3-1-1-35-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-35-08

Otsuse kuupäev

3. oktoober 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi K. M. süüdistuses KarS § 356 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-6045

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. M. kaitsja vandeadvokaat Mall Saar, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 11. veebruari 2008. a kohtuotsus K. M. süüdistusasjas KarS § 356 lg 1 järgi muutmata ja

kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 26. novembri 2007. a otsusega tunnistati K. M. süüdi KarS § 356 lg 1 järgi ja teda karistati ühe kuu pikkuse

vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Lisaks mõistis kohus K. M.-lt

Eesti Vabariigi kasuks välja keskkonnakahju hüvitise summas 68 055 krooni.

1.1 K. M.-i tunnistati süüdi selles, et ta pani ajavahemikul 2005. a lõpust 2006. a alguseni Võru Maakonnas Simula külas

Haanja Looduspargi piiranguvööndis asuval L. kinnistul toime ebaseadusliku metsaraie. Nimelt viis ta harvendusraiega

kinnistu eraldisel 2 ja 15 metsa rinnaspindala alla lubatud alammäärade. Alammäärad olid teo toimepanemise ajal kehtestatud

1. jaanuaril 1999. a jõustunud metsaseaduse (MS I) § 17 lg 3 alusel välja antud keskkonnaministri 1. aprilli 1999. a määrusega

nr 39 "Harvendusraie tegemisel metsa rinnaspindala ja täiuse lubatud alammäärade kinnitamine" (edaspidi määrus nr 39).

Käesoleval ajal on alammäärad ette nähtud 1. jaanuaril 2007 jõustunud metsaseaduse (MS II) § 31 lg 4 alusel välja antud

keskkonnaministri 27. detsembri 2006. a määruse nr 88 "Metsa majandamise eeskiri" (edaspidi metsa majandamise eeskiri)

lisas nr 1. Eraldisel 2, kus kasvas 45-aastane kaasik, vähendas K. M.-i ebaseaduslikult puistu rinnaspindala 2 m2/ha, tekitades

sellega tulenevalt MS I § 56 lg 3 p-st 1 ja MS II § 67 lg 2 p-st 1 keskkonnale kahju 27 600 krooni. Eraldisel 15, kus kasvas 65-

aastane kuusik, vähendas K. M.-i ebaseaduslikult puistu rinnaspindala 6,2 m2/ha, tekitades sellega keskkonnale kahju 40 455

krooni. Kokku tekitas K. M.-i ebaseadusliku raiega keskkonnale kahju 68 055 krooni.

1.2 Ebaseaduslikus raies kinnistu eraldisel 10, milles K. M.-it samuti süüdistati, mõistis maakohus süüdistatava õigeks.

2. Maakohtu põhiseisukohad seoses K. M.-i süüditunnistamisega olid järgmised.

2.1 L. kinnistu eraldisel 2 pindalaga 1,7 ha kasvas raie tegemise ajal 20,4 meetri kõrgune 45-aastane I boniteedi kaasik, mis

kuulus kaitsemetsa kategooriasse. K. M.-i poolt Võrumaa keskkonnateenistusele esitatud metsateatisega on tõendatud, et K.

M.-i võis eraldisel 2 teha harvendusraiet eraldise 1,0 ha suurusel pinnal kogumahus 50 tihumeetrit. Määruse nr 39 kohaselt pidi

pärast harvendusraie tegemist L. kinnistu eraldisel 2 puistu esimese rinde rinnaspindala olema vähemalt 18,1 m2/ha ja täius

vähemalt 0,68. Tegelikult oli selle puistu esimese rinde keskmine rinnaspindala pärast K. M.-i tehtud raiet 9,8 m2/ha ja

keskmine täius 0,38. MS I § 56 lg 3 p 1 järgi tekitas K. M.-i sellise käitumisega keskkonnale kahju, kuna metsa raiuti

hõredamaks, kui seda lubasid rinnaspindala ja täiuse alammäärad. Metsa majandamise eeskirja lisast 1 tuleneb, et pärast

harvendusraie tegemist 20,4 m kõrguses kaasikus peab puistu I rinde rinnaspindala jääma vähemalt 14,8 m2/ha. Eeskirja § 6

lg 5 sätestab, et mustika, jänesekapsa-mustika, sinilille, jänesekapsa ja jänesekapsa-kõdusoo kaasikus, haavikus või

sanglepikus võib harvendusraiejärgne puistu esimese rinde rinnaspindala olla 3 m2/ha võrra väiksem kui on märgitud eeskirja

lisas 1, kui selle puistu all kasvab kuuse elujõuline teine rinne täiusega vähemalt 40% või kuuse elujõuline järelkasv taimede

arvuga vähemalt 1500 hektari kohta. L. kinnistu eraldis 2 asub jänesekapsa-mustika kasvukohatüübis ja raiejärgselt on sinna

kasvama jäänud elujõuline kuuse II rinne täiusega vähemalt 40 protsenti, mistõttu on puistu I rinde alammäära veel 3 m2/ha

võrra vähendatud. L. kinnistu eraldisel 2 harvendusraie tegemisel peaks puistu esimese rinde rinnaspindalaks jääma vähemalt

11,8 m2/ha. Seega on K. M.-i poolt eraldisel 2 tehtud raie vastuolus ka praegu kehtiva MS II § 31 lg-ga 2, mille kohaselt ei tohi

harvendusraie tegemisel puistu rinnaspindala viia väiksemaks sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud alammäärast, s.o.

metsa majandamise eeskirja lisas 1 toodud alammäärast.

2.2 L. kinnistu eraldisel 15 pindalaga 0,29 ha kasvas raie tegemise ajal 22 meetri kõrgune 65-aastane I boniteedi kuusik, mis

kuulus kaitsemetsa kategooriasse. K. M.-i oli esitanud Võrumaa keskkonnateenistusele metsateatise harvendusraie

teostamiseks kogu eraldise 15 pinnalt kogumahus 10 tihumeetrit. Määruse nr 39 kohaselt pidi pärast harvendusraie tegemist L.

kinnistu eraldisel 15 puistu esimese rinde rinnaspindala olema vähemalt 23,4 m2/ha ja täius vähemalt 0,68. Tegelikult oli selle

puistu esimese rinde keskmine rinnaspindala pärast K. M.-i tehtud raiet 16,0 m2/ha ja keskmine täius 0,47. MS I § 56 lg 3 p 1

järgi tekitas K. M.-i sellise käitumisega keskkonnale kahju, kuna metsa raiuti hõredamaks, kui seda lubasid rinnaspindala ja

täiuse alammäärad. Metsa majandamise eeskirja lisast 1 tuleneb, et pärast harvendusraie tegemist 22 meetri kõrguses kuusikus

peab puistu I rinde rinnaspindala jääma vähemalt 22,2 m2/ha. Seega on K. M.-i poolt eraldisel 15 tehtud raie vastuolus ka

praegu kehtiva MS II § 31 lg-ga 2, mille kohaselt ei tohi harvendusraie tegemisel puistu rinnaspindala viia väiksemaks sama

paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud alammäärast, s.o. metsa majandamise eeskirja lisas 1 toodud alammäärast.

2.3 Maakohus ei nõustunud süüdistatava väitega, et Keskkonnainspektsioon tegi mõõtmised valesti, jättes määratlemata, kas

süüdistuses nimetatud eraldistel puistu teine rinne üldse on olemas, ja lugedes esimese rinde puud teise rindesse. Kohtu

hinnangul puudub alus kahelda selles, et keskkonnainspektorite poolt L. kinnistu eraldistel 2 ja 15 alates 2006. a maikuust

tehtud mõõdistamised olid vastavuses nii mõõtmise ajal kehtinud kui ka praegu kehtivate metsaõigusnormidega. Seevastu

keskkonnainspektorite poolt aprillis 2006 L. kinnistu eraldistel 2 ja 15 toimetatud raie õigsuse kontrollimine, mille käigus

rikkumisi ei avastatud, oli pealiskaudne ja ebatäpne. Protokollist ei nähtu, kuidas toimus rinnaspindala mõõtmine ja kuidas

saadi tulemused. Kuna rinnaspindala mõõtmise tulemused on välja toodud, võib oletada, et mõõtmised teostati Bitterlichi

lihtrelaskoobiga. Erinevalt juunis 2006 teostatud raiekoha ülevaatuse aktidest ei ole objekti kontrollimise protokollis üldse

kirjeldatud esimest ega teist rinnet, protokollist ei selgu, kas raie oli kontrollimise ajal lõpetatud, raiutud metsamaterjali kohta

ei ole märgitud muud, kui seda, et maas on näha nii kase- kui ka kuuseoksi, okas on roheline. Raieala suurust, kus

rinnaspindala mõõtmine teostati, ei ole eraldise 15 puhul üldse välja toodud ja eraldise 2 puhul on selleks märgitud

metsaomaniku esitatud metsateatisel näidatud pindala 1,0 ha. Andmed puistu vanuse kohta on võetud takseerkirjeldusest,

arvestamata, et see on koostatud 2000. aastal.

2.4 Maakohus ei soostunud ka väitega, et aprillis 2006 toimunud kontrolli järelduste muutmisega on rikutud K. M.-i

õiguspärast ootust. K. M.-i sai 28. aprilli 2006. a objekti kontrollimise protokolli kätte alles 2006. a detsembri alguses, s.o

pärast kohtueelse menetluse kokkuvõte koostamist kriminaalmenetluses.

2.5 Maakohus leidis, et määrus nr 39 ja metsa majandamise eeskiri ei ole osas, milles need ei võimalda puistu raiejärgse

rinnaspindala mõõtmisel arvestada teise rinde puid, vastuolus määruste andmise aluseks olnud metsaseaduste sätetega.

2.6 K. M.-i pani talle süüksarvatava teo toime kaudse tahtlusega.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid nii süüdistatav K. M.-i kui ka tema kaitsja vandeadvokaat Mall Saar.

Mõlemas apellatsioonis taotleti maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja K. M.-i õigeksmõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 11. veebruari 2008. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Puudub alus muuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, samuti ei ole esimese astme kohus eksinud materiaalõiguse

kohaldamisel.

4.2 Keskkonnainspektsioonil oli õigus 28. aprilli 2006. a kontrollkäigu protokollis toodud järeldused ümber hinnata. 28. aprillil

2006 toimunud kontroll oli puudulik, sest ei arvestatud, et metsamajandamisekava oli 5 aastat vana, mistõttu eksiti puistu

vanuse hindamisel. Samuti ei peetud esimese kontrolli puhul silmas, et kinnistu asub Haanja looduspargis ning rinnaspindala

alammäära tuleb seetõttu 5% võrra suurendada.

4.3 Ringkonnakohus leidis, et raiet tehes ei olnud K. M.-i kõigi vajalike metsaõigusnormidega kursis ja tutvus nendega alles

pärast raiet. Siis hakkas ta ka vaidlustama talle süüks pandud metsaõigusnormide rikkumist, väites, et ta pole neid rikkunud

ning et keskkonnainspektorid tõlgendavad neid valesti.

4.4 Apellatsioonikohtu hinnangul puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks keskkonnaministri

määruse nr 39 ja metsa majandamise eeskirja suhtes. Kuna nii MS I kui ka MS II volitavad keskkonnaministrit sisustama

metsa rinnaspindala ja täiuse lubatud alammäärasid, siis oli ministril ka õigus kehtestada nõue, millest tulenevalt arvestatakse

teatud juhtudel puistu rinnaspindala mõõtmisel üksnes esimese rinde puudega. Esimene rinne on puistu põhirinne ja metsa

majandaja eesmärk hooldusraiete kavandamisel ja tegemisel peab olema põhirindele paremate kasvutingimuste loomine.

Seetõttu on mõistetav, et harvendusjärgne alammäär kehtib puistu esimese rinde kohta. Ka õiguskantsler on asunud

seisukohale, et metsa majandamise eeskiri ei ole metsaseadusega vastuolus.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. M.-i kaitsja vandeadvokaat Mall Saar, kes taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja K. M.-i õigeksmõistmist. Kassaatori põhiväited on järgmised.

5.1 Kohtud ei ole tõlgendanud kõrvaldamata kahtlusi süüdistatava kasuks, jättes arvestamata Keskkonnainspektsiooni

28. aprilli 2006. a objekti kontrollimise protokolliga, mille kohaselt raiega keskkonnale kahju ei tekitatud.

5.2 Kaitsja hinnangul ei oleks koosseisulise kahju arvestamisel tohtinud kahjusummat korrutada koefitsiendiga 3,0, kuna see

koefitsient ei väljenda metsa tihedust. Kui K. M.-i kinnistu ei oleks asunud Haanja looduspargis, poleks tehtud raie KarS § 356

lg 1 mõttes olulist kahju tekitanud.

5.3 K. M.-i ei pidanud aru saama, et ta teostas üleraie. Seda kinnitab asjaolu, et aprillis 2006 raiekohal käinud spetsialistide

grupil ei tekkinud raie seaduslikkuses kahtlust ei visuaalsel vaatlusel ega relaskoobiga mõõtes. K. M.-lt ei saa nõuda rohkem

kui vastava ala spetsialistidelt.

5.4 Ringkonnakohtu otsuses ei ole käsitletud kaitsja apellatsioonis seoses subjektiivse koosseisuga esitatud argumente.

Kassaator leiab, et K. M.-i käitumises puudub nii tahtlus kui ka ettevaatamatus. Raiet tehes lähtus K. M.-i rinnaspindala

arvestamisel metsaseadusest, mis rääkis metsast ja puistust kui tervikust ega jaganud seda rinneteks. Samuti rääkis metsa

rinnaspindalast määruse nr 39 pealkiri. Seetõttu lähtus K. M.-i harvendusraiet tehes eeldusest, et kehtestatud alammäärad

kehtivad kogu metsa, mitte ainult esimese rinde kohta. Aluse sellele veendumusele annab põhiseaduse (PS) § 94.

6. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör Terje Aleksašin, et kasseeritud kohtuotsused on seaduslikud ja põhjendatud

ning kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole. Väites, et süüdistatava tehtud raie hindamisel oleks tulnud aluseks võtta

Keskkonnainspektsiooni 28. aprilli 2006. a objekti kontrollimise protokoll, taotleb kassaator tõenditele uue hinnangu andmist

ja uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis ei ole aga Riigikohtu pädevuses. Kuna K. M.-i pani raie toime kaitsemetsas, olles

sellest asjaolust ka teadlik, on koosseisulise kahju suuruse määratlemisel põhjendatult arvestatud koefitsienti 3,0, mis on

sätestatud nii Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1999. a määruse nr 186 p-s 9 kui ka kehtiva metsaseaduse § 67 lg-s 11. Kohtud on

piisavalt põhistanud seisukohta, et K. M.-i pani teo toime kaudse tahtlusega.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis, vaadates kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses, esitas

kohtumenetluse pooltele täiendavalt küsimused, mis puudutasid hinnangu andmist K. M.-le süüksarvatava raie seaduslikkusele

ja sellega tekitatud keskkonnakahjule ajavahemikul 1.-11. jaanuarini 2007, mil määrus nr 39 oli kehtivuse kaotanud, ent metsa

majandamise eeskiri ei olnud veel jõustunud. Samuti palus Riigikohus kohtumenetluse poolte seisukohta MS II § 67 lg 12

tõlgendamise ja ebaseadusliku metsaraiega tekitatud keskkonnakahju sissenõudmise korra kohta.

8. K. M.-i kaitsja seisukohad Riigikohtu esitatud küsimustes olid järgmised.

8.1 Perioodil 1.-11. jaanuarini 2007 ei olnud K. M.-le süüksarvatud raie ebaseaduslik, sest puudusid õigusnormid, mis

määratlenuks puistu raiejärgse rinnaspindala alammäärad.

8.2 Kuna 1.-11. jaanuarini 2007 ei olnud kehtestatud puistu raiejärgse rinnaspindala alammäärasid, puudusid ka õigusnormid,

millest lähtudes olnuks võimalik arvestada metsaraiega looduskeskkonnale tekitatud kahju suurust.

8.3 Ebaseadusliku metsaraiega kahju tekitamise korral on tegemist eraõigusliku suhtega riigi ja kodaniku vahel, mistõttu

toimub kahju sissenõudmine hagimenetluses.

9. Prokuröri seisukohad Riigikohtu esitatud küsimustes on järgmised.

9.1 Asjaolu, et ajavahemikul 1.-11. jaanuarini 2007 polnud keskkonnaminister kehtestanud nõudeid, mille järgimisel on

harvendusraie tegemine MS II § 31 lg 2 kohaselt lubatav, tähendab seda, et tol perioodil puudus lubav, mitte aga keelav norm.

Kõik ajavahemikus 1.-11. jaanuarini 2007 tehtud harvendusraied on ebaseaduslikud. Samas leiab prokurör, et küsimus, kas

blanketset süüteokoosseisu sisustava normi muutmine muudab ka teo karistatavust, tuleb lahendada lähtudes sellest, kas

blanketti sisustavas regulatsioonis tehtud muudatus puudutab karistusnormi kaitseeesmärki või on see karistatava teo

ebaõigussisu seisukohalt ebaoluline.

9.2 Kuna 1.-11. jaanuarini 2007 ei olnud kehtestatud puistu rinnaspindala ja täiuse alammäärasid, millest tulenevalt oli mis

tahes harvendusraie tegemine keelatud, tekitas sel perioodil igasugune harvendusraie keskkonnakahju, s.t kahju arvestamisel

tuleb aluseks võtta kõigi harvendusraiel raiutud puude rinnaspindalade summa. Seega oleks perioodil 1.-11. jaanuarini 2007 K.

M.-i raie tekitanud keskkonnale suurema kahju kui see, mille põhjustamises ta on süüdi tunnistatud.

9.3 Õiguspoliitiliselt on õigem tõlgendada MS II § 67 lg-t 12 nii, et ebaseadusliku metsaraiega tekitatud keskkonnakahju

sissenõudmine toimub hagimenetluses. Keskkonnakahju hüvitamine toimub võlaõigusseaduse (VÕS) alusel. Iseenesest ei ole

välistatud, et Keskkonnainspektsioon võiks keskkonnakahju sisse nõuda haldusaktiga, kuid metsaseaduses puudub üksikasjalik

regulatsioon selle kohta, kuidas selline sissenõudmine peaks toimuma.

10. Kannatanu Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni Lõuna regiooni Võrumaa büroo kaudu) seisukohad Riigikohtu esitatud

küsimustes on järgmised.

10.1 Ajavahemikul 1.-11. jaanuarini 2007 oli K. M.-le süüksarvatav raie ebaseaduslik MS II § 67 lg 2 p 1 alusel, ent samal

perioodil kehtinud õiguse kohaselt ei oleks olnud võimalik K. M.-i tehtud raiega keskkonnale põhjustatud kahju välja arvutada

ja seega poleks selline raie olulist kahju keskkonnale tekitanud.

10.2 Kuna ebaseadusliku metsaraiega tekitatud keskkonnakahju hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 1043 ja

§ 1045 lg 1 p 5, tuleb keskkonnakahju sisse nõuda hagimenetluses. Seadus ei võimalda nõuda keskkonnakahju sisse

haldusaktiga.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuli 2008. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel seaduse kohaldamisel

tekkinud põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kriminaalkolleegium annab esmalt hinnangu kassatsioonis esitatud väidetele (I), kontrollib seejärel KarS § 5 nõuete

järgimist käesolevas kriminaalasjas (II), selgitab puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju

sissenõudmisega seonduvaid küsimusi (III) ja võtab lõpuks seisukoha käesoleva asja lahendamise kohta (IV).

I

13. Kolleegium ei nõustu kogu kriminaalmenetluse vältel kaitsepositsiooni üheks keskseks argumendiks olnud seisukohaga, et

keskkonnaminister on määruse nr 39 kehtestamisel väljunud MS I § 17 lg-s 3 ette nähtud volitusnormi piiridest. Kõnealuses

määruses rinnaspindala alammäärade kehtestamisel aluseks võetud "puistu I rinde rinnaspindala" on üks MS I § 17 lg-tes 2 ja 3

nimetatud "metsa rinnaspindala" komponentidest. Asjaolu, et keskkonnaminister on pidanud vajalikuks kehtestada

harvendusraie tegemiseks nõuded üksnes puistu I rinde kohta ja jätta teiste rinnete ja puistu kui terviku osas rinnaspindala

alammäärad täpsustamata, ei tähenda seda, et määruse nr 39 reguleerimisala oleks laiem MS I § 17 lg-ga 3 lubatust. Osutatud

seadusesäte ei välistanud võimalust, et keskkonnaminister kehtestab metsa rinnaspindala alammäärad puistu üksikute rinnete

kaupa või lähtub alammäärade kehtestamisel üksnes puistu esimese rinde puudest. Kui rinnaspindala alammäärad oleksid

kehtestatud selliselt, et nende tuvastamisel tulnuks arvesse võtta ka puistu teiste rinnete puid, võinuksid ka alammäärade

numbrilised väärtused suuremad olla. Seega ei tähenda üksnes puistu esimese rinde rinnaspindalast lähtumine iseenesest seda,

et määrus nr 39 piiras metsaomaniku õigusi rohkem kui MS I § 17 lg-te 2 ja 3 mõte lubas. Seetõttu nõustub

kriminaalkolleegium kohtute seisukohaga, et kaitseväited vaidlusaluse keskkonnaministri määruse seaduse- ja

põhiseadusevastasuse kohta on põhjendamatud.

14. Kriminaalkolleegium ei jaga ka kaitsja arvamust, et lugedes Keskkonnainspektsiooni 28. aprilli 2006. a objekti

kontrollimise protokolli ebausaldusväärseks tõendiks, on kohtud rikkunud nõuet tõlgendada kõrvaldamata kahtlused

süüdistatava kasuks. Kohtud on põhjendanud, miks nad lugesid maist septembrini 2006 L. kinnistul korraldatud kontrolli

tulemused aprillikuisest kontrollist usaldusväärsemaks ja toonud välja 28. aprilli 2006. a kontrolliprotokollis esinevad

puudused. Seetõttu puudub alus rääkida vaadeldava tõendi pinnalt tekkinud kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada

süüdistatava kasuks.

15. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et K. M.-le süüksarvatava keskkonnakahju arvestamisel ei oleks tohtinud kahjusummat

korrutada koefitsiendiga 3,0, kuna see koefitsient ei väljenda metsa tihedust. Kolleegium märgib, et puude ja põõsaste

ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju suurus ei sõltu mitte üksnes raie ulatusest, vaid ka raiutud puude

keskkonnaväärtusest. Kriminaalasjas on tuvastatud, et L. kinnistu eraldistel 2 ja 15 kasvas kaitsemets. Vabariigi Valitsuse

8. juuni 1999. a määruse nr 186 "Metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju arvestamise määrade

kinnitamine" punkti 9 kohaselt korrutatakse kaitsemetsa korral keskkonnale tekitatud kahju arvestamisel kahju arvestamise

määrad koefitsiendiga 3,0. Samasisulise normi sätestab ka MS II § 67 lg 11. MS I § 29 lg 1 nägi ette, et kaitsemetsa

kategooriasse kuulub keskkonnaseisundi kaitsmiseks määratud mets. Sellele lähedane on kaitsemetsa mõiste ka kehtivas

metsaseaduses. Kuna kaitsemetsa keskkonnaväärtus on metsaseaduse mõtte kohaselt tulundusmetsa keskkonnaväärtusest

suurem, on ka keskkonnakahju, mis tekitatakse metsa lubatust hõredamaks raiumisega, kaitsemetsa puhul suurem kui

tulundusmetsa puhul. Sellist erinevust tuleb mõistetavalt arvestada ka KarS § 356 lg 1 koosseisulise tagajärje

kindlakstegemisel, mistõttu on süüdistuses ja kohtuotsustes K. M.-le süüksarvatava keskkonnakahju tuvastamisel põhjendatult

kohaldatud koefitsienti 3,0.

16. Muu hulgas märgib kassaator, et K. M.-i ei pannud tegu toime tahtlikult, sest ta lähtus raie tegemisel MS I § 17 lg-test 2

ja 3, mis rääkisid üldiselt metsa, mitte aga puistu esimese rinde rinnaspindalast. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Nii

maakohus kui ka ringkonnakohus on põhjendanud, miks nad leiavad, et K. M.-i pani ebaseadusliku raie toime kaudse

tahtlusega. Kohtute põhjendused on piisavad ja kassatsioonis märgitu nende veenvust kahtluse alla ei sea. Tahtluse saab

välistada üksnes süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine (KarS § 17 lg-d 1-2), mitte aga seaduse mittetundmine (KarS

§ 17 lg 3). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et K. M.-i oli raiet tehes teadlik nii selle ulatusest (mahust) kui ka raiutava

metsa kuulumisest kaitsemetsa kategooriasse. Seega puudub alus väita, et K. M.-i ei teadnud tegu toime pannes mõnda KarS

§ 356 lg 1 objektiivse koosseisu tunnusele vastavat faktilist asjaolu. Juhul, kui K. M.-i arvas teo toimepanemisel ekslikult, et

rinnaspindala alammäärale vastavuse kontrollimisel tuleb arvesse võtta puistu kõigi rinnete puid, ja eksis seetõttu lubatud raie

ulatuses, polnud tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisu asjaoludes (KarS § 17 lg 1), vaid eksimusega teo keelatuses (KarS

§ 39). Taolise eksimuse olemasolul oli see kolleegiumi hinnangul aga K. M.-i jaoks kergesti välditav ega välista seetõttu K.

M.-i teo süülisust. MS I § 17 lg 3 alusel antud määrus nr 39, mis sätestas harvendusraie tegemisel metsa rinnaspindala ja täiuse

lubatud alammäärad, koosnes sisuliselt viiest lühikesest tabelist, mille lõpus toodud märkustest esimene selgitas, et tabelites

tähis "T" on puistu I rinde täius ja "G" on puistu I rinde rinnaspindala. Seega oli isikul, kes tutvus keskkonnaministri

kehtestatud rinnaspindala alammääradega, millele MS I § 17 lg-d 2 ja 3 otsesõnu viitasid, võimalik juriidiliste eriteadmisteta

aru saada, et samas määruses toodud rinnaspindala alammäärade hulka arvatakse üksnes puistu esimese rinde puude

rinnaspindalade summa. Lugedes K. M.-i võimaliku keelueksimuse välditavaks, arvestab kolleegium muu hulgas ka asjaolu, et

K. M.-i on enda esitatud apellatsioonis kinnitanud, et tal on 27 aasta vältel kogemused metsa majandamisel, sh 3 aastat

metsaülemana (tl 214 pöördel). Sellise metsandusalase kogemusega isikule ei saanud määrusega nr 39 tutvumine ning sellest

arusaamine olla ülejõukäiv.

17. K. M.-i tahtluse tuvastamise seisukohalt ei ole tähendust ka Keskkonnainspektsiooni 28. aprilli 2006. a objekti

kontrollimise protokollil. Olles koostatud alles pärast raie tegemist, ei saanud see protokoll mingil viisil mõjutada K. M.-l teo

toimepanemise ajal olnud ettekujutust raie tegemise asjaoludest. See, et keskkonnainspektsiooni ametnikud ei sedastanud

aprillis 2006 toimunud raiekoha uurimisel, mille nii maakohus kui ka ringkonnakohus on tunnistanud pealiskaudseks,

metsaõigusnormide rikkumisi, ei kaalu üles ka eelmises punktis toodud põhjuseid, mis viisid kolleegiumi järelduseni, et K. M.-

i võimalik eksimuses teo keelatuses oli talle välditav.

II

18. Kolleegium märgib taaskord, et tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik

üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni

kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta

toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05 - RT III 2005, 36, 349, p 11

ja 31. märtsi 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08 - RT III 2008, 15, 99, p 23). Seetõttu on kohtud põhjendatult

kontrollinud K. M.-i tehtud raie seaduslikkust nii MS I ja määruse nr 39 kui ka MS II ja metsa majandamise eeskirja alusel.

Samas on kohtud jätnud tähelepanuta, et metsa majandamise eeskiri avaldati Riigi Teataja Lisas alles 9. jaanuaril 2007 ja

jõustus 12. jaanuaril 2007. Määrus nr 39 kehtis aga üksnes kuni 31. detsembrini 2006. Seetõttu tuleb K. M.-i

süüditunnistamiseks täiendavalt kontrollida, kas K. M.-i tehtud raie oli ebaseaduslik ja seega KarS § 356 lg 1 järgi karistatav

ka ajavahemikul 1.-11. jaanuarini 2007 kehtinud õiguse järgi.

19. Kolleegium märgib, et 1.-11. jaanuarini 2007 puudus regulatsioon, mis oleks määratlenud, milline peab olema puistu

minimaalne rinnaspindala pärast harvendusraiet. See ei tähenda siiski seda, nagu ei oleks sellel perioodil harvendusraie

tegemise osas piiranguid kehtinud. 1. jaanuaril 2007 jõustunud MS II § 31 lg 1 sätestab, et hooldusraiet võib teha puistus, mis

vastab sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud tunnustele. MS II § 28 lg 4 p 2 kohaselt kuulub hooldusraie hulka ka

harvendusraie. MS II § 31 lg 2 näeb ette, et harvendusraie tegemisel ei tohi puistu rinnaspindala ega täiust viia väiksemaks

sama paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud alammäärast. MS II § 31 lg 4 kohaselt kehtestab puistut iseloomustavad tunnused,

mis lubavad teha puistus hooldusraiet, ning puistu rinnaspindala ja täiuse alammäära pärast harvendusraiet keskkonnaminister

metsa majandamise eeskirjaga. Osutatud sätete tõlgendamisel tuleb silmas pidada MS II § 2 lg-t 1, mille kohaselt on kehtiva

metsaseaduse eesmärk tagada metsa kui ökosüsteemi kaitse ja säästev majandamine. See eesmärk omakorda teenib PS §-s 5

sätestatud põhimõtet, mille kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult,

ja konkretiseerib samas PS §-s 53 ette nähtud keskkonnakaitsekohustust. Põhiseaduse osutatud sätted annavad seadusandjale

mandaadi PS §-s 32 fikseeritud omandipõhiõiguse piiramiseks keskkonnakaitselistel eesmärkidel. Tulenevalt MS II § 2 lg-st 1

ja selle tõlgendamise lähtepunktiks olevatest põhiseaduslikest väärtustest peab MS II § 31 lg-te 1, 2 ja 4 tõlgendamisel lähtuma

järgnevast.

20. Olles loodud metsa kui ökosüsteemi kaitseks ja säästvaks majandamiseks, (MS II § 2 lg 1) on kõnealused normid ise

vahetult suunatud keskkonnakaitse eesmärgi saavutamisele, s.t raieõiguse piiramisele, jättes ministrile pädevuse näha erandina

ette juhtumid, mil hooldusraie keskkonda ebaproportsionaalselt ei kahjusta ja on seetõttu lubatud. Järelikult volitab MS II § 31

lg 4 keskkonnaministrit kehtestama isikut soodustavaid norme. Selle poolest erineb MS II § 31 lg 4 ka nendest normidest, mida

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitles 12. mai 2000. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-00 (RT III 2000, 13,

140). Viidatud kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus delegatsiooninormi alusel jäeti kehtestamata isikut koormav määrus,

mille puudumisel ei olnud õiguslikku alust isiku õiguste kitsendamiseks.

21. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et ajavahemikul 1.-11. jaanuarini 2007, s.o kuni metsa majandamise

eeskirja jõustumiseni oli hooldusraie, sh harvendusraie tegemine tulenevalt MS II § 31 lg-test 1 ja 2 keelatud. Järelikult oli K.

M.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud raie ebaseaduslik ka ajavahemikul 1.-11. jaanuarini 2007. Sel perioodil tuli

ebaseadusliku hooldusraiega keskkonnale tekitatud kahju suuruse tuvastamisel lugeda puistu rinnaspindala lubatud

alammääraks MS II § 67 lg 2 p 1 ja lisa 3 mõttes puistu raie-eelne rinnaspindala. Perioodil 1.-11. jaanuarini 2007 kehtinud

õiguse kohaselt oleks K. M.-le süüksarvatud raiega tekitatud keskkonnakahju igal juhul suurem kui teo toimepanemise ajal

kehtinud või alates 12. jaanuarist 2007 kehtiva õiguse järgi. Seetõttu ei saa see kahjusumma K. M.-le inkrimineeritava

koosseisulise tagajärje suurust mõjutada, mistõttu pole ka vaja seda summat tuvastada. Eeltoodust järeldub aga, et K. M.-le

süüksarvatav raie oli KarS § 356 lg 1 järgi karistatav ka 1.-11. jaanuarini 2007.

22. Arvestades, et MS II § 31 lg-d 1 ja 2 moodustavad K. M.-le esitatud süüdistuses viidatud MS II § 31 lg-ga 4 ja metsa

majandamise eeskirjaga sisuliselt ühtse regulatsiooni hooldusraie lubatavuse eelduste ja ulatuste määratlemisel; samuti seda, et

juba maakohus heitis K. M.-le ette MS II § 31 lg 2 rikkumist ning pidades täiendavalt silmas, et kaitsjal oli

kassatsioonimenetluses

võimalik

esitada

oma

seisukoht

küsimuses,

kas

K. M.-le

süüksarvatud

raie

oli

ebaseaduslik 1.-11. jaanuarini 2007 kehtinud õiguse kohaselt (vt otsuse punktid 7-8), leiab kriminaalkolleegium, et käesoleva

otsuse eelmises punktis tehtud järelduse näol ei ole menetlusõiguslikult tegemist süüdistatava jaoks üllatava materiaalõigusliku

normi kohaldamisega.

III

23. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et K. M.-lt ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju väljamõistmine on

käesolevas asjas olnud seaduslik ja põhjendatud. Kohtupraktika suunamiseks peab kriminaalkolleegium siiski vajalikuks

märkida selles küsimuses järgmist.

24. Väär on kohtumenetluse poolte arvamustes kajastuv seisukoht nagu oleks puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega

keskkonnale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue eraõiguslik ja tekiks võlaõigusseaduse alusel. Materiaalõiguslik

alus puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju hüvitise nõudmiseks tuli kuni 31. detsembrini 2006 MS

I §-st 56 ja Vabariigi Valitsuse 8. juuni 1999. a määrusest nr 186. Alates 1. jaanuarist 2007 on materiaalõiguslik alus sellise

nõude esitamiseks ette nähtud MS II § 67 erinevates lõigetes ja seaduse lisades 2 ning 3. Metsaseaduse alusel tekkiv

keskkonnakahju hüvitamise nõue ei ole suunatud mitte metsa kui omandi eseme väärtuse vähenemise kompenseerimisele, vaid

metsa kahjustamisega looduskeskkonnale kui sellisele (per se) tekitatud kahju heastamisele. Keskkond kui selline on

omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Seetõttu on ka metsale kui keskkonnaväärtusele tekitatud

kahju hüvitamise nõue avalik-õiguslik, mitte deliktiõiguslik. Toodud järeldust kinnitab ühemõtteliselt asjaolu, et sõltumata

sellest, kes on kahjustatud metsa omanik, saab keskkonnakahju hüvitamist nõuda üksnes riik ja keskkonnakahju hüvitis

kantakse riigieelarvesse. Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju eest sissenõutavat hüvitist on

ühemõtteliselt käsitatud avalik-õigusliku rahalise kohustusena ka kehtiva metsaseaduse eelnõu (Riigikogu X koosseis, 833 SE)

seletuskirjas.

25. Puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslik iseloom ei välista

aga veel iseenesest võimalust, et selline nõue võib olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 1 tulenevalt tsiviil- või

kriminaalasjas esitatava hagi esemeks. TsMS § 1 esimese lause kohaselt vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega võib seaduses sätestatud juhtudel tsiviilkohtumenetluses lahendamisele tulla ja

tsiviilhagi esemeks olla ka avalik-õiguslik nõue. Käesoleval ajal reguleerib puude ja põõsaste ebaseadusliku raiega tekitatud

keskkonnakahju sissenõudmist MS II § 67 lg 12 esimene lause, mis sätestab, et keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse

Keskkonnainspektsioon. Menetlusnormina tuleb seda sätet kohaldada ka enne 1. jaanuari 2007 tekitatud keskkonnakahju

sissenõudmisel. Kriminaalkolleegium leiab, et MS II § 67 lg 12 esimest lauset tuleb tõlgendada selliselt, et see sätestab

Keskkonnainspektsiooni õiguse esitada tsiviil- või kriminaalmenetluses Eesti Vabariigi nimel hagi puude ja põõsaste

ebaseadusliku raiega keskkonnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Osutatud säte ei anna alust nõuda keskkonnakahju hüvitis

sisse haldusaktiga, mis oleks täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 p 21 mõttes. Põhjendid selliseks tõlgendamiseks

oleksid järgmised. MS II ei sätesta selgesõnaliselt, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmiseks võiks Keskkonnainspektsioon

teha ettekirjutuse, milles märgitud tähtaja jooksul ettekirjutuse täitmata jätmise korral oleks Keskkonnainspektsioonil õigus

anda ettekirjutus sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (vrd nt keskkonnavastutuse seaduse § 27;

keskkonnatasude seaduse § 38 lg 3; ravikindlustuse seaduse § 62 lg-d 3, 4 ja 6; rahvaraamatukogu seaduse § 17 lg 5;

veterinaarkorralduse seaduse § 3511; välisteenistuse seaduse § 69 lg 4 jpt). Samuti ei ole Eesti keskkonnaõigusele tundmatu

olukord, kus seadus aktsepteerib otsesõnu avalik-õiguslike keskkonnakahju hüvitiste sissenõudmist hagimenetluse korras.

Nimelt sätestab looduskaitseseaduse § 77 lg 2, et Keskkonnainspektsioonil ja kaitstava loodusobjekti valitsejal on õigus esitada

kohtule hagi kaitstavale loodusobjektile või liigi isendile tekitatud kahju sissenõudmiseks. Lisaks eelmärgitule on puude ja

põõsaste kahjustamise, hävitamise või raiega keskkonnale tekitatud kahju KarS §-des 354-356 sätestatud kuritegude

koosseisuline tunnus, mis samuti räägib selle kasuks, et keskkonnakahju hüvitise sissenõudmine toimuks hagimenetluses, sest

see võimaldab keskkonnakahju hüvitise nõude esitada kriminaalmenetluse raames.

IV

26. Eeltoodud

põhjustel

ja

juhindudes

KrMS

§ 361 p-st 1 jätab

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

Tartu

Ringkonnakohtu 11. veebruari 2008. a otsuse asjas nr 1-07-6045 muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kerganderg, Lea Kivi, Priit Pikamäe