3-2-1-82-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-82-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

S. T hagi N. T vastu ühisvara jagamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 4. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

01-116

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N. T kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja S. T (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja N. T (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Vladimir Rogulski

Asja läbivaatamise kuupäev

6. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 4. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-01-116 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Jelena Raudbergile N. T kassatsioonkaebuselt 3. märtsil 2008. a tasutud kautsjon

3188 (kolm tuhat ükssada kaheksakümmend kaheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. T esitas 16. augustil 2001 hagi N. T vastu ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled abielu 1974. aastal ja lahutasid 1998. aastal. Pooled ei ole

suutnud ühisvara jagada. Ühisvarasse kuulub Narvas Xxxxxxxxxx xx-xx asuv 1997. aastal kostja

nimele erastatud kahetoaline korter (kinnistati kohtumenetluse ajal korteriomandina kostja nimele).

Hageja ei saa korterit kasutada. Samuti kuulub ühisvara hulka 1998. aastal 30 000 krooni eest ostetud

kaubik Ford Transit, mida kasutas hageja. Abielu ajal soetasid pooled 24 000 krooni eest ka tütrele

korteri. Samuti andis hageja kostjale pooled AS-i Viru Rand aktsiatest, mille väärtus oli ca 100 000

krooni, ning pärimise teel saadud majavalduse, mille väärtus on 20 000 krooni.

16. jaanuaril 2002 täiendas hageja ühisvara loetelu kostja kasutusse jäänud vallasasjadega, mille

koguväärtuseks pidas hageja 47 600 krooni. Hageja soovis endale jätta merebinokli ja saada muu vara

kostjale jätmise eest hüvitist 22 800 krooni.

20. novembril 2002. a esitas hageja lõpliku nõude, mille kohaselt soovis hageja jätta endale

merebinokli (1000 krooni) ja kaubiku Ford Transit (20 000 krooni). Korteri (70 000 krooni) palus

hageja jätta võrdsetes osades poolte kaasomandisse. Ühtlasi tegi hageja ettepaneku mitte arvestada

pooltele hüvitist kostjale jääva vara ja hagejale jääva kaubiku eest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Poolte abielulised suhted lõppesid 1998. aastal ja siis jagasid pooled

vastastikkusel kokkuleppel ka ühisvara. Seda kinnitab asjaolu, et hageja registreeris ennast korterist

välja ja kaubikut kasutab hageja üksinda. Korter maksis 55 000 krooni ja kaubik 61 900 krooni.

Seega jagasid pooled 1998. aastal vara peaaegu võrdselt. Hageja sai 6900 krooni eest rohkem vara.

Kostja kasutusse jäänud vallasasjad on amortiseerunud või enne abielu lahutamist võõrandatud, seega

puudub ühisvarana jagatav vallasvara.

Kostja esitas ka vastuhagiavalduse, milles palus hagejalt kostja kasuks välja mõista 85 000 krooni,

sest hageja müüs 1998. aastal 10 000 AS-i Viru Rand aktsiat, mille eest sai 170 000 krooni, mille ta

kulutas isiklikes huvides.

3. Viru Maakohus rahuldas 23. novembri 2006. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus jättis ühisvara

hulka kuuluvad vallasasjad väärusega 37 600 krooni hageja omandisse ja mõistis hagejalt enam

saadud ühisvara arvel kostja kasuks välja 18 800 krooni. Hageja nõue korteriomandi, kaubiku ja

aktsiate müügist saadud raha ühisvara hulka arvamiseks ja jagamiseks jäeti rahuldamata. Poolte

menetluskulud jäeti nende endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt lõppesid poolte abielulised suhted abielu lahutamisega

25. augustil 1998. Pooled ei vaidle selle üle, et erastatud korter ja kaubik kuulusid poolte ühisvara

hulka perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 mõttes. Kostja väitel jagasid pooled nimetatud ühisvara

abielusuhete lõppemisel. Hageja sellist kokkulepet ei tunnista. Ühisvara jagamise kokkulepe on

tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 60 lg 1 mõttes. TsÜS § 91 kehtestab tehingu

vormivabaduse põhimõtte, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Ühisvarasse

kuuluva vallasasja jagamise kokkuleppe vorminõuet perekonnaseadus ei sätesta. Seega võib ühisvara

jagamise kokkulepet tõendada poolte seletuse ja tunnistajate ütlusega. Ühisvara jagamise kokkulepet

tõendavad kostja seletused. Hageja seletas viimasel kohtuistungil, et kasutas pärast abielulahutust

kaubikut ainuisikuliselt ja müüs selle ilma kostja kirjaliku nõusolekuta 2004. aastal. Ka see tõendab

kaudselt ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist. Seega on hageja alates 1998. aastast kaubiku

ainuomanik ja kostja korteri ainuomanik ning nimetatud vara ei tule kohtus jagada.

Pooled jõudsid ühele meelele, et nende ühisvara hulka kuulub korteri sisustuseks olev vallasvara

37 600 krooni väärtuses. Kuna vallasasjad jäävad hagejale, tuleb hagejalt kostja kasuks PKS § 19 lg-

te 1 ja 3 alusel välja mõista pool vallasasjade maksumusest, s.o 18 800 krooni.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja müüs 1998. aasta märtsis 170 000 krooni eest 10 000 AS-i Viru

Rand aktsiat, mis kuulusid ühisvara hulka. Hageja väitel osteti saadud raha eest tütrele korter, anti

laenu V. Berjozovile, tehti remont poolte ühisvara hulka kuuluvas korteris ja osteti mööblit.

20. oktoobril 2001 andis V. Berjozov isiklikult hageja korraldusel kostjale 50 000 krooni. Kostja ei

tõendanud, et hageja kulutas AS-i Viru Rand aktsiate müügist saadud raha üksnes enda huvides ja et

kostja ei saanud sellest rahast midagi.

4. Hageja esitas 27. detsembril 2006 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt

tühistada ja teha selles osas uue otsuse, millega vähendada poolte ühisvaraks olevate vallasasjade

väärtust ja mõista hagejalt kostja kasuks välja enam saadud vallasasjade arvel 2500 krooni, tunnistada

korteriomandi poolte ühisvaraks ja jagada see võrdsetes osades poolte kaasomandisse ning mõista

kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei arvestanud maakohus, et vallasasjade väärtus on

kohtumenetluse ajal vähenenud. Samuti ei saanud maakohus kostja väidetava ühisvara jagamise

kokkuleppe alusel tunnistada korterit ja kaubikut kummagi poole ainuomandiks, kui pärast

kokkuleppe sõlmimist tekkis pooltel vaidlus kokkuleppel jagatud vara kasutamise üle.

Ringkonnakohtu istungil loobus hageja apellatsioonkaebuse nõudest, mis puudutas ühisvaraks

olevate vallasasjade väärtuse kindlaksmääramist. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas,

millega jäeti ühisvara hulka kuuluvad vallasasjad hagejale ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja

hüvitis, samuti osas, millega ei jagatud korterit. Hageja palus jätta vallasasjad kostjale. Korteri palus

hageja jätta poolte kaasomandisse, kuid oli ka nõus sellega, et korter jääb kostjale ning kostjalt

mõistetakse hageja kasuks välja hüvitis.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus tühistas 4. veebruari 2008. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata hageja nõue korteri jagamiseks ja millega jäeti ühisvara hulka kuuluvad vallasasjad

hageja omandisse, ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jagas korteriomandi ja vallasasjad,

jättes need kostja omandisse, ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 318 800 krooni. Muus

osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 2500 krooni.

Ringkonnakohus vaatas maakohtu otsuse läbi üksnes osas, millega ei jagatud poolte vahel korterit ja

jäeti kõik ühisvara hulka kuuluvad esemed hagejale, sest hageja esitas apellatsioonkaebuse üksnes

selles osas. Ülejäänud osas, s.o ühisvarasse kuuluvate vallasasjade hindade, sõiduki jagamata jätmise

ja aktsiate müügist saadud raha ühisvara hulka arvamata jätmise osas pooled maakohtu otsust ei

vaidlustanud ning selles osas jäi maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et abielu ajal erastatud korter

on poolte ühisvara, kuid jättis selle põhjendamatult poolte vahel jagamata. Maakohus viitas otsuses

kostja seletusele, mille kohaselt oli pooltel kokkulepe korteri ja kaubiku jagamiseks. Hageja

kokkulepet ei tunnistanud ja taotles kogu maakohtu menetluse vältel korteri kui ühisvara jagamist.

Ainult kostja seletused ei tõenda kokkuleppe olemasolu. Kuna muud tõendid puuduvad, tuleb

ühisvaraks loetud korter poolte vahel jagada.

Korterit ei saa jagada poolte vahel võrdsetes mõttelistes osades, sest tegemist on 2-toalise korteriga.

Hageja avaldas kohtule, et vaidlusaluse korteriomandi kooskasutamine ei ole võimalik ning ta on

nõus jätma korteri kostjale, kui tema kasuks mõistetakse kostjalt välja hüvitis. Kuna tsiviilasja

materjalidest nähtub, et hageja elukohaks on teine elukoht ja vaidlusalust korterit kasutab kostja,

tuleb korter jätta kostja omandisse. Ka kostja on maakohtu eelistungil nõustunud maksma korteri eest

hüvitist. Eksperdi arvamusest nähtuvalt on korteriomandi turuväärus 600 000 krooni. Seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista 300 000 krooni.

Maakohus jättis ühisvaraks olevad vallasasjad hageja omandisse, kuid ei põhjendanud, miks ta seda

tegi hoolimata hageja korduvalt avaldatud soovist jätta need kostja omandisse. Maakohtu otsuses on

viidatud poolte kokkuleppele vallasvara jagamiseks, kuid asja materjalidest sellist kokkulepet ei

nähtu. Otsuses ei ole viidatud ka ühelegi tõendile, mis sellist kokkulepet kinnitaks. Kuna hageja

täpsustas ka ringkonnakohtu istungil, et soovib jätta vallasasjad kostja omandisse, tuleb vallasasjad

jätta kostja omandisse, sest need asuvad kostja omandisse jäetud korteriomandis, ja mõista PKS § 19

lg 3 alusel kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 18 800 krooni.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ja enne

1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 alusel tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista 2500 krooni ja riigituludesse 14 000 krooni selle osa riigilõivu katteks,

mis osas oli hageja riigilõivu tasumisest vabastatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 199, § 634 ja § 641, kui

lasi hagejal ringkonnakohtu istungil apellatsioonkaebuse nõudeid muuta ja lahendas vaidluse uute

nõuete alusel. Sellega jäi kostja ilma võimalusest hageja nõuetele vastu vaielda ning tema omandisse

jäeti uute asjade hinnaga vallasasjad, mis omandati tegelikult üle 20 aasta tagasi.

Maakohus tuvastas, et pooled jagasid ühisvaraks oleva korteri ja kaubiku kokkuleppel ja

ringkonnakohtul ei olnud alust seda ümber hinnata. Vara jagati enam-vähem võrdsetes osades. Kui

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse korteri osas, pidi ta seda tegema ka kaubiku osas, sest

kokkulepe puudutas mõlemat. Neid nõudeid ei ole võimalik eraldi arutada.

8. Hageja kassatsioonkaebusele vandeadvokaadi vahendusel ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui lahendas

apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu istungil esitatud hageja taotluste alusel.

11. Hageja palus 27. detsembril 2006 esitatud apellatsioonkaebuses jätta korteri sisustuseks olevad

vallasasjad temale ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 2500 krooni (18 800 krooni

asemel), sest asjade väärtus on kohtumenetluse ajal vähenenud (tl 259-262). Ringkonnakohtu

16. jaanuari 2008. a istungi protokollist nähtuvalt vaidlustas hageja selle, et mööbel jäeti talle:

"Mööbel jäi mulle, aga ma ei kasuta seda. Soovin, et see jääks kostjale. Hindade osas loobun

kaebusest." (tl 341-342). Kolleegiumi arvates on hageja kohtuistungil tehtud avaldus käsitatav

apellatsioonkaebuse muutmisena, mida hageja apellatsioonikohtu istungil enam teha ei saanud.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale edasi

kaevati. Seega lahendab ringkonnakohus asja apellatsioonkaebuse alusel, milles apellant märgib

TsMS § 633 lg 1 p 2 järgi muu hulgas oma selgelt väljendatud taotluse, sh millises ulatuses ta

esimese astme kohtu otsuse vaidlustab ja missugust ringkonnakohtu lahendit ta taotleb.

Apellatsioonkaebuse võib TsMS § 632 lg 1 järgi esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellant võib TsMS § 634 lg 1 järgi kaebust muuta ja täiendada, muu hulgas

laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgu ei kaevatud, kuni apellatsioonitähtaja

lõpuni. Seega sai hageja muuta apellatsioonkaebuse taotlust kuni apellatsioonitähtaja lõpuni.

Toimikust nähtuvalt sai hageja maakohtu otsuse kätte 23. novembril 2006 ja esitas

apellatsioonkaebuse 27. detsembril 2006. Hageja soovis apellatsioonkaebuse taotlust muuta ja esitas

20. septembril 2007 ringkonnakohtule täiendava apellatsioonkaebuse, mis tagastati

apellatsioonitähtaja möödumise tõttu (tl 318). Kuna TsMS § 62 lg 1 järgi kohaldatakse

menetlustähtaegade arvutamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) tähtaja ja tähtpäeva kohta

sätestatut, hakkas apellatsioonitähtaeg TsÜS § 135 lg 1 järgi kulgema otsuse kättesaamise päevale

järgnevast päevast ja lõppes TsÜS § 135 lg 2, § 136 lg-te 6 ja 8 ning § 137 lg 1 järgi 27. detsembril

2006 kell 24.00. Seega saanuks hageja apellatsioonkaebust TsMS § 634 lg 1 järgi muuta kuni selle

ajani.

Eeltoodust tulenevalt ei saanud ringkonnakohus lahendada korteri sisustuseks olevate vallasasjade

jagamise nõuet apellatsioonikohtu istungil esitatud hageja uue taotluse alusel. Ringkonnakohus pidi

vaidluse lahendamisel aluseks võtma hageja 27. detsembril 2006 esitatud apellatsioonkaebuses

märgitud taotluse. Järeldusele, et hageja ei saanud pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja

möödumist apellatsioonkaebust muuta, jõudis ringkonnakohus ka ise 27. septembril 2007, kui

tagastas hageja 20. septembril 2007 esitatud täiendava apellatsioonkaebuse. Kuna täiendav

apellatsioonkaebus tagastati, ei ole kolleegiumile teada kaebuse sisu, st kas hageja soovis sellega

muuta üksnes apellatsioonkaebuse ulatust või ka haginõudeid.

12. Hageja vaidlustas 27. detsembril 2006 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse ka osas,

millega jäeti jagamata poolte ühisvara hulka kuuluv korteriomand. Hageja palus jätta korteriomandi

võrdsetes mõttelistes osades poolte kaasomandisse. 18. jaanuaril 2008. a toimunud ringkonnakohtu

istungil märkis hageja, et vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega poolt korteriomandist talle ei

jäetud, ning soovis, et kohus jagaks korteriomandi võrdselt poolte kaasomandisse: "Tahan, et korter

jääks kaheks osaks. [...] Soovin sinna korterisse elama minna." Vastuseks kohtu küsimusele möönis

hageja võimalust, et korteriomand jääb kostjale ja kostja maksab talle hüvitist: "Kui korter jääb

vastustajale, siis olen nõus hüvitisega. Kompensatsiooni ei ole nõus maksma."

Kolleegium leiab, et kuna hageja vaidlustas juba apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega

jäeti korteriomand poolte vahel jagamata, siis ei ole hageja ringkonnakohtu istungil korteriomandi

jagamise kohta märgitu käsitatav apellatsioonkaebuse muutmisena.

Hageja möönis ringkonnakohtu istungil võimalust jagada poolte ühisvara hulka kuuluv korteriomand

alternatiivsel viisil, kuid ei esitanud selget nõuet. Isegi juhul, kui hageja oleks ringkonnakohtu

istungil selgelt muutnud hagi alust või eset, ei oleks ringkonnakohus saanud seda arvestada. Kuigi

hagi alust ja eset saab hageja TsMS § 376 lg 2 järgi kostja või kohtu nõusolekul põhimõtteliselt

muuta ka apellatsioonimenetluses, sh ringkonnakohtu istungil, peab hageja tegema seda kirjalikus

avalduses, nagu leidis kolleegium ka 10. juunil 2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-46-08 tehtud otsuse p-

s 15. TsMS § 376 lg 4 järgi kohaldatakse hagi muutmise avaldusele hagiavalduse kohta sätestatut, st

ka hagi aluse või eseme muutmise avaldus peab olema kirjalikus vormis. Seega ei ole kohtuistungil

võimalik suuliselt hagi alust või eset muuta.

13. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et juhul, kui hageja oleks ringkonnakohtu

istungil muutnud kirjaliku avaldusega hagi alust või eset, pidanuks ringkonnakohus andma kostjale

võimaluse vastata hagi muudatustele. TsMS § 199 lg 1 p 6 järgi on menetlusosalisel õigus vaielda

vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele. TsMS § 641 lg-te 1 ja 2 järgi peab

ringkonnakohus andma vastustajale võimaluse esitada oma seisukoht apellatsioonkaebuse kohta, kui

mitte kirjalikult siis TsMS § 641 lg 4 järgi vähemalt suuliselt kohtuistungil. 16. jaanuari 2008. a

kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei osalenud kostja kohtuistungil.

14. Lisaks ülalnimetatud menetlusõiguse normi rikkumisele jättis ringkonnakohus põhjendamatult

arvestamata kostja vastuväitega, et abikaasad jagasid abielusuhete lõppemise järel ühisvara

kokkuleppel. Seetõttu jättis ringkonnakohus kohaldamata asja lahendamiseks olulised

materiaalõiguse normid. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et hageja möönis

apellatsioonkaebuses, et pooled jagasid ühisvara kokkuleppel. Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et

kui kokkuleppe sõlmimise järel tekib abikaasadel vaidlus ühisvara jagamise üle, jagab ühe või

mõlema abikaasa nõudel abikaasade ühisvara kohus (tl 261).

Kolleegium märgib, et abikaasad võivad PKS § 18 lg 3 järgi jagada ühisvara kokkuleppel. Vaidluse

korral jagab ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel PKS § 18 lg 5 järgi kohus. Seega on

abikaasadel õigus jagada ühisvara kokkuleppel ja kehtiva kokkuleppega jagatud ühisvara kohus

abikaasa nõudel enam jagada ei saa.

Kostja väitel jagasid pooled 1998. aastal kokkuleppega nende ühisvara hulka kuulunud korteri kui

vallasasja ja kaubiku, jättes korteri kostjale ja kaubiku hagejale. Asjade väärtus oli kostja väitel tolle

aja hindades peaaegu võrdne. Hageja vaidles vastu ühisvara kokkuleppel jagamisele ja soovis jagada

ühisvara kohtus. Olukorras, kus hageja tunnistas kokkuleppe olemasolu apellatsioonkaebuses, ei

saanud ringkonnakohus asuda seisukohale, et ühisvara jagamise kokkulepet kui sellist ei olnud. Muu

hulgas jättis ringkonnakohus tähelepanuta asjaolu, et ka poolte käitumine pärast abielu lahutamist

võis viidata sellele, et ühisvara abielusuhete lõppemisel jagati. Kostja väidetud kokkuleppe sõlmimise

ajal kehtinud TsÜS § 61 lg 1 järgi oli tehingus oluline isiku tahe, mis väljendus tahteavalduses.

Tahteavaldus võis aga TsÜS § 62 lg 1 järgi olla väljendatud nii otseselt kui ka kaudselt.

15. Siiski ei ole pooled sõlminud kehtivat ühisvara jagamise kokkulepet, sest asjas tuvastatust

nähtuvalt ei ole pooled jaganud ühisvara notariaalselt tõestatud vormis. Riigikohus asus 8. mail

2006. a tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 tehtud otsuse p-s 14 seisukohale, et tehingu seadusest tuleneva

vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled

sellele selgesõnaliselt tuginevad.

Kostja väidetud kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 91 lg 1 järgi võisid pooled teha tehingu

mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei sätestatud tehingu

kohustuslikku vormi. PKS § 18 lg 4 järgi tuli üksnes abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja

jagamise leping tõestada notariaalselt. Samas nägi asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS)

§ 13 lg 6 teine lause ette, et ka ehitise või selle osa võõrandamise tehing pidi kuni ehitisealuse maa

kinnistusraamatusse kandmiseni olema tehtud notariaalselt tõestatud vormis. Riigikohus

asus 10. novembril 2003. a tsiviilasjas nr 3-2-1-127-03 tehtud otsuse p-s 29 seisukohale, et lisaks

asjaõiguskokkuleppele tuleneb AÕSRS § 13 lg-st 6 ka võlaõiguslikule lepingule kohustuslik

notariaalse tõestamise vorminõue, mis kannab endas hoiatusfunktsiooni. Seega tuli ka ühisvara hulka

kuuluva ehitise ja ehitise osa kui vallasasja jagamiseks sõlmida notariaalses vormis kokkulepe (nii

kohustus- kui ka käsutustehing).

Väidetava kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi oli seaduses või poolte

kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine. Seega on

abikaasade ühisvara hulka kuuluva korteri kui vallasasja jagamise kokkulepe notariaalse tõestamise

vorminõude järgimata jätmise korral tühine.

16. Kuigi tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 68 järgi ei toonud tehingu ühe osa kehtetus kaasa

tehingu teiste osade kehtetust, kui võis eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata, ei saa viidatud

sättele tuginedes asuda seisukohale, et praeguses asjas on ühisvara jagamise leping vorminõude

rikkumise tõttu tühine korteri jagamise osas, kuid mitte kaubiku jagamise osas.

Kolleegium leiab, et ühisvara jagamise kokkulepet sõlmides soovivad abikaasad jagada ühisvara

kokkulepitud osades (eelduslikult võrdsetes osades) ning määrata selle alusel kindlaks kummalegi

abikaasale jäävad asjad ning varalised õigused ja kohustused. Olukorras, kus ühele abikaasale jääva

asja osas on kokkulepe vorminõude rikkumise tõttu tühine, ei saa eeldada, et abikaasa oleks sõlminud

ühisvara jagamise kokkuleppe ka siis, kui kokkuleppega ei oleks temale seda asja jäetud. Ühisvara

jagamise kokkuleppe mõtteks on jagada abikaasade vahel kogu lepingus nimetatud vara. Seega, kui

seadusest tuleneva vorminõude tõttu ei saanud pooled jagada korterit kui vallasasja notariaalselt

tõestamata kokkuleppe alusel, on ühisvara jagamise kokkulepe tervikuna tühine ja kohus peab kogu

kokkuleppega hõlmatud vara vaidluse korral jagama.

17. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ka juhul, kui ringkonnakohus oleks õigesti tuvastanud, et

pooled ei jaganud ühisvara kokkuleppel, ei saanud ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire

arvestades jagada üksnes korterit, jättes kaubiku jagamata.

Iseenesest on õige ringkonnakohtu arusaam, et apellatsioonikohus kontrollib esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale edasi kaevati.

Hageja ei nõustunud apellatsioonkaebuses maakohtu otsusega selles, et ühisvara loeti jagatuks

kokkuleppe alusel. Seega vaidlustas hageja maakohtu otsuse tegelikult nii korteri kui ka kaubiku

jagamise osas, kuigi sõnaselgelt märkis hageja apellatsioonkaebusesse, et vaidlustas maakohtu otsuse

üksnes korteri jagamata jätmise osas. Seetõttu ei olnud hageja apellatsioonkaebuse taotlus selge.

Muu hulgas peab kolleegium vajalikuks märkida, et TsMS § 637 lg 2 järgi ei võta kohus

apellatsioonkaebust menetlusse, kui asja läbivaatamist takistab apellatsioonkaebusele seaduses

sätestatud vormi ja sisu nõuete rikkumine (sh selgelt väljendatud taotluse puudumine TsMS § 633

lg 2 p 2 järgi). Kui puudused on kõrvaldatavad, võib kohus TsMS § 638 lg 2 alusel jätta kaebuse ka

käiguta ja anda tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

18. Ülaltoodud põhjendustel tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt välja selgitada apellatsioonkaebuse

taotlus (nõue) ning jagada ühisvara jagamise kokkuleppe tühisuse tõttu poolte vahel lisaks korterile

ka kokkuleppe esemeks olnud kaubik.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tagastab kolleegium TsMS § 149 lg 4 alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull