3-1-1-58-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-58-08

Otsuse kuupäev

4. november 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

S. B. väärteoasi liiklusseaduse § 7422 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas

nr 4-7-2828

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk

Asja läbivaatamise kuupäev

1. oktoober 2008

Istungil osalenud isikud

S. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk ja Põhja Politseiprefektuuri

esindaja vanemkonstaabel Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. aprilli 2008. a otsus S. B. karistamises LS § 7422 lg 3 järgi ja lõpetada

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Hüvitada S. B-le kaitsjale makstud tasu 9292 krooni 50 senti (üheksa tuhat kakssada üheksakümmend kaks krooni

viiskümmend senti) riigieelarve vahenditest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuuri 24. mai 2007. a otsusega karistati S. B. liiklusseaduse § 7422 lg 3 järgi rahatrahviga 12 000 krooni.

Lisakaristusena võeti menetlusaluselt isikult ära mootorsõiduki juhtimise õigus 5 kuuks. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt

juhtis S. B. 4. mail 2007 kell 20.20 X maantee 15. kilomeetril sõiduautot kiirusega 204+/-13 km/h, ületades lubatud

sõidukiirust vähemalt 101 km/h võrra. Sellega rikkus menetlusalune isik liikluseeskirja § 124 p 2 nõudeid.

2. Põhja Politseiprefektuuri otsuse peale esitas kaebuse S. B., kes taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetlusalune isik leidis, et temale etteheidetava teo toimepanemine ei ole tõendatud. Kaebuse

esitajale ei tutvustatud kiirusemõõturi näitu. Kasutatud kiirusemõõtur ei vastanud mõõteseaduse nõuetele kehtestatud

täpsusklassi ja veapiiri osas. Politseinikud ei veendunud enne mõõtmist mõõteseadme korrasolekus. Samuti oli ebaõige

mõõtmisel kasutatud mõõterežiim. Lisaks ei pidanud kaebuse esitaja usutavaks, et politseiametnikud jõudsid järele nii kiiresti

sõitvale autole seda silmist kaotamata. Tõenäoliselt kaotasid nad jälitatava sõiduki silmist ja pidasid ekslikult kinni kaebuse

esitaja auto. Ühtlasi heitis S. B. kohtuvälisele menetlejale ette menetlusaluse isiku vastulause mittearvestamist otsuse

tegemisel.

3. Harju Maakohtu 28. aprilli 2008. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohus

leidis, et väärteomenetlusõiguse norme ei ole väärteoasja menetlemisel rikutud ja põhjendas seda järgmiselt.

3.1 Kiirusemõõturi näidu näitamata jätmine ei ole iseenesest otsuse tühistamise aluseks. Kiirusemõõturi režiim ei võimaldanud

näitu fikseerida, kuid väärteoasjas koostati kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, mida menetlusalusele isikule tutvustati.

Kohus hindas protokolli kui tõendi usaldusväärsust koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (tunnistaja I. A. ütlused,

kohtuvälises menetluses menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, politseisõiduki positsioneerimisandmed) ja leidis, et

puudub alus kahelda mõõteandmete õigsuses. Lisaks märkis kohus, et kiirusemõõturi näidu näitamise kohustus tuleneb

politseipeadirektori käskkirjast. Tegemist on halduse siseaktiga, mis ei too kaasa õiguslikke tagajärgi menetlusvälistele

isikutele.

3.2 Samuti lükkas maakohus ümber kaebuses toodud väited kohtuvälise menetleja poolt kiiruse mõõtmisele esitatavate nõuete

rikkumise kohta. Kohus tuvastas, et kasutatud kiirusemõõteseade oli taadeldud. Põhja Politseiprefektuurile väljastatud erialase

kompetentsuse kinnitamise tunnistusest ei nähtu, et oleks keelatud kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist, kui kiirusemõõtur ei

ole statsionaarselt kinnitatud, vaid seda hoitakse käes. Samuti ei mõjuta kiirusemõõturi käeshoidmine mõõtmise täpsust olulisel

määral. Liiklusseaduse § 7422 lg 3 kohaselt karistatakse lubatud kiiruse ületamise eest enam kui 40 km/h võrra. Käesolevas

asjas heidetakse menetlusalusele isikule kiiruse ületamist vähemalt 101 km/h võrra, seejuures rakendas kohtuväline menetleja

isikule soodsamat mõõtevea määra, s.o 13 km/h.

3.3 Kaebuse esitaja väide, et kohtuväline menetleja ei ole arvestanud vastulauses tooduga, ei ole asjakohane. Väärteotoimik ei

sisalda vastulauset. Menetlusaluse isikuna ülekuulamisel ei vaidlustanud S. B. talle etteheidetava teo toimepanemist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk, kes taotleb väärteomenetluse

lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassaator leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kuna jättis

kohaldamata mõõteseaduse (MõõteS) §-s 5 sätestatud mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamise nõude.

4.1 Menetlusaluse isiku sõiduki kiiruse mõõtmisel ei ole järgitud mõõtemetoodikat. Sõidukijuhile ei esitatud mõõtetulemit ega

protokollitud seda kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis enne lugemi kustutamist. Politseipeadirektori 18. novembri

2005. a käskkirjaga nr 189 kinnitatud kiiruse mõõtmise metoodika punkti 6.4.1. kohaselt säilitatakse mõõtmise tulemusel

saadud lugem (kui seade või mõõtemeetod seda võimaldavad) kuni sõidukijuhile esitamiseni või dokumenteerimiseni

protokollis. Mõõtetulemuse näitamise kohustus tuleneb ka Riigikohtu lahendist väärteoasjas nr 3-1-1-105-03. Lisaks ei ole

käesoleval juhul katsetatud kiirusemõõteseadme kasutamise võimalust mõõtekohas, mida tuleks teha metoodika p 5 kohaselt.

Muuhulgas tuleb veenduda kiirusemõõteseadme näidu stabiilsuses.

4.2 Mõõtjal puudus erialane pädevus. Teo toimepanemise ajal kehtinud Põhja Politseiprefektuurile 12. detsembril 2005

väljastatud erialase kompetentsuse kinnitamise tunnistuse nr E129 lisa p 3 kohaselt on kehtestatud parim mõõtevõime kiiruse

mõõtmisel liikuvast sõidukist tingimusel, et kiirusemõõteseade on statsionaarselt kinnitatud. Parimat mõõtevõimet tingimusel,

et kiirusemõõteseadet hoitakse käes, kehtestatud ei ole. Vastav kord kehtis kuni 11. detsembrini 2007.

4.3 Kaitsja hinnangul ei vastanud mõõtmiseks kasutatud seade mõõteseaduse nõuetele ja seega pole mõõtmistulemus

usaldusväärne. Mõõteseaduse § 7 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 12. detsembri 2006. a

määruse nr 104 "Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja

erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad" lisa 2 p 8.2 kohaselt kuuluvad kiirusemõõturid

kohustuslikule iga-aastasele taatlemisele. Kiirusemõõturite täpsusklassina on kehtestatud taatlemisel kaudsel meetodil

laboritingimustes +/-1 km/h kiirustel alla 100 km/h ja +/-1% kiirustel üle 100 km/h; vead kasutamisel (parim mõõtevõime

tõendatud jälgitavusega mõõtmisel) vastavalt mõõtja erialast pädevust tõendavale tunnistusele. Erialase kompetentsuse

tunnistuse lisa p 3 kohaselt on kiirusel kuni 100 km/h parim mõõtevõime +/-3 km/h. Kiirusemõõturi tüübikinnituse kohaselt on

kiirustel kuni 100 km/h mõõtetulemuse laiendmääramatus +/-5 km/h, kiirustel üle 100 km/h - +/-7 km/h. Seega ei vasta

kasutatud kiirusemõõtja ettenähtud veapiirile või täpsusklassile ning sellega ei ole võimalik tagada mõõtmiste usaldusväärsust.

Mõõteseaduse § 7 lg 4 kohaselt on keelatud turule lasta, kasutusele võtta või kasutada metroloogilist kontrolli läbimata

mõõtevahendit, mis on kantud sama paragrahvi lg 3 alusel koostatud nimistusse. Mõõteseaduse § 11 lg 1 kohaselt hinnatakse

mõõtevahendi taatlemisel, kas turule lastav, kasutusele võetav või kasutatav metroloogilisele kontrollile kuuluv mõõtevahend

vastab asjakohases õigusaktis esitatud ja tüübikinnitustunnistuses kindlaksmääratud nõuetele. Seega on taatluslaboril kohustus

hinnata ka seda, kas taatlusele esitatud mõõtevahend vastab kehtestatud täpsusklassi nõuetele. Mõõteseaduse § 13 lg 1 kohaselt

on taatluse tulemuseks hinnang selle kohta, kas mõõtevahend vastab või ei vasta MõõteS § 11 lõikes 1 nimetatud nõuetele.

Kaitsja leiab, et käesoleval juhul ei vastanud kasutatud kiirusemõõtur kehtestatud lubatud veapiiri ja täpsusklassi nõuetele ning

selle taatlemine oli ebaseaduslik. Seetõttu ei ole vastuolus MõõteS § 5 lg-s 2 nõutuga mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud.

Taatlustunnistuse palub kaitsja jätta tähelepanuta, kuna see tõendab üksnes mõõtevahendi vastavust mõõtetäpsusele

laboritingimustes. Üldjuhul kajastavad taatlustunnistused ka mõõtevahendi mõõtetäpsust, kuid vastuolu tõttu tüübikinnituse ja

mõõteseaduse alusel kehtestatud mõõtetäpsuse vahel ei kanna AS Metrosert praegusel ajal taatlustunnistusele muud kui üksnes

laboritingimustes saadud tulemuse. S. B. sõiduki kiirust ei mõõdetud aga laboritingimustes.

4.4 Lisaks leiab kassaator, et tunnistaja I. A. ütlused mõõtmise käigu ja menetlusaluse isiku peatamise osas on vastuolulised ja

ebausaldusväärsed.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kaitsja kassatsioonis esitatud väiteid. Kohtuväline menetleja leidis, et

kassatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Mõõteseaduse § 7 lg 4 kohaselt on keelatud kasutada metroloogilist kontrolli mitteläbinud mõõtevahendit, mis on kantud

metroloogilise kontrolli nimistusse. Sama paragrahvi lõike 3 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt

12. detsembril 2006 kinnitatud määruse nr 104 "Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu,

mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad" lisad nimetavad

selliste mõõtevahendite hulgas ka liiklusjärelevalves kasutatavat kiirusmõõturit. Seega on mõõteseaduse § 7 lg 4 kohaselt

lubatud liiklusjärelevalves kasutada üksnes sellist kiirusmõõturit, mis on läbinud metroloogilise kontrolli. Sellise kontrolli

läbimisest annavad kiirusemõõturite puhul tunnistust kehtiv tüübikinnitustunnistus ja taatlusmärgis või -märgised. Kehtiv

tüübikinnitustunnistus tagab pädeva otsustuse selle kohta, et vaadeldavat tüüpi mõõtevahend vastab õigusaktidega kehtestatud

nõuetele ning on kasutatav õiguslikult reguleeritud toimingutes, võimaldades taatluskehtivusaja jooksul saada usaldatavaid

mõõtetulemusi, taatlusmärgis aga selle, et pädev taatluslabor on kontrollinud konkreetse mõõtevahendi vastavust kehtestatud

nõuetele.

7. Väärteoasja materjalide kohaselt võeti seda tüüpi kiirusemõõtur, millega 4. mail 2007 mõõdeti S. B. juhitud sõiduki kiirust,

kasutusse Eesti Standardiameti poolt 8. märtsil 1996 välja antud tüübikinnitustunnistuse nr SA 3-4/3.38.96 alusel.

Tüübikinnitustunnistusest nähtuvalt kehtis see 10 aastat, seega kuni 7. märtsini 2006. 4. mail 2007 S. B. juhitud sõiduki kiiruse

mõõtmisel kiirusemõõturil tüübikinnitustunnistus puudus.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2008. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-11-08 (RT III 2008, 30, 201, p-d 9-11)

tõdeti, et mõõtevahendi kasutamine võib olla võimalik ka pärast selle tüübikinnitustunnistuse tähtaja lõppemist. Seda aga vaid

MõõteS § 11 lg-s 2 märgitud juhul (s.t juhul, kui juba kasutusel olev mõõtevahend esitatakse pärast remonti või uuendamist

esmataatlusele), ning seejuures peab kasutatav mõõteseade läbima nõuetekohase taatluse ja selle veapiir reaalses kasutuses

peab mahtuma kehtestatud veapiiri raamesse.

9. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12. detsembri 2006. a määruse nr 104 "Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile

kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite

taatluskehtivusajad" lisade 1 ja 2 p 8.2 kohaselt peab riikliku järelevalve käigus kasutatavate kiirusmõõturite veapiir vastama

laboritingimustes taatlemisel täpsusklassile ±1 km/h kiirustel alla 100 km/h ja ±1 % kiirustel üle 100 km/h. Samast nähtuvalt

on kiirusmõõturite kasutamisel lubatud vead vastavalt mõõtja erialast pädevust tõendavale tunnistusele. Eesti

Akrediteerimiskeskuse poolt Põhja Politseiprefektuurile 12. detsembril 2005 väljastatud ja kuni 11. detsembrini 2007 kehtinud

erialase kompetentsuse kinnitamise tunnistuse kohaselt olid kiiruse mõõtjale kiirusmõõturite kasutamisel lubatud vead ±3 km/h

kiirustel 20-100 km/h ja ±3 % kiirustel 100-320 km/h. Samasugust viga lubas politseipeadirektori 18. novembri 2005. a

käskkirjaga nr 189 kinnitatud kiiruse mõõtmise metoodika. Seega juhul kui kiirusemõõtur, millega 4. mail 2007 mõõdeti S. B.

juhitud sõiduki kiirust, vastas MõõteS § 11 lg-s 2 märgitule ja selle kasutamine võis erandina olla lubatud ka kehtiva

tüübikinnitustunnistuseta, pidi see mõõteseaduse nõuetele vastamiseks olema taadeldud ja võimaldama kiirusemõõtmist

laboritingimustes täpsusega ±1 km/h kiirustel alla 100 km/h ja ±1 % kiirustel üle 100 km/h ning reaalses kasutamises

täpsusega ±3 km/h kiirustel 20-100 km/h ja ±3 % kiirustel 100-320 km/h. Kõnealune kiirusemõõtur oli küll 26. aprillil 2007

taadeldud ja vastas laboritingimustes täpsusklassile ±1 km/h, kuid reaalsel kasutamisel, s.t liikuva objekti kiiruse hindamisel,

oli selle veapiiriks 8. märtsi 1996. a tüübikinnitustunnistuse kohaselt ±5 km/h kiirustel alla 100 km/h ja ±7 km/h kiirustel üle

100 km/h. Seetõttu ei vastanud kiirusmõõtur liikuva objekti kiiruse hindamiseks kehtestatud veapiiri ja täpsusklassi nõuetele

(nõutud ±3 km/h kiirustel 20-100 km/h ja ±3 % kiirustel 100-320 km/h asemel ±5 km/h kiirustel alla 100 km/h ja ±7 km/h

kiirustel üle 100 km/h) ja selle kasutamine liiklusjärelevalve teostamisel ei olnud lubatud.

10. Otsuse punktides 7 ja 9 märgitud põhjustel ei vastanud kasutatud kiirusemõõtur asjakohastes õigusaktides esitatud nõuetele

ja selle abil ei olnud 4. mail 2007 võimalik S. B. juhitud sõiduki kiirust nõuetekohaselt tuvastada, mistõttu maakohtu otsus

tuleb tühistada ja väärteomenetlus lõpetada. Väärteomenetluse lõpetamise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste

puudumisel ei käsitle kriminaalkolleegium teisi kassatsioonis esitatud väiteid.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 28. aprilli

2008. a otsuse S. B. karistamises LS § 7422 lg 3 järgi ja lõpetab väärteoasjas menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

12. Väärteomenetluse lõpetamisel lahendab kriminaalkolleegium menetluse kuludega seotud küsimused. Väärteoasja

menetlemisel maakohtus taotles menetlusalune isik VTMS § 23 alusel kaitsjale makstud tasu hüvitamist kokku 9292 krooni 50

sendi ulatuses. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi