3-2-1-104-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-104-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Fred Potteri hagi Vaike Gelðteini vastu hüpoteegikande

kustutamiseks nõusoleku saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-15380

Hagi hind

4 500 000 krooni

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Fred Potteri kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Fred Potter (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Tiia Nurm

Kostja Vaike Gelðtein (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad

vandeadvokaadid Piret Blankin ja Merit Helm

Asja läbivaatamise kuupäev

20. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-15380 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Fred Potteri poolt 17. juunil 2008 ja 19. septembril 2008 tasutud kassatsioonikautsjon

40 000 krooni arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Fred Potter (hageja) esitas 20. juunil 2006 Harju Maakohtule hagi Vaike Gelðteini (kostja) vastu,

paludes tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek hagejale kuuluvat kinnisasja mõttelist osa

koormava hüpoteegi kande kustutamiseks.

Hagiavalduse järgi sõlmisid pooled 6. oktoobril 1997 hüpoteegi seadmise lepingu, millega seati

kostja kasuks hüpoteek hagejale kuuluvale 445/1000 mõttelisele osale Tallinnas Pärnamäe tee 51

asuvale kinnisasjale (registriosa nr 82001). Hüpoteegi suurus on 4 500 000 krooni ja intressimäär

15% aastas. Hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 28. oktoobril 1997. Hüpoteek ei taga ühtegi kostja

nõuet hageja vastu. Poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut ega muud lepingut, mille tagamiseks

hüpoteek seati. Hageja ei võlgne kostjale 4 500 000 krooni ka muul alusel. Hageja suhted kolmandate

isikutega ei oma tähendust. Hageja tegi 5. mail 2006 kostjale ettepaneku anda nõusolek

hüpoteegikande kustutamiseks. Kostja ei ole nõusolekut andnud, mistõttu nõuab hageja selle

asendamist kohtuotsusega.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et asja menetlus tuleks lõpetada, menetluse jätkamisel aga

palus ta nõuda hagejalt kostja menetluskulude tagatiseks kohtu deposiiti 285 000 krooni ja jätta hagi

rahuldamata.

Kostja arvates pidanuks hageja tasuma riigilõivu 99 000 krooni, mida ta aga ei teinud. Lisaks tuli

nõuda hagejalt kostja eeldatavate menetluskulude katteks kohtu deposiiti 285 000 krooni.

Kostja arvates on hüpoteegiga tagatud hageja võlg, mis on üle 4 500 000 krooni. Hüpoteegi seadmise

lepingu p-s 2 sisaldub laenuleping, mille järgi on tagatud 4 500 000 krooni suurune laen. Selle all

mõistsid pooled juba eelnevalt väljastatud laenu. Leping ei ole rahatu. Kostja andis hagejale laenu ja

organiseeris talle kinnisasjade ostmiseks ja äritegevuseks raha oma Rootsis elavalt pojalt Harry

Gelðteinilt. Nii kostja kui H. Gelðtein on hagejale korduvalt raha üle kandnud. Hageja kasutas raha

saamiseks äriühingule Sanders Group Inc. kuuluvat kontot, millele H. Gelðteini korraldusel (ja kostja

palvel) kandis äriühing Scandinavian Steel AB kokku 971 679 USA dollarit 57 senti. H. Gelðtein

kandis hageja kontole või tema palvel Sanders Group Inc. kontole aastatel 1995-1996 kokku samuti

233 000 Saksa marka. Osa laenu on hageja tagastanud kostja poja Liechtensteinis asuvale kontole.

Osa laenu on kostja tagastanud H. Gelðteinile kas enda isiklikult või Sanders Group Inc. kontolt,

mida hageja kasutas nagu isiklikku kontot. Sanders Group Inc.-l puudus eeldatavalt reaalne tegevus

ning raha väljavõtmine tema kontolt toimus hageja huvides ja kontrolli all. Hageja ei ole aastate

jooksul saanud tulu ja on elanud kostja väljastatud laenust. Hageja omandas ka vaidlusaluse

kinnisasja mõttelise osa kostja raha eest. Samuti omandas hageja ema Inna-Erika Pihelgas Viimsis

Lubja teel paiknevate kinnisasjade hoonestusõiguse ja Tallinnas Uus 22 asuvad korterid kostja

väljastatud laenu eest. 4. oktoobril 2000 omandas hageja H. Gelðteinile kinnisasja Viimsi vallas. Selle

müügihinna sai müüja enne lepingu sõlmimist samuti kostja poolt hagejale antud rahast. Hageja võla

tagamiseks sõlmiti hüpoteegileping. Kuna H. Gelðtein ei saanud ise Eestisse tulla, allkirjastas paberid

ja korraldas makseid kostja. Dokumendid palus notaritel koostada hageja, mistõttu võis nende tekst

olla sihilikult segasem.

3. Harju Maakohus rahuldas 7. mai 2007. a otsusega hagi ja tuvastas, et kostjal on kohustus anda

nõusolek hüpoteegikande kustutamiseks. Hageja menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei ole tõendatud, et pooled sõlmisid kirjaliku laenulepingu vastavalt Eesti NSV

tsiviilkoodeksi (TsK) §-le 273. Hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2 laenulepingut ei sisaldu. Seda, et

kostja oleks hagejale raha laenanud, ei nähtu ka kostja arvelduskontode väljavõtetest ega hageja

konto väljavõttest. Raha liikumine kolmandate isikute vahel ei tõenda samuti pooltevahelist

laenusuhet. Laenusuhte olemasolu ei ole tõendatud ka muude tõenditega. Kui hüpoteegiga tagatud

nõue rahuldatakse või nõuet ei teki, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik asjaõigusseaduse

(AÕS) § 349 lg 1 järgi nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku

lepitud teisiti. Eeldada tuleb, et kinnisasi vastutab üksnes omaniku ja hüpoteegipidaja vahel

sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest. Kande muutmiseks on AÕS § 65 lg 1 järgi vajalik

isiku nõusolek, kelle õigusi kande parandamine puudutab. Kuna hüpoteegiga tagatud nõude

olemasolu ei ole tõendatud, tuleb hageja nõue rahuldada ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

68 lg 5 järgi tuvastada, et kostjal on kohustus anda nõusolek hüpoteegikande kustutamiseks.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

jätta uue otsusega hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20. mai 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei tuvastanud asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning jättis

täitmata eelmenetluse ülesanded, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada apellatsioonkaebuse

põhjendustest olenemata. Hageja põhjendas AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud hüpoteegi kustutamise

nõuet väitega, et pooltel puudub laenusuhe ja hageja ei võlgne kostjale raha ka muul õiguslikul alusel.

Samas ei toonud hageja esile asjaolusid, mille alusel võiks teha järeldusi pooltevaheliste suhete

iseloomu ja selle kohta, miks pooled sõlmisid hüpoteegi seadmise lepingu, eriti kui selle p-s 2

viidatakse laenulepingule. Kostja väitis, et hageja võlgneb talle raha, nimetades rahaülekandeid,

millest osa tegi kostja väitel tema palvel kolmas isik hageja kontole või hageja osutatud äriühingu

kontole. Kostja esitas tõendeid raha ülekannete kohta ning enda või hageja seotuse kohta tema

nimetatud kolmandate isikutega, kes tema väitel andsid hagejale raha. Maakohus ei arvestanud, et

kostja väidetud ülekannete tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätete kohaselt oli võimalik sõlmida

leping kolmanda isiku kasuks (TsK § 172) või panna kohustise täitmine kreeditorile siduvalt

kolmandale isikule (TsK § 175). Seega oli pooltel võimalik kokku leppida, et kostja kohustuse täidab

tema korraldusel kolmas isik, aga samuti, et kohustus täidetakse hageja nimetatud kolmandale isikule.

Leides, et kirjaliku laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud ja raha liikumine kolmandate isikute

vahel ei ole selle kohta piisavaks tõendiks, ei pööranud maakohus tähelepanu, millistes vastastikustes

õigustes ja kohustustes pooled hüpoteegi seadmisel või enne seda kokku leppisid. Maakohus ei

võtnud seisukohta, kas kostjal on tekkinud nõudeõigus hageja vastu mingi muu õigussuhte kui

laenusuhte alusel. Kostja vastuväidetele ja tema esitatud tõenditele ei ole maakohus hinnangut

andnud. Maakohus ei arutanud pooltega nendevahelise õigussuhte võimaliku õigusliku

kvalifikatsiooni ega teinud neile ettepanekut sellest tulenevalt oma väiteid selgitada ja täpsustada ega

täpsustatud asjaolusid arvestades tõendeid esitada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus

tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse järgi jaotas ringkonnakohus ebaõigesti poolte tõendamiskoormise, pannes

hagejale kohustuse tõendada, mis õigussuhe poolte vahel oli. Hageja sõlmis kostjaga laenulepingu,

kuna kavatses temalt raha laenata, kuid see kavatsus ei realiseerunud. Kolmandate isikute vahelised

rahaülekanded ei ole piisavaks tõendiks pooltevahelise laenusuhte tõendamiseks. Ringkonnakohus

jättis tähelepanuta, et kostja on esitanud laenulepingu vormi kohta vastuolulisi väiteid. Maakohus on

tõendeid õigesti hinnates tuvastanud, et kostja ei toonud esile õigussuhetest tulenevalt mingit

nõudeõigust. Tuvastatud on AÕS § 349 lg 1 kohaldamise aluseks olevad asjaolud. Põhjendamatu on

ringkonnakohtu etteheide, et maakohus ei ole täitnud eelmenetluse ülesandeid. Maakohus juhtis

eelmenetluses kostja tähelepanu tema väidete täiendava tõendamise vajadusele.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 1 alusel jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

10. Pooled ei vaidle, et hageja on kinnisasja 445/1000 mõttelise osa kaasomanik ning et pooled

sõlmisid 6. oktoobril 1997 hüpoteegi seadmise lepingu, mille alusel kanti sellele mõttelisele osale

28. oktoobril 1997 kinnistusraamatusse kostja kasuks 4 500 000 krooni suuruse summaga hüpoteek,

mille intressimääraks on 15% aastas.

11. Hageja kui kinnisasja mõttelise osa omanik esitas kostja kui hüpoteegipidaja vastu nõude

hüpoteegi kustutamiseks. Selleks palub hageja asendada hüpoteegi kustutamiseks vajalik kostja

tahteavaldus kohtuotsusega.

Kinnisasja koormava asjaõiguse lõpetamiseks on AÕS § 642 järgi nõutav õigustatud isiku

notariaalselt kinnitatud avaldus õiguse lõpetamise kohta ja õiguse kustutamine kinnistusraamatust.

Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 järgi on kande kustutamiseks üldjuhul nõutav selle isiku

nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). Puudutatud

isikuks asjaõiguse kustutamisel on KRS § 341 lg 2 p 2 järgi esmajoones kustutatava asjaõiguse

omaja. Hüpoteegi kustutamisel on puudutatud isikuks seega hüpoteegipidaja. Hüpoteegi lõpetamiseks

on AÕS § 330 esimese lause järgi vajalik ka kinnisasja omaniku notariaalselt kinnitatud nõusolek.

12. Hüpoteek ei eelda asjaõigusena AÕS § 325 lg 4 järgi tagatava nõude olemasolu, st see on

tagatava nõude suhtes mitteaktsessoorne. Siiski on hüpoteegi mitteaktsessoorsus oluliselt piiratud

hüpoteegi realiseerimisel. Nimelt annab hüpoteek AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse

rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõue. Ka võib hüpoteegipidaja nõuda

AÕS § 352 lg 1 järgi hüpoteegi alusel sundtäitmist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei

täideta (vt hüpoteegi realiseerimise kohta ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-93-06, p-d 13-16). Seega ei anna hüpoteek asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda

täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude

rahuldamiseks.

Hüpoteeki kui asjaõigust seob tagatavate nõuetega võlaõiguslik kokkulepe, millega määratakse,

milline nõue on hüpoteegiga tagatud (tagatiskokkulepe). Alates 1. juulist 2003 peab see kokkulepe

olema AÕS § 346 lg 2 järgi notariaalselt tõestatud. Seega saab hüpoteegi puhul eristada kolme

kokkulepet: asjaõiguslikku kokkulepet hüpoteegi seadmiseks, tehingut, millest tuleneb võlg

(nt laenuleping), ja tagatiskokkulepet, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega.

13. Kuna hüpoteegi realiseerimine on keelatud tagatava nõudeta, võimaldab AÕS § 349 lg 1

koormatud kinnisasja igakordsel omanikul nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle

kustutamist, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud. Kui

hüpoteegipidaja on selle sätte järgi kohustatud andma nõusoleku hüpoteegi kustutamiseks, saab tema

nõusoleku TsÜS § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimese lause järgi asendada

kohtuotsusega. Seega on hageja nõude alusnormiks AÕS § 349 lg 1.

Hageja nõue ei ole AÕS § 65 lg 1 järgne kinnistusraamatu parandamise nõue, kuna ei vaielda selle

üle, et hüpoteek kanti kinnistusraamatusse õigesti. Seetõttu on maakohtu otsuse viide nimetatud

sättele ebaõige.

14. Hageja väitel ei ole kostjal tema vastu laenulepingu ega muul alusel ühtki tagatud nõuet, mistõttu

peab kostja andma nõusoleku hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamiseks. Kostja arvates on tal

hüpoteegiga tagatud nõuded hageja vastu. Kostja põhiväite järgi sisaldub hüpoteegiga tagatav

laenuleping hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2 ning tagatavad nõuded tulenevad põhiliselt

H. Gelðteini või temaga seotud äriühingute tehtud rahaülekannetest hagejale või temaga seotud

äriühingule. Muud kirjalikku lepingut, mille alusel võlgneks hageja kostjale raha, kohtule esitatud ei

ole.

Pooltevaheline põhiline vaidlusküsimus ongi, kuidas tõlgendada hüpoteegi seadmise lepingu p 2, mh,

kas selles sisaldub ka laenuleping. Lepingu p 2 on sõnastatud järgmiselt: "Hüpoteegiga on tagatud

kõik hüpoteegipidaja nõuded, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja omaniku vahel sõlmitud

laenulepingust, samuti kõik teised tulevikus tekkivad hüpoteegipidaja nõuded omaniku vastu summas

kuni neli miljonit viissada tuhat (4 500 000.-) krooni intressiga 15% aastas ning nende nõuete

sissenõudmisest tulenevad kulutused ja hüpoteegi sissekandmisest ning omanikule

tagasiloovutamisest tulenevad kulutused, notaritasud ja riigilõivud."

15. Hüpoteegi seadmise kokkulepe sõlmiti 6. oktoobril 1997 ning väidetavad tagatavad nõuded on

kostja väitel tekkinud enne seda (või samal ajal) sõlmitud laenulepingust või varem tehtud

rahaülekannetest hagejale või temaga seotud äriühingule.

Lähtudes võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse (VÕSRS) §-dest 2 ja 11 ning § 12 lg-st 2 tuleb nii tagatislepingut kui

võimalikku laenulepingut hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi

alusel.

16. Kolleegiumi arvates ei ole põhimõtteliselt välistatud, et hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2 sisaldub

lisaks tagatiskokkuleppele ka laenuleping. Seadus seda ei keela ja lepingu punkti tekst sellist

tõlgendust ei välista.

Pooled ei vaidle, et raha kostja hagejale laenulepingu alusel ei andnud. Küll on vaidlus selles, kas

pooled vormistasid TsK § 272 lg 3 järgi laenulepinguks hageja varasema võimaliku võla kostjale. Kui

kostja tõendab laenulepingu olemasolu, pöördub mh ümber tõendamiskoormis ja hageja peab

omakorda tõendama, et laenulepingu alusel tagatud võlga tegelikult ei ole (vt ka nt Riigikohtu

10. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02, p 9, 26. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-83-05, p 14, 23. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05, p 12). Seega on

tõendamiskoormis poolte vahel jagatud. Kolleegium märgib, et AÕS § 349 lg 1 alusel esitatud nõude

rahuldamata jätmiseks ei ole vajalik tuvastada kõiki tagatud nõudeid ega nende rahalist suurust. Küll

tuleb need selgeks teha hüpoteegiga koormatud kinnisasjale sissenõude pööramiseks.

17. Kohustuseks, mis vormistati ümber laenulepinguks, võis TsK § 272 lg 3 järgi olla nii lepinguline

kui lepinguväline kohustus (nt alusetult omandatud vara väljaandmise kohustus TsK § 477 lg 1 järgi).

Ringkonnakohus viitas õigesti TsK § 172 lg-le 1, mille järgi võis kokku leppida kohustuse täitmise

kolmandale isikule ja anda kolmandale isikule ka kohustuse täitmise nõude. Seega võisid H. Gelðtein

ja/või temaga seotud Scandinavian Steel AB ning hageja ja/või Sanders Group Inc leppida kokku, et

rahaülekannetest hagejale ja/või Sanders Group Inc.-le tulenevad kohustused tuleb täita kostjale.

Teine võimalus asjaosaliste suhete hindamiseks on, et H. Gelðtein ja/või Scandinavian Steel AB

loovutas(id) oma nõuded hageja vastu kostjale. Seejuures tuleb siiski eeldada, et kinnisasi vastutab

üksnes omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest, st mitte

loovutatud nõuete eest (vt Riigikohtu 29. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04, p 20).

Mõlemal juhul võisid hageja ja kostja kokku leppida, et hageja võlgneb tema või Sanders Group Inc.

poolt saadud raha kostjale laenuna.

18. Kolleegium märgib, et põhimõtteliselt on võimalik Sanders Group Inc. tegevus lugeda hageja

tegevuseks ja tema kohustused hageja isiklikeks kohustusteks. Lähtuvalt VÕSRS §-st 2 ja § 24 lg-st 1

tuleb välismaisele äriühingule kohaldatava õiguse küsimus enne 1. juulit 2002 tehtud toimingute

puhul lahendada enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse järgi. See tähendab mh enne 1. juulit 2002

kehtinud TsÜS § 134 kohaldamist. Olulise viite selle kohta, et välismaist äriühingut juhiti tegelikult

Eestist või et siin toimus tema põhitegevus, annab mh see, kui Eesti füüsilisele isikule on antud

ühingu esindamise ja/või pangakonto käsutamise õigus ja Eestis on tehtud oluline osa äriühingu

tehingutest ja/või pangatoimingutest, mh on Eestis võetud raha välja kontolt. Kui Sanders Group Inc.-

le tuleb kohaldada Eesti õigust, kuid see ei vasta Eesti eraõigusliku juriidilise isiku tunnustele, mh kui

seda ei ole kantud siin äriühinguna äriregistrisse, saab tema tegevuse omistada isiku(te)le, kes tema

eest tegutses(id), st see isik või need isikud vastutavad mh isiklikult tema kohustuste eest. Sama

põhimõte tuleneb ka kehtivast rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 14 lg-st 2 (välismaa äriühingute

õigusvõime kohta vt ka Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-

03, p 35).

19. Hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2 lepiti kokku, et hüpoteek tagab ka tulevikus tekkivaid kostja

nõudeid hageja vastu. Iseenesest on see AÕS § 279 lg 3 järgi lubatud. Samas märgib kolleegium, et

heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid

tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid

kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku

majandusvabadust või edasist toimetulekut (tehingu heade kommete vastasuse põhjuste kohta üldiselt

vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Hüpoteegiga

tagatava nõude piisava määratletuse nõuet on Riigikohus rõhutanud ka oma 29. märtsi 2004. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04 (p 21). Võimalus, et tagatud tulevaste nõuetena käsitletakse ka

võimalikke tulevikus loovutatavaid nõudeid, peab olema tagatiskokkuleppes selgelt kokku lepitud (vt

ka Riigikohtu viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04, p 20). Kolleegium märgib, et ainuüksi see ei

välista aga tagatiskokkuleppe või loovutamise võimalikku vastuolu heade kommetega.

Lisaks märgib kolleegium, et hüpoteegipidaja keeldumine hüpoteegi kustutamisest AÕS § 349 lg 1

järgi võib olla vastuolus hea usu põhimõttega ja seega keelatud juhul, kui hüpoteegiga on tagatud mh

tulevased nõuded ning rahuldatud on pandiga tagatud olemasolevad nõuded ning tagatud tulevased

nõuded ei muutu ilmselt lähiajal sissenõutavaks, on muul viisil piisavalt tagatud või moodustavad

täidetud kohustustega võrreldes väikese osa.

20. Kolleegium juhib tähelepanu ka 1. juulil 2003 jõustunud asjaõigusseaduse,

kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse (millega mh muudeti

AÕS § 327) § 219 lg-le 1, mille järgi hüpoteegist, mille kinnistamisavaldus tõestati enne selle

seaduse jõustumist, tulenevate nõuete rahuldamisel lähtutakse hüpoteegi intresside ja kõrvalnõuete

suhtes seni kehtinud seadusest. Nimelt võimaldas enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonis kehtinud

AÕS § 327 esimene lause kanda koos hüpoteegisummaga kinnistusraamatusse ka hüpoteegi

intressimäära ja kõrvalnõuete suuruse (vt ka Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-

02, p 18), alates 1. juulist 2003 saab AÕS § 327 järgi kanda kinnistusraamatusse vaid

hüpoteegisumma.

21. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et ringkonnakohus saatis õigesti asja uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Selgeks tuleb teha poolte tegelik tahe hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimisel ja eriti

selle p 2 sõnastamisel. Kassatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust ringkonnakohtu otsust

tühistada.

22. Kolleegium juhib kohtute tähelepanu ka sellele, et hageja ei ole tasunud nõudelt ettenähtud

suuruses riigilõivu hagi esitamisel ega kostja apellatsioonkaebuse esitamisel. Nimelt tasus hageja

hagi esitamisel riigilõivuna 1000 krooni (toimiku I kd, lk 8) ja sama palju tasus kostja riigilõivu

apellatsioonkaebuse esitamisel (toimiku I kd, lk 217). Toimikust ei nähtu, millisest hagihinnast on

kohtud lähtunud. Kolleegium on korduvalt märkinud, et hagihind peaks nähtuma asja lahendava

kohtu otsusest (vt nt Riigikohtu viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 40).

Nõude tagamise ja selle tagatiseks oleva pandiõiguse üle toimuva vaidluse korral määratakse

hagihind TsMS § 126 lg 3 esimese lause järgi nõude suurusega. Kostja on väitnud, et tal on hageja

vastu nõudeid enam kui 4 500 000 krooni ulatuses. Hüpoteegist tulenevalt saaks kostja nõuda oma

nõude rahuldamist kuni hüpoteegisumma (4 500 000 krooni) ulatuses. Seega tuleb hagihinna

määramisel antud juhul lähtuda hüpoteegisummast. Hagihinna arvestamisel ei tule kolleegiumi

arvates võtta arvesse hüpoteegi intresse ja kõrvalnõuete summat. Sarnaselt arvestatakse ka

TsMS § 133 lg 1 järgi hagihind üldjuhul üksnes põhinõude järgi. Seega tuleb hagihinnaks lugeda

4 500 000 krooni. Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel on tsiviilasja hind

TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

23. Lähtudes enne 1. jaanuari 2007 kehtinud riigilõivuseaduse § 37 lg-st 1 ja sama seaduse lisast 2

tuli hagilt hinnaga 4 500 000 krooni tasuda riigilõivu 99 000 krooni. 15. juunil 2007 esitatud

apellatsioonkaebuselt (toimiku I kd, lk 210) tuli alates 1. jaanuarist 2007 kehtiva riigilõivuseaduse

§ 56 lg-te 1 ja 19 ning sama seaduse lisa 1 järgi tasuda riigilõivu samuti 99 000 krooni. Seega on nii

hagilt kui ka apellatsioonkaebuselt jäänud tasumata 98 000 krooni riigilõivu.

24. Kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus

TsMS § 147 lg 3 esimese lause järgi riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses. Kui hageja jätab

riigilõivu kohtu määratud tähtpäevaks maksmata, jätab kohus hagi TsMS § 147 lg 3 teise lause järgi

selle nõude osas läbi vaatamata. Sama tuleneb TsMS § 423 lg 1 p-st 11. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb hagejalt nõuda puuduoleva riigilõivu osa maksmist.

Apellatsioonkaebuselt tasumata jäänud riigilõivu osa maksmist võib mh maakohus kostjalt nõuda

TsMS § 179 lg 1 järgi kohtumäärusega nii menetluse ajal kui ka tagantjärele. Asja menetlemist see

käesolevas staadiumis enam aga iseenesest ei mõjuta.

Hagejalt ja kostjalt täiendava riigilõivu nõudmine ei välista ega piira menetluskulude jätmist ühe

poole kanda TsMS § 162 lg 1 alusel.

25. Kolleegium märgib, et kostja juhtis maakohtu tähelepanu vajadusele nõuda hagejalt täiendava

riigilõivu maksmist ka hagivastuses (toimiku I kd, lk 26, 54). Maakohus sellele aga ei reageerinud,

mh ei käsitletud riigilõivu teemat 2. novembri 2006. a eelistungil (toimiku I kd, lk 86-88). Kuigi see

ei vabanda täiendava riigilõivu küsimata jätmist, märgib kolleegium lisaks, et kostja ei juhtinud kohtu

eksimusele hiljem enam ka tähelepanu. Muu hulgas ei teinud ta seda apellatsioonkaebuses, millelt

tasus ka ise nõutavast väiksema riigilõivu.

26. Lisaks juhib kolleegium maakohtu tähelepanu, et kostja taotles hagejalt kostja menetluskulude

katteks tagatise 285 000 krooni maksmist (toimiku I kd, lk 27, 29, 54-56) TsMS § 196 lg 1 p 3 alusel.

Toimikust ei nähtu, et kostja oleks taotlusest loobunud, kuid samas on see jäänud maakohtus

lahendamata. Vaatamata sellele, et kostja ei esitanud selle kohta vastuväidet, tuleb asja uuel

läbivaatamisel selgeks teha, kas kostja jääb taotluse juurde ja sel juhul taotlus lahendada.

27. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule, tuleb menetluskulude jaotus lahendada

asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

28. Kuna kassatsioonkaebust ei rahuldata, arvatakse tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4

teise lause järgi riigituludesse.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa