3-3-1-49-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-49-08

Otsuse kuupäev

5. november 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Ilmar Kasekampi (Kasekamp) kaebus Tallinna Linnavalitsuse

15. oktoobri 2003. a korralduse nr 2261-k tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-03-114

Menetluse alus Riigikohtus

Ilmar Kasekampi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Ilmar Kasekampi kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta jõusse Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-03-114, muutes

selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Kassatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. mai 1996. a otsusega nr 7481 loeti omandireformi objektiks

Tallinnas Raudtee 67/Rahu 2 endisel kinnistul nr 554N asuvad ehitised ja krunt suurusega 1591 m2.

Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati Linda Kasekamp. L. Kasekamp suri ja nõudeõiguse

päris Ilmar Kasekamp 10. detsembril 1996. AS Ristart tegi 1996. a Raudtee 67 elamu ekspertiisi.

Tallinna Linnavalitsuse 27. detsembri 1996. a korraldusega nr 3240-k jäeti ekspertarvamuse alusel

endisel kinnistul asunud hooned I. Kasekampile tagastamata. Nõmme Linnaosa Valitsus sõlmis

16. aprillil 1997 M. Lihoga Raudtee 67 elamu ostu-müügilepingu. Kinnistu jaotati kaheks ja M. Liho

võõrandas need. Tallinna Linnavalitsuse 22. augusti 1997. a korraldusega nr 3050-k tühistati

linnavalitsuse 27. detsembri 1996. a korraldus, kuna ekspertiis teostati ilma õigustatud subjekti

osavõtuta. Tallinna Linnavalitsuse 15. jaanuari 1999. a korraldusega nr 193-k jäeti hooned

tagastamata, kuna vara ei olnud endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Tallinna Halduskohtu

30. aprilli 2001. a otsusega asjas nr 3-239/2001 nimetatud korraldus tühistati.

Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 2003. a korraldusega nr 2261-k jäeti vaidlusalused hooned

tagastamata ja alustati kompenseerimise menetlust. Otsuse tegemisel tugineti AS Ristart 1. aprilli

2003. a eksperthinnangule nr E-510/03.

Raudtee 67/Rahu 2 asuva ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamiseks on läbi

viidud kokku 7 ekspertiisi: 1993. a AS Kommunaalprojekt ekspertiis; 1996. a AS Ristart ekspertiis;

1998. a kohtuekspertiisi- ja kriminalistika büroo ekspertiis; 2003. a AS Ristart eksperthinnang nr E-

510/03; 2004. a ekspert J. Takjase (AS Kommunaalprojekt) ekspertiis (kohtu määratud); 2004. a

ekspert T. Rattasepa (Finantsplaneerimise OÜ) ekspertiis; 2006. a ekspert Kaarel Saha ekspertiis

(kohtu määratud).

2. I. Kasekamp esitas kaebuse halduskohtule, milles palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse

15. oktoobri 2003. a korralduse nr 2261-k. Kaebaja leidis, et vara on säilinud endisel

individualiseeritaval kujul ja puuduvad alused selle mittetagastamiseks.

3. Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2007. a otsusega asjas nr 3-03-114 kaebus rahuldati. Kohus

leidis, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg 8 enne

1. märtsi 1997 kehtinud redaktsiooni. Keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a määrusega nr 16

kinnitatud "Metoodiliste soovituste ekspertidele ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse

hindamise" p 312 kohaselt ei kajastata ekspertiisiarvutustes pärast ORAS jõustumist 20. juunil 1991

tehtud konstruktiivelementide asendusi, samuti juurde- ja pealeehitisi. M. Liho väited elamu

faktilisest ümberehitamisest enne 20. juunit 1991 ei ole tõendatud. Kahtlusi väidete osas tekitab

asjaolu, et eskiisprojekti kinnitamise ja ORAS jõustumise vahele jääva kahe kuu jooksul ei ole

võimalik mingeid arvestatavaid ehitustöid teostada. M. Liho ütluste kohaselt teostas ta

ümberehitustöid 1991. a ümberplaneerimisprojekti alusel ja lõpetas tööd 20. juuniks 1991. Ütlused on

vastuolus 1998. a esitatud Raudtee 67 väikeelamu ümberehitusprojektiga, millele on M. Liho 9. ja

10. märtsil 1998 saanud ametkondade kooskõlastused ning 11. märtsil 1998 ehitustöödega alustamise

loa Tallinna Linnavalitsuse ehituskontrolli osakonnalt. Ekspert K. Saha arvamuse põhjal ei ole

tegemist ülemõõtmisprojektiga, mis viitaks valminud töödele. Alles 1998. a projektis kajastub ehitus

sellisel kujul, nagu see on M. Liho poolt tegelikult teostatud. Tegemist ei ole 1991. a

ümberplaneerimisprojekti alusel enne 20. juunit 1991 tehtud töödega. Korteriorderi väljastamise

eelduseks ei olnud kahe korteri ühendamine. Kui korterid oleks orderi väljaandmise ajaks valmis

ehitatud ja liidetud, siis ei oleks olnud vaja anda välja orderit korterile nr 1/2. Seega oli tegemist kahe

korteriga. Orderi väljaandmine ei tõenda, et selle eelduseks oli korterite faktiline ühendamine ja selle

kontrollimine. Avalik võim võis eskiisi alusel korteriorderi väljastamisega tunnustada M. Liho õigust

saada terve Raudtee 67 elamu enda kasutusse ilma, et ehitise faktiline seisukord vastaks

elamuseaduse ja korteri eraldamist reguleerinud õigusaktide nõuetele, kuid see ei tähenda, et otsuste

vastuvõtmisest tuleneks avaliku võimu tunnustus faktilise olukorra tuvastamiseks omandireformis.

Tallinna Lenini rajooni RSN TK 21. septembri 1989. a kirja nr L-421-T kohaselt oli pärast korteri

nr 2 faktilist vabanemist võimalik vormistada elamu ostuleping. Kirjast ei nähtu nõudmist korterite

eelnevaks kokkuehitamiseks. M. Liho sai alustada elamu ümberehitustöödega alles pärast

korteriorderi saamist 15. mail 1991. On ebatõenäoline, et M. Liho, kes töötas arhitektina Tallinna

Linnavalitsuses, pidas võimalikuks hõivata eluruumi ilma õigusliku aluseta. Enne 20. juunit 1991 ei

ole tehtud töid, mis on seotud hoone kubatuuri ja põhikonstruktsioonide muutmisega. Põhilise osa

põhikonstruktsioonide muudatustest moodustab trepi ehitus, mis ei saanud suure mahu tõttu olla

teostatud 20. juuniks 1991. M. Liho ei teinud Raudtee 67 elamus ümberehitustöid enne 20. juunit

1991 ja neid ei saa elamu endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamisel arvesse võtta.

Üürniku töid arvestamata on elamu nii ekspert J. Takja (AS Kommunaalprojekt) 2004. a arvamuse,

ekspert T. Rattasepa (Finantsplaneerimise OÜ) 2004. a arvamuse kui ka ekspert K. Saha 2006. a

arvamuse kohaselt säilinud endisel individualiseeritaval kujul, lähtudes kuni 2. märtsini 1997

kehtinud ORAS § 12 lg 8 p-de 1 ja 2 redaktsioonist. Linnavalitsus oleks pidanud vara jätma

tagastamata põhjusel, et see on füüsilise isiku heauskses omandis (ORAS § 12 lg 3 p 3) ja algatama

kompenseerimismenetluse.

4. Tallinna Linnavalitsuse esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada.

Vaidlusaluses hoones paikneva korteri nr 2 ümberehitustöid alustas 1980-ndate lõpul perekond Mänd.

Töid jätkas M. Liho pärast naabrite väljakolimist 1989. a jõulude ajal, viies ümberehitustööd

põhikonstruktsioonide osas lõpule 20. juuniks 1991. Tallinna linna Lenini rajooni korterikomisjoni

25. aprilli 1991. a otsusega anti tinglik nõusolek liita vabanenud elamispind korter nr 2 M. Liho

perekonna kasutuses oleva korteriga ja vormistada order pärast ümberehituse teostamist. M. Liho

elamu ümberplaneerimise projekti kooskõlastas Tallinna Tuletõrjeamet 3. aprillil 1991 ja Nõmme

ametkondadevaheline komisjon 17. aprillil 1991. 15. juunil 1991 väljastati order nr 298 korteri nr 1/2,

mis koosneb neljast toast elamispinnaga 60,3 m2, asustamiseks. Raudtee 67 elamu ümberehitus oli

valminud korteriorderi väljastamise ajaks. Kuni 1. märtsini 1997 kehtinud ORAS ei sätesta keeldu

arvestada pärast ORAS jõustumist teostatud töid ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise

hindamiseks.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14. aprilli 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas

Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2007. a otsuse. Mõlemad pooled ja halduskohus olid seisukohal, et

2003. a ei olnud vaidlusalust elamut võimalik kaebajale tagastada juba ainuüksi seetõttu, et elamu

erastati 16. aprilli 1997 ostu-müügilepingu alusel M. Lihole, kes võõrandas selle omakorda edasi.

Seega on vaidlustatud korralduse resolutiivosa elamu tagastamata jätmise ja kompenseerimise

menetluse alustamise kohta ainuvõimalik ja õiguspärane. Asjas käib vaidlus selle üle, kas elamu

tagastamist takistas korralduses märgitud asjaolu, et elamu ei ole säilinud endisel individualiseeritaval

kujul. See vaidlus puudutab üksnes korralduse faktilist ja õiguslikku põhjendust. Vastavalt

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 58 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p-le 1 ei anna

ainuüksi ebaõige faktiline ja õiguslik põhjendus alust haldusakti tühistamiseks. Kui haldusakti

resolutiivosa on õige, ei kuulu haldusakt tühistamisele põhjusel, et haldusakti andmisel oleks tulnud

viidata teisele õiguslikule alusele ja teistele asjaoludele. Olukorras, kus on selge, et vara tuli

vaidlustatud korralduse andmise hetke seisuga jätta tagastamata, ei ole tühistamiskaebuse

lahendamisel oluline see, kas vara oleks olnud varasemal perioodil võimalik tagastada. Kui vara

varasema tagastamata jätmise ja sellele järgnenud erastamisega tekitati õigustatud subjektile kahju,

on need toimingud olulised kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel, mitte aga hilisema tagastamata

jätmise korralduse peale esitatud tühistamiskaebuse arutamisel. Vaidlustatud korralduse tühistamata

jätmine ei takista varasemate haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamist. HMS § 60 lg 2 kolmanda

lause kohaselt ei ole vaidlustatud korralduse põhjendustel iseseisvat õiguslikku tähendust. Seega ei

võta vaidlustatud korralduse põhjendused kaebajalt võimalust väita kahjunõude esitamisel, et vara

oleks tulnud talle 16. aprillile 1997 eelnenud perioodil tagastada. Vaidlusaluse elamu endisel

individualiseeritaval kujul säilivusele tuli hinnang anda lähtudes ORAS § 12 lg 8 enne 2. märtsi 1997

kehtinud redaktsioonist. Asjas vaieldakse selle üle, kas arvesse tuleb võtta omaaegse üürniku M. Liho

poolt väidetavalt 1991. a teostatud töid. M. Liho tööde arvessevõtmine omakorda sõltub küsimusest,

kas töid teostati enne või pärast ORAS jõustumist 20. juunil 1990. Pärast 20. juunit 1990 tehtud töid

ei ole põhimõtteliselt võimalik ehitise säilivuse hindamisel arvesse võtta. See ei tulene üksnes

keskkonnaministri poolt kinnitatud metoodilistest soovitustest, vaid ka ORAS § 12 lg 8 p 2 mõttest,

mis on tõlgendamise teel leitav ORAS § 18 lg 2 esimeses lauses sätestatut arvestades. Kui töödega

põhikonstruktsioonide asendamisel oldi 20. juuniks 1990 juba olulisel määral alustatud, ei olnud vara

omanikul ega üürnikul ORAS § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt keelatud neid lõpule viia ning ka

sellised asendused tuleb säilivuse hindamisel arvesse võtta. Mõistlikuks ei saaks pidada seda, et alates

20. juunist 1990 oleks olnud keelatud ruumile uue vaheseina ehitamine, kui varasem vahesein oli

lammutatud vahetult enne 20. juunit 1990. Ekspertarvamuses tööde teostamise aja märkimata jätmine

ei kõnele tööde varasema ega hilisema teostamise kasuks. Tööde teostamine Nõmme EEV poolt ei

ole käesolevas asjas vaidluse all. Nende mitteteostamine ei välista kuidagi tööde teostamist üürniku

poolt. Eksperdil ja kohtul ei ole keelatud tuvastada asjaolu kaudsete tõendite alusel, kui otsesed

puuduvad. Seega ei kinnita 1998. a projekt ega ehitusluba ehitustööde toimumist enne ega pärast

20. juunit 1990. Tööde lõpule viimata jätmine 20. juuniks 1990 ei tähenda, et vanade

põhikonstruktsioonide lammutamise ja uute ehitamisega ei oldud selleks päevaks olulisel määral

alustatud. Orderi andmine viitab pigem sellele, et korterid olid 15. maiks 1991 ühendatud. Orderile

on korteri numbriks kantud 1/2, mis viitab mõlemale korterile. Seda kinnitab elamispinna suurus

60,3 m2 ja tubade arv 4. Korterites 1 ja 2 eraldivõetuna ei olnud kummaski 60 m2 suurust

elamispinda ega nelja tuba. Orderi saamine ei tähenda, et juba varem puudus linna nõusolek tööde

alustamiseks. Linna mitmed asutused olid projekti kooskõlastanud. Kuna tühistamiskaebuse

rahuldamiseks ei ole niikuinii alust, ei anna ringkonnakohus omapoolset hinnangut vara säilivuse

kohta, piirdudes tõdemusega, et halduskohtu põhjendused iseenesest ei anna alust lugeda vara

säilinuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Ilmar Kasekamp palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2008. a

otsus ning jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-03-114. Halduskohus

ei ole rikkunud HMS § 60 lg-t 2. Vaidlustatud korralduse p 2 ei koosne otsustusest ja põhjendusest,

vaid on tervikuna haldusakti resolutsioon. Ringkonnakohtu seisukohaga vaidlustatud korralduse p 2

osas ei saa nõustuda, sest linnavalitsuse varasema vastuväite kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele,

kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Samuti ei oldud haldusakti vara

tagastamise või tagastamata jätmise kohta kahju hüvitamise nõude esitamise ajaks välja antud.

Halduskohtu otsust on võimalik kasutada kahjunõude lahendamisel jõustunud kohtulahendina.

Riigikohus on oma otsuses asjas nr 3-3-1-6-05 märkinud, et kohtul ei ole õigust teha kaebaja eest

valikuid esitatud nõude osas ja üle minna ise tühistamiskaebuselt tuvastuskaebusele. Ringkonnakohus

tegi kaebaja eest otsuse, kas valida tuvastus- või tühistamiskaebus, kui ta asus seisukohale, et

vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi, kuna rikutud õigused on kaitstavad tuvastuskaebuse

lahendamisel koos kahjunõude kaebusega. Kui kaebaja sooviks algatada käesolevas kaebuses

vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude, siis ei saa seda teha, kuna vaidluses selle

haldusakti õigusvastasuse üle on olemas jõustunud kohtuotsus. Ringkonnakohus ei lahendanud

vaidlust sisuliselt ning ei ole tuvastanud, kas vaidlustatud haldusakt rikub kaebaja õigusi. Kaebaja

teadmisel ei ole üürnik M. Liho esitanud kohtule kirjalikke tõendeid, mis kinnitaksid tööde

läbiviimist või nende olulisel määral alustamist enne 20. juunit 1991.

7. Tallinna Linnavalitsus palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

14. aprilli 2008. a otsus muutmata. Vaidlusalust elamut ei ole võimalik tagastada üksnes seetõttu, et

see on 16. aprillil 1997 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel erastatud M. Lihole, kes võõrandas selle

edasi. Vaidlustatud korralduse põhjendustel ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust (HMS § 60 lg 2).

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kui haldusakti resolutiivosa on õige, ei kuulu haldusakt

tühistamisele, kui selle andmisel oleks tulnud viidata teisele õiguslikule alusele ning asjaoludele.

Vaidlustatud korralduse p 2 ei ole tervikuna resolutsioon, vaid koosneb resolutsioonist ja

põhjendustest. Resolutiivosa on ainuvõimalik ja õiguspärane. Kaebaja ei vaidlusta mittetagastamist,

vaid mittetagastamise põhjendamist. Kuna kaebuse rahuldamiseks puudus alus, siis ei pidanud

ringkonnakohus analüüsima vara säilivust. Ringkonnakohus ei jätnud kaebust rahuldamata seetõttu,

et kaebaja esitas tühistamiskaebuse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Tallinna Linnavalitsus jättis õigusvastaselt võõrandatud hooned kassaatorile tagastamata ORAS

§ 12 lg 3 p 2 alusel, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ORAS § 12 lg 8 p 2

enne 2. märtsi 1997 kehtinud redaktsiooni alusel.

9. Kassaator leiab, et vaidlustatud korralduse p 2 on tervikuna haldusakti resolutsioon ning see

takistab hilisema kahju hüvitamise nõude läbivaatamist. Vaidlustatud korralduses p-s 2 on märgitud

järgmist: "Jätta rahuldamata ILMAR KASEKAMP?i (sündinud 30.08.1932, elukoht: 229 Holmes

Avenue, Willowdale, Ontario, Kanada) taotlus Raudtee tänav 67/Rahu tänav 2, endisel kinnistul

nr 554N asuvate õigusvastaselt võõrandatud hoonete tagastamise kohta, kuna vara ei ole säilinud

endisel individualiseeritaval kujul Eesti omandireformi aluste seaduse § 12 lg 8 p 2 kohaselt enne

02.03.1997 kehtinud redaktsioonis."

Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu kassaatori eelmainitud seisukohaga järgmistel põhjustel. HMS

§ 60 lg 2 teine lause sätestab, et haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi

ja kohustusi sisaldav osa. Kirjaliku ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema

kirjalikult põhjendatud, põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas

dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1). Haldusakti põhjenduses tuleb märkida

haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Seega on haldusakti resolutsiooni

puhul tegemist haldusorgani poolse õigusliku otsustusega üksikjuhtumi kohta. Praegusel juhul on

vaidlustatud korralduse p-s 2 olevaks omandireformi kohustatud subjekti otsustuseks kassaatorile

vara tagastamata jätmine. Vaidlustatud korralduse p-s 2 märgitud teave vara aadressi kohta ning

asjaolu, et vara ei ole ORAS § 12 lg 8 p 2 enne 2. märtsi 1997 kehtinud redaktsiooni järgi säilinud

endisel individualiseeritaval kujul, on korralduse üheks faktiliseks aluseks. Küll aga tuleb lähtuvalt

õigusselguse põhimõttest märkida, et resolutsioon ehk otsustus peab tulema eraldi sõnaselgelt välja,

kuna sellisel juhul on üheselt eristatav haldusakti resolutsioon ja põhjendus. Nimetatud puudus ei

mõjuta aga selles asjas vaidlustatud korralduse õiguspärasust. Eeltoodust lähtuvalt leiab kolleegium,

et ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et vaidlustatud korralduse p 2 sisaldab endas nii

resolutsiooni kui ka põhjendusi ning et need põhjendused ei saa takistada kahju hüvitamise nõude

lahendamist HMS § 60 lg 2 kolmanda lause kohaselt.

10. Ringkonnakohus leidis, et vastavalt HMS §-le 58 ja RVastS § 3 lg 3 p-le 1 ei kuulu haldusakt

tühistamisele ainuüksi põhjusel, et selle andmisel oleks tulnud viidata teistele tuvastatud asjaoludele

ja õiguslikule alusele, kui haldusakti resolutiivosa on õige. Lähtuvalt eeltoodust asus ringkonnakohus

seisukohale, et vaidlustatud korralduse resolutiivosa on ainuvõimalik ja õiguspärane juba seetõttu,

et 2003. a ei olnud vaidlusalust elamut võimalik kassaatorile tagastada, kuna elamu erastati

16. aprillil 1997. a ostu-müügilepingu alusel M. Lihole, kes on selle võõrandanud edasi.

Nimelt sätestab HMS § 58, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et

haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui

rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist (RVastS § 3 lg 3 p 1).

Tallinna Linnavalitsus on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmise korralduse õiguslikuks

aluseks märkinud ORAS § 12 lg 3 p 2. Faktiliseks aluseks on märgitud asjaolu, et Raudtee 67/Rahu 2

(endine kinnistu nr 554N) asuvad õigusvastaselt võõrandatud hooned ei ole säilinud endisel

individualiseeritaval kujul ORAS § 12 lg 8 p 2 (enne 2. märtsi 1997 kehtinud redaktsioon) kohaselt

vastavalt AS Ristart koostatud eksperthinnangule nr E-510/03. Kohtumenetluse käigus oli

menetlusosalistele ja kohtutele teada, et vaidlusalune elamu erastati 16. aprillil 1997 ostu-

müügilepingu alusel M. Lihole, kes omakorda võõrandas selle heausksele kolmandale isikule. Samas

aga ei ole Tallinna Linnavalitsus vaidlustatud korralduses vara tagastamata jätmist põhjendanud

asjaoluga, et see asuks ORAS § 12 lg 3 p 3 kohaselt füüsilise isiku heauskses omandis. Seega on

tegemist olukorraga, millal omandireformi kohustatud subjektil esinesid omandireformi menetluses

kaks erinevat faktilist ja õiguslikku alust jätta vara tagastamata. Kuna vara tagastamata jätmiseks

esinesid erinevad õiguslikud ja faktilised alused ning haldusorgan valis nendest ainult ühe, siis ei ole

praeguses asjas tegemist vorminõude rikkumisega HMS § 58 ja RVastS § 3 lg 3 p 1 tähenduses.

Vorminõude rikkumisega oleks olnud tegemist olukorras, kus vaidlustatud korralduses ei oleks

märgitud õiguslikku või faktilist alust. Kuid ringkonnakohtu eelmainitud ekslik seisukoht ei ole

piisav alus kohtuotsuse tühistamiseks.

11. Selles asjas on ringkonnakohus asunud ise vaidlustatud korraldust põhjendama, et vaidlustatud

korralduse resolutsioon jääks kehtima.

Halduskolleegium märgib, et üldjuhul ei saa kohus asuda ise haldusakti resolutsiooni põhjendama

õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan oma haldusaktis ei ole selle andmisel (ex ante

situatsioonis) märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusakt antakse kaalutlusõiguse alusel

(Riigikohtu halduskolleegiumi 17. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-39-07). Haldusakti

põhjendamine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse

teostamise võimaluse (Riigikohtu halduskolleegiumi 22. mai 2000. a otsus asjas nr 3-3-1-14-00). Kui

haldusakti adressaat ei tea haldusakti andmise tegelikke põhjuseid selle andmise hetkel, siis ei ole tal

efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Läbi haldusakti

õigusliku ja faktilise aluse saab isikule selgeks, miks just selline haldusakt tema suhtes anti. Vastasel

korral kanduks haldusakti õigusliku ja faktilise aluse otsimine üle kohtumenetlusse. Sellisel juhul ei

kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks.

Ühtlasi ei ole kirjaliku põhjendamise eesmärk ainult tagantjärele otsuse kontrollimine, vaid ka

haldusorgani enesekontrolli tagamine (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. oktoobri 2003. a otsus asjas

nr 3-3-1-54-03, p 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse

õigsuses.

Vastavalt uurimispõhimõttele ja HKMS § 19 lg 7 teisele lausele selgitab kohus välja kaebuse tegeliku

eesmärgi. Käesoleval juhul on kassaatori esindaja Tallinna Halduskohtu 30. märtsi 2007. a istungil

märkinud, et kassaatoril ei ole võimalik vaidlustatud vara omanikuks saada, kuna see asub füüsilise

isiku heauskses omandis (III kd, tl 64). Samuti nendib kassaator kassatsioonkaebuses, et vara

tagastamine ei ole enam võimalik. Seetõttu möönab ka kassaator ise, et tühistamiskaebuse

rahuldamine ei vii teda sihile ning tal ei ole võimalik vaidlustatud vara tagasi saada. Kuna

kassaatorile ja Tallinna Linnavalitsusele oli teada, et esineb ka teine õiguslik ja faktiline alus, mis

tingiks nii või teisiti vara tagastamata jätmise (s.o vaidlusaluse vara asumine füüsilise isiku heauskses

omandis ORAS § 12 lg 3 p 3 tähenduses), siis ei ole lähtuvalt menetlusökonoomia põhimõttest

vajalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlust uuesti läbi viia.

Riigikohtu halduskolleegium on oma 20. septembri 2007. a otsuses asjas nr 3-3-1-33-07 märkinud

järgmist: "Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua

siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise

turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas." Riigikohtu halduskolleegiumi eelmainitud seisukoht on

laiendatav ka juhtumile, kui on ilmselge, et esinevad erinevad õiguslikud ja faktilised alused

haldusakti põhjendamiseks. Sellisel juhul peaks haldusorgan nii või teisiti vaidlustatud korralduse

uuesti välja andma. Eelosundatud erandlike asjaolude tõttu ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamine

põhjendatud.

12. Kassaatori väide, et ringkonnakohus on läinud tühistamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, on

asjakohatu. Ringkonnakohus oma lahendis leidis, et tuvastamiskaebuse lahendamisel otsustatakse ka

kahju hüvitamine ning tühistamiskaebus ei takista tuvastuskaebuse esitamist. Olukorras, kus

ringkonnakohus leiab, et vara varasema tagastamata jätmisega ja sellele järgnenud erastamisega

tekitatud õigustatud subjektile kahju, on oluline kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel, ei ole

tegemist kaebuse taotluse või selle eseme muutmisega. Tegemist on kohtu põhjendustega esitatud

väite kummutamiseks. Kui kohus jätab tühistamiskaebuse rahuldamata, siis sellega ei muudeta

kaebaja eest kaebuses esitatud taotlust või selle eset.

Ühtlasi on ekslik kassaatori seisukoht, et jõustunud kohtulahend, millega jäeti tühistamiskaebus

rahuldamata, välistab hiljem tuvastamiskaebuse esitamise, kuna samas asjas on olemas jõustunud

kohtuotsus. Halduskohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale või lõpetab menetluse, kui samas

asjas on olemas jõustunud kohtuotsus või kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta (HKMS § 11

lg 31 p 2, § 24 lg 1 p 5). Riigikohtu halduskolleegium märgib, et jõustunud kohtuotsus menetluse

lõpetamise kohta on samas asjas olemas siis, kui see otsus või määrus on tehtud samal alusel esitatud

sama nõude kohta samade poolte vahelises vaidluses. Käesoleval juhul on kassaator esitanud

tühistamis-, mitte tuvastamiskaebuse. Kuna halduskolleegiumile teadaolevalt ei ole tuvastamisnõude

kohta otsust tehtud, siis ei ole sellist alust tulevikus esitatava võimaliku tuvastamiskaebuse

tagastamiseks.

13. Kuna kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata juba seetõttu, et esineb teine faktiline ja õiguslik

alus vara tagastamata jätmiseks, millest menetlusosalised on teadlikud, siis ei pea Riigikohtu

halduskolleegium vajalikuks analüüsida ringkonnakohtu seisukohti vara säilivuse osas.

14. Eeltoodud põhjustel tuleb Ilmar Kasekampi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsus jääb jõusse. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski muuta

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

15. Tallinna Linnavalitsus ei ole kassatsiooniastmes menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kuna

I. Kasekampi kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud

tema enda kanda (HKMS § 92 lg 1). Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 90 lg 2).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann