3-2-1-66-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-66-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. oktoober 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

M. Ü hagi A. Ü vastu lapse ülalpidamiseks väljamõistetud

elatise suuruse muutmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-38511

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. Ü kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. Ü (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Marko Tiiman

Kostja A. Ü (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Olev Kuklase

Asja läbivaatamise kuupäev

8. september 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja M. Ü ja tema esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman,

protokollis Jaak Luik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2008. a otsus ja Harju Maakohtu

21. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-38511 ning saata asi Harju Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Marko Tiimanile M. Ü kassatsioonkaebuselt 29. veebruaril 2008. a tasutud

kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. Ü esitas 15. detsembril 2006. a A. Ü vastu hagi lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks

ja varasema kohtuotsusega lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt mõistis Tallinna Ringkonnakohus 5. mai 2005. a otsusega

hagejalt tütre ülalpidamiseks kostja kasuks välja elatise 3500 krooni kuus kuni lapse täisealiseks

saamiseni. Kohtuotsuse järgi on hageja kohustatud kandma lapse ülalpidamise kuludest 3500 krooni

kuus ja kostja 1000 krooni kuus. Elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestati, et laps elab ema

juures, ja jäeti arvestamata, kas ja kui palju veedab laps aega isa juures.

Vanemate sissetulekute proportsioon on muutunud. Hageja netopalk on 40 000 krooni kuus. Kostja

saab kätte 18 000 krooni kuus. Kahtlusi, et kostja oma sissetulekuid varjab, kinnitab ka asjaolu, et

kostja võttis eluasemelaenu 670 000 krooni ning tasub igakuiselt laenu tagasimakseid.

Kui määratakse kindlaks lapsega suhtlemise kord hageja taotletud viisil, peaksid proportsioonid

olema sellised, et kostja kannab lapse ülalpidamise kuludest 2000 krooni kuus ja hageja 2500 krooni

kuus. Elatise maksmise kohustuse praegune jaotus tekitab olukorra, kus lapse isa maksab lapsega

seotud kulud topelt. Hageja soovib, et päevade eest, mis laps veedab temaga, ei peaks ta elatist

maksma.

Eeltoodu põhjal palus hageja vähendada väljamõistetud elatist 1000 krooni võrra alates kohtuotsuse

jõustumisest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud vanemate varalise seisundi ega lapse vajaduse

muutumist. Lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise nõue on ajendatud hageja eesmärgist

vähendada temalt lapse kasuks väljamõistetud elatise suurust. Selline hageja käitumine on vastuolus

vanema kohustusega last ülal pidada.

3. Kostja esitas 2. veebruaril 2007 vastuhagi elatise suurendamiseks 4500 kroonini, sest lapse

vajadused on suurenenud. Samuti peab kostja maksma saadavalt elatiselt tulumaksu. Lapse

ülalpidamiseks kulub 6750 krooni kuus (toit 1800 krooni, hügieenitarbed, riided ja jalatsid

1000 krooni, vaba aja üritused ja hobid 1300 krooni, huvialaringid 850 krooni, välisreisid

arvestuslikult 500 krooni, eluasemekulud 1300 krooni). Kostja palk oli 2006. aasta juulist detsembrini

kokku 20 937 krooni, s.o keskmiselt 3489 krooni 50 senti kuus. Hageja sissetulekud on kordi

suuremad kui kostja omad ja seetõttu on põhjendatud jätta suurem osa lapsele tehtavatest kulutusest

hageja kanda.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostja tegelik keskmine sissetulek on 18 486 krooni kuus, seega

on kostja suuteline kandma lapsele tehtavaid kulutusi hagejaga võrdselt. Vastuhagi väited on

tõendamata.

5. Kostja loobus 24. aprillil 2007 esitatud avalduses vastuhagist ja Harju Maakohus võttis 25. aprilli

2007. a määrusega hagist loobumise vastu ning lõpetas vastuhagi nõude menetlemise.

6. Lapsega suhtlemise korra osas kinnitas Harju Maakohus 14. septembri 2007. a määrusega poolte

kokkuleppe. Kompromissi kohaselt kohtub tütar isaga üle nädala reede õhtust pühapäeva õhtul kella

17-ni või esmaspäeva hommikuni vastavalt lapse soovile ning lisaks sellele veedab laps isaga neli

tööpäeva kuus omal valikul, kusjuures need päevad võivad olla järjestikused. Peale selle veedab laps

kevad- ja sügisvaheajad vaheldumisi või kokkuleppel võrdselt ema ja isa juures. Talvisest

koolivaheajast veedab laps isaga 5 päeva ning viibib isa juures täiendavalt vähemalt ühel päeval

jõulude ajal. Suvevaheajast poole veedab laps isaga. Emadepäeval on laps emaga ja isadepäeval

isaga.

7. Hageja nõude elatise suuruse muutmiseks jättis Harju Maakohus 21. septembri 2007. a otsusega

rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib kohus perekonnaseaduse (PKS) § 61 lg 3 järgi muuta

elatise suurust huvitatud isiku nõudel vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel.

Hageja esitas elatise vähendamise nõude nii teise vanema varalise seisundi kui lapse vajaduste

muutumise alusel. Tallinna Ringkonnakohtu 5. mai 2005. a otsuse motiivide kohaselt kulus otsuse

tegemise ajal lapse vajaduste katmiseks 4500 krooni kuus ja kohus leidis, et vanemate varalist

seisundit arvestades on põhjendatud, et enamiku lapse ülalpidamiseks kuluvast summast kannab

praeguse menetluse hageja. Igakuise elatusraha suuruse määramisel lähtus kohus ka sellest, et kostja

tasub elatiselt tulumaksu.

Kostja pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et kostja varaline seisund on paranenud võrreldes

eelmise kohtuvaidlusega ega esine enam alust kalduda lapse ülalpidamiskulude jaotamisel kõrvale

vanemate võrdsuse põhimõttest. Hagejal ja kostjal on võrdsed võimalused lapse ülalpidamiseks.

Üksnes kostja varalise seisundi paranemine ei saa aga olla aluseks elatise vähendamisele. Tähtis on

ka lapse vajadus.

Lapse vajadused ning vajaduste katmiseks kantavad kulud on võrreldes eelmise kohtuvaidlusega

suurenenud. Toona oli 8-aastase lapse ülalpidamiseks vajalikeks kuludeks kohtu hinnangul

4500 krooni. Praeguses vaidluses nimetas kostja lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikuks summaks

6750 krooni. Hageja seda summat ei vaidlustanud. See summa vastab 10-aastase lapse tegelikele

eakohastele vajadustele.

Lapse ülalpidamiskulude faktilist suurenemist ei muuda olematuks ka asjaolu, et pooled määrasid

kompromissilepinguga kindlaks hageja suhtlemise korra tütrega. Hageja tugines elatise suuruse

vähendamise hagi esitamisel oletustele, et pool ajast veedab laps temaga. Tegelikult elab laps ema

juures ja isa juures on kuus kahel nädalalõpul ja täiendavalt neljal päeval, millele lisandub osa

koolivaheaegadest ja tähtpäevadest ning pühadest. Selline kohtumiskorraldus ei kompenseeri lapse

kasvanud vajadusi. Igapäevane elu, teenused ja kaupade hinnad on rohkem kui kolm aastat hiljem

oluliselt kallinenud.

Vanemate kokkulepe lapsega suhtlemise korra kohta olukorras, kus lapse elukohaks jääb tema senine

elukoht, ei muuda lapse vajadusi ning ei ole aluseks elatise suuruse muutmisele. Lapsega valdava osa

ajast koos elava vanema kasuks makstav elatis tagab kostjale võimaluse arvestada lapse igapäevase

ülalpidamise korraldamisel konkreetsete ja regulaarsete summadega ning tagab vahendid lapse

igapäevaseks eluks vajalike kulude kandmiseks. Hagejaga veedetud aja eest ei ole võimalik teha

lapsega seotud kulude tasaarvestust, kuna asjaolu, et laps veedab osa ajast hagejaga, ei vabasta kostjat

valdavast osast ülalpidamiskuludest. Hageja juures viibitud aja jooksul ei vähene kulud koolitusele ja

huvitegevusele, hügieenitarvetele, riietusele, jalanõudele jms. Samuti ei vähene märkimisväärselt

lapse osa eluasemekuludest. Üksnes ajutiselt mõnevõrra vähenevad kulutused igapäevasele toidule ei

ole aluseks elatist vähendada.

PKS § 61 kohaselt määratakse elatis kindlaks igakuiselt, st konkreetses summas. Sellisest

regulatsioonist nähtub seadusandja tahe tagada lapse ülalpidamiseks kindlate vahendite olemasolu.

Kui üks vanem teeb ajal, mil tal on teise vanema kasuks elatise maksmise kohustus, lapsele kulutusi

(toitlustab, majutab, riietab, tasub meelelahutuse vms eest), ei ole tegemist ülalpidamiskohustuse

kahekordse täitmisega. PKS § 50 lg 1 kohaselt on vanemal kohustus last kasvatada ja tema eest

hoolitseda. Lapsega koos viibitud aja jooksul võib vanemal tekkida soov või vajadus teha lapsele

rahalisi kulutusi. Selliste kulutuste kandmine ei ole samastatav lapse igapäevase ülalpidamise

kohustusega ja neid kulutusi ei saa tasaarvestada lapsega alaliselt koos elava ja tema igapäevast

ülalpidamist korraldava vanema kasuks makstava elatisega.

Hageja väited, et olukorras, kus ta maksab elatist ja kannab lapse ülalpidamisega seotud kulud ajal,

mil laps viibib koos temaga, võib kostjal tekkida võimalus katta elatisena saadavast rahast tema

endaga seotud kulutusi, on paljasõnalised. Arvestades lapse ülalpidamiskulude kasvamist, jääb kostja

kanda palju suurem osa, kui arvestati ajal, mil kohus elatise suuruse määras. Kuna elatiselt tuleb

tasuda tulumaksu, katavad hagejalt saadavad vahendid poole lapse vajalikest ja põhjendatud

ülalpidamiskuludest. Arvestades kostja suurenenud sissetulekuid, ei esine enam alust jätta hageja

kanda suuremat osa ülalpidamiskuludest. Kuna hageja taotletud väiksem elatis ei tagaks lapse

ülalpidamiskulude katmist, puudub kostja suurenenud sissetulekutele vaatamata alus elatist

vähendada.

Hageja vaidlustab sisuliselt varasema kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid. Tegemist on jõustunud

kohtuotsusega, milles tuvastatud asjaolusid ei ole põhjust esimese astme kohtus uuesti revideerida.

Puuduvad PKS § 61 lg-s 3 nimetatud alused, millest lähtudes tuleks väljamõistetud elatise suurust

vähendada.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel on mõistlik jätta poolte menetluskulud

nende endi kanda.

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse

osas ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja

menetluskulude jätmine tema enda kanda on vaidluse olemusega vastuolus ja seab kostja raskesse

olukorda.

9. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Samas esitas

hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tõendite väära hindamise ning

menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

10. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. jaanuari 2008. a otsusega maakohtu otsuse menetluskulude

jaotuse osas ja jättis maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus

maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb PKS § 61 lg 3 järgi elatise muutmise nõuet

menetleval kohtul mitte hinnata varasema otsusega väljamõistetud elatise suuruse vastavust lapse

tegelikule vajadusele, vaid eelkõige seda, kas lapse vajadus on muutunud (vähenenud) ning kas on

muutunud vanemate varaline seisund.

Hageja tugines nõuet esitades asjaolule, et varasema kohtuotsusega elatise suuruse

kindlaksmääramisel arvestati, et laps elab üksnes ema juures, ning jäeti arvestamata, kas ja kui palju

veedab laps aega isaga. Hageja soovib, et päevade eest, mis laps veedab temaga, ei peaks ta elatist

maksma. Ringkonnakohtu istungil selgus, et pooled ei vaidle selle üle, et poolte võimalused lapse

ülalpidamiseks, arvestades lapse vajadusi, on võrdsed. Kostja on elatise vähendamisele vastu

põhjusel, et lapse vajadused on varasema kohtuotsuse tegemise ajaga võrreldes muutunud selle võrra

suuremaks, et hageja makstav elatis 3500 krooni vastab ligi poolele lapse ülalpidamiseks igakuiselt

kuluvast summast. Hageja seisukoht, nagu oleks kostja pidanud lapse vajaduse suurenemist

tõendama, ei ole õige. Elatise vähendamise hagi aluseks on lapse vajaduste või vanema varalise

seisundi muutumine. Hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise koormus lasub TsMS § 230 lg 1 ja

§ 363 lg 1 p 2 järgi hagejal. Seega oleks hageja pidanud esitama tõendid selle kohta, et lapse

vajadused on muutunud selliselt, et elatist on võimalik 1000 krooni võrra vähendada. Sellesisulisi

tõendeid hageja esitanud ei ole.

PKS § 61 lg 2 järgi lähtutakse lapsele elatise suuruse kindlaksmääramisel kummagi vanema varalisest

seisundist ja lapse vajadustest. Ka elatise suuruse muutmisel tuleb eelkõige lähtuda lapse põhjendatud

vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad vahendid. Maakohus on õigesti leidnud, et lapsele

tehtavate kulutuste arvestamisel tuleb silmas pidada üldist elukalliduse tõusu ning seetõttu ei ole

praegu elatise suuruse põhjendatuse üle otsustades õige võtta aluseks lapse vajadusi, mis on

tuvastatud kohtuotsusega neli aastat tagasi.

Lapse huvid peavad olema elatise suuruse üle otsustamisel tähelepanu keskmes. PKS § 50 lõigetes 1-

4 on sätestatud vanema õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda ja teda kasvatada, samuti kohustus

kaitsta lapse õigusi ja huve, ning vanem ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega.

Need õigused ja kohustused on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht on vanemate

lahuselu korral ühe vanema juures. Riigikohus on 9. märtsi 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05

pidanud loomulikuks, et vanemate lahuselu korral on lapse elukoht ühe vanema juures ning et lapsest

lahus elava vanema suhtlemine lapsega ei eelda lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate

oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Sellest järelduvalt ei pea ka lapsega suhtlemise korra

kindlaksmääramine tähendama tingimata väljamõistetud elatise ülevaatamist.

PKS § 70 lg 1 näeb ette, et elatis mõistetakse välja elatise nõude esitanud vanema kasuks.

Seadusandja selline tahe on seletatav ühelt poolt mõlema vanema kohustusega hoolitseda selle eest,

et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Teiselt poolt vastab sellisele vanemate

kohustusele lapse õigus saada elatist mittemaksvalt vanemalt ülalpidamist ning elatist nõudvalt

vanemalt oma huvide kaitset ja abi ülalpidamise õiguse maksmapanemiseks. Laps saabki oma õigusi

realiseerida eelkõige vanema kui seadusliku esindaja kaudu.

Maakohus jättis menetluskulude jaotamisel ekslikult tähelepanuta, et TsMS § 162 lg 4 ei anna kohtule

vaba diskretsiooni menetluskulude jaotamisel, vaid sätestab selged eeldused, mille esinemise korral

võib TsMS § 162 lg-s 1 sätestatud menetluskulude jaotamise üldreeglist kõrvale kalduda. TsMS § 162

lg 4 kohaselt võib menetluskulud jätta täielikult või osaliselt poolte endi kanda üksnes siis, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. Otsus tehti hageja kahjuks ning kuna põhjusi, miks kostja kantud

kohtukulude väljamõistmine hagejalt oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, ei esine, tuleb

menetluskulud jätta hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus alama astme kohtute otsused tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt PKS § 61 lg-t 3. Kuna

kohtud asusid seisukohale, et vanemate varaline olukord on muutunud võrdseks, oli alust elatise

suurust muuta, sest varasema otsusega jäeti suurem osa lapse ülalpidamiskuludest hageja kanda.

Kohus arvestas üksnes lapse vajaduse väidetavat muutumist, kuid jättis tähelepanuta vanemate

varalise seisundi muutuse.

Hageja tugines vanemate varalise seisundi muutumisele ega tuginenud lapse vajaduse muutumisele.

Lapse vajaduse suurenemist pidi tõendama kostja, mitte hageja. Kostja ei ole tõendanud, et lapse

vajadus on suurenenud 6750 kroonini kuus. Kostja väide on paljasõnaline. Kuna kostja ei tõendanud

lapse vajadusi, ei saanud hageja ka lapse vajadustele vastu vaielda. Siiski on kostja olnud kogu

menetluse ajal seisukohal, et lapse vajadus on 4500 krooni kuus.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et lapsega suhtlemise korra määramine ei tähenda tingimata

elatise suuruse ülevaatamist. Kompromissi järgi on laps igakuiselt 30% hageja ülalpidamisel, lisaks

poolteist kuud suvel ja poole sügis-, talve- ja kevadvaheaegadest, kokku ca 130 päeva aastas. Seega

on laps märkimisväärse osa ajast hageja ülalpidamisel. Eluvõõras on kohtu seisukoht, et lapsega

suhtlemine ei eelda kulutuste tegemist. Vajalik on võtta arvesse mõlema vanema tehtavaid kulutusi

lapsele. Hagejal ei saa olla kohustust maksta elatist selle aja eest, mil laps viibib tema juures ja isa

kannab ise lapse ülalpidamiskulusid.

Ringkonnakohus jättis vääralt menetluskulud hageja kanda, arvestamata asjaolu, et hageja pöördus

kohtusse eelkõige seetõttu, et oleks tagatud lapse suhtlemine vanemaga. Üksnes sellest tingitult tekkis

vajadus elatise suurust muuta.

13. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja esindaja teatas,

et ei osale kohtuistungil, kuna kostja ei soovi seda menetluskulude kokkuhoiu huvides.

14. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning

lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest

ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu otsust, kuigi maakohus rikkus menetlusõiguse normi.

16. Pooled vaidlevad hagejalt lapsele väljamõistetud elatise vähendamise üle. PKS § 61 lg 3 järgi

võib kohus lapsele väljamõistetud elatise suurust huvitatud isiku nõudel muuta juhul, kui vanema

varaline seisund või lapse vajadus on muutunud.

17. Hageja palus vähendada varasema kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust eelkõige kahel

põhjusel: kostja sissetulek on suurenenud ja elatise väljamõistmisel ei arvestatud asjaolu, et laps

veedab palju aega hagejaga, mistõttu hageja peab ise last ülal. Kostja esitas maakohtule vastuhagi

elatise suurendamiseks, sest lapse vajadused on suurenenud 6750 kroonini, kuid loobus vastuhagist.

Maakohus võttis kostja vastuhagist loobumise vastu ning lõpetas selle nõude menetluse. Ka pärast

vastuhagist loobumist jäi kostja vastuväite juurde, et lapse vajadused on suurenenud.

18. Kolleegiumi arvates jagas ringkonnakohus poolte vahel tõendamiskoormise vääralt, rikkudes

sellega menetlusõiguse normi.

TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama hagimenetluses neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega pidi hageja elatise

suuruse muutmist nõudes tõendama eelkõige kostja varalise seisundi muutumist. Selles osas tuvastas

maakohus, et kostja varaline seisund on muutunud ja seetõttu ei ole enam alust kalduda

ülalpidamiskulude jaotamisel kõrvale vanemate võrdsuse põhimõttest. Ringkonnakohus nõustus

maakohtu tuvastatuga.

Alama astme kohtud leidsid aga vääralt, et hageja soovis elatise vähendamist ka lapse vajaduse

muutumise tõttu. Hageja ei väitnud, et lapse vajadused oleksid vähenenud võrreldes ajaga, mil elatis

lapsele välja mõisteti. Hageja väitel ei arvestatud kohtuotsuse tegemisel sellega, et hageja teeb ka ise

lapsele kulutusi, kui laps tema juures viibib. Viimati nimetatu ei tähenda seda, et hageja soovis elatise

vähendamist seetõttu, et lapse vajadus oleks muutunud. Lapse vajaduste muutumisele

(suurenemisele) tugines kostja oma vastuväidetes. Järelikult pidi lapse vajaduse suurenemist

TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama kostja, mitte hageja. Ringkonnakohus neile asjaoludele tähelepanu ei

pööranud ja leidis seetõttu ekslikult, et hageja pidi tõendama lapse vajaduste muutumist.

19. TsMS § 231 järgi ei ole tsiviilkohtumenetluses vaja tõendada asjaolu, mille kohus loeb üldtuntuks

või mille teine pool omaks võtab. TsMS § 231 lg 2 teise lause kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega

tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil,

kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

Praeguses asjas esitas kostja vastuhagis elatise suurendamise nõude lapse vajaduse suurenemise tõttu

(tl 43-45). Hageja vaidles sellele vastu, leides, et kostja nõue ei ole tõendatud (tl 126-128). Kostja

vastuhagi menetlemine lõpetati vastuhagist loobumise tõttu. Sellest hoolimata tugines kostja ka

hilisemas menetluses asjaolule, et lapse vajadus on suurenenud (tl 173). Hageja lähtus 24. aprilli

2007. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt oma nõuet esitades sellest, et lapse vajadus on 4500

krooni kuus (tl 147). Kolleegiumi arvates ei saanud sellistel asjaoludel kohus TsMS § 231 lg 4 alusel

eeldada, et hageja võttis omaks, et lapse vajaduste katmiseks kulub 6750 krooni kuus. Seega rikkus

maakohus menetlusõiguse normi, mistõttu ei ole maakohtu otsus seaduslik.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul tõendeid hinnates tuvastada, kas kostja väide selle kohta, et

lapse vajadus on suurenenud 6750 kroonini kuus, on tõendatud. Muu hulgas juhib kolleegium

tähelepanu asjaolule, et kuigi TsMS § 230 lg 2 järgi esitavad tõendeid menetlusosalised, võib sama

sätte kohaselt kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Lapse huve

puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda tõendeid ka omal algatusel, kui

seadusest ei tulene teisiti.

20. Muu hulgas tugines hageja lapsele väljamõistetud elatise suuruse muutmise (vähendamise)

nõudes ka asjaolule, et laps viibib suure osa ajast hageja juures, mistõttu kannab ta ka ise lapse

ülalpidamiskulusid.

Alama astme kohtute arvates ei anna see asjaolu alust elatise suurust muuta, sest lapse vajadus sellest

ei muutu ning lapse ülalpidamiseks tuleb tagada kindlate vahendite olemasolu sõltumata võimalusest,

et laps ei veeda faktiliselt kogu aega elatise saamiseks õigustatud isikuga. Iseenesest on õige kohtute

arusaam, et teine vanem ei saa tasaarvestada lapsele tehtud kulutusi elatise saamiseks õigustatud

isikule makstava elatisega, samuti see, et lapse ülalpidamiseks tuleb tagada kindlate vahendite

olemasolu vanemal, kelle juures laps elab. Samas ei saa elatise väljamõistmisel ega selle suuruse

muutmisel nimetatud asjaolu tähelepanuta jätta.

Kolleegiumi arvates on elatise väljamõistmisel oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab

ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema

vanema juures.

Iseenesest ei eelda lapsega suhtlemine lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste

rahaliste kulutuste tegemist, nagu leidis kolleegium ka 9. märtsi 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-

7-05. Nimetatu ei tähenda siiski seda, et kohus ei peaks elatise väljamõistmisel arvestama asjaolu, et

lahus elav vanem kannab lapse ülalpidamiskulusid ajal, mil laps viibib lahus elava vanema juures.

Vanematel on PKS § 49 järgi laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Üheks vanema kohustuseks

on PKS § 60 lg-s 1 sätestatud alaealise lapse ülalpidamiskohustus. Eelduslikult täidavad vanemad

oma kohustusi vabatahtlikult. Seega, kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on

kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult

ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib.

Eeltoodust tulenevalt ei ole vanemate varalise seisundi võrdsuse korral õige mõista lahus elavalt

vanemalt välja poolt lapsega koos elava vanema näidatud lapsele tehtavatest kuludest, kui laps viibib

märkimisväärse osa ajast ka lahus elava vanema juures ja vanem kannab märkimisväärse osa lapse

ülalpidamiskuludest. Kui lapsel on vahelduv elukoht ja laps viibib mõlema vanema juures sama suure

osa ajast, võib tekkida ka olukord, kus mõlemad vanemad täidavad ülalpidamiskohustust vahetult

ning elatist ei tulegi välja mõista.

Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised

kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad

kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Kolleegium juhib

siinkohal tähelepanu asjaolule, et kohus saab elatise maksmiseks kohustatud vanema vastavat väidet

arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab.

21. Vastuseks hageja kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et menetluskulude jaotuse

otsustamisel ei tule arvestada asjaolu, et hageja esitas hagi eelkõige seetõttu, et tagada lapsele

võimalus suhelda vanemaga. Lapsega suhtlemise kord määrati kindlaks Harju

Maakohtu 14. septembri 2007. a määrusega kinnitatud poolte kokkuleppega. Ühtlasi otsustati

nimetatud määruses lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramisel kantud menetluskulude jaotus

poolte vahel. Praegu vaidlevad pooled elatise suuruse muutmise üle. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

22. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastab kolleegium TsMS § 149 lg 4 alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kuna kolleegium saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel otsustada asja lõplikul

lahendamisel.

Jaak Luik, Henn Jõks, Lea Laarmaa