3-1-1-60-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-60-08

Otsuse kuupäev

28. oktoober 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

A. A. süüdistusasi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning

I. N. süüdistusasi KarS § 209 lg 2 p 3 ja § 344 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-138

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske ja I. N. kaitsja

vandeadvokaat Natalia Suvorova kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

1. oktoober 2008, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. aprilli 2008. a kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a kohtuotsus A.

A. ja I. N. süüdistusasjas A. A-le mõistetud vangistuse ärakandmata aja - 11 kuud ja 1 päev - osas ning AS U tsiviilhagi

osas.

2. KarS § 68 lg 1 alusel arvata A. A-le mõistetud vangistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 13. kuni 22. detsember

2000. a, so 10 päeva ja lugeda A. A. ärakandmata karistuseks 10 kuud ja 21 päeva vangistust.

3. Saata kriminaalasi AS U tsiviilhagi osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Kaitsjate kassatsioonid jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 4. aprilli 2008. a otsusega tunnistati A. A. süüdi karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja

teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati mõistetud karistusest kantuks eelvangistuses

viibitud aeg, so perioodid 14.11.2003 kuni 27.01.2004 ja 27.09.2007 kuni 12.02.2008, kokku 214 päeva ning kohus luges

ärakandmata karistuseks 11 kuud ja 1 päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud karistuse A. A.

suhtes tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

I. N. tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 ja § 344 lg 1 järgi ning juhindudes KarS § 63 lg-st 1 karistati teda 1 aasta ja 6 kuu

pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati mõistetud karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg, so periood

11.11.2003 kuni 20.01.2004, seega 71 päeva ja kohus luges ärakandmata karistuseks 1 aasta 3 kuud 19 päeva vangistust. KarS

§ 74 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud karistuse I. N. suhtes tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Tekitatud kahju katteks mõistis maakohus A. A-lt ja I. N-lt solidaarselt välja 346 082 krooni ja 20 senti AS U kasuks.

1.1 A. A., kes on varem toime pannud kelmuse, olles OÜ T juhatuse liige ja ainuosanik, ning I. N. tunnistati süüdi selles, et nad

eelneval kokkuleppel ja varalise kasu saamise eesmärgil, petsid välja diislikütust AS-st U. Seejuures A. A. lõi eelnevalt AS U

esindajatele teadvalt ebaõige ettekujutuse sellest, et OÜ T soovib astuda AS-ga U lepingulistesse suhetesse. Seejärel I. N.

esitles end 17. oktoobril 2002. a AS U esindajatele OÜ T juhatuse liikme A. A. ja allkirjastas OÜ T nimel ostu-müügilepingu

diislikütuse ostmiseks, mille alusel tarniti AS U poolt OÜ-le T kolmel korral kokku 48 500 liitrit diislikütust 346 082 krooni ja

20 sendi väärtuses, mille eest tasumata jätmisega põhjustati AS-le U kahju eespool nimetatud summas. Harju Maakohus

kvalifitseeris A. A. tegevuse KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi ja I. N. tegevuse KarS § 209 lg 2 p 3 järgi.

1.2 Samuti tunnistas maakohus I. N. süüdi selles, et tema, eesmärgiga omandada AS-st U diislikütuse ostmise õigust,

allkirjastas 17. oktoobril 2002 Tallinnas XXXXXXXXX X asuvas AS U kontoris OÜ T juhatuse liikme A. A. nimel ostu-

müügilepingu nr 02/049, esitledes end eelnevalt A. A., millise tegevusega pani toime KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

1.3 Süüdistuses KrK § 1489 järgi mõistis maakohus A. A. õigeks, sest prokurör loobus kohtuvaidluses süüdistusest.

2. Maakohus tuvastas, et A. A., kes on Tallinna Linnakohtu 24. augusti 2000. a otsusega mõistetud süüdi KrK § 143 lg 1 järgi,

oli OÜ T juhatuse liige ja tema käes olid äriühingu olulised dokumendid ja arvelduskonto kasutamise võimalused. Samas

puudus OÜ-l T majandustegevus. AS-le U edastatud OÜ T raamatupidamise dokumendid sisaldasid ebaõigeid andmeid ega

kajastanud OÜ T majandustegevust. AS U esindajatele esitati dokumendid eesmärgiga luua OÜ-st T mulje kui toimivast ja

maksujõulisest äriühingust. Tegelikkuses ei olnud I. N-l ja A. A-l mingit soovi ega ka võimalust saadava kütuse eest maksta,

seega lepingut täita, sest selleks puudus raha.

2.1 Maakohus leidis, et AS-is U sõlmis 17. oktoobril 2002 diislikütuse ostmiseks lepingu I. N. esinedes seal aga A. A..

Lepingu sõlmimisel lõi I. N. AS U juhatuse liikmes R. P.-s ja töötajas R. E.-s teadvalt ebaõige ettekujutuse tegelikest

asjaoludest eesmärgiga saada oma valdusesse diislikütust. Kütuse võttis vastu ja toimetas mujale A. A. kasutades selleks

veoteenuseid pakkuvaid isikuid.

2.2 Maakohus asus seisukohale, et I. N. ja A. A. tegutsesid diislikütuse kättesaamisel teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise

eesmärgil kooskõlastatult ja eesmärgipäraselt ning vastavalt oma rollide jaotusele kaastäideviijatena.

2.3 A. A-le ja I. N-le oli muuhulgas esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p 2 järgi, so kelmuses suures ulatuses. Maakohus

tuvastas varalise kahju 48 500 liitrit diislikütust ehk 346 082 krooni ja 20 senti. Kuivõrd tuvastatud kahju ulatus on väiksem

kui kohtuotsuse koostamise ajal kehtinud palga alammäära sajakordne korrutis, so 435 000 krooni, siis ei ole tegemist kuriteo

toimepanemisega suures ulatuses, mistõttu ei saa I. N. ja A. A. tegevust kvalifitseerida KarS § 209 lg 2 p 2 järgi.

2.4 Maakohus luges tõendatuks asjaolu, et AS U poolt OÜ-le T diislikütuse tarnimine lepingule kirjutas 17. oktoobril 2002 alla

I. N., esinedes OÜ T juhatuse liikme A. A. I. N-l puudus äriühinguga puutumus ja tal ei olnud õigust äriühingu nimel

tegutseda, kusjuures allkiri kirjutati teise isiku allkirja jäljendades. Eeltoodust tulenevalt ei olnud dokumendile kirjutatud allkiri

õige, kuivõrd allkirja kirjutaja esines teise isikuna, varjates enda tegelikku isikut. Seega on I. N. tegu kvalifitseeritav KarS

§ 344 lg 1 järgi.

2.5 Kohtueelsel uurimisel esitas AS U tsiviilhagi summas 540 365 krooni ja 10 senti OÜ T vastu, märkides hagiavalduses ära

kuriteo toimepannud isikutena A. E., A. A. ja I. N. Kohtuistungil loobus kannatanu esindaja tsiviilhagi osaks olnud viiviste ja

intresside nõudest ja taotles vahetu kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmist. Maakohus leidis, et tsiviilhageja poolt

kohtuistungil esitatud lõplik varaline nõue summas 346 082 krooni ja 20 senti on põhjendatud ja kuulub täies ulatuses

rahuldamisele ning süüdimõistetutelt solidaarselt väljamõistmisele kannatanu kasuks. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et AS

U loovutas vahepeal nõudeõiguse OÜ-le I, sest 1. märtsil 2003 lõpetas OÜ I omal algatusel kohtuvälise menetluse võlgnevuse

sissenõudmiseks.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. A. kaitsja vandeadvokaat Eva Tibar ja süüdistatav I. N.

A. A. kaitsja taotles Harju Maakohtu 4. aprilli 2008. a otsuse tühistamist ja A. A. õigeksmõistmist. Kaitsja oli seisukohal, et

maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme. Kohtuotsuse põhistus ei ole jälgitav ja kohtu järeldused ei põhine asjas uuritud

tõenditel.

I. N. taotles samuti Harju Maakohtu 4 .aprilli 2008. a otsuse tühistamist teda puudutavas osas ja enda õigeksmõistmist. Ta

leidis, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja meelevaldselt kohaldanud materiaalõigust.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu 4. aprilli 2008. a kohtuotsus muutmata ja

A. A. kaitsja ning I. N. apellatsioonid rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus märkis, et A. A. kaitsja ja I. N. apellatsioonides korratakse süüdistatavate poolt esimese astme

kohtuistungil esitatud väiteid selle kohta, et nad ei ole kelmust toime pannud. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonides

uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leidis, et kohus

on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Maakohtuniku

siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohus on põhjendanud, miks ta süüdistatavad I. N. ja A. A.

neile esitatud süüdistuse järgi süüdi mõistab ja karistab. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui

maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva

kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse

motiivide ja seisukohtadega, ei pidanud KrMS §-s 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks nende kordamist.

4.2 A. A. kaitsja apellatsiooni motiivide kohaselt seisneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine selles, et A. A-le esitatud

süüdistus on olnud puudulik ning kohus on süüdistuse piire laiendanud. Ringkonnakohus analüüsis oma otsuses nii A. A-le

esitatud süüdistust kui ka maakohtu otsust. Ringkonnakohus leidis, et A. A-le esitatud süüdistuses olid kajastatud kõik KarS

§ 209 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 ettenähtud süüteo tunnused. Maakohus on põhjendatult vähendanud süüdistuse mahtu, mistõttu

tunnistas A. A. süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Ringkonnakohtu kohtukolleegium ei nõustunud kaitsja apellatsioonis

toodud väitega, et A. A-le esitatud süüdistus oli puudulik ning et kohus on väljunud süüdistuse piiridest.

4.3 Tsiviilhagi puudutavas osas märkis ringkonnakohus järgmist. Kriminaaltoimikust nähtub, et AS U oli loovutanud

nõudeõiguse OÜ-le I, kes lõpetas 1. märtsil 2003 võlgnevuse sissenõudmise, kuna A. A. kohta lisainformatsiooni saamine ei

olnud võimalik. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse õigesti, et OÜ T andmete kasutamine toimus varavastase kuriteo

toimepanemise hõlbustamiseks ning tegelikult tekitasid varalise kahju süüdistatavad A. A. ja I. N. Seetõttu ei ole varalisel

nõudel OÜ T vastu mingit tähtsust ja varalise kahju peavad hüvitama varalise kahju tekitanud süüdistatavad. Seoses sellega ei

oma tähtsust ka asjaolu, kas varaline nõue oli loovutatud või mitte, kuna kahju hüvitamise kohustus on süüdistatavatel, kes ei

ole senini varalist kahju hüvitama asunud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium I. N. apellatsioonis esitatud väidetega, et

kohtumenetluses osales ebaõige kannatanu ning et kohus ei ole nõude loovutamise küsimusele tähelepanu pööranud.

4.4 I. N. apellatsioonis ei viidata ühelegi kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele, mis tingiks kohtuotsuse tühistamise.

Selliseid rikkumisi ei tuvastanud kohtukolleegium ka kohtuliku arutamise käigus. Kriminaaltoimikust ei nähtu, et

süüdistatavale I. N-le oleks jäetud kaitse tagamata või oleks millegagi tema kaitseõigust piiratud. Seetõttu ei nõustu

kohtukolleegium I. N. apellatsiooni väitega, et ta on jäänud kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses vajaliku kaitseta.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid A. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Talvi Vaske ja I. N. kaitsja

vandeadvokaat Natalia Suvorova.

6. A. A. kaitsja kassatsioonis taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a kohtuotsuse tühistamist A. A.

süüdimõistmises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule. Kassatsiooni esitamise aluseks on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi,

mis seisneb kohtuotsuses põhjenduse puudumises. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

6.1 Kohtud on rikkunud A. A. kaitseõigust sellega, et on arutanud kriminaalasja ja mõistnud isiku süüdi puuduliku süüdistuse

alusel. A. A-le esitatud ja kohtus arutatud süüdistuses ei kajastu mitte ühtegi tegu, mida A. A-le süüks arvatakse. Maakohus on

väljunud süüdistuse piiridest sisustades seda A. A. poolt väidetavalt toimepandud teo kirjeldusega. Kaitsja leiab, et süüdistuse

ja kohtuotsuse pinnalt saab teha järelduse, et A. A. vastutus põhineb üksnes asjaolul, et I. N. esitles end A. A-na.

6.2 Tulenevalt puudulikust süüdistusest on ka kohtu järeldused tõendite hindamisel meelevaldsed. Kohtuotsuse põhistus pole

jälgitav ja jääb ebaselgeks, kuidas ja mille alusel on kujunenud kohtu veendumus.

6.3 Olukorras, kus kohus ise sisustab süüdistuse, rajab kohtuotsuse meelevaldsetele oletustele ja ilma, et põhjenduste

kujunemine oleks jälgitav, ei saa süüdistatav end kaitsta. Nendel põhjustel ei ole kohtuotsus seaduslik ja tuleb tühistada ning

A. A. õigeks mõista. Tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulu tuleb jätta riigi kanda.

7. I. N. kaitsja kassatsioonis taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a kohtuotsuse tühistamist I. N.

süüdimõistmise osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kassatsiooni aluseks on nii

kohtueelses menetluses kui ka kohtulikul arutamisel kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ja materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

7.1. I. N. kaitseõigust rikuti juba alates isiku vahistamisest seeläbi, et tal puudus võimalus enda vahistamisest teatada ja endale

kaitsjat valida. Samuti ei selgitatud I. N-le kahtlustuse sisu.

7.2 Kohtuistungitel maakohtus taotles kaitsja korduvalt täiendava käekirjaekspertiisi läbi viimist kuriteoavalduse esitanud

isikute suhtes. Kaitsja leiab, et A. A. poolt allkirjastatud kütuse tellimise dokumendil olev allkiri erines maksegraafikul olevast

allkirjast ja üldse erinesid kõik asjas olevad allkirjad üksteisest. Maakohus on jätnud põhjendamatult rahuldamata nii kaitsja

poolt esitatud täiendava käekirjaekspertiisi taotluse kui ka teised kaitsja ja süüdistatava taotlused täiendavate tõendite

väljanõudmiseks. Ringkonnakohus on põhjendamatult maakohtu seisukohti aktsepteerinud.

7.3 I. N. kaitsja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult asendamata mittevastava tsiviilhageja, kuigi kriminaalasja

materjalidest on teada, et juba mais 2003 loovutas AS U nõude OÜ T vastu OÜ-le I. Ringkonnakohus on põhjendamatult

maakohtu seisukohta aktsepteerinud.

7.4 Maakohus on jätnud arvestamata kogutud asitõendid ja kaassüüdistatava A. A. ning tunnistaja K. S.-i ütlused, mis

välistavad I. N. süü. I. N. süü KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises on täielikult tõendamata.

Ringkonnakohus on ka selles osas põhjendamatult nõustunud maakohtu seisukohtadega.

7.5 Kassatsioonis leitakse, et kuna kütust väljastati AS U poolt kolmel korral ja oli olemas ettenähtud graafik kütuse eest

tasumiseks, siis viimase kütusekoguse väljastamise ajal oli AS-l U võimalik loobuda lepingust ning sellest lähtuvalt on

lõpuleviidud kelmus välistatud.

7.6 Kriminaalasjas on maakohus ise sisustanud süüdistust ja pole põhjendanud kausaalse seose olemasolu I. N. teo ja saabunud

tagajärje vahel. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et eelnev menetlus on olnud puudulik ja erapoolik ning selle käigus on

oluliselt rikutud menetlusõigust.

8. Prokurör leiab kassatsioonivastuses, et kassatsioonid on põhjendamatud ja need tuleb jätta rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium kontrollib esmalt A. A. ja I. N. süüdimõistmise ning karistamise põhjendatust (I), seejärel

käsitleb kannatanu tsiviilhagi lahendamisega seonduvaid probleeme (II) ja võtab lõpuks seisukoha kassatsioonide rahuldamise

osas (III).

I

10. Kaitsja kassatsiooni kohaselt seisneb maakohtu poolne kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine selles, et A. A-le

esitatud süüdistus on olnud puudulik ja kohus on süüdistuse piire laiendanud ning sisustanud ise A. A. poolt väidetavalt

toimepandud teo. Kaitsja arvamuse kohaselt on ringkonnakohus sellise kaitseõiguse rikkumisega nõustunud ega ole oma

seisukohta kohtuotsuses põhjendanud.

11. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on

isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude

kogum (vt RK kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-06 - RT III 2006, 38, 322, p 14).

Riigikohtu kriminaalkolleegium on samuti selgitanud, et süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja

sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas

ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa (vt RK kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07 - RT III 2008, 9, 62, p 6.2).

12. Erinevalt kaitsjast leiab kriminaalkolleegium, et A. A-le esitatud süüdistuses olid piisava selguse ja täpsusega esitatud kõik

faktilised asjaolud, mis on aluseks tema vastutusele võtmiseks KarS § 209 lg 2 p-des 1 ja 3 ettenähtud süüteo toimepanemise

eest. Süüdistus kajastab nii seda, milles seisnes A. A. ja I. N. poolne pettus kui ka seda, et pettuse abil saadi varalist kasu.

Süüdistuse kohaselt hõlmas pettus A. A. ja I. N. poolt AS-i U esindajates teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist asjaolust, et

OÜ T soovib astuda AS-ga U lepingulistesse suhetesse. Pettus väljendus süüdistuse kohaselt muuhulgas ka I. N. tegevuses

diislikütuse ostu-müügilepingu sõlmimisel, kus ta esines äriühingu juhatuse liikmena ja esinedes A. A. allkirjastas

17.10.2002. a lepingu. Süüdistuses on kirjeldatud varalise kasu saamise faktilised asjaolud ja on sõnaselgelt välja toodud

asjaolu, et isikuid süüdistatakse grupis tegutsemises eelneva kokkuleppe alusel. Seega ei ole maakohus süüdistuse piire

laiendanud ega omapoolselt süüdistust sisustanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et A. A-le esitatud süüdistus

oli piisavalt selge tagamaks tema kaitseõigust.

13. Maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse

kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01. märtsi 2006. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 RT III, 2006, 8, 70 , p 21 ja 19. detsembri 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-119-04, RT III

2004, 38, 387). Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele

tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Kriminaalkolleegium saab käesolevas kriminaalasjas hinnata üksnes seda, kas kohtud

on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet.

Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee.

Otsuses on põhjendatud, miks osa tõendeid, sealhulgas tunnistaja K. S.-i ütlusi, ei saa pidada usaldusväärseks ja miks kohus

nendele ei tugine. Samuti on otsuses väljendatud kohtu seisukoht käekirjaekspertiisi raames tehtud eksperdiarvamuse kohta

seonduvalt teiste asjas kogutud tõenditega.

14. I. N. kaitsja on kassatsioonis märkinud, et maakohus on eksinud tõendeid hinnates ja alusetult tunnistanud I. N. süüdi KarS

§ 344 lg 1 järgi. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et maakohus on I. N.

tegevuse õigesti kvalifitseerinud sellise dokumendi võltsimisena, mille alusel on võimalik omandada õigusi, so kuriteona KarS

§ 344 lg 1 järgi. Seejuures on maakohus järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid

ja kohtuotsuse põhistamise nõuet.

15. Nõustuda ei saa ka I. N. kaitsja arvamusega, et kelmuse toimepanemine I. N. poolt jäi katse staadiumisse. Kriminaalasjas

on tuvastatud, et süüdistatavate poolt tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise tõttu tarnis AS U OÜ-le T

kolmel korral kokku 48 500 liitrit diislikütust, mille eest süüdistatavad jätsid tasumata. Selle tulemusel said süüdistatavad

pettuse teel varalist kasu kokku 346 082 krooni ja 20 senti. Seega on kohtud õigesti süüdistatavate tegevuse kvalifitseerinud

lõpuleviidud kelmusena.

16. Kriminaalkolleegium leiab, et I. N. kaitsja etteheide kaitseõiguse rikkumise osas nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses on

alusetu. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu, et I. N-le oleks mingis menetlusstaadiumis jäetud kaitse tagamata või oleks

kuidagi teisiti tema kaitseõigust piiratud.

II

17. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus leidnud, et AS U poolt esitatud hagi summas 346 082.- krooni tuleb A. A-lt ja

I. N-lt solidaarselt välja mõista, kuna tegemist on kuriteoga tekitatud kahjuga. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse selles osas

jätnud muutmata. Samas ei selgu ei maakohtu ega ringkonnakohtu otsusest, millise õigusnormi alusel on kohtud tsiviilhagi

põhjendatust hinnanud, s.t milline on hagi rahuldamise materiaalõiguslik alus. Tsiviilhagi lahendamisel tuleb

kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste

põhimõtetega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4.juuni 2007.a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, 28. oktoobri 2003. a otsus

asjas nr 3-1-1-126-03 - RT III 2003, 32, 331, p 10; 27. juuni 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-34-05 - RT III 2005, 24, 252,

p 33).

18. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Sama seadustiku

§ 438 lg 1 järgi tuleb kohtul muu hulgas otsustada, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 442 lg 8 näeb ette, et kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb muu hulgas märkida seadus, mida kohus kohaldas. Nimetatud

sätetest järeldub, et nõude rahuldamisel peab kohus otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise

materiaalõigusliku aluse (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-129-06 - RT III 2006,

47, 396, p 12). Olukorras, kus ei ole nõude materiaalõiguslikku alust määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha ka nõude

rahuldamise eeldusi ega ulatust. Käesolevas kriminaalasjas on kohtuotsused jäetud tsiviilhagi lahendamise osas olulises

ulatuses põhjendamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 669 lg 1 p 5, nagu ka kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 339

lg 1 p 7, loeb kohtuotsuse olulises osas põhjendamata jätmise menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks. Vastavalt TsMS

§ 692 lg 1 p-le 2 on menetlusõiguse normi oluline rikkumine, kui see võis kaasa tuua ebaõige otsuse, kohtuotsuse kassatsiooni

korras tühistamise alus. Kuivõrd kriminaalmenetluses tuleb tsiviilhagi lahendamisel juhinduda tsiviilkohtumenetluse

regulatsioonist, leiab kriminaalkolleegium, et ka käesolevas kriminaalasjas tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsused

tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 691 p-st 4 ja § 692 lg 5 esimesest lausest juhindudes tühistada ning saata

kohtuasi tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

III

19. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-st 2 ning TsMS § 692 lg 1 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 4. aprilli 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a kohtuotsused AS U

tsiviilhagi puudutavas osas. Tsiviilhagi osas saadab kriminaalkolleegium kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

A. A. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning I. N. süüditunnistamises ja karistamises KarS

§ 209 lg 2 p 3 ning § 344 lg 1 järgi jätab kriminaalkolleegium kohtuotsused muutmata. Kaitsjate kassatsioonid jätab Riigikohus

rahuldamata.

20. Lisaks eeltoodule peab Riigikohtu kriminaalkolleegium käesolevas asjas vajalikuks väljuda A. A. osas kassatsiooni

piiridest KrMS § 352 lg 6 alusel, sest kohtud on ebaõigesti kohaldanud KarS § 68 lg 1 sätteid ja raskendanud sellega

süüdistatava olukorda. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtud on jätnud tähelepanuta, et A. A.viibis eelvangistuses

peale maakohtu otsuses märgitud ajavahemike veel ka 13. kuni 22. detsembrini 2000. aastal, so 10 päeva. See ajavahemik on

alusetult jäetud A. A-le mõistetud karistusaja hulka arvamata. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks see viga parandada ja

arvab KarS § 68 lg 1 alusel maakohtu otsusega A. A-le mõistetud ärakandmata karistusaja - 11 kuud ja 1 päev vangistust -

hulka 10 päeva eelvangistust (13. - 22.12.2000). Seega jääb A. A. ärakandmata karistuseks 10 kuud ja 21 päeva vangistust.

Kirjeldatud põhjusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7, § 362 p-st 1 tühistab kriminaalkolleegium kohtuotsused A. A-le

mõistetud vangistuse ärakandmata aja - 11 kuud ja 1 päev - osas ja teeb selles osas uue otsuse, raskendamata süüdistatava

olukorda.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi