3-2-1-89-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-89-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

MAN Roland Finland OY hagi OÜ Print 4 U, Osaühingu

Biljon Investments ja Aleksandr Geibatovi vastu nõude

tunnustamiseks Aleksandr Geibatovi pankrotimenetluses.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-29530

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühing Biljon Investments ja Aleksandr Geibatovi (pankrotis)

kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja MAN Roland Finland OY (registrikood xxxxxxx-x),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Schotter

Kostja OÜ Print 4 U (registrikood xxxxxxxx)

Kostja Osaühing Biljon Investments (registrikood xxxxxxxx),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Tamme

Kostja Aleksandr Geibatov (pankrotis) (isikukood xxxxxxxxxxx),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Tamme

Asja läbivaatamise kuupäev

6. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus (tsiviilasi nr 2-06-29530) muutmata osas,

millega ringkonnakohus jättis rahuldamata 73 984 krooni ja 85 sendi suuruse intressinõude.

Ülejäänud osas tühistada Viru Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus ja Viru Maakohtu

22. juuni 2007. a otsus ning saata asi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada AS-ile Advokaadibüroo Paul Varul 19. juunil 2008. a Aleksandr Geibatovi ja

Osaühingu Biljon Investments kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MAN Roland Finland OY (hageja) esitas 17. oktoobril 2006 Viru Maakohtule hagi OÜ Print 4 U

(kostja I), Osaühingu Biljon Investments (kostja II) ja Aleksandr Geibatovi (kostja III, võlgnik) vastu,

milles palus tunnustada kostja III pankrotimenetluses pandiga tagamata tähtaegselt esitatud nõudena:

1) põhinõuet 2 518 258 krooni 28 senti, 2) intressinõuet 75 651 krooni 55 senti ja 3) viivisenõuet

150 340 krooni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik (kostja III) 13. jaanuaril 2004. a garantiilepingu

(edaspidi garantiileping), millega võlgnik kohustus täitma AS Unio (edaspidi laenusaaja) ja hageja

vahel 24. mail 2002. a sõlmitud laenulepingust (edaspidi laenuleping) ja selle lepingu 13. jaanuari

2004. a muudatusest (edaspidi laenulepingu muudatused) tulenevaid kõiki laenusaaja kohustusi.

Laenusaaja ei tasunud osamakseid alates 8. aprillist 2004. Hageja saatis 9. juulil 2004 võlgnikule

kirja, milles teatas, et laenusaaja ei ole täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Ida-Viru

Maakohus kuulutas 15. novembri 2004. a otsusega välja laenusaaja pankroti. Võlgnik ei ole tasunud

ühtegi osamakset. 14. juuni 2006. a seisuga on võlgniku põhivõlgnevus 160 952 eurot 21 senti ehk

2 518 258 krooni 28 senti. Laenulepingu kohaselt kohustus laenusaaja tagastama laenu osade kaupa,

tasudes laenulepingu lisaks oleva maksegraafiku alusel laenu osamakseid iga kuu 25. kuupäevaks

koos intressimääraga 10% aastas. Laenulepingu muudatuse järgi kohustus laenusaaja laenulepingu

muudatuse lisaks oleva maksegraafiku alusel tasuma laenu osamakseid iga kuu 30. kuupäevaks koos

intressimääraga 5% aastas. Kuna laenusaaja ei tasunud osamakseid alates 8. aprillist 2004, on ta

olnud võlgnevuses kokku 199 päeva. Seega on hageja intressinõude suuruseks 4835 eurot 20 senti

ehk 75 651 krooni 55 senti. Laenulepingu p 5.2 järgi kohustus laenusaaja tasuma viivist päevas

0,03% igalt summalt, mille tasumisega ta oli viivituses. Võlgniku põhivõlgnevus on 160 952 eurot ja

21 senti ja võlgnik on viivituses olnud kokku 199 päeva. Seega on hageja viivisenõude suuruseks

kokku 9608 eurot 85 senti ehk 150 340 krooni.

14. juuni 2006. a otsusega kuulutas Viru Maakohus välja võlgniku pankroti. Hageja teatas 27. juunil

2006. a võlgniku pankrotihaldurile, et tal on võlgniku vastu 2 744 249 krooni 83 sendi suurune nõue.

18. septembri 2006. a nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele täies ulatuses

vastu, mistõttu hageja nõue jäi tunnustamata. Hageja kinnitab, et tema nõue ei ole pandiga tagatud ja

ta taotleb selle tunnustamist tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta see rahuldamata.

Kostja I vaidles hagile vastu, leides, et kuna hageja ei ole tõendanud laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmist, ei ole hageja tõendanud ka laenulepingu sõlmimist.

Kostja II ja kostja III vastuväidete kohaselt tuleb asjas kohaldada ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid,

mille kohaselt laenuleping on sõlmitud alles siis, kui laenatud raha on üle kantud laenusaajale. Kui

laenu ülekandmine ei ole tõendatud, on laenuleping rahatu ja tühine. Seetõttu on praegusel juhul

laenuleping rahatu ning seda ei saa lugeda sõlmituks. Laenulepingu preambulist nähtub, et see sõlmiti

juba varem olemas olnud suhte ümbervormistamiseks laenuna. Seega pidi hageja tõendama varasema

suhte olemasolu ja selle sisu. Põhikohustuse sissenõutavaks muutumisest saab arvestada üksnes

viivist. Kuna laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, ei ole tõendatud ka see, et täitmata on

garantiilepinguga tagatud kohustus. Garantii andmine on ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg 1 järgi

tühine, sest garantiilepinguid lubatakse sõlmida vaid majandus- ja kutsetegevuses.

3. Viru Maakohus rahuldas 22. juuni 2007. a otsusega hagi ja tunnustas hageja 2 744 249 krooni

83 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses pandiga tagamata tähtaegselt esitatud

tunnustatud nõudena.

Maakohus tuvastas, et hageja ja laenusaaja sõlmisid laenulepingu 195 383 euro laenamise kohta.

Laenusaaja kohustus laenu tagastama osamaksetena iga kuu 30. kuupäeval koos intressimääraga 5%

aastas. Hageja ja kostja III sõlmisid garantiilepingu, millega võlgnik kohustus täitma kõiki

laenulepingust tulenevaid laenusaaja kohustusi. Viimase laenu osamakse tasus laenusaaja 8. aprillil

2004. a. Ida-Viru Maakohus kuulutas 15. novembri 2004. a otsusega välja laenusaaja pankroti.

Võlgnik ei ole tasunud ühtegi osamakset. Viru Maakohus kuulutas 14. juuni 2006. a otsusega välja

võlgniku pankroti. Hageja esitas võlgniku pankrotihaldurile nõude põhivõlgnevuse osas

2 518 258 krooni 28 senti, intressivõlgnevuse osas 75 651 krooni 55 senti ja viivise võlgnevuse osas

150 340 krooni. Kokku oli nõude suuruseks 2 744 249 krooni 83 senti. Nõuete kaitsmise koosolekul

vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on võlgniku vastutuse aluseks garantiileping. Kuivõrd võlgnik

ei tegutsenud majandustegevusega oma nimel, vaid laenusaaja vahendusel, olles laenusaaja juhatuse

liige ja aktsionär, ei ole ta andnud hagejale garantiid oma majandus- ja kutsetegevuse raames.

Äriühingus ainuosaluse omamise käsitamine isiku ettevõtlusena oleks vastuolus äriseadustiku (ÄS) §-

s 289 kehtestatud aktsionäri piiratud vastutuse põhimõttega. VÕS § 155 lg 1 mõttest tuleneb, et kui

garantii on andnud isik, kes tegutseb garantiid andes väljaspool majandus- või kutsetegevust, võib

lubadust täita kohustus võlgniku asemel tõlgendada kui käendust või võlalubadust. Kuna võlgnik ei

tegutsenud garantiid andes majandus- või kutsetegevuse raames, tuleb garantiilepingut käsitada

käenduslepinguna hageja ja laenusaaja sõlmitud laenulepingu tagamiseks. Kostja II ja kostja III

esitasid võimaliku käenduslepingu kehtivusele vastuväited. 11. mai 2007. a kohtuistungil on

maakohus pooltega arutanud nõude kvalifitseerimise võimalusi (sh käenduse sätete alusel) ning

hageja esindajal oli võimalik avaldada oma seisukoht. Seega ei olnud vaja menetlust uuendada ning

vaidluse saab lahendada käenduslepingu sätete alusel. Kuivõrd võlgnik ei tegutsenud tagatist andes

majandus- või kutsetegevuse raames, siis on tegemist tarbijakäenduslepinguga.

Laenuleping on reaalne ja kehtiv. Laenulepingu preambulist nähtub, et see on sõlmitud varasema

olemasoleva kohustuse ümbervormistamiseks laenuna. Samuti nähtub laenulepingu p-st 1.1, et laen

on lepingu allkirjastamise ajaks juba saadud. Laenulepingus pole sätteid, millest võiks järeldada, et

raha või asjad antakse laenusaajale üle pärast lepingu sõlmimist. TsK § 272 ei välistanud raha või

asjade üleandmise tõendamist laenulepingu tekstiga. Kostjate II ja III vastuväidete kohaselt on

laenuleping rahatu. Tulenevalt TsK §-st 276 ja Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02, oli

laenulepingu rahatuse tõendamine kostjate kohustuseks. Kostjad ei ole tõendanud laenulepingu

rahatust. Kostja III on tunnistanud laenusaaja esindajana laenulepingu muudatustes kokku leppides

laenulepingust tulenevat võlgnevust. Eeltoodu kinnitab samuti seda, et tegemist oli reaalse

kohustusega. Isegi juhul, kui miskipärast oleks laenuleping selle sõlmimise ajal osutunud rahatuks,

siis lepingu kinnitamisega võlaõigusseaduse kehtivuse ajal (mil laenulepingu regulatsioon ei näinud

enam ette reaalset lepingut ja laenuleping oli konventsionaalne nagu teisedki lepingud) oleks leping

muutunud kehtivaks ja laenuandjal oleks tekkinud õigus nõuda laenu tagastamist.

Hageja laenulepingust tulenevat 2 744 249 krooni 83 sendi suurust nõuet laenusaaja vastu on viimase

pankrotimenetluses tunnustatud. Sellest ei saa aga järeldada, kas kohustus kehtib või mitte. Nõude

tunnustamine sõltub laenusaaja haldurite ja võlausaldajate tegevusest ja on seega siduv vaid

laenusaaja pankrotimenetluse osalistele.

Kuna laenusaaja ei ole täitnud laenulepingust tulenevat kohustust, on hagejal kui laenuandjal õigus

nõuda kohustuse täitmist võlgnikult kui käendajalt. Käenduslepingu kohaselt piirdub võlgniku

vastutus laenulepingu summaga, milleks on 3 056 962 krooni 2 senti. Seega ei ületa laenulepingust

tulenev kohustus võlgniku vastutuse määra.

Kostjatel ei ole vastuväiteid põhinõude, intressi ja viivise arvestuse osas. Viivise arvestus vastab

seadusele. Võlgnevuse arvestusest, mis on kirjas hageja nõudeavalduses laenusaaja

pankrotimenetluses, nähtub, et viivis on arvestatud põhisumma tasumisega viivitamise aja eest, mil

põhisumma oli muutunud sissenõutavaks osade kaupa. Seadusele vastab ka intressiarvestus, mis on

kirjas hagiavalduses ja hageja nõudeavalduses laenusaaja pankrotimenetluses. Väär on kostjate II ja

III väide, et pärast põhikohustuse sissenõutavaks muutumist on lubatud nõuda üksnes viivist.

Laenulepingule kui kestvuslepingule tuleb kohaldada VÕS § 397 lg-t 1. Selle sätte kohaselt tuleb

majandus- või kutsetegevuses antud laenult tasuda intressi kuni raha tagastamiseni.

4. Kostja II ja kostja III esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Nad palusid tühistada

maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kostjad II ja III ei nõustunud maakohtuga selles, et garantiileping on käsitatav käenduslepinguna.

Lepingupoolte tahe oli suunatud mitteaktsessoorse tagatise (garantii) loomisele. Maakohus tugines

omaalgatuslikult laenulepingule, selle muudatusele ja maksegraafiku allkirjastamisele, leides, et

garantiilepinguga tagatud nõue on tõendatud. Maakohtu menetluses ei arutatud, kas nõue oli tagatud

eelloetletud dokumentidega. Samuti on maakohus omaalgatuslikult kvalifitseerinud laenulepingu TsK

§ 272 lg-s 3 sätestatud lepinguks (olemasoleva kohustuse ümbervormistamine), mitte TsK § 272 lg-

s 1 sätestatud laenulepinguks (reaalne leping, millele rahatuse vastuväite esitamisel on ka laenuandjal

kohustus tõendada laenu tegelikku üleandmist). Kostjad esitasid vastuses hagile rahatuse vastuväite

tuginedes TsK § 272 lg-le 2, ja oletasid alternatiivselt, et laenuleping võis olla sõlmitud juba varem

olemas olnud suhte ümbervormistamiseks laenuna. Hageja ei ole selgitanud, kas laenuleping oli

tavaline raha laenamise leping TsK § 272 lg 1 järgi või vormistati ümber mingist muust õigussuhtest

tekkinud kohustus. Puuduvad igasugused dokumendid ja selgus selle kohta, et kui laenulepinguga

vormistati ümber juba olemas olnud suhe, siis mis suhe see oli. Eeltoodut arvestades olid kostjate

vastuväidete tõendamisvõimalused raskendatud. Maakohus asus ekslikule seisukohale, et põhivõlalt

saab samal ajal arvestada intressi ja viivist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Viru Ringkonnakohus tühistas 20. mai 2008. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt intressinõude

75 651 krooni 55 senti tunnustamise osas ja tegi uue otsuse, millega tunnustas hageja nõuet võlgniku

pankrotimenetluses pandiga tagamata tähtaegselt esitatud tunnustatud intressinõudena summas 2666

krooni 70 senti. Ülejäänud osas (hageja põhinõude 2 518 258 krooni 28 senti ja viivisenõude 150 340

krooni tunnustamine) jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud intressi suuruse ebaõige

arvestamise osas. Ringkonnakohus nõustus maakohtu ülejäänud põhjendustega ning tulenevalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 ei korranud neid.

Laenulepingu muudatuses leppisid laenusaaja ja hageja kokku intressimääras 5% aastas. Tegemist on

kasutusintressiga, s.o tasuga raha kasutamise eest VÕS § 397 mõttes. Intressi maksmise kohustus

lõpeb laenulepingu lõppemise korral. Kui laenusaaja ei täida laenulepingu lõppemisel laenusumma

tagasimaksmise kohustust, asendub intressikohustus viivise maksmise kohustusega. Intressi

maksmise kohustus lõpeb alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

Tõendatud on, et laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks alates 9. juulist 2004. a. Hageja

pöördus sel kuupäeval teatega võlgniku poole, paludes täita laenusaaja kohustus hageja vastu

hiljemalt 7 päeva jooksul alates nimetatud kirja kättesaamisest, sest laenusaaja ei olnud täitnud

laenulepingujärgseid kohustusi. Võlgnik ei ole väitnud, et ta ei ole nimetatud teadet kätte saanud või

on saanud selle kätte hiljem. Seega lõppes intressi maksmise kohustus alates 9. juulist 2004. a laenu

tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumise tõttu. Pooled ei vaidle selle üle, et laenusaajal oli

intress tasumata alates märtsist 2004. a. Seega tuleb intressi võlgnevus arvestada ajavahemiku eest

2004. aasta märts kuni 2004. aasta juuni (kaasaarvatud), s.o 4 kuu eest kokku 2666 krooni 70 senti.

Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui kvalifitseeris garantiilepingu käenduslepinguks.

TsMS § 436 lg 1 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Ekslik

on kostjate väide, et maakohus on omaalgatuslikult asunud seisukohale, et tagatud kohustus oli

TsK § 272 lg 3 tunnustele vastav laenuleping ning et keegi ei ole kohtumenetluse ajal selgitanud

kostjatele, mis oli ümbervormistatud suhte sisu. Hageja on hagi alusena toonud laenulepingu ja selle

muudatuse ning esitanud sellekohased tõendid (laenuleping, selle muudatused, garantiileping ning

maksegraafikud). Kostjad on oma vastuses hagile tunnistanud laenulepingu sõlmimist. Nad leidsid, et

kohaldada tuleb TsK § 272 lg-t 2, kuid vaidlustasid laenulepingu selle rahatuse motiivil. Samuti on

kostjad vastuses hagile leidnud, et laenulepingu muutmise kokkuleppega vormistati varasem

laenuleping ümber.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja II ja kostja III esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse

ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostjad ei vaidlusta ringkonnakohtu

otsust ulatuses, millega rahuldati nende apellatsioonkaebus ja vähendati tunnustatud intressinõude osa

73 984 krooni 85 sendi võrra.

Kohtud kvalifitseerisid ebaõigesti hageja ja võlgniku sõlmitud garantiilepingu käenduslepinguks, sest

see on vastuolus hageja ja võlgniku tahteavaldustega. Määravaks on poolte tahteavalduste

tõlgendamine ning alles seejärel saab kvalifitseerida õigussuhte. Seetõttu rikkus ringkonnakohus

TsMS § 4 lg-t 2 ning TsMS § 436 lg-d 4 ja 7. Kõnealuse küsimuse käsitlemisel rikkus

ringkonnakohus ka TsMS § 654 lg-t 5, sest jättis õigussuhte kvalifitseerimise problemaatika üldse

puudutamata.

Kohtud lugesid tõendatuks käendusega tagatud kohustuse ja selle ulatuse laenulepingu endaga,

kvalifitseerides kohustuse TsK § 272 lg 3 järgi, ilma et hageja oleks sellele tuginenud. Hageja on

läbivalt seisukohal, et ta ei peagi tagatud kohustust tõendama, sest tagatiseks on garantii. Nii jätsid

kohtud kostjad ilma TsMS § 199 lg 1 p-des 4-7 sätestatud õiguste kasutamise võimalusest.

Ringkonnakohus leidis hageja intressinõuet lahendades ekslikult, et laenu tagastamise kohustus

muutus sissenõutavaks alates 9. juulist 2004. a, mil hageja teatas võlgnikule, et tal tuleb täita

laenulepingust tulenev kohustus. Laenulepingule lisatud maksegraafikud nägid ette, millises ulatuses

milline osamakse sissenõutavaks muutub.

Ringkonnakohus nõustus ekslikult maakohtuga võlgnikult väljamõistetava viivise osas. Kohtud

lugesid viivise suuruseks kokku 150 430 krooni, kostjate hinnangul on viivise suuruseks kokku 6736

krooni 17 senti. Põhivõla sissenõutavaks muutumist tuli arvestada osade kaupa (viivituse algus

vastavalt alates 30. aprillist, 30. maist, 30. juunist, 30 juulist, 30. augustist, 30. septembrist ning

30. oktoobrist).

Kohtud leidsid vääralt, et kostjad ei ole vaidlustanud kõrvalnõuete arvestust. Kostjad on kogu

menetluse vältel leidnud, et põhikohustuse suurus on ebaselge ja tõendamata. Seega ei saanud kohtud

järeldada, et pooled ei vaidle otseselt põhikohustusest sõltuvate kõrvalkohustuste suuruse üle. Lisaks

on kostjad menetluses kogu aeg väitnud, et viivist on lubamatult arvestatud ka intressivõlalt.

Ringkonnakohus jättis TsMS § 654 lg-t 5 rikkudes tähelepanuta ringkonnakohtule esitatud

viivisearvestuse ning ei hinnanud kostjate sellekohaseid väiteid.

7. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja I ei esitanud oma seisukohta

kassatsioonkaebuse suhtes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus

jättis rahuldamata hageja 73 984 krooni ja 85 sendi suuruse intressinõude. Ülejäänud osas tuleb nii

maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsused TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja § 692 lg 5 teise lause alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 4 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule.

9. Kolleegium loeb kostja I TsMS § 680 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt Riigikohtu menetluses

kaaskassaatoriks, kuna pankrotimenetluses nõude tunnustamise vaidluses saab nõude osas teha

tuvastusotsuse üksnes kõikide nõuet vaidlustanud isikute suhtes ühiselt.

10. Kohtud leidsid, et garantiilepingu kohaselt kohustus võlgnik (kostja III) täitma laenulepingust ja

selle muudatusest tulenevaid kõiki laenusaaja kohustusi. Samuti seda, et kuna võlgnik ei tegutsenud

garantiid andes oma majandus- või kutsetegevuse raames, tuleb garantiilepingut käsitada

käenduslepinguna laenulepingu tagamiseks. Kolleegium leiab, et kohtud rikkusid garantiilepingu

kvalifitseerimisel käenduslepinguks TsMS § 442 lg-t 8 ja § 436 lg-t 4 ning kohaldasid ebaõigesti

materiaalõigust.

TsMS § 442 lg 8 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest

tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega,

ning analüüsima oma otsuses kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda

otsuses põhjendama. TsMS § 436 lg 4 sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida

ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt

mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellele võimalusele eelnevalt poolte

tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.

Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul lähtuda lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest ning kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, siis on

määrav lepingupoolte ühine tahe. Seega tuli kohtutel tõlgendada tagatiskokkulepet, lähtudes eelkõige

hageja ja võlgniku tegelikust ühisest tahtest. Praeguses asjas on nii hageja kui ka võlgnik kinnitanud,

et tagatisleping sõlmiti mitteaktsessoorse esimese nõude garantiina, st nende tahteks oli sõlmida

tagatavast võlasuhtest sõltumatu kohustus. Maakohus oleks pidanud enne seda, kui ta kvalifitseeris

tagatislepingu käenduslepinguks, selgitama selles küsimuses välja poolte seisukohad.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse nimetatud puuduse tähelepanuta.

11. VÕS § 155 lg 1 järgi võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta lepinguga

võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva

kohustuse. Kolleegium selgitab, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse

tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses

VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või

aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama

äriühingu omanikust juhatuse liikmel.

12. Kohtutoimiku materjalidest nähtuvalt võib võlgnik olla olnud hagejaga laenulepingu sõlmimise

ajal laenusaaja juhatuse liige ja aktsionär. Kui ta seda oli, siis peab maakohus hindama asja uuel

läbivaatamisel, kas võlgnik oleks sõlminud tagatislepingu ka siis, kui ta ei oleks olnud laenusaaja

juhatuse liige ja aktsionär. Kui võlgnik oleks tagatislepingu sõlminud igal juhul, siis ei ole selle

sõlmimine seostatav tema majandus- või kutsetegevusega VÕS § 155 lg 1 järgi. Sellisel juhul on

tagatiskokkulepe garantiilepinguna tühine TsÜS § 87 järgi, sest VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu -

mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on kolleegiumi

arvates tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus.

TsÜS § 84 lg 2 sätestab, et kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine,

kehtib viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid teadnud

algselt soovitud tehingu tühisusest. Seega juhul, kui garantiileping on tühine VÕS § 155 lg 1

rikkumise tõttu, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel selgitama, kas tagatislepingu pooled oleksid

sõlminud garantiilepingu tühisust teades muu tagatislepingu ja kui jah, siis mis liiki lepingu.

13. Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas

kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav

garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega

seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest

käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega.

Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas.

Garantiilepingu korral oleks võlgnikul õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi garantiiga

hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj järgi juhul, kui garantiiga

tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära.

14. Kirjalikust laenulepingust nähtub, et see sõlmiti laenusaaja varasema kohustuse

ümbervormistamiseks laenuna ja et laenusaaja on saanud laenu enne lepingu allkirjastamist. Seega on

laenusaaja kinnitanud kirjalikult, et ta on laenu saanud. Kui laenulepinguga vormistati ümber

väidetav laenusaaja varasem kohustus, peab ta laenu tagastamise kohustusest vabanemiseks

tõendama, et laenuleping on rahatu. Kolleegium kordab siinkohal oma 10. oktoobri 2002. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 p-s 9 väljendatud seisukohta, et TsK § 272 lg 3 alusel võla

ümbervormistamise tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormuse ümberpööramine,

st et pärast võla ümbervormistamist on laenusaaja kohustuseks tõendada, et ta ei saanud laenu.

Järelikult, kui vaidlusalune tagatisleping oleks käsitatav käenduslepinguna ning võlgnik soovib

vaidlustada laenulepingut selle väidetava rahatuse tõttu, peaks ta tõendama varasema olemasoleva

kohustuse puudumist, mis laenulepingust nähtuvalt oli ümber vormistatud laenuks. Seega on

põhjendamatu kassatsioonkaebuse väide, et hageja oleks pidanud tõendama, et laenusaajal oli tema

vastu varasem kohustus.

15. Kuna hageja ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust, siis tuleb jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata 73 984 krooni ja 85 sendi suuruse

intressinõude. Kassaatorid vaidlustavad muu hulgas ringkonnakohtu otsuse selle osa, millega

ringkonnakohus rahuldas hageja intressinõudest 2666 krooni ja 70 sendi suuruse osa.

Ringkonnakohus tuvastas võlgniku kohustuse tasuda ajavahemiku märts kuni juuni 2004. a eest

2666 krooni ja 70 senti intressi. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas ta sellise summa

arvestas. Ringkonnakohus leidis õigesti, et laenulepingu lõppemise tõttu ei olnud hagejal enam õigust

nõuda intressi alates 2004. a juulist. Samas leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et intressi maksmise

kohustus asendub viivise maksmise kohustusega alles laenulepingu lõppemisel, kuivõrd alles siis

muutub ringkonnakohtu arvetes sissenõutavaks laenu tagastamise kohustus.

Kolleegium on 29. jaanuaril 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p-s 17 selgitanud, et

kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise

tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu

laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab

laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust.

Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega

õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju

hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).

Laenulepingu ja selle täiendustega leppisid hageja ja laenusaaja kokku laenu tagasimaksmises osade

kaupa, laenulepingule ja selle täiendustele lisatud maksegraafiku alusel. Laenu osade tagastamise

kohustused muutusid eeldatavasti sissenõutavateks kokkulepitud maksetähtaja möödumisel, mitte aga

laenulepingu lõppemisel. Samal ajal laenu osade tagastamisega muutus sissenõutavaks ka iga osa

pealt arvestatud intress.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et hagiavalduse kohaselt ei tasunud laenusaaja osamakseid

alates 8. aprillist 2004. Ka hageja 9. juuli 2004. a teates märgitakse, et laenusaaja tasus viimase

osamakse 8. aprillil 2004 ning on seega viivituses kolme järjestikuse kuu osamaksete tasumisega

(30. aprillil 2004. a, 30. mail 2004. a ja 30. juunil 2004. a tasuda tulnud laenu osamaksed). Eeltoodule

tuginedes lahendas hageja nõude intressi saamiseks ka maakohus. Seega jääb arusaamatuks, mille

alusel leidis ringkonnakohus, et laenusaaja jättis intressi tasumata alates märtsist 2004.

16. Kolleegiumi arvates on ekslik kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus asja

lahendamisel TsMS § 654 lg-t 5, kui ei käsitlenud otsuses kostjate vastuväiteid hageja viivise

arvestusele. Viidatud sätte kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi

esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu

ei oma asja lahendamisel tähtsust. Apellatsioonkaebuses vaidlustasid kostjad II ja III maakohtu

otsuste kõrvalnõuetesse puutuvalt üksnes osas, millega maakohus oli leidnud, et põhivõlalt saab

samal ajal arvestada nii intressi kui ka viivist. Ringkonnakohus vastas oma otsuses kostjate eeltoodud

väidetele. Kostjad II ja III ei ole apellatsioonkaebuses ega hiljem väitnud, nagu ei oleks maakohus

taganud neile eelmenetluses võimalust esitada oma vastuväited viivise ja intressi arvestamisele.

Seetõttu ei pidanud ringkonnakohus arvestama kostjate II ja III poolt ringkonnakohtu istungil esitatud

teesides väidetut, et hageja nõuab põhjendamatult suurt viivist.

Kostjatel on asja uuel läbivaatamisel maakohtus õigus vaielda vastu viivise suurusele, sest

TsMS § 658 lg 1 esimese lause järgi jätkub menetlus maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks

lahendamiseks saatmise korral seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist.

Kolleegium selgitab, et kuna VÕS § 116 lg 6 keelab viivise nõudmise intressi maksmisega

viivitamise korral, siis peab laenusaaja maksma viivist üksnes põhivõla osamaksete (mitte neilt

arvestatud intressi) tasumisega viivitamise aja eest. Pärast laenulepingu ülesütlemist peab laenusaaja

lisaks eelnevale viivisele (s.o viivisele sissenõutavaks muutunud osamaksete maksmisega viivitamise

eest) maksma viivist laenulepingu ülesütlemise ajaks võlgu oleva laenu põhisummalt kuni laenu

tagastamise kohustuse täitmiseni.

17. Kuna kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse osaliselt, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustatakse asja

uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

Henn Jõks, Villu Kõve, Tambet Tampuu