3-2-1-102-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-102-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Baltic Truck Trade hagi Taavi Saarnaki vastu

140 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-1676

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Baltic Truck Trade kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts Baltic Truck Trade (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Margo Normann

Kostja Taavi Saarnak (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Priit Tartu

Asja läbivaatamise kuupäev

13. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2008. a otsuse (tsiviilasi nr 2-05-1676) õiguslikku

põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Osaühingu Advokaadibüroo Normann ja Partnerid poolt 2. juunil 2008 aktsiaseltsi Baltic

Truck Trade eest tasutud kassatsioonikautsjon 1281 krooni arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Baltic Truck Trade (hageja) esitas 5. mail 2005 Pärnu Maakohtule hagi, milles palus

Taavi Saarnakilt (kostja) välja mõista 148 557 krooni. Hagiavalduse 10. oktoobri 2007. a täienduses

vähendas hageja oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista 140 000 krooni.

Hagiavalduse järgi töötas kostja hageja juures autojuhina. 19. novembril 1998 põhjustas

alkoholijoobes kostja hageja veokit DAF 95/350 (veok) juhtides Belgias Brechtis liiklusõnnetuse.

Hageja oli sõlminud sõiduki suhtes Leks Kindlustuse Aktsiaseltsiga (õigusjärglane ERGO

Kindlustuse Aktsiaselts) (kindlustusandja) liikluskindlustuse lepingu. Kindlustusandja tegi selle

lepingu alusel kannatanutele väljamakseid kokku 130 114 krooni 78 senti. 29. juulil 2004 saatis

kindlustusandja hagejale kui kindlustusvõtjale pretensiooni, milles palus hüvitada väljamaksed ja

lisaks kahjukäsitluskulud 12 500 krooni, kokku 142 614 krooni 78 senti. Lisaks kohustus hageja

maksma kindlustusandjale intressi 5% aastas, st 5942 krooni 25 senti, kuna hageja ei saanud kogu

summat kohe maksta. Pärast pretensiooni esitamist tegi kindlustusandja kannatanule 2005. a

täiendavaid väljamakseid 121 652 krooni 31 senti ja 6442 krooni 17 senti. Hageja ei tunnistanud

algselt kindlustusandja nõuet, nõuetekohased tõendid esitas kindlustusandja alles tsiviilasjas, milles

lahendati kindlustusandja nõue hageja vastu. 12. juulil 2006 sõlmisid hageja ja kindlustusandja

kompromissi ja Pärnu Maakohus kinnitas selle 26. septembri 2006. a määrusega. Kompromissi alusel

tasus hageja 31. juulil 2006 kindlustusandjale 140 000 krooni.

Kostja rikkus oma kohustusi ja põhjustas hagejale varalise kahju. Hageja esitas hagi kindlustusandja

võimaliku regresshagi vältimiseks. Hageja ei nõua kostjalt tööandja varale tekitatud kahju hüvitamist,

vaid kindlustusandja nõutud regressisummade hüvitamist. Asi tuleb lahendada võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1043 järgi, sest kostja ei tõendanud, et ta täitis tööülesandeid olles joobes. Hageja kandis

kahju alles 31. juulil 2006. Kindlustusandja pretensiooni esitamise ajal ei saanud hageja olla teadlik

tal tekkiva kahju suurusest ja asjaoludest.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates ei tõendanud hageja kahju tekkimist. Samuti taotles kostja aegumise kohaldamist.

Hageja sai võimalikust kahju tekkimisest teada kindlustusandja 29. juuli 2004. a pretensioonist, kuid

esitas hagi kostja vastu alles 5. mail 2005. Seega on nõue individuaalse töövaidluse lahendamise

seaduse (ITLS) § 6 lg 1 ja § 7 lg 1 järgi aegunud.

3. Pärnu Maakohus peatas 31. oktoobri 2005. a määrusega menetluse kuni kindlustusandja hagis

hageja vastu 220 997 krooni 86 sendi väljamõistmiseks tehtava lahendi jõustumiseni.

Maakohus uuendas menetluse 29. novembri 2006. a määrusega.

4. Pärnu Maakohus tegi 30. oktoobril 2007 vaheotsuse ja jättis hageja nõude kostja vastu

11 905 krooni 52 sendi suuruse kahju väljamõistmiseks aegumise tõttu rahuldamata. Ülejäänud

summa (128 094 krooni 48 senti) osas otsustas maakohus menetlust jätkata.

Maakohus tuvastas, et kostja töötas hageja juures alates 27. juulist 1998 töölepingu alusel autojuhina.

19. novembril 1998 toimus Belgias Brechtis liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja, kes juhtis hageja

veokit. Hageja oli sõlminud kindlustusandjaga kindlustuslepingu, mille alusel maksis kindlustusandja

kuni 19. juulini 2004 kannatanutele põhjustatud kahju hüvitamiseks välja 130 114 krooni 78 senti.

Kindlustusandja esitas hageja vastu regressinõude, kuna kostja juhtis veokit alkoholijoobes.

Kindlustusandja esitas hagejale 29. juulil 2004 130 114 krooni 78 sendi suuruse pretensiooni, millele

lisandusid kahjukäsitluskulud 12 500 krooni. Sellest summast tasus hageja kindlustusandjale

21. septembril 2004 ja 4. novembril 2004 14 855 krooni 70 senti, 11. veebruaril 2005 10 000 krooni

ning 29. aprillil 2005 ja 5. mail 2005 5000 krooni, kokku seega 49 711 krooni 40 senti. 25. augustil

2005 Pärnu Maakohtule esitatud hagis nõudis kindlustusandja hagejalt pretensioonis esitatud

summast 92 903 krooni 38 sendi tasumist. Kindlustusandja tasus kannatanule 23. veebruaril 2005

täiendavalt 121 652 krooni 31 senti ja 30. juunil 2005 6442 krooni 17 senti. Nende summade

maksmist nõudis kindlustusandja hagejalt samas hagis täiendavalt. Selle asja menetlemise käigus

jõudsid pooled kokkuleppele ning hageja tasus kindlustusandjale 31. juulil 2006 140 000 krooni.

Seejärel loobus kindlustusandja hagist.

Kuna kostja oli hagejaga töölepingulises suhtes ja kostja oli kahju tekitamise ajal töölähetuses,

vastutab kostja kahju tekitamise eest tööandjale Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 48 lg 1 p-

s 3 sätestatud töökohustuste rikkumise tõttu. Töölepingu seadusest ega teistest töösuhteid

reguleerivatest seadustest ei tulene, et töölepingu rikkumise korral võiks tööandja nõuda töötajalt

kahju hüvitamist lepinguvälise kahju tekitamise alusel. Hageja sai teada kindlustusandja

regressinõudest 142 614 krooni 78 senti kindlustusandja 29. juuli 2004. a pretensioonist. Hageja

tunnistas nõuet ja asus seda täitma, tasudes kindlustusandjale osamakseid. Hageja esitas hagi kostja

vastu 5. mail 2005, st pärast ITLS § 6 lg 1 järgse tähtaja möödumist. Põhjendatud ei ole hageja väide,

et aegumist tuleb hakata lugema ajast, mil hageja tasus kindlustusandjale nõutud summa. Aegumist

tuleb arvestada ajast, mil hageja sai teada kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust, st

29. juulist 2004. Hagi tuleb selle nõude osas jätta rahuldamata, kuna nõue on aegunud. Maakohtu

menetluse kestel tegi kindlustusandja 23. veebruaril 2005 ja 30. juunil 2005 kannatanule täiendavaid

väljamakseid kokku 128 094 krooni 48 senti. Seda summat nõudis kindlustusandja hagejalt samuti

Pärnu Maakohtule 25. augustil 2005 esitatud hagis. Selle nõude osas ei ole hagi aegunud.

Kokkuvõttes on hageja nõue aegunud 11 905 krooni 52 sendi osas (140 000 - 128 094 krooni

48 senti). Hageja nõue ei ole aga aegunud kohtumenetluse kestel kannatanule väljamakstud

128 094 krooni 48 sendi osas ja selles osas jätkab maakohus menetlust.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus

osas, millega kohus jättis hageja nõudele aegumise kohaldamata, ning teha uus otsus, millega

kohaldada aegumist kogu hageja nõudele ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 2. aprilli 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas

maakohtu vaheotsuse osas, millega maakohus jättis aegumise kohaldamata, ning jättis hagi aegumise

tõttu täies ulatuses rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja vastutuse aluseks on töökohustuste rikkumine

(TLS § 48 lg 1 p 3) ning asjas tuli kohaldada ITLS § 6 lg-t 1 ja § 7. Pooled ei vaidle, et

kindlustusandja saatis hagejale 29. juulil 2004 korduva pretensiooni, milles nõudis hagejalt

liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 38 lg 2 p 2 alusel kokku 142 614 krooni 78 senti. Isegi kui

hagejale ei olnud enne pretensiooni saamist teada avarii asjaolud (kostja poolt hagejale kahju

tekitamine), tuleb lugeda hageja sellest teadlikuks hiljemalt 29. juuli 2004. a pretensiooni saamisest.

Alates pretensiooni saamisest oli hagejal seadusest tulenevalt aega neli kuud, et tuua selgust

liiklusõnnetuse asjaoludesse, kontrollida kindlustusandja väiteid kostja süü kohta avarii

põhjustamises ning hankida kinnitust, et kostja juhtis sõidukit alkoholijoobes. Ühtlasi oli hagejal

võimalus saada õiguslikku selgust pretensioonis väidetud asjaoludest tuleneva kahju hüvitamise

kohustuse tavalisest erineva jagunemise kohta ning esitada seejärel tähtaegselt hagi kostja vastu.

Ringkonnakohus ei nõustunud aga maakohtuga, et hageja nõuded on aegunud üksnes osaliselt.

Tähtsust ei oma, millal ja millistes osades kindlustusandja kannatanule kahju hüvitas või millise

sisuga kokkuleppeid hageja hiljem kindlustusandjaga sõlmis. Hagejale kahju põhjustanud

sündmuseks on 19. novembril 1998. a toimunud liiklusõnnetus. Varasemate tõendite puudumise tõttu

tuleb hageja lugeda toimunust teadlikuks alates kindlustusandja 29. juuli 2004. a korduva

pretensiooni saamisest. Seda, et ka hageja mõistis tegelikkuses olukorda selliselt, kinnitab selgelt

asjaolu, et hageja asus korduva pretensiooni alusel tegema kindlustusandjale tagasimakseid. Seega on

esitatud hagi aegunud olenemata sellest, et seda täiendati 10. oktoobril 2007.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

jõustada maakohtu otsus.

Kaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et aegumistähtaeg hakkas kulgema kindlustusandja

pretensiooni esitamisest. Hagejale ei põhjustanud kahju mitte sündmus, mil kostja põhjustas avarii,

vaid regressimaksed, mida hageja pidi tasuma kindlustusandjale. Hageja hüvitas kindlustusandjale

31. juulil 2006. a 140 000 krooni ja alles siis tekkis tal ka varaline kahju. Hagi esitamise ajal ei olnud

hagejale veel kahju tekkinud (tema vara ei olnud veel vähenenud). Pretensiooni esitamise ajal ei

olnud kindlustusandja veel ka ise kahju kandnud, sest ta ei olnud hüvitanud kahju Belgia

kindlustusandjale. Hageja ei ole kostjalt nõudnud hageja kui tööandja varale tekitatud kahju

hüvitamist, vaid kindlustusandja nõutud regressisummade hüvitamist võlaõigusseaduse sätete alusel.

Selles nõudes hakkab aegumistähtaeg kulgema otsese varalise kahju tekkimise ajast (hageja vara

vähenemine kindlustusandjale makstud regressimaksete tõttu). Kahju tegelik suurus selgus ja kahju

hüvitati alles teise kohtumenetluse käigus. Sisuliselt peeti läbirääkimisi kahju asjaolude ja suuruse üle

kuni selles tsiviilasjas kompromissi kinnitamiseni.

9. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon õige, kuid ringkonnakohtu otsuse

õiguslikku põhjendust tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel muuta.

11. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud:

kostja töötas hageja juures alates 27. juulist 1998 töölepingu alusel autojuhina;

19. novembril 1998 toimus Belgias liiklusõnnetus, mille põhjustas kostja, kes juhtis hageja veokit;

hageja oli sõlminud kindlustusandjaga kindlustuslepingu, mille alusel maksis kindlustusandja

19. juuliks 2004 kannatanutele põhjustatud kahju hüvitamiseks välja 130 114 krooni 78 senti,

23. veebruaril 2005 aga täiendavalt 121 652 krooni 31 senti ja 30. juunil 2005 lisaks 6442 krooni

17 senti;

kindlustusandja nõudis hagejalt 29. juuli 2004. a pretensiooniga kokku 142 614 krooni 78 sendi

tasumist, mis moodustus kannatanutele tasutud 130 114 kroonist 78 sendist ja kahjukäsitluskuludest

12 500 krooni;

hageja tasus kindlustusandjale pretensiooni alusel 5. maiks 2005 kokku 49 711 krooni 40 senti;

hageja esitas kostja vastu 5. mail 2005 hagi 148 557 krooni saamiseks;

25. augustil 2005 esitas kindlustusandja Pärnu Maakohtule hagi, milles nõudis hagejalt algselt

pretensioonis esitatud summast tasumata jäänud 92 903 krooni 38 sendi tasumist, suurendades hiljem

haginõuet täiendavalt kannatanule tasutud 128 094 krooni 48 sendi võrra, st nõudes kokku hagejalt

220 997 krooni 86 senti;

hageja ja kindlustusandja sõlmisid 12. juulil 2006 kompromissi, mille alusel maksis hageja 31. juulil

2006 kindlustusandjale 140 000 krooni, mille järel kindlustusandja loobus hagist ja maakohus lõpetas

26. septembri 2006. a määrusega kindlustusandja hagi menetluse.

12. Liiklusõnnetus, millest tulenevalt esitas kindlustusandja nõude hageja vastu ja hageja kostja

vastu, toimus 1998. a Belgias. Liiklusõnnetuse põhjustas hageja veokiga kostja. Liiklusõnnetuse

toimumise ajal kehtis hageja ja kostja vahel tööleping ning hageja ja kindlustusandja vahel

vastutuskindlustusleping.

13. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seadus (VÕSRS) § 22 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase

tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset

pärast 1. juulit 2002. Seega tuleb 1998. a toimunud liiklusõnnetusest tulenevate nõuete esitamisel

lähtuda õnnetuse toimumise ajal (kahju põhjustanud sündmuse toimumise ajal) kehtinud õigusest.

Kuna liiklusõnnetus toimus Belgias, tuleb kohaldada rahvusvahelise eraõiguse norme, et teha

kindlaks, millisele seadusele tuginedes oli võimalik sellest õnnetusest tulenevalt esitada nõudeid.

Lähtudes VÕSRS § 24 lg-st 1, ei saa seejuures lähtuda rahvusvahelise eraõiguse seadusest, vaid

kohaldada tuleb liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud seadust, milleks oli enne 1. juulit 2002

kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS (1994)). Lepinguvälise kahju hüvitamise nõude suhtes

kohaldatakse TsÜS (1994) § 164 lg 1 järgi selle maa seadust, kus tehti tegu või toimus sündmus, mis

on kahju hüvitamise nõude aluseks. Kas tegu või sündmus on kahju hüvitamise nõude aluseks,

määratakse TsÜS (1994) § 164 lg 2 järgi selle maa seadusega, kus see tegu tehti või sündmus toimus.

Kuna liiklusõnnetus toimus Belgias, määratakse sellest kui lepinguvälisest kahju tekitamise juhtumist

tulenevad nõuded kindlaks Belgia õigusega. Kuigi ei ole selge, kas ja milliseid nõudeid oleks Belgia

õiguse järgi saanud hageja kui veoki omaniku ja/või kostja kui veoki juhi vastu esitada, ei ole pooled

väitnud, et kindlustusandja poolt Belgias kannatanutele tehtud väljamaksed olnuks alusetud.

14. Pooled ei vaidle, et kindlustusandja tegi liiklusõnnetusest tulenevalt Belgias kannatanutele

väljamakseid kokku 258 209 krooni 26 senti. Samuti ei vaidle pooled, et maksete tegemise aluseks oli

vastutuskindlustuse leping (mida küll asja materjalide juures ei ole) hageja ja kindlustusandja vahel.

Asjaolude kohaselt kindlustas hageja lepinguga oma vastutust veokiga tekitatud võimaliku kahju eest

välismaal. Vaidlust ei ole, et sellele lepingule kohaldatakse Eesti õigust.

Kuna see leping oli sõlmitud enne 1. juulit 2002 ja ka kindlustusjuhtum toimus (st lepingust tekkisid

ka õigused ja kohustused) enne seda, tuleb ka sellele VÕSRS § 2, § 11 ja § 12 lg 2 järgi kohaldada

enne 1. juulit 2002 kehtinud õigust. Lähtudes 1. juulil 2001 jõustunud (kehtiva) LKindlS § 68 lg-st 5,

kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist toimunud liikluskahju hüvitamisel kindlustusjuhtumi

toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadust. Seega tuleb lähtuda enne 1. juulit 2001 kehtinud

liikluskindlustuse seadusest (LKindlS (1995)). Liikluskindlustusleping võis LKindlS (1995) § 6 lg 3

p 5 järgi olla sõlmitud mh rahvusvahelise lepinguna. Rahvusvaheline leping kehtib LKindlS (1995)

§ 11 lg 1 järgi poliisile märgitud riikides ja vastavas riigis kehtivatel tingimustel. Hüvitamise

piirmäärad ning liikluskahju hüvitamise alused on LKindlS (1995) § 11 lg 2 järgi rahvusvahelise

lepingu puhul niisugused, nagu need on kehtestatud riigis, kus kindlustusjuhtum toimus. Seega oli

hageja ja kindlustusandja vaheline kindlustusleping rahvusvaheline liikluskindlustusleping, mille

järgi kannatanutele väljamaksete tegemine sõltus Belgia õigusest ja lepingus kokku lepitud

kindlustuskaitse ulatusest.

15. Nagu juba märgitud, ei väida pooled, et kindlustusandja oleks Belgia kannatanutele teinud

väljamakseid alusetult. Kindlustusandjal oli LKindlS (1995) § 38 lg 2 p 2 järgi õigus esitada

regressinõudeid ka kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu, mh kui sõiduki juht juhtis

sõidukit, olles alkoholijoobes. Seadusest ei tulene, et see säte ei kehti rahvusvahelisele

liikluskindlustuslepingule. Seega võis kindlustusandjal olla hageja vastu regressinõue kannatanutele

tehtud väljamaksete hüvitamiseks nii kindlustusvõtja (hageja) kui ka sõidukijuhi (kostja) vastu.

16. Vaidlust ei ole, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping ning tuvastatud asjaoludel põhjustas kostja

liiklusõnnetuse tööülesandeid täites, st töösuhte raames veokit juhtides. Samuti ei ole vaidlust, et

töölepingule tuleb kohaldada Eesti seadust. Kuna tööleping oli sõlmitud ja liiklusõnnetus toimus enne

1. juulit 2002, tuleb ka sellele VÕSRS § 2, § 11 ja § 12 lg 2 järgi kohaldada enne 1. juulit 2002

kehtinud õigust.

Tööandja ja töötaja on TLS § 48 lg 1 p 3 järgi vastastikku kohustatud mh hoiduma tegudest, mis

kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute

vara. Kui kostja põhjustas hageja veokiga süüliselt liiklusõnnetuse, milles said kannatada kolmandad

isikud, rikkus kostja seega ka TLS § 48 lg 1 p 3.

17. Eesti NSV töökoodeksi (TööK) § 125 lg 1 esimese lause järgi kannavad töötajad, kes on süüdi

kahju tekitamises ettevõttele, asutusele või organisatsioonile, materiaalset vastutust ainult otsese

tegeliku kahju olemasolu korral. Sellise kahju eest vastutavad töötajad TööK § 126 järgi üldjuhul

mitte rohkem, kui nende keskmise kuupalga (ametipalga) ulatuses. Küll kannavad töötajad

TööK § 128 lg 1 p 4 järgi vastutust kahju eest täies ulatuses, kui kahju tekitanud töötaja oli ebakaine

(vt ka Riigikohtu 7. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05, p 14).

Kahju all mõistetakse TsK § 222 lg 2 järgi mh kreeditori tehtud kulutusi. Kulud, mida hageja pidi

liiklusõnnetuse tagajärjel kandma maksete tegemise tõttu kindlustusandjale, võisid olla vältimatud.

Need kulud on põhimõtteliselt hüvitatavad kahjuna. Seega on kohtud õigesti leidnud, et hageja nõue

kostja vastu saab põhineda kostjapoolsel töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisel (vt ka

Riigikohtu 31. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-06, p 12). Lepinguvälise vastutuse

kohaldamiseks puudub alus.

18. Kuna tegemist on töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega, lähtusid kohtud

hageja nõude lahendamisel põhimõtteliselt õigesti ka individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses

sätestatud nõude aegumise sätetest. Töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste

kaitseks töövaidluskomisjoni või kohtusse nõude esitamise üldine tähtaeg on ITLS § 6 lg 1 järgi neli

kuud. Samas määras ringkonnakohus valesti nõude aegumise algusaja.

Nõude esitamise tähtaeg algab ITLS § 7 lg 1 järgi järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või

sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest.

Samamoodi sätestatakse aegumistähtaja arvestus ka TLS § 143 lg 1 järgi. Seega on oluline välja

selgitada, mis ajast hakkas hageja jaoks kulgema neljakuuline tähtaeg kostja vastu kohtusse

pöördumiseks, st tuleb kindlaks teha päev, millal hageja sai teada või pidi teada saama oma õiguste

rikkumisest.

19. Lähtudes TööK § 125 lg 1 esimesest lausest, võib tööandja nõuda töötajalt üksnes otsese tegeliku

kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-03, p 10). Kui

töötaja põhjustab töölepingu rikkumisega tööandjale kulutusi, sh maksete näol kolmandale isikule,

saab tööandja nõuda töötajalt omakorda nende kulutuste hüvitamist, kui kulutused on kas reaalselt

kantud või nende kandmine on kindel, nt jõustunud on tööandjat hüvitamiseks kohustav kohtulahend

või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes lepinguga.

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et nii ITLS § 7 lg-t 1 kui TLS § 143 lg-t 1 tuleb tõlgendada

selliselt, et töötaja vastu suunatud töölepingust tuleneva kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg

ei alga üldjuhul enne, kui tööandja kandis kulutused, mille hüvitamist ta võib töötajalt nõuda. Sellega

saab võrdsustada aja, kui kulutuste väljamõistmise kohta tööandjalt kolmanda isiku kasuks jõustus

kohtulahend või kui tööandja tunnustas hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes viimasega

sõlmitud kokkuleppes.

20. Vaidlust ei ole, et hageja tasus kindlustusandjale pretensiooni alusel 5. maiks 2005 kokku

49 711 krooni 40 senti.

Hageja esitas kostja vastu 5. mail 2005 hagi 148 557 krooni hüvitamiseks. Nõutav summa koosnes

hagi järgi hageja poolt juba kindlustusandjale makstud 49 711 kroonist 40 sendist ja pretensiooni

alusel veel makstavast 92 903 kroonist 38 sendist ning 5942 krooni 25 sendi suurusest intressist.

Hagiavalduse 10. oktoobri 2007. a täienduses (pealkirjastatud kui "Seisukohad tsiviilasjas") vähendas

hageja oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista 140 000 krooni. Lõplik hagisumma 140 000 krooni

väljendas hageja väitel kahju, mis talle tekkis 31. juulil 2006 kindlustusandjale tehtud väljamaksest.

21. Maakohus leidis, et aegunud ei ole hageja nõue kostja vastu 128 094 krooni 48 sendi hüvitamise

ulatuses. Aegumata osaks luges maakohus seda osa hageja nõudest, mis põhines kindlustusandja

poolt 23. veebruaril ja 30. juunil 2005 tehtud väljamaksetel ja mille hüvitamist nõudis

kindlustusandja hagejalt kohtumenetluses. Nii leidiski maakohus, et hageja nõue on aegunud 128 094

krooni 48 senti ületavas osas, st 11 905 krooni 52 sendi osas.

Maakohus jättis kolleegiumi arvates tähelepanuta, et 10. oktoobri 2007. a avaldusega hageja sisuliselt

asendas oma nõude, kuna algses haginõudes ei nõudnud hageja (ega saanudki nõuda)

kindlustusandjale 31. juulil 2006 kompromissi alusel tehtud väljamakse hüvitamist. Selliselt muutis

hageja tegelikult hagi alust TsMS § 376 lg 1 mõttes. Kostja sellele vastu ei vaielnud. Kuigi maakohus

ei võtnud selle kohta selget seisukohta, nähtub otsusest siiski, et ta on sellega nõustunud. Sama on

sisuliselt teinud ringkonnakohus, kes küll ei omistanud hagi muutmisele tähendust. Kolleegium saab

seega hagi muutmisest lähtuda.

22. Vaatamata sellele, et hageja muutis 10. oktoobril 2007 hagi alust ja nõudis kostjalt 31. juulil 2006

kindlustusandjale tasutud 140 000 krooni maksmist, on tema nõue tervikuna aegunud. Selle raha

maksmise nõudmiseks kostjalt oli hagejal ITLS § 6 lg 1 ja § 7 lg 1 järgi neljakuuline tähtaeg, mis

hagi aluse muutmise ajaks oli möödunud. Nõudes algselt varasemate kulutuste hüvitamist, ei

peatanud ega katkestanud esialgse hagi esitamine 31. juulil 2006 tasutud raha kostjalt kahjuhüvitisena

väljamõistmise nõude aegumistähtaega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 160 lg 1 järgi peatab hagi

esitamine üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse. Aegumise vältimiseks

pidanuks hageja esitama hagi aluse muutmise avalduse nelja kuu jooksul pärast kindlustusandjale

väljamakse tegemist.

Seega on kogu haginõue aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse õiguslik

põhjendus hagi tervikuna rahuldamata jätmise kohta tuleb asendada Riigikohtu otsuse põhjendusega.

23. Kuna kassatsioonkaebust ei rahuldata, arvatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi

riigituludesse.

24. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi

kohaldatakse enne 1. jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende

kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Lähtuvalt enne

1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 esimesest lausest ja § 60 lg-st 3 peaks Riigikohus määrama

kindlaks ja välja mõistma ka hüvitatavad kohtukulud. Pooled ei ole aga selleks taotlust ega

kohtukulude nimekirja esitanud.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu