvestades, et maakohus on jätnud hindamata tõendid ja kõrvaldamata

tõenditevahelised vastuolud ega ole tuvastanud menetlusaluse isiku vastutuse aluseks olevaid asjaolusid ning juhindudes

VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 3. juuni 2008. a otsuse R. M.

väärteoasjas KarS § 218 lg 1 järgi täielikult ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni rahuldab

kriminaalkolleegium osaliselt.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Lea Kivi