3-1-1-57-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-57-08

Otsuse kuupäev

31. oktoober 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

U. T. väärteoasi KarS § 218 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 21. aprilli 2008. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-07-7613

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

U. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Maano Saareväli, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

17. september 2008

Istungil osalenud isikud

U.

T. kaitsja

vandeadvokaadi

vanemabi

Maano

Saareväli,

Lõuna

Politseiprefektuuri esindaja Rein Pärtel

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. aprilli 2008. a kohtuotsus U. T. väärteoasjas KarS § 218 lg 1 järgi.

2. Lõpetada väärteomenetlus PS § 23 lg 3 ja VTMS § 29 lg 1 p-de 2 ning 3 alusel.

3. Kassatsioon rahuldada.

4. Hüvitada U. T-le kaitsjale makstud tasu 15 000 krooni (viisteist tuhat krooni) riigieelarve vahenditest.

5. Väärteomenetluse kulud jätta riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 3. aprilli 2007. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-06-5457 mõisteti U. T. süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 3

järgi õigeks KrMS § 301 alusel, s.o prokuröri poolt süüdistusest loobumise tõttu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt loobus

prokurör süüdistusest KarS § 5 lg 2 alusel, kuna alates 15. märtsist 2007 kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt oli U.

T-le omistatud tegu käsitatav väärteona. 23. aprillil 2007 saatis Tartu Maakohus U. T. süüdistusasjas tehtud kohtuotsuse ja

kriminaalasja materjalide koopia Lõuna Politseiprefektuurile väärteomenetluse läbiviimise otsustamiseks.

2. Lõuna Politseiprefektuuri 5. detsembri 2007. a otsusega karistati U. T. KarS § 218 lg 1 järgi väheväärtusliku asja

omastamise eest rahatrahviga 12 trahviühikut, s.o 720 krooni. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt tasus U. T. Tartus XXXX

XXX XXX asuvas Statoili tanklas Lõuna Politseiprefektuurile kuuluva sõiduauto Mazda 6 reg nr xxx XXX kasutamiseks

väljastatud Statoili kütusekaardiga isiklikku sõiduautosse XXXXXXXXXX XXXX reg nr XXX XXX tangitud vähemalt 15,51

liitri bensiini eest.

3. Lõuna Politseiprefektuuri otsuse peale esitas kaebuse U. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Maano Saareväli, kes taotles

otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtuistungil taotles kaitsja otsuse tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 alusel.

4. Tartu Maakohtu 21. aprilli 2008. a otsusega jäeti Lõuna Politseiprefektuuri otsus selle lõppjärelduste osas muutmata. Kohus

jättis kohtuvälise menetleja otsusest välja kütuse tankimise täpset aega puudutavad asjaolud ja leidis, et omakasu motiivi ei saa

omastamise kui omakasulise süüteo puhul arvestada raskendava asjaoluna. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et U. T. viibis 24. septembril 2005 kella 11 paiku Tartus, XXXX XXX XXX asuvas

Statoili tanklas tema kasutuses oleva Lõuna Politseiprefektuurile kuuluva sõiduautoga Mazda 6 reg nr xxx XXX. Seal viibis ka

U. T. abikaasa S. T., kelle kasutuses oli U. ja S. T. isiklik sõiduauto XXXXXXXXXX XXXX reg nr XXX XXX. 25 sekundi

vältel asus kütusepumba nr 4 voolik U. ja S. T. sõiduauto XXXXXXXXXX XXXX bensiinipaagi avauses. Pärast

bensiinipaagist vooliku eemaldamist ulatas S. T. selle U. T-le, kes liikus sellega sõiduauto Mazda 6 juurde ja asetas selle

Mazda 6 bensiinipaagi avausse. U. T. tasus tanklas Lõuna Politseiprefektuurile kuuluva sõiduauto Mazda 6 reg nr xxx XXX

kasutamiseks väljastatud Statoili kütusekaardiga 722 krooni 50 senti ja S. T. tanklas raha ei maksnud.

4.2 Maakohus ei pidanud usutavaks väidet, et sõiduauto XXXXXXXXXX XXXX tankimist (s.o kütuse voolamist sõiduauto

paaki) tegelikult ei toimunud. Uurimiseksperimendi tulemusena tuvastati, et 25 sekundi jooksul on võimalik välja pumbata

vähemalt 15,51 liitrit. Kuna ühe liitri maksumus oli teo toimepanemise ajal 13 krooni 70 senti, omastas U. T. võõrast vara

vähemalt 212 krooni 48 sendi ulatuses. Kuna KarS § 218 lg 2 tähenduses ei ületa 212 krooni 48 senti kahtekümmend

miinimumpäevamäära, s.o 1000 krooni, on U. T. poolt toimepandud omastamine (KarS § 201) kvalifitseeritav väärteona KarS

§ 218 tähenduses.

4.3 Ühtlasi tuvastas kohus, et U. T. tegutses omastamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega.

4.4 Vastupidiselt kaebuses väidetule leidis kohus, et Tartu Maakohtu 3. aprilli 2007. a otsus U. T. õigeksmõistmises KarS § 201

lg 2 p 3 järgi ei tingi väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel. Alates 15. märtsist 2007 on menetlusaluse isiku

poolt 24. septembril 2005. a toimepandud tegu käsitatav väärteona KarS § 218 tähenduses. Sellest tulenevalt mõisteti U. T.

kuriteo toimepanemises õigeks. Kriminaalmenetluses puudus kohtul pädevus võtta vastu väärteomenetlusõiguslik lõppotsustus.

Ainsaks lahenduseks kriminaalmenetluses oli teha lahend selle kohta, kas U. T. on toime pannud KarS § 201 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteo. Kohus märkis, et väärteomenetluses lahendatakse süüteoasja esmakordselt ja Lõuna

Politseiprefektuuri 5. detsembri 2007. a otsus on esimene lahend, mis on väärteoasjas 24. septembril 2005 asetleidnud

sündmuse kohta tehtud.

4.5 Ühtlasi ei nõustunud maakohus kaitsja seisukohaga, et väärtegu on aegunud ja väärteomenetlus tuleks lõpetada VTMS § 29

lg 1 p 5 järgi. Esmalt alustati U. T. teo suhtes kriminaalmenetlust. Tegu hakati menetlema väärteomenetluse korras alates 24.

aprillist 2007, mil kohus edastas kohtuvälisele menetlejale materjalid U. T. õigeksmõistmise kohta KarS § 201 lg 2 p 3 järgi.

Sellest tulenevalt välistavad väärteo aegumistähtaja möödumise käesoleval ajal kehtivad KarS § 81 lg 7 p 2 ja KarS § 81 lg 8

ning 24. septembril 2005 kehtinud KarS § 81 lg 7. U. T. poolt toimepandud väärteo aegumistähtaeg möödub 24. septembril

2008, mil väärteo toimepanemisest möödub 3 aastat.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise tõttu ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p-de 1, 2 või 5 alusel. Kassaator põhistab oma

taotlust järgnevalt. U. T. süüdimõistmisel on rikutud PS § 23 lg-s 3 sisalduvat ne bis in idem põhimõtet, kuna kohus on

kriminaalmenetluses juba andnud hinnangu menetlusaluse isiku teole, mõistes ta õigeks. Samuti on väärtegu aegunud

KarS § 81 lg-st 3 tulenevalt. Lisaks ei ole ka sisuliselt tõendatud õigusvastase teo toimepanemine menetlusaluse isiku poolt.

Kohus ei arvestanud menetlusaluse isiku ja tunnistaja S. T. ütlusi selle kohta, et sõiduauto XXXXXXXXXX XXXX tankimist

ei toimunud. Süüdimõistmine toetub ainult tankla videosalvestuse tõlgendusele kohtu poolt. Toimikus ei ole ühtegi tõendit

selle kohta, et kogu tanklas tasutud summa eest ei tangitud kütust politseile kuuluvasse sõidukisse.

6. Kassatsioonivastuses leiab kohtuväline menetleja, et Tartu Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tühistamisele ei

kuulu.

7. Kriminaalkolleegiumi istungil jäid pooled kassatsioonis ja kassatsioonivastuses väljendatud seisukohtade juurde. Kassaator

esitas Riigikohtule taotluse hüvitada U. T-le väärteomenetluses õigusabi osutamise eest kaitsjale makstud tasu kokku summas

29 284 krooni 70 senti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendab esmalt süüteo aegumise küsimuse (I), seejärel analüüsib PS § 23 lg-s 3 sisalduva

teistkordse karistamise keelu (ne bis in idem) olemust (II) ning võtab seejärel seisukoha kassatsiooni rahuldamise osas (III).

I

9. Käesolevas asjas koostatud väärteoprotokolli kohaselt pani U. T. teo toime 24. septembril 2005. Kooskõlas KarS § 81

lõikega 3 oleks U. T-le omistatud väärtegu aegunud 24. septembril 2007. Tartu Maakohtu 21. aprilli 2008. a otsuse põhjenduste

kohaselt ei olnud kõnealune väärtegu aegunud kohtuvälise menetleja otsuse ega kohtuotsuse tegemise hetkeks, kuna

kriminaalmenetluse ajaks aegumine peatus. Kohus viitas KarS § 81 lg 7 p-le 2 ja lõikele 8 ja teo toimepanemise ajal kehtinud

KarS § 81 lõikele 7 ning leidis, et väärteo aegumistähtajaks on 24. september 2008. Kassaator esitas Riigikohtule taotluse

lõpetada väärteomenetlus KarS § 81 lg 3 ja VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel, s.o aegumise tõttu.

9.1 Kolleegium märgib, et KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta

kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, s.o kriminaalmenetluse ajaks. Aegumise tähtaja

kulgemist arvutatakse seejuures teo toimepanemise ajast. Süüteo aegumise peatumine tähendab, et kriminaalmenetluse

toimetamise aega ei võeta arvesse KarS § 81 lõikest 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja (s.o kaks aastat) arvutamisel.

9.2 Karistusseadustiku § 81 lg 8 näeb omakorda ette, et sama paragrahvi 7. lõike p-des 1 ja 2 sätestatud juhtudel aegumine ei

uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. Kolleegiumi arvates tähendab aegumise uuenemine seda, et

aegumise tähtaeg hakkab taas kulgema. Aegumise uuenemine on seotud aegumise peatumise aluse äralangemise hetkega - s.t

kui kriminaalmenetluse lõpetamise ajaks on väärteo toimepanemisest möödunud kolm aastat, ei tohi väärteomenetlust alustada

ega jätkata. Karistusseadustiku § 81 lõikes 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta aga väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse

alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81

lõikes 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või 2 alusel aegumise tähtajast välja.

9.3 Väärteoasja materjali kohaselt pani U. T. teo toime 24. septembril 2005. Kriminaalmenetlus KarS § 201 lg 2 p 3 järgi

alustati 7. novembril 2005. Tartu Maakohtu õigeksmõistev otsus kriminaalmenetluses jõustus 11. aprillil 2007, misjärel alustati

U. T. suhtes väärteomenetlust. Maakohtu otsus väärteoasjas KarS § 218 lg 1 järgi langetati 21. aprillil 2008. Seega ei olnud

kriminaalmenetluses õigeksmõistva otsuse tegemise ajaks KarS § 81 lõikes 8 (teo toimepanemise ajal KarS § 81 lõikes 7)

nimetatud kolmeaastane tähtaeg möödunud, mistõttu väärteo aegumise uuenemine ei olnud takistatud. Arvestades, et

kriminaalmenetluse ajaks aegumine peatus, ei olnud väärteomenetluses maakohtu otsuse tegemise ajaks (ega ka Riigikohtu

otsuse tegemise hetkeks) KarS § 81 lõikes 3 sätestatud kaheaastane tähtaeg möödunud.

9.4 Samas märgib kolleegium, et kuigi KarS § 81 lg 7 p 2 näeb ette, et aegumine peatub kriminaalmenetluse ajaks, tuleneb juba

selle sätte sõnastusest, et seadusandja ei soovinud näha ette võimalust väärteomenetluse alustamiseks kriminaalmenetluse

lõppemisel õigeksmõistva kohtuotsusega, millele viitab otseselt keelendi "kriminaalmenetluse lõpetamine" kasutamine.

II

10. Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt

seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi

konventsioon) 7. lisaprotokolli 4. artikli esimene lõige sätestab, et mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel

teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja

kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Nimetatud põhimõtteid kajastab ka KarS § 2 lg 3

sätestades, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes

teises riigis. Tegemist on nn ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga,

millele vastava põhiõigusega tagatakse isikule võimalus teada, millised on need riikliku sunni järelmid, mida võidakse

kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti kindlustatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse

võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat

karistamist sama teo eest. (Vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297, p 14).

Seega peab ne bis in idem põhimõte kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest.

11. Küsimust, millal on tegemist teo teistkordse menetlemisega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7. protokolli 4. artikli

tähenduses, on käsitletud ka Riigikohtu varasemas praktikas (vt 16. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-06 p 7 -

RT 2007, 17. 139), võttes aluseks Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad asjas Franz Fischer v. Austria. Viidatud Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahendis leiti, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli artikliga 4 ei

ole vastuolus olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa

ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi.

Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal

kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle

ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis

teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas.

Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus

kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral.

12. Kolleegium osundab, et Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat

süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse

varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning

tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku,

kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või

väheolulise varalise õiguse vastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-81-06, RT III

2006, 33, 282, p 9 ning 15. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-56-08). Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam

kuriteona - karistatavad ka need vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod,

mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu (nt teo toimepanemine ametiisiku poolt), kuid mis ei

mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-36-07 - RT III 2007, 31, 252, p 7.1) Sellest tulenevalt hõlmab alates 15. märtsist 2007 KarS § 218 lg-s 1 sätestatud

väärteokoosseis ka omastamist ametiisiku poolt (KarS § 201 lg 2 p 3), kui teo objektiks olnud võõra vallasasja või vara väärtus

jääb alla kahekümne miinimumpäevamäära. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 201 lg 2 p

3 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed, mistõttu ei saa ka käesolevas asjas rääkida kahest erinevast

teost.

13. Järgnevalt märgib kolleegium, et VTMS § 29 lg 1 p 2 kohaselt on väärteomenetluse läbiviimine välistatud juhul, kui isikut

on juba karistatud sama teo toimepanemise eest. Ühtlasi ei alustata väärteomenetlust ka juhul, kui isiku suhtes on sama teo

kohta tehtud väärteomenetluse lõpetamise lahend (VTMS § 29 lg 1 p 3). Kriminaalmenetluse seadustik näeb samas ette

võimaluse väärteomenetluse alustamiseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Nimelt võib kohtueelses menetluses KrMS §

206 lg 4 alusel saata kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia alluvuse korras asjaomasele asutusele väärteo- või

distsiplinaarmenetluse alustamise otsustamiseks. Sisuliselt on seadusandja näinud seega ette ülemineku kriminaalmenetluselt

väärteo- või distsiplinaarmenetlusele, mida ei saa käsitada sama asja teistkordse menetlemisena. Materiaalõiguslik alus tuleneb

KarS § 3 lg-st 5, mis reguleerib olukorda, kus isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule. Sellisel juhul

karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. Nagu eelpool

mainitud, sätestab KarS § 81 lg 7 p 2, et süüteo aegumine peatub väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel

kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni.

13.1 Kriminaalkolleegium leiab, et väärteomenetlust võib alustada ka kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtu poolt, kuna

kohtumenetluses on kriminaalmenetluse lõpetamine üldjuhul võimalik samadel alustel kui kriminaalasja kohtueelses

menetluses. Erinevalt kohtueelsest menetlusest ei lõpetata aga kohtumenetluses kriminaalmenetlust KrMS § 199 lg 1 p 1

alusel, s.t teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 274 lg 1 kohaselt tehakse sellisel juhul

õigeksmõistev otsus, s.o antakse teole sisuline hinnang. Seetõttu on tegemist lõpliku otsusega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7.

lisaprotokolli 4. artikli tähenduses, mis välistab sama teo suhtes teistkordse kohtumõistmise ja kriminaalkorras karistamise. See

põhimõte kehtib ka juhul, kui isik mõistetakse õigeks KrMS § 301 alusel ehk prokuröri loobumisel süüdistusest. Sisuliselt on

ka sellisel juhul välistatud kuriteo tunnuste olemasolu tuvastamine isiku teos, kuna asja arutamine toimub ainult süüdistuse

piirides.

13.2 Konventsiooni 7. lisaprotokolli seletuskirjas leitakse, et ne bis in idem põhimõte ei välista sama teo suhtes lisaks

kriminaalmenetlusele sellest erineva iseloomuga menetluse läbiviimist (näiteks tsiviilhagi esitamine isiku vastu või ametniku

karistamine distsiplinaarkorras). Menetluse olemuse üle otsustamisel on Riigikohus lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikas väljatöötatud "kriminaalsüüdistuse" kriteeriumitest, s.o eeskätt õigusrikkumise ja selle eest kohaldatava riikliku

sunnimeetme olemusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-06 - RT III 2006,

20, 182, p 9). Väärtegusid ja nende eest kohaldatavaid karistusi on Riigikohus järjepidevalt pidanud ne bis in idem printsiibi

kaitsealasse kuuluvateks. Eeltoodust järeldub, et isiku õigeksmõistmisel kriminaalmenetluses ei ole sama teo osas

väärteomenetluse alustamine ja isiku karistamine enam võimalik.

14. Ühtlasi leiab kolleegium, et eelpool viidatud põhimõtted kehtivad ka karistusseaduse muutmisel kohtumenetluse

läbiviimise ajal, s.t kuriteokoosseisu muutmisel väärteokoosseisuks. Vajadusel võib seadusandja muudatuste tegemisel näha

seaduse rakendussätetes ette aluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks kohtumenetluses, kui uue seaduse järgi vastab tegu

väärteokoosseisu tunnustele. Sellise lahenduse kasuks otsustas seadusandja näiteks karistusseadustiku jõustamisel (vt KarSRS

§ 3 lg 1).

III

15. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes VTMS § 174 p-st 4 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ja lõpetab

väärteomenetluse U. T. väärteoasjas KarS § 218 lg 1 järgi PS § 23 lg 3 ning VTMS § 29 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel. Kaitsja

kassatsioon tuleb rahuldada.

IV

16. Väärteomenetluse lõpetamisel lahendab kriminaalkolleegium menetluse kuludega seotud küsimused. Käesolevas asjas

taotles menetlusalune isik VTMS § 23 alusel kaitsjale makstud tasu hüvitamist kokku 29 284 krooni 70 senti ulatuses (sh

12 744 krooni kassatsioonimenetluses ja 16 540 krooni 70 senti väärteoasja menetlemisel maakohtus). Hinnates kaitsjale

makstud tasu suuruse mõistlikkust, arvestab kriminaalkolleegium selle tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses

väärteoasjas ning väärteoasja keerukust. Seejuures lähtub kriminaalkolleegium oma varasematest seisukohtadest selle kohta, et

mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse

rahatrahviga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-131-04 - RT III 2005, 4,

33, p 9 ja 5. detsembri 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-64-07 - RT III 2007, 45, 360. p 12). Kolleegium leiab lisaks, et

käesolevas asjas esitas kaitsja kassatsioonimenetluses põhimõtteliselt samad argumendid, mis varasemas kohtumenetluses.

Seega on õigustatud õigusabikulu hüvitamine 15 000 krooni ulatuses, mis on kolleegiumi arvates põhjendatud ja mõistlik

summa. Väärteomenetluse kulud jätab kolleegium riigi kanda.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Priit Pikamäe