3-2-1-80-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-80-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. oktoober 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

OSAÜHING WOLMREKS EHITUS hagi Joonas Maanurme

vastu põhivõla 664 381 krooni 10 sendi ja viivise 47 656

krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-29403

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Joonas Maanurme kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OSAÜHING WOLMREKS EHITUS (varasemad

ärinimed OSAÜHING WOLMERKS EHITUS ja OSAÜHING

WOLMREKS) (registrikood xxxxxxxx), esindajad vande-

advokaadid Erki Kergandberg ja Raul Otsa

Kostja Joonas Maanurm (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Tiia Nurm

Asja läbivaatamise kuupäev

29. september 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat R. Otsa ja kostja esindaja

vandeadvokaat T. Nurm. Istungit protokollis sekretär Ragne

Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-29403 ja

samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 17. mai 2007. a otsus ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Tagastada Joonas Maanurmele kassatsioonkaebuselt 21. veebruaril 2008 tasutud kautsjon

6644 (kuus tuhat kuussada nelikümmend neli) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OSAÜHING WOLMREKS EHITUS (varasemad ärinimed OSAÜHING WOLMERKS EHITUS

ja OSAÜHING WOLMREKS) (hageja) esitas 17. oktoobril 2006 Harju Maakohtule hagi Joonas

Maanurme (kostja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista 664 381 krooni 10 senti.

Menetluse käigus palus hageja mõista kostjalt lisaks välja 47 656 krooni viivisena.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 27. juulil 2004 töövõtulepingu nr 40/200 elamu

vundamendi rajamiseks (edaspidi leping nr 40/200) ja 8. oktoobril 2004 töövõtulepingu nr 41/200

sama elamu konstruktsioonide tegemiseks (edaspidi leping nr 41/200). 15. märtsil 2005 saatis hageja

kostjale tööde üleandmise-vastuvõtmise aktid nr 2.2 (mille alusel on töid tehtud 425 534 krooni 80

sendi eest) ja nr 3 (mille alusel on töid tehtud 153 084 krooni eest) ning palus kostjal need

aktsepteerida hiljemalt 18. märtsil 2005. 18. märtsil 2005 teatas kostja hagejale, et ta ei jõua akte

ettenähtud ajaks aktsepteerida. 21. märtsil 2005 esitas kostja pretensiooni ehitustööde kohta, tagastas

aktid ja teatas, et ei pea võimalikuks neid aktsepteerida. Hageja vastas kostjale 5. aprillil 2005, et

pretensioon on motiveerimata. 11. aprillil 2005 palus kostja hagejal väljastada kõigi aktide andmed

grupeerituna hinnapakkumiste kaupa ning hinnapakkumise kirjete alusel jaotatuna ja reaga

seostatuna. Oma vastuses sellele kirjale selgitas hageja, et kuna kostja on aktid nr 1, 1.2 ja 2 juba

eelnevalt aktsepteerinud, tähendab see kostja nõustumist aktides märgitud töödega. Hageja palus

kostjal tasuda tehtud tööde eest hiljemalt 9. mail 2005. 2006. a mais tellis kostja osaühingult

Ehitusekspert eksperdihinnangu elamu ehitustööde kvaliteedi ning sellest tulenevate parandustööde

ulatuse ja maksumuse kohta. Ekspertiisi kokkuvõttes leiti, et ehitaja ei ole ehitustöid nõuetekohaselt

dokumenteerinud, mistõttu on nende kvaliteet tõendamata. 16. augustil 2006 saatis hageja elamu

kohta vajaliku dokumentatsiooni kostja esindaja palvel osaühingu Ehitusekspert ekspert Egert

Kaalule. Ekspert ei ole saadud dokumentatsiooni alusel oma hinnangut kujundanud. 19. septembril

2006 esitas hageja kogu ehituse kvaliteeti tõendava dokumentatsiooni ka otse kostjale. Vaatamata

hageja püüetele ei ole kostjaga kohtuvälisele kokkuleppele jõutud.

Kõik aktide nr 1, 1.2 ja 2 alusel töövõtja tehtud tööd on kostja vastu võtnud ega ole esitanud nende

kohta ettenähtud tähtaja jooksul ühtegi pretensiooni. Kokku pidi kostja nimetatud aktide alusel

tasuma 480 762 krooni 30 senti, millest ta tasus 395 000 krooni ning jättis tasumata 85 762 krooni 30

senti. Kostja poolt pärast aktide aktsepteerimist esitatud väide, et viidatud aktides kajastatud töö

tegemise kvaliteet ei ole tõendatud ja seetõttu võis ta nende aktide alusel jätta tasu maksmata, ei ole

kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg-ga 4. Tulenevalt VÕS § 644 lg-st 1 oleks kostja pidanud

töö lepingutingimustele mittevastavusest teatama kahe kuu jooksul alates aktides nr 1, 1.2 ja 2

nimetatud tööde vastuvõtmisest. Kuna kostja ei teatanud töö väidetavatest puudustest hagejale õigel

ajal, on kostja minetanud õiguse neile tugineda. Kostjal lasus ehitusseadusest ja lepingute p-st 7.4

tulenevalt kohustus tagada ehitustööde tegemise ajaks omanikujärelevalve. Tänu ehitusvaldkonnas

töötamisele oli kostja omanikujärelevalvet tegeva isikuna hästi kursis kõigi ehitustehniliste

lahendustega, õigusaktidega jms-ga, mistõttu ei ole tal alust viidata oma teadmatusele ehitustööde ja

nende kvaliteedile vastavuse kontrollimise osas. Kostja on Osaühingu Rinaltek osanik ja juhatuse

liige. Selle äriühingu tegevusalaks on muu hulgas ka ehitustööd. Kostjal oli ka kohustus kontrollida

ehitamise tehniliste dokumentide olemasolu.

Kostja keeldus alusetult aktide nr 2.2 ja 3 vastuvõtmisest. Hageja on neis aktides nimetatud

kohustused täitnud õigel ajal ning lepingutingimuste kohaselt. Seega tuleb need tööd tuleb lugeda

kostja poolt vastuvõetuks VÕS § 637 lg 4 alusel ning hageja 578 618 krooni 80 sendi suurune

tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Hagejale teadaolevalt kasutab kostja elamut, mis juba

iseenesest kinnitab, et töö ei ole kasutuskõlbmatu.

Lepingute p 4.6 järgi on töövõtjal tasumisega viivitamise korral õigus nõuda tellijalt lisaks tasumisele

kuuluvale summale ka viivist päevas 0,01% tasumata summast. Hageja nõudis viivise 47 656 krooni

väljamõistmist kostjalt. Hageja arvestas viivist 85 762 kroonilt alates 9. novembrist 2004 kuni

21. veebruarini 2007 (834 päeva eest), kokku 7152 krooni 58 senti. 578 619 kroonilt arvestas hageja

viivist 23. märtsist 2005 kuni 21. veebruarini 2007, kokku 700 päeva eest 40 503 krooni 32 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates on hageja viidatud ehitustööd valdavalt tegemata või tehtud mittenõuetekohaselt.

Kostja tellis tarbijana hagejalt kui ehitusala ettevõtjalt ehitustööde tegemise elamu ehituseks. Kostja

aktsepteeris aktid nr 1, 1.2 ja 2, kuna hageja kinnitas tööde tegemist ja kostjale tundus esmasel

vaatlusel, et tööd on tehtud. Edasiste tööde tegemise käigus hakkas eriteadmisteta kostja mõistma, et

hageja jätab osa ettenähtud töödest tegemata või teeb neid kas valede materjalidega või muul moel

ebakvaliteetselt. Pooled leppisid kokku, et tellivad ekspertiisi osaühingult Ehitusekspert. Hageja

eksperdile soovitud dokumente ei esitanud. Kostja ja ekspert ei saanud hinnata, kas tööd (eelkõige

kaetud tööd) on ikka tehtud lepingu ja ehitusnõuete kohaselt. Puudusid ehitusmaterjalide

sertifikaadid, ehituspäevik ja kaetud tööde aktid, mistõttu ei olnud võimalik maja uuesti lahti võtmata

hinnata, kas tööd on tehtud nõuetekohaselt. Enamik tuvastatud puudustest on sellise iseloomuga, et

need tuleb tervikuna asendada. Näiteks on hageja paigaldanud esimese korruse põrandasse vähem

põrandakütte ringe, kui projekt ette näeb, mistõttu osa põrandast jääb külmaks ja osa läheb väga

kuumaks. Kirjeldatud vea korrastamiseks tuleb lõhkuda kogu põrand ja paigaldada uus põrandaküte.

Hageja üritab ennast vabandada kostja kui tarbija asjatundmatu käitumisega. Kostja ei ole suures osas

töid vastu võtnud ja ka osa vastuvõetud töödest on kostja järgevalt vaidlustanud. Täiendavad

vastuväited võis kostja esitada VÕS § 645 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel.

3. Harju Maakohus rahuldas 17. mai 2007. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlana 664 381 krooni 10 senti ja viivisena 47 656 krooni. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda.

Maakohus leidis, et kostja põhjendus aktidega nr 1, 1.2 ja 2 vastuvõetud tööde eest tasumata

jätmiseks ei ole veenev ning on vastuolus kogutud tõenditega. Pooled ei vaidle, et vaidlusalusel

objektil tegi omanikujärelevalvet kostja ning ehitustöid tegid samal ajal hageja ehitustöölistega ka

kostja valitud ehitustöölised. Tunnistaja, projektijuhi Marek Lillemetsa ütluste kohaselt oli kostja

pädev tegema omanikujärelevalvet. Kostja on ka Osaühingu Rinaltek ainuosanik ja juhatuse liige

ning äriühingu üheks tegevusalaks on ka ehitustööd. Ei saa asuda seisukohale, et hageja oleks

lepingutingimused jätnud raskelt hooletult või tahtlikult täitmata. Tunnistaja M. Lillemetsa ütluste

kohaselt muudeti lepingu nr 40/200 objektiks oleva vundamendi suurust kostja soovil, samuti sobitati

kostja soovil algselt kiviehitisele mõeldud projekt puitkarkassiga elamule. Võlaõigusseaduse § 641

lg 3 ja lepingute p 9.6 kohaselt on välistatud töövõtja vastutus tekkivate vigade ja puuduste eest, mis

on tingitud tellija poolt tööettevõtjale üle antud projekti vigadest (valedest lahendustest).

Omanikujärelevalve tegijana olid kostjale teada kõik ehitust puudutavad olulised asjaolud.

Tunnistajate E. Kaalu ja M. Lillemetsa ütlustega on tõendatud, et ehitisel oli vaid eelprojekt ning

põhiprojekt ja tööprojekt puudusid. Võlaõigusseaduse § 651 lg 1 kohaselt algab töö

lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg töö valmimisest. Kui tellija on

kohustatud töö vastu võtma, algab nõude aegumistähtaeg töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks

lugemisest. Kohtule on esitatud 23. septembri 2004. a akt nr 1, 1. novembri 2004. a akt nr 1.2 ja

1. novembri 2004. a akt nr 2. Kostja oleks pidanud töö lepingutingimustele mittevastavusest teatama

akti nr 1 puhul hiljemalt 26. novembril 2004 ning aktide nr 1.2 ja 2 puhul hiljemalt 4. detsembril

2004. Kostja saatis 11. aprillil 2005 hagejale kirja, kus ta mh leidis, et aktid nr 1, 2 ja 1.2 ei ole tema

kui tarbija jaoks piisavalt läbipaistvad, muid pretensioone kostja hagejale esitanud ei ole. Selleks

ajaks oli kostja kaotanud oma õiguse viidata puudustele töös.

Kostja on alusetult keeldunud aktide nr 2.2 ja 3 allkirjastamisest ning nimetatud tööd tuleb lugeda

vastuvõetuks. 13. veebruari 2007. a vaatluse käigus tuvastas maakohus, et kostja on kahekordse

paarismaja valmis ehitanud, elamu oli osaliselt möbleeritud ning omaniku kinnitusel kolib ta

elamusse sisse kolme nädala jooksul. Kostja põhiline etteheide hagejale oli elamu esimese korruse

põrand, kuhu hageja on paigaldanud väidetavalt vähem põrandakütte ringe, kui projekt ette näeb.

Tunnistaja M. Lillemetsa ütluste kohaselt puudus elamu ehitamiseks tööprojekt. Olemas oli vaid

arhitektuurne projekt, mille alusel objekti ehitada ei saa, sest põrandakütte torustiku paigutus peaks

nähtuma tööprojektis. Ka tunnistaja E. Kaal kinnitas, et vaidlusalusel objektil oli vaid eelprojekt.

Seega ei saanudki vastava projekti puudumisel põrandakütte paigutus vastata projektile. Lepingu

kohaselt pidi kostja andma hagejale üle projektdokumentatsiooni. E. Kaal ei olnud ekspertiisi tehes

täiel määral objektiivne. Projekti puudumisel ei saanud ekspert anda hinnangut tööde projektile

vastavuse kohta. Ka maakohtule esitatud termopilt ei tõenda tehtud tööde mittevastavust

lepingutingimustele, samuti ei asenda see puuduvat projekti. Ekspert on asunud hindama ka poolte

õiguste ja kohustustega ning nõuete suurusega seotud küsimusi, samuti andnud hinnangu

tõendamisega ning tõendamiskoormusega seotud asjaolude kohta. Need küsimused ei ole eksperdi

pädevuses.

Kostja pretensioonid on motiveerimata, ükski kirjadest ei sisalda konkreetset viidet tegemata või

ebakvaliteetselt tehtud tööle. Tunnistaja M. Lillemetsa ütluste järgi edastati kostjale ehitustööde

lõppemisel dokumentatsioon, tunnistaja ei ole kostjalt tagasi saanud viimaseid ehitustööde päevikuid,

kaetud tööde akte ja teostustööde jooniseid. Kostja väide, et hageja ei lõpetanud kokkulepitud töid

tähtaegselt, on paljasõnaline ja tõendamata. Aktides nr 2.2 ja 3 nimetatud tööd tuleb lugeda kostja

poolt vastuvõetuks. Kostja ei ole hagejale lepingute p 4.2 järgi tähtaegselt motiveeritud pretensiooni

esitanud ega teinud hagejale ettepanekut ka ehitustööde parandamiseks või asendamiseks. Hageja

ehitas elamu vundamendi ning konstruktsioonid, sh vahelae ja katuslae konstruktsioonid. Hageja

tehtud töö on kasutuskõlblik ning töö asendamine ei ole põhjendatud ega vajalik. Omanik on elamu

kasutusele võtnud, seega on kostja kohustatud hagejale ka tasuma.

Kostja ei ole vastu vaielnud viivise suurusele, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka

viivis 47 656 krooni.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. jaanuari 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Maakohus ei rikkunud asja

menetlemisel menetlusõiguse norme, mh ei ületanud ta hagi piire. Aktide nr 2.2 ja 3 järgi nõutud tasu

osas tugines hageja eelkõige asjaolule, et kostjal ei olnud alust tööde vastuvõtmisest keelduda ning

vaatamata aktide allkirjastamatult tagastamisele tuleb lugeda töö vastuvõetuks. Kostja väide, et tal

puudus võimalus viivisenõudele vastu vaielda, sest hageja ei olnud sellist nõuet hagiavalduses

esitanud, ei ole samuti õige. 21. veebruaril 2007 esitas hageja kohtule taotluse hagisumma

suurendamiseks, s.o viivise väljamõistmiseks koos riigilõivu tasumist tõendava dokumendiga.

Nimetatud dokumentide esitamist kajastab ka samal päeval peetud eelistungi protokoll. Seega oli

kostjal võimalik esitada vastuväiteid ka viivise suurusele.

Kostja, olles võtnud endale kohustuse teha omanikujärelevalvet ehitustööde tegemise üle, võttis

endale ka sellega kaasneva vastutuse. Maakohus märkis õigesti, et kostja ei võinud esitada

pretensioone tööde kohta VÕS § 644 lg-s 1 ettenähtust hiljem ning et kostja tuginemine

VÕS § 645 lg 1 p-dele 1 ja 2 on alusetu. Maakohtule esitatud tõendite põhjal oli ilmne, et kostja

näitas end omanikujärelevalve tegemisel asjatundliku isikuna, kes juhendas ehitajaid (nii hageja

töölisi kui ka samal ajal objektil töötanud teisi töölisi), samuti valis ta ehitusmaterjalid. Maakohtu

kohtunik ei olnud asja lahendades erapoolik.

Maakohus ei kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ega jätnud hinnanguta kostja 2. mai

2005. a pretensiooni. Maakohus on õigesti leidnud, et aktide nr 2.2 ja 3 järgi üleantud tööd tuleb

lugeda VÕS § 638 kohaselt vastuvõetuks. Maakohus ei käsitanud neis aktides kirjeldatud erinevaid

töid ühe tööna. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et temal kui tellijal puudus kohustus

kirjeldada tööde väidetavat mittevastavust lepingule. Asja materjalidest nähtuvalt ei esitanud kostja

hagejale põhjendatud pretensiooni ega teinud ettepanekut ehitustöid parandada või asendada. Kostja

ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks ise väidetavalt ebakvaliteetsed tööd parandanud või

asendanud või tellinud seda teistelt töövõtjatelt. Maakohus on põhjendatult tuginenud asjaolule, et

kostja on hageja tehtud tööd ka faktiliselt vastu võtnud, jätkates ehitustöid kuni elamu valmimiseni.

Ringkonnakohus ei nõustunud ka väitega, nagu oleks maakohus hinnanud vaatluse käigus tuvastatut

valesti. Kohtule ilmnenud asjaolude põhjal sai üheselt järeldada, et elamu oli valmis kasutamiseks.

Asjaolul, et vaatluse ajal selles veel ei elatud, ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust. Kostja ei

viidanud ühelegi konkreetsele tööle või etapile, mida hageja ei oleks tähtaegselt lõpetanud. Tööde

üleandmisega viivitamisega seotud nõuet ei ole kostja hageja vastu ka esitanud. Pealegi ei vabasta

tööde tegemisega hilinemine tellijat tasu maksmise kohustusest.

Lepingust tulenevalt pidi kostja hagejale üle andma projektdokumentatsiooni ja tööfrondi ning

korraldama tehnilist ja omanikujärelevalvet. Lepingute järgi välistasid pooled töövõtja vastutuse

tekkivate vigade ja puuduste eest, mis on tingitud tellija üleantud projekti vigadest (valedest

lahendustest). Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hagejale anti üle vaid eelprojekt. Seetõttu on

õige, et ekspert ei saanud anda hinnangut tööde projektile vastavuse kohta. Sel põhjusel ei tõenda

töödele mittevastavust ka termopilt. Ka on M. Lillemetsa ütlustega tõendatud, et hageja edastas

kostjale vajalikud dokumendid vahetult pärast ehitustööde lõppu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja arvates ületasid kohtud hagi piire, rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 439 nõudeid. Hageja ei väitnud, et kostja keeldus põhjendamatult tööde vastuvõtmisest. Kostja

esitatud tõendid jäeti tähelepanuta ja taotlused rahuldamata, millega rikuti õigusliku ärakuulamise

põhimõtet. Õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumise tulemusena on ringkonnakohtu otsus tööde

vastuvõtmise küsimuses olulises osas põhjendamata (TsMS § 669 lg 1 p 5), kuna kohtuotsuses

puudub sisuline aktides kirjeldatud tööde analüüs. Kohtuotsusega mõisteti kostjalt välja viivis, kuigi

hageja seda hagiavalduses ei taotlenud. Ringkonnakohus on viivisenõuet ilmselt käsitanud

TsMS § 376 lg 1 kohase haginõude suurendamisena, mis kostja arvates on lubamatu.

Kohtud on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 645 lg 1 p 1 ja 2. Kostja oli korduvalt teavitanud hagejat

asjaolust, et ta oli avastanud tõsised puudujäägid aktide nr 1, 1.2 ja 2 alusel vastuvõetud töödes.

Nimetatud puuduste iseloomust tulenevalt ei saanud puudused olla juhusliku iseloomuga ja

väheolulised, mis võisid jääda professionaalsel ehitajal kogemata tähelepanuta. Need puudused said

tekkida vaid kas tahtluse või äärmiselt raske hooletuse tõttu. Professionaalne ehitaja ei saa ka

üksikasjaliku tööprojektita jätta vundamendile paigutamata geotekstiili või tegemata paisumisvuuke.

Kostja võis tugineda lepingu rikkumisele, kuna VÕS § 645 lg-s 1 nimetatud alused olid täidetud.

Kohtud on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 638. Kohtud ei tuvastanud, milline oli hageja poolt kostjale

antud mõistlik tähtaeg. Kooskõlas VÕS § 644 lg-ga 3 ei saanud töid lugeda vastuvõetuks, kui kostja

oli teatanud hagejale, et tööd ei vasta lepingule. Kohtute seisukoht, et projektdokumentatsiooni

puudumise tõttu oli hagejal õigus teha hea ehitustavaga vastuolus olevaid ehitustöid, on vastuolus

VÕS §-dega 6, 7 ja 23, aga ka § 641 lg 2 p-ga 2 ja lg-ga 3. Eelprojekt oli piisavalt üksikasjalik, et

selle alusel väljastada ehitusluba ning see andis üldise ettekujutuse elamust. Töövõtjal ei ole õigust

teha ebakvaliteetseid töid isegi mitte põhjendusel, et tellija seda käskis. Tellija juhiste puudumisel

pidi töövõtja juhinduma kehtivatest standarditest ja tavadest või nõudma juhiseid, mitte aga tegema

töid nii, nagu lihtsam tundus. Tegemata, asendamist vajavate ja kokkuleppimata tööde aktide järgseks

maksumuseks on 477 693 krooni 8 senti, nende tööde tegemine (koos valesti tehtu lammutamisega)

maksab praegu umbes 1,45 miljonit krooni, millest 100 080 krooni eest on kostja juba kulutusi

teinud. Kostja nõustub, et sedavõrd tõsiste puuduste esinemisel on oma kaassüü ka temal, kuna ta ei

teinud ehitusjärelevalvet piisava hoolsusega. Samas on vastuvõtmatu, et hageja põhjendab oma

ebakvaliteetset tööd puuduliku ehitusjärelevalvega või sellega, et talle saab tagantjärele ilmseks, et

esitatud projektdokumentatsioon ei olnud piisav.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

9. Kohtuistungil jäid poolte esindajad kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tühistada

TsMS § 669 lg 1 p 5 ja § 692 lg 5 esimese lause alusel olenemata kassatsioonkaebuse põhjendustest,

kuna maakohtu otsus on olulises ulatuses jäetud põhjendamata ja ringkonnakohus ei ole puudust

kõrvaldanud. Lisaks on kohtud ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ja

rikkunud menetlusõiguse norme. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

11. Esmalt käsitleb kolleegium tuvastatud asjaolusid ja hageja nõuet (I), seejärel töövõtulepingu

järgse töövõtja tasunõude sissenõudmise eelduseid ja tellija töö vastuvõtmise kohustuse olemust (II)

ning tellija võimalusi keelduda töö eest tasu maksmast (III). Lõpetuseks vastab kolleegium

kassatsioonkaebuse väidetele menetlusnormide rikkumise kohta ja lahendab asjaga seotud

menetluslikud küsimused (IV).

I

12. Vaidluse all ei ole järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud:

pooled sõlmisid 27. juulil 2004 töövõtulepingu nr 40/200 elamu vundamendi rajamiseks ja

8. oktoobril 2004 töövõtulepingu nr 41/200 elamu konstruktsioonide ehitamiseks;

hageja on esitanud kostjale allakirjutamiseks tehtud tööde aktid nr 1 (23. septembrist 2004) tööde

maksumusega 179 071 krooni, nr 1.2 (1. novembrist 2004) tööde maksumusega 24 448 krooni 90

senti, nr 2 (1. novembrist 2004) tööde maksumusega 277 242 krooni 40 senti, nr 2.2 (15. märtsist

2005) tööde maksumusega 425 534 krooni 80 senti ja nr 3 (15. märtsist 2005) tööde maksumusega

153 084 krooni;

kostja on allkirjastanud aktid nr 1, 1.2 ja 2 ja tasunud nende järgi maksmisele kuulunud 480 762

kroonist 30 sendist hagejale 395 000 krooni, jättes tasumata 85 762 krooni 30 senti;

hageja palus kostjal allkirjastada aktid nr 2.2 ja 3 hiljemalt 18. märtsil 2005, 21. märtsil 2005 esitas

kostja pretensiooni ehitustööde kohta, tagastas aktid ja keeldus neid aktsepteerimast.

13. Hageja põhinõue kostja vastu 664 381 krooni 10 senti koosneb aktide nr 1, 1.2 ja 2 järgi tasumata

jäänud 85 762 kroonist 30 sendist ning aktide nr 2.2 ja 3 järgi tasumata jäänud 578 618 kroonist 80

sendist. Viivisenõue 47 656 krooni tugineb lepingute p-le 4.6, mille järgi võib töövõtja tasumisega

viivitamise korral nõuda tellijalt viivist 0,01% päevas tasumata summast.

14. Hageja põhjendab oma nõuet kostja vastu esmajoones sellega, et hageja tegi kokkulepitud

ehitustööd, kostja jättis aga nende eest tasumata. Seejuures ei esitanud kostja hageja suhtes nõudeid

ega kohaldanud muid õiguskaitsevahendeid ega ole õigel ajal ega piisavalt konkreetselt teatanud

puudustest hageja tehtud töödes. Hageja heidab kostjale ka ette, et viimane ei andnud tööde

tegemiseks vajalikke projekte, muutis juhiseid ja tegi puudulikult omanikujärelevalvet.

Kostja põhiliseks vastuväiteks hageja nõudele on olnud see, et kostja ei pea vastu võtma tegelikult

tegemata või mittenõuetekohaselt tehtud töid ega nende eest tasuma. Samuti väidab kostja, et ta on

puudustest hagejale nõuetekohaselt teatanud.

15. Pooled ei vaidle, et on sõlminud kaks lepingut ehitustööde tegemiseks, esimese 27. juulil 2004 ja

teise 8. oktoobril 2004. Oma sisult vastavad need VÕS § 635 lg 1 järgi töövõtulepingu tunnustele.

Kostja ei ole väitnud, et need oleks tüüptingimustega sõlmitud lepingud VÕS § 35 lg 1 mõttes.

Tegemist ei ole tarbijatöövõtuga VÕS § 635 lg 4 mõttes. Nimetatud sätte järgi loetakse

tarbijatöövõtulepinguks üksnes selline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija

vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine. Ehituse töövõtulepingu

esemeks on teenuse osutamine tellija kinnisasja suhtes, olgu selleks siis maatükile ehitise rajamine

või selle remontimine, st ehitise töövõtuleping ei saa olla tarbijatöövõtulepinguks VÕS § 635 lg 4

mõttes. Seetõttu ei saa tellija tugineda sellise lepingu puhul ka VÕS § 657 lg-s 1 sätestatud

regulatsiooni imperatiivsusele tarbija kasuks ega tarbijatöövõtu eriregulatsioonile. Töövõtulepingu

regulatsioon võlaõigusseaduses on selle seaduse § 5 kohaselt üldiselt dispositiivne.

16. Töövõtuleping on tasuline leping. Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö

(valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Need kohustused on omavahel

vastastikuses (sünallagmaatilises) suhtes.

Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu maksmist. Selle nõude rahuldamiseks tuli kindlaks teha, kas

hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes) ja kas kostja on esitanud sellele

nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle

rahuldamisest ajutiselt keelduda.

17. Et rahuldada lepingulise tasu nõue, tuleb minimaalselt selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu

kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti.

Hageja väitel pidi ta lepingu nr 40/200 alusel rajama elamu vundamendi, lepingu nr 41/200 alusel aga

ehitama elamu konstruktsioonid. Samas ei ole kohtud tuvastanud, milliste tööde tegemine

konkreetselt kummagi lepingu alusel kokku lepiti, ega ka seda, mida hageja kummagi lepingu järgi

tegelikult tegi. Kohtud ei ole eristanud ei kahte lepingut, nende alusel tehtud töid ega lepingute alusel

esitatud akte. Nii ei ole ka tuvastatud, kas ja millised aktides loetletud töödest, mille eest tasu

nõutakse, olid üldse mingi lepingu esemeks.

Lisaks ei ole kohtud tuvastanud, milline oli lepingute esemeks olnud tööde lepingujärgne maksumus,

st hind. Kui lepingu nr 41/200 p-s 3.1 on lepingu maksumuseks nimetatud 755 436 krooni, ei nähtu

lepingust nr 40/200 (mh selle p-dest 2 ja 3) üldse, millises hinnas pooled kokku leppisid. Mõlema

lepingu p-de 3.2 ja 4.5 järgi on ette nähtud lisatööde tasustamine eelneva kirjaliku kokkuleppe ja

kalkulatsiooni alusel. Hageja poolt kostjale aktsepteerimiseks esitatud aktide järgi on töid tehtud

kokku 1 059 381 krooni 10 sendi eest. Kui kohtud lugesid selle kokkulepitud tasuks, pidanuks seda

ka otsuses selgelt märkima ja põhjendama. Kolleegium juhib kohtute tähelepanu ka VÕS § 637 lg-

le 1, mille järgi kuulub selge tasukokkuleppe puudumise korral maksmisele tavaline tasu, selle

puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu.

Samuti ei ole tuvastatud, milliste tööde eest ja millises ulatuses on kostja juba tasunud, st milliste

tööde eest on tal seni tasumata. Pooled ei vaidle, et kostja on tasunud hagejale aktide nr 1, 1.2 ja 2

alusel kokku 395 000 krooni, kuid ei ole selge, milliste tööde eest on tasutud.

18. Eelnevast tulenevalt ei ole kohtud tuvastanud vaidluse lahendamiseks keskset tähendust omavaid

asjaolusid, mida hageja pidi lepingute alusel tegema ja kui palju selle eest tasu saama ega ka seda,

mida hageja tegelikult tegi ja mille eest on kostja talle tasunud. See ei võimalda kolleegiumil aga

hinnata haginõude rahuldamise õiguslikku põhjendatust (vt ka nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 16). Seetõttu on kohtute otsused olulises osas põhjendamata ja tuleb

tühistada. Kohtuid ei õigusta, et pooled ei esitanud asjaolusid selliselt, et need võimaldanuks hageja

nõude korrektselt lahendada. Kohtud pidanuks hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema,

milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Oluliste asjaolude

eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel (vt ka nt TsMS § 348 lg 1,

§ 351). Praegu on otsused tehtud põhiliselt vaid hageja esitatud aktidele tuginedes. Olulises osas on

täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1-4 sätestatud eelmenetluse ülesanded.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb olulised asjaolud selgeks teha. Riigikohus ei saa ise asjaolusid

TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi tuvastada ega tõendeid hinnata.

II

19. Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on

lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue

VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö

üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teise

lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle

selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.

20. Pooled on lepingute p-s 4 leppinud kokku tehtud tööde vastuvõtmise korra. Lepingute p 4.1 järgi

toimub tasumine tellija kinnitatud tehtud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktide alusel, kusjuures

aktide esitamise kord lepitakse kokku täiendavalt. Tasumise tähtaeg on sama punkti kohaselt viis

tööpäeva alates akti aktsepteerimisest tellija poolt. Lepingute p 4.2 järgi peab tellija aktsepteerima

akti kolme tööpäeva jooksul arvates akti esitamisest või sama aja jooksul esitama motiveeritud

kirjaliku pretensiooni akti kohta. Kui tellija ei ole selle tähtaja jooksul kirjalikku pretensiooni

esitanud, loetakse akt sama punkti kohaselt aktsepteerituks. Lepingute p 4.8 järgi ei ole tellija

kohustatud tasuma tööde eest, mis on aktis märgitud, kuid mis ei vasta lepingute dokumentidele,

kehtivatele ehitusnormidele või ei ole kvaliteetsed ning mille kohta tellija esitab töövõtjale

pretensiooni. Sama punkti järgi peab töövõtja sellised tööd esimesel võimalusel ümber tegema.

Samas peab tellija sama punkti järgi tasuma aktides märgitud tööde eest, mille kohta tal pretensioone

ei ole.

Üldjoontes vastab selline tööde vastuvõtmise kord VÕS § 637 lg-le 4, st hageja tasunõue muutub

sissenõutavaks alates töö vastuvõtmisest kostja poolt või alates ajast, kui töö loetakse vastuvõetuks.

Tuvastades lepingujärgsed tööd, nende hinna ja tasumata osa sellest, tuli hageja tasunõude

sissenõutavuseks täiendavalt tuvastada, et kostja on aktides märgitud tööd vastu võtnud või saab need

lugeda vastuvõetuks. Seda pidi tõendama hageja. Kostja ei ole väitnud, et aktide esitamine ei

vastanud iseenesest lepingu tingimustele.

21. Asja lahendamisel omab olulist tähtsust, et osa hageja esitatud aktidest on kostja allkirjastanud ja

osa mitte. Tehtud töö vastuvõtmist või vastuvõetuks lugemist on hageja ülehinnanud, leides, et kui

kostja aktid allkirjastas või kui kohus saab lugeda allkirjastamata aktide järgse töö vastuvõetuks, on

kostjal vastuvaidlematu kohustus aktides märgitud tööde eest ka maksta. Kostja omakorda on aktide

tähendust alahinnanud, leides, et ta võib ka allkirjastatud aktide alusel tehtud tööde eest jätta lihtsalt

tasumata, kui ta hiljem avastab, et aktis märgitud tööd ei ole tehtud või ei ole tehtud nõuetekohaselt,

ilma et ta tööde lepingutingimustele mittevastavust tõendaks. Mõlemad käsitlused on ebatäpsed.

Töövõtulepingu järgi tehtud töö vastuvõtmise esmaseks tähenduseks on töövõtja tasunõude

sissenõutavaks muutumine VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi. Samas ei muuda töö vastuvõtmine

VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning

sama paragrahvi 3. lõikes sätestatut, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud

täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Töö vastuvõtmine ei

võta tellijalt iseenesest õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele. Küll omab see olulist

tähendust pooltevahelise tõendamiskoormise jaotusele. Nimelt kui võlausaldaja on talle kohustuse

täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena

pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et

vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija.

22. Tellija võib VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda talle vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest

põhimõtteliselt nii juhul, kui töö on üldse tegemata kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või

puudustega, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS § 108 lg 2 ja 6). Seega on tellija

kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641

mõttes, mh peab töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise

kvaliteediga. Selleks, et tellija saaks kasutada töövõtja suhtes puudustega tööle tuginedes

õiguskaitsevahendeid, mh keelduda töö vastuvõtmisest, peab töövõtja puuduste eest ka vastutama.

See tähendab, et kui töö ei vasta lepingutingimustele, peab tellija selle siiski vastu võtma, kui

töövõtja ei vastuta seaduse või lepingu kohaselt puuduse eest (nt kui puudus tulenes tellija juhisest

VÕS § 641 lg 3 kohaselt). Seejuures on töövõtulepingu eriregulatsioon (esmajoones VÕS § 642)

töövõtja vastutuse osas ammendav, st mittenõuetekohase täitmise puhul ei oma täiendavalt tähendust

võlaõigusseaduse üldosa vabandatavuse regulatsioon (esmajoones VÕS § 103).

Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste

puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna

vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks

tellija õigusi. Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö

vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö

vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 638 teine lause). Töö

vastuvõtmisest põhjendamatu keeldumise korral rikub tellija ka oma lepingulist kohustust, mis võib

olla mh aluseks tema vastu kahju hüvitamise nõude esitamisele VÕS § 115 lg 1 alusel, samuti

kaasneb sellega tellija kui võlausaldaja vastuvõtuviivitus, mille kestel on töövõtja vastutus

VÕS § 119 lg 2 kohaselt alandatud.

Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus alusetult tööd vastu

võtmast, peab ta tõendama ka selle, et tema poolt vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane.

23. Pooled ei vaidle, et kostja on allkirjastanud aktid nr 1, 1.2 ja 2. Seega on nende aktide alusel

tehtud tööd VÕS § 637 lg 4 kohaselt vastu võetud ja tasunõue nende tööde eest on muutunud

sissenõutavaks. Samuti ei vaielda, et nende aktide alusel on hagejale tasumata 85 762 krooni 30 senti.

Samas ei ole selge, milliste tööde eest jättis kostja tasumata. Ainuüksi akti allkirjastamine ei võta

kostjalt aga õigust tugineda vastuvõetud tööde lepingutingimustele mittevastavusele ja rakendada

sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, mh keelduda täitmisest VÕS § 111 lg 1 järgi (selle kohta vt

lähemalt III osa).

24. Akte nr 2.2 ja 3 ei ole kostja allkirjastanud ega tasunud nende alusel hagejale 578 618 krooni

80 senti. Seega ei ole kostja nendes aktides märgitud töid VÕS § 637 lg 4 järgi vastu võtnud. Küll on

võimalik, et kostja saab lugeda tööd vastuvõtnuks VÕS § 638 teise lause kohaselt. Selleks tuleb

tuvastada, et hageja on lepingujärgse töö valmis teinud ja andnud kostjale töö vastuvõtmiseks

mõistliku tähtaja.

25. Kohtud leidsidki, et kostja keeldus aktide allkirjastamisest alusetult ja neis nimetatud tööd tuleb

lugeda vastuvõetuks. Seda põhjendasid kohtud esmajoones sellega, et elamu on kasutamisvalmis ja

tööde mittevastavus lepingule ei ole tõendatud, samuti on kostja pretensioonid motiveerimata ja

ebakonkreetsed ega olnud esitatud tähtaegselt. Kohtud leidsid ka, et hageja ehitas elamu vundamendi

ning konstruktsioonid, sh vahelae ja katuslae konstruktsioonid, tema tehtud töö on kasutuskõlblik

ning tööde asendamine ei ole põhjendatud ega vajalik. Kolleegiumi arvates ei ole kohtute

põhjendused tööde vastuvõetuks lugemisel piisavad ja selle aluseks olevad asjaolud tuleb uuesti

tuvastada. Asjaolude tuvastamisel rikkus maakohus menetlusnorme ja ringkonnakohus ei ole

eksimusi kõrvaldanud.

26. Nagu juba märgitud, tuginesid kohtud tööde vastuvõetuks lugemisel sellele, et kostja on elamu

kasutusele võtnud (vt p 25). Selle asjaolu tuvastamisel viitas maakohus vaatlusprotokollile (toimiku I

kd, lk 95-98), mis ei vasta aga TsMS § 291 lg 5 nõuetele ega väljenda TsMS §-s 290 nimetatud infot.

Vaatlusprotokolli mõte on anda edasi esmajoones kohtu enda poolt vahetult tajutut (vt nõuete kohta

vaatlusprotokollile ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 16 ja 21. märtsi

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 15). Toimikus olev vaatlusprotokoll koosneb aga poolte

esindajate dialoogi jäädvustusest ega sisalda vähimatki viidet sellele, mida kohus tajus. Seega on see

tõendina väärtusetu.

27. Kostja väidetud puudused põrandakütte paigalduses lugesid kohtud tõendatuks vaatamata kostja

esitatud ekspertiisile ja termopildile üksnes põhjendusega, et kostja ei esitanud põrandakütte

paigaldamiseks vajalikku tööprojekti ning E. Kaal on õiguslikke hinnanguid andes ületanud oma

pädevust. Kohtuotsustest ei nähtu, miks nimetatud asjaolud takistasid kohtutel esitatud

dokumentaalseid tõendeid sisuliselt hindamast. Küsimuse all ei olnud üksnes põrandakütte

mittevastavus projektile, vaid ka selle ebamõistlik paigutus ja seeläbi ebaefektiivsus. Kohtud on

jätnud arvestamata ka selle, et töövõtja vabaneb vastutusest tellija juhistest, materjalist või eeltöödest

tingitud lepingu mittevastavuse eest VÕS § 641 lg 3 järgi üksnes siis, kui ta neid eelnevalt piisavalt

kontrollis. Erinevalt kohtute käsitlusest ei oma kolleegiumi arvates keskset tähendust, kui teadlik oli

kostja ehitusest, kuna hageja tegutses lepingut sõlmides ja täites oma majandustegevuse raames ning

kostja väljaspool seda. Hageja ei saa võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada ka kostjapoolse

puuduliku omanikujärelevalvega. Kuigi kostja viitas 21. märtsi 2005. a pretensiooni lisas mitmetele

puudustele hageja töödes (toimiku I kd, lk 111-112) ja esitas ka loetelu puudustest, nt 2. mail 2005

(toimiku I kd, lk 115-116), jääb kolleegiumile arusaamatuks, kuidas ei sisalda ükski kostja esitatud

kirjadest "konkreetset viidet tegemata või ebakvaliteetselt teostatud tööle" (maakohtu otsuse p 31).

Kuna kostja ei sõlminud lepinguid oma majandus- või kutsetegevuses, ei saa temalt nõuda ka

puuduste detailset kirjeldamist VÕS § 644 lg 2 järgi. Samal põhjusel ei pidanud kostja ka tööd

VÕS § 643 kohaselt viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.

28. Maakohus tuvastas, et hageja ehitas elamu vundamendi ja konstruktsioonid. Seejuures viitas

maakohus tuvastamise allikana üksnes hageja hinnapakkumisele konstruktsioonide rajamiseks

(toimiku I kd, lk 27). Ainuüksi hinnapakkumine ei saa aga tõendada konstruktsioonide ehitamist.

29. Arusaamatu on kohtute seisukoht, nagu esitanuks kostja pretensiooni hilinenult. Kui lähtuda

sellest, et kostja sai aktid kätte 17. märtsil 2005, oli tal ka lepingute p 4.2 järgi nende

aktsepteerimiseks aega kolm tööpäeva. Arvestada tuleb aga, et 19. ja 20. märts 2005 sattusid

nädalavahetusele ja kostja esitas oma pretensiooni esmaspäeval 21. märtsil 2005, st õigel ajal (vt ka

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8).

Põhjendamatu on käsitlus, et tellija lepingujärgsete nõuete aegumise alguse regulatsioon kohaldub ka

ilmnenud puudustest teatamisele (maakohtu otsuse p 26). Seejuures tugines maakohus valesti

Riigikohtu 1998. aasta praktikale Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 366 kohaldamisel, mis omistas töö

vastuvõtmisele võlaõigusseadusest erineva tähenduse. Ilmnenud puudustest peab tellija teatama

VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi mõistliku aja jooksul pärast puuduse avastamist, st see aeg ei ole

seotud aktide esitamise ega tööde vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemisega.

III

30. Kostja keskseks vastuväiteks on kogu menetluse ajal olnud see, et ta ei pea maksma osalt

tegemata ja puuduliku töö eest. Tasumisest keeldumise alusena on kostja sisuliselt tuginenud

VÕS § 111 lg-le 1. Enda poolt allkirjastamata aktide osas tugineb ta lisaks sisuliselt VÕS §-le 638,

väites, et ta ei ole kohustatud aktides märgitud töid vastu võtma, kuna need ei ole valmis tööd selle

paragrahvi esimese lause tähenduses ning tal on õiguslik alus tööde vastuvõtmisest keelduda.

Kolleegium märgib esmalt, et seda, kas kostjal oli õigus keelduda lepingujärgse tasu maksmisest,

saab hinnata alles siis, kui on tuvastatud, et tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks.

31. Nagu juba märgitud (vt p 21), ei mõjuta tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine iseenesest

kostja õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Küll

peab kostja arvestama, et need asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde

lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt hageja nõuet välistava õiguskaitsevahendi

rakendamist (mh eeldusi selle rakendamiseks), peab ta hagejale kokkulepitud tasu maksma.

32. Kokkulepitud tasu maksmata jätmisest saab tellija keelduda n-ö lõplikult üksnes juhul, kui tal on

rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks

VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, mille tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib tellija

keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1

alusel, hinna alandamise võrra. Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1

alusel lepingust taganedes.

33. Lisaks võib tellija keelduda VÕS § 111 lg 1 järgi tasu maksmast, kuni töövõtja on täitnud oma

vastastikuse kohustuse, selle täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta

kohustuse täidab. Vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväide on olemuselt ajutine, st sellele

saab tugineda üksnes seni, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui

täitmine on tagatud või kindel. Selle põhiliseks tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise

edasilükkamine, mitte aga sellest lõplik keeldumine. Seeläbi tagab VÕS § 111 lg 1 esmajoones

lepingupoole jaoks vastusoorituse saamist. Et sellele sättele tugineda, peab tellijal olema õigus

vastusooritusele. Seega peab tal olema nõue töövõtja vastu lepingu täitmiseks. Töövõtja

lepingutingimustele mittevastava soorituse korral, esmajoones kvantitatiivselt osalise või

ebakvaliteetse täitmise korral tagatakse kohustuse täitmisest keeldumise õigusega esmajoones tellija

nõudeid kohaseks täitmiseks, st esmajoones lepingutingimustele mittevastava täitmise asendamiseks

või parandamiseks VÕS § 108 lg 6 mõttes. Et tellija võiks VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes keelduda

lepingujärgset tasu maksmast, peab ta ühtlasi tuginema mingile nõudele töövõtja vastu, mille täitmist

ta nõuab.

34. Lisaks tuleb arvestada, et kohustuse täitmisest ei või VÕS § 111 lg 3 kohaselt keelduda, kui see ei

oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine

lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Seega ei saa tellija

keelduda kogu kokkulepitud tasu maksmisest nt üksnes põhjusel, et tehtud töös on puudusi, kuid need

on kogu maksmisele kuuluvat tasu arvestades ebaolulised. Kolleegiumi arvates õigustab nimetatud

säte sellisel juhul tasu maksmisest keelduma üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste

kõrvaldamiseks ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks.

IV

35. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kohtud ületasid nõude piire. Hageja nõue oli esitatud raha

väljamõistmiseks hagis esitatud alusel. Sellest lähtudes on kohtud hageja nõude ka rahuldanud ega

rikkunud TsMS § 439. Pealegi tugines hageja juba hagiavalduses sellele, et kostja keeldus

õigustamatult töid vastu võtmast (toimiku I kd, lk 5).

36. Kuna kohtute otsused tühistatakse kostjalt põhivõla väljamõistmise osas, tühistatakse need ka

viivise väljamõistmise osas. Kolleegium ei nõustu siiski kostjaga, et kohtud rikkusid oluliselt

menetlusnorme hageja viivisenõude menetlusse võtmisel. Hageja esitas viivisenõude maakohtule

21. veebruari 2007. a kohtuistungil kirjaliku avaldusega (toimiku I kd, lk 103-105, 135). Vaatamata

TsMS § 133 lg-le 2 on hageja tasunud viivisenõudelt isegi riigilõivu (toimiku I kd, lk 106).

Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja viivisenõuet esitades eksinud TsMS § 376 nõuete vastu. Samas

pidanuks maakohus tagama kostjale TsMS § 328 lg 2 kohaselt võimaluse viivisenõude kohta

seisukoht avaldada. Samas võinuks kostja esindaja esitada selle vastuväite maakohtule juba

21. veebruari 2007. a istungil, kui viiviseavaldus asja materjalide juurde võeti.

37. Kolleegium juhib taas kord ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et tema otsuse sissejuhatuses ei

ole märgitud poolte isiku- ega registrikoode, nagu on ette nähtud TsMS § 442 lg 2 p-s 6 (koostoimes

TsMS § 654 lg 1 teise lausega).

38. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu ka sellele, et asjas on hagi tagamiseks seatud kohtulik

hüpoteek kostja kinnisasjale (toimiku I kd, lk 92). Samas ei ole selles määruses TsMS § 385 nõudeid

eirates märgitud rahasummat, mille maksmisel või mille ulatuses pangagarantii andmisel lõpetatakse

hagi tagamise määruse täitmine ja kohtulik hüpoteek kustutatakse.

39. Menetluskulude jaotus otsustatakse poolte vahel asja uuel läbivaatamisel, sõltuvalt selle

tulemustest.

40. Kuigi kohtute otsused tuleb tühistada sõltumata kassatsioonkaebuse põhjendustest, on see

sisuliselt võrdsustatav kassatsioonkaebuse rahuldamisega TsMS § 149 lg 4 esimese lause mõttes.

Seetõttu tuleb tasutud kautsjon tagastada.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik