3-1-1-28-08 · Riigikohus

Kohtunik Lea Kivi eriarvamus O. O., D. M. ja V. Š. süüdistusasjas.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-28-08 leitakse, et vabastades

rasked kuriteod toime pannud ja pikaajalise vangistusega karistatud süüdistatavad tingimuslikult neile

mõistetud pikaajalisest vangistusest, on maakohus toiminud ebaseaduslikult ja vastuolus senise

kohtupraktikaga. Edasi asutakse seisukohale, et kuna prokuröri arvates oli süüdistatavate suhtes õige

kohaldada karistusest tingimuslikku vabastamist, siis ei saanud ringkonnakohus tühistada maakohtu otsust

süüdistatavate karistusest tingimusliku vabastamise osas ja kohaldada neile näiteks lühiajalist reaalset

vangistust (otsuse p-d 10-11).

Ma ei nõustu selle seisukohaga, sest prokuröri apellatsioonis on sõnaselgelt taotletud Harju Maakohtu 5.

oktoobri 2007. a kohtuotsuse tühistamist O. O.-le, D. M.-le, V. Š.-le mõistetud karistuste osas. Prokurör

taotles süüdistatavatele maakohtu poolt mõistetud vangistusest osa pöörata reaalselt täitmisele ning

ülejäänust tingimisi vabastada.

Ringkonnakohtult taotleti süüdistatavate olukorra raskendamist võrreldes maakohtu otsusega. Kooskõlas

KrMS § 340 lg-s 4 sätestatuga oli ringkonnakohus pädev seda tegema ning rahuldades prokuröri

apellatsiooni, mõistiski ringkonnakohus süüdistatavatele lühiajalised vangistused.

Tunnistades maa- ja ringkonnakohtu poolt KarS § 74 sätete, kui raskema karistusseaduse, kohaldamise

ebaseaduslikuks, pidas Riigikohus siiski võimalikuks, et maakohus (seega ka ringkonnakohus - minu

järeldus) oleks olnud pädev karistama süüdistatavaid lähtuvalt KarS §-st 61 vangistusega alla alammäära

(otsuse p 17). Tõdedes, et vabastades süüdistatavad vangistusest, on nii maa- kui ka ringkonnakohus teinud

sisuliselt ebaseaduslikud kohtulahendid, mistõttu tuleks kriminaalasi saata KrMS § 361 p 6 alusel uueks

arutamiseks, otsustas kriminaalkolleegium lähtuda menetlusökonoomiast ning teha ise uue otsuse. Tuginedes

ekslikult eeldusele, et prokuröri apellatsioonis taotleti üksnes tingimuslikku vabastamist, tühistaski

Riigikohus ringkonnakohtu poolt mõistetud reaalsed vangistused ja vabastas ise süüdistatavad tingimisi

mõistetud karistusest.

Puutuvalt käesoleva kriminaalasja menetlemise mõistlikku aega, on raske nõustuda väitega, et tegemist on

süüdistusajaga, mida ei ole põhjust käsitada keskmisest oluliselt keerukama ega mahukamana (otsuse p 16).

On õige, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest,

kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka

menetluse senisest käigust. Tegemist on isikute grupi poolt toimepandud raskete isiku- ja varavastaste

kuritegudega, mille tagajärjeks oli kannatanu surm. Menetlusosaliste suur arv, kahtlustatava tagaotsimine,

korduvad ekspertiisid on raskendanud asja menetlemise korraldamist ja pikendanud selleks kuluvat aega.

Seetõttu on spekulatiivne otsuses sisalduv väide, et kriminaalkolleegiumi hinnangul puuduvad mõistlikud

põhjendused, millele tuginevalt saaks Eesti riik õigustada menetluse ülemäärast venimist eelkõige

kohtueelses menetluses. Saates tagasi käesoleva süüdistusasja ringkonnakohtusse uueks arutamiseks üksnes

karistuse mõistmise küsimuses ei oleks möödas ka menetlemise mõistlik aeg.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi liige Lea Kivi

Tartus, 7.novembril 2008