3-2-1-64-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-64-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. oktoober 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tallinna linna hagi Helve Mäemati vastu 710 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-1493

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna linna kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tallinna linn, esindaja vandeadvokaat Arvo Junti

Kostja Helve Mäematt (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Nigul Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

1. september 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 24. oktoobri 2007. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

21. veebruari 2008. a otsus osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hagi alusetult omandatud

vara väärtuse hüvitamiseks ning jagasid kohtukulud.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

3. Jätta muus osas Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2008. a otsus muutmata.

4. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

5. Tagastada Tallinna linnale kassatsioonkaebuselt 24. märtsil 2008. a tasutud kautsjon 7100

(seitse tuhat ükssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (hageja) esitas 1. novembril 2004 Tallinna Linnakohtule hagi Helve Mäemati (kostja)

vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 200 000 krooni alusetult omandatud vara

väärtuse hüvitamiseks. 14. augustil 2007 täiendas hageja hagiavaldust, nõudes kostjalt õigusvastaselt

tekitatud kahju eest hüvitist 510 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt tagastas Tallinna Linnavalitsus 27. oktoobri 1993. a korraldusega nr 1151-k

(edaspidi korraldus nr 1151-k) Tallinnas Xxxxxx xx asuvad hooned (edaspidi hooned) kostjale kui

väidetavale omandireformi õigustatud subjektile. Tallinna Linnavalitsus tagastas 19. aprilli 1994. a

korraldusega nr 653-k (edaspidi korraldus nr 653-k) kostjale hoonetealuse maa ning 19. augustil 1994

kanti kostja kinnistusraamatusse maa omanikuna. 8. juunil 1995 sõlmisid kostja ja E. Aab Tallinnas

Xxxxxx xx asuva kinnistu (edaspidi kinnistu) müügilepingu (edaspidi müügileping), millega kostja

müüs kinnistu E. Aabile 200 000 krooni eest. Tallinna Halduskohus tunnistas 7. detsembri 1995. a

otsusega korraldusee nr 1151-k täielikult seadusevastaseks. Seejärel tunnistas Tallinna Linnavalitsus

19. juuni 1996. a korraldusega nr 1667-k kehtetuks korralduse nr 1151-k ning 11. aprilli 2001. a

korraldusega nr 1260-k kehtetuks korralduse nr 653-k. Tallinna Linnavalitsus jättis 19. märtsi 2001. a

korraldusega nr 986-k rahuldamata kostja taotlus hoonete tagastamiseks.

Hageja esitas 6. oktoobril 2000 Tallinna Linnakohtule hagi E. Aabi, kostja ning Eesti Vabariigi vastu,

paludes tuvastada müügilepingu tühisus ja tunnustada hageja omandiõigust kinnistule. Tallinna

Linnakohus ja Tallinna Ringkonnakohus tuvastasid, et E. Aab omandas kinnistu heauskselt, ning

jätsid hagi rahuldamata. Seega ei ole hagejal võimalik kinnistut tagasi saada.

Kuna haldusaktid, mille alusel kostja omandas hooned ja maa, tunnistati kehtetuks algusest peale,

langes ära kostja omandiõiguse tekkimise alus. Hageja oli saanud sama vara omanikuks Vabariigi

Valitsuse 27. veebruari 1992. a korraldusega nr 101-k ja 19. mai 1992. a riigivara

munitsipaalomandusse üleandmise aktiga nr 20/080, millega anti talle üle Nõmme

Elamuekspluatatsioonivalitsuse valduses olnud riigivara, sealhulgas Xxxxxx xx hooned. Eeltoodust

tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kinnistu müügist alusetult saadud 200 000 krooni.

Hagiavalduse 14. augusti 2007. a täpsustuse kohaselt esitas Tallinnas Xxxxxx xx-x asuva eluruumi

(edaspidi eluruum) üürnik S. Kauniste (edaspidi üürnik) 6. jaanuaril 2004 Tallinna Halduskohtule

kaebuse, milles palus Tallinna linnalt välja mõista korraldusega nr 1151-k talle tekitatud kahju

hüvitamiseks 1 358 734 krooni. Üürnik väitis kaebuses, et Tallinna linn tekitas talle kahju

õigusvastaselt võõrandatud vara ebaõige tagastamisega kostjale, mille tõttu jäi üürnik ilma

võimalusest erastada ostueesõigusega eluruum ja seejärel eluruumi juurde kuuluv maa. Tallinna

Halduskohus kinnitas 5. jaanuari 2006. a määrusega üürniku ja Tallinna linna vahelise kokkuleppe,

millega Tallinna linn kohustus tasuma üürnikule kahjuhüvitise 1 200 000 krooni üürniku õigusvastase

ilmajätmise tõttu eluruumi erastamise ja korteriomandi seadmise võimalusest. Tallinna Halduskohus

lõpetas kokkuleppe kinnitamise tõttu ka kohtumenetluse. Tallinna linna (hageja) poolt eelnimetatud

summa tasumine üürnikule on käsitatav kostja poolt hagejale kinnistu müümisega õigusvastaselt

tekitatud kahjuna. Hageja nõuab kostjalt siiski üksnes 510 000 krooni hüvitamist (kinnistu

müügihinna ja tegeliku väärtuse vahe). Müügilepingu sõlmimise ajal oli kinnistu väärtus 710 000

krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata, kuivõrd hagi on aegunud. Hagi aegumise

tähtaja algust tuleb arvestada kostjale hoonete üleandmisest (3. novembrist 1993) ja maa

kinnistamisest (19. augustist 1994). Ebaõige on hageja väide, et hooned ja maa tagastati isikule, kes

ei olnud selleks õigustatud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

Tallinna linnakomisjoni 13. septembri 1993 otsusega nr 1060 tunnistati hooned ja maa omandireformi

objektiks ja kostja selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Seda otsust ega

omandiõiguse tekkimise aluseks olnud vara üleandmise akti 3. novembrist 1993 ei ole tühistatud.

Vaidlustatud ei ole asjaolu, et kostja on Xxxxxx xx asuva vara suhtes õigustatud subjekt. Kostja

tugines veel Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. detsembri 2003. a otsusele, millega

tunnistati kehtetuks korraldus nr 986-k. Selle korraldusega oli otsustatud jätta rahuldamata kostja

taotlus hoonete tagastamiseks ja otsustati alustada hoonete kompenseerimise menetlust. Kostja

arvates on aegunud ka kahju hüvitamise nõue.

3. Harju Maakohus jättis 24. oktoobri 2007. a otsusega hagi rahuldamata ning hageja kohtukulud

tema enda kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on alusetule rikastumisele tuginev nõue aegunud. Ebaõige on hageja

seisukoht, et kostja rikastus alusetult hetkest, mil tunnistati kehtetuks korraldused kostjale hoonete ja

maa tagastamise kohta. Kostja rikastus alusetult siis, kui talle anti hooned üle ja ta kanti maa

omanikuna kinnistusraamatusse.

Enne 1. septembrit 1994 kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 86 järgi algas hagi aegumise tähtaja

kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Enne

1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (varasem TsÜS) § 178 lg 2 sätestas, et kui

enne 1994. aasta 1. septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg ei ole seaduse jõustumise ajaks

möödunud ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse

pikemat aegumistähtaega. TsK § 81 järgi oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks isikule,

kelle õigusi on rikutud (hagi aegumine), kolm aastat. Seega ei olnud hagi aegumise tähtaeg

möödunud 1. septembriks 1994. Varasema TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse

üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud

aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata.

Hageja esitas kostja alusetul rikastumisel põhineva nõude kohtule 1. novembril 2004.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning

võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele.

VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on

pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja

selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 arvestatud

aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Alates 1. juulist 2002

kehtiva TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm

aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev

nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu

rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada

sai või pidi teada saama. Seega tuleb käesolevas asjas kohaldada varasema TsÜS-i sätteid. Varasema

TsÜS § 116 esimene lause sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi

teada saama oma õiguse rikkumisest.

Kuna hoonete ja maa tagastamise korraldused tegi hageja kui õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise kohustatud subjekt, siis ei ole tal võimalik väita, et ta ei pidanud olema teadlik nende

korralduste seadusvastasusest. Samuti nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2003. a

otsusest, et 14. juunil 1994 esitasid Xxxxxx xx elamu üürnikud Tallinna Linnavalitsusele taotluse

hoonete kostjale tagastamise korralduse tühistamiseks, esitades 10. juuni 1994. a eksperdihinnangu,

mille kohaselt Xxxxxx xx elamupõhiotstarbel kasutatav kubatuur on suurenenud 327,7% võrra ja

põhikonstruktsioone on säilinud 29,6%. Seega pidi hageja hiljemalt 14. juunil 1994 olema teadlik, et

hooned ja maa võivad olla alusetult tagastatud kostjale. Kuna asjaõigusseaduse § 55 lg 1 kohaselt on

kinnistusraamat avalik, siis pidi hageja teadma, et maa kinnistati 19. augustil 1994. Eeltoodust

tulenevalt on hageja nõue, mis tuleneb alusetust rikastumisest, esitatud pärast aegumistähtaja

möödumist.

Maakohus leidis, et aegunud on ka kahju hüvitamise nõue. Hagiavalduse kohaselt oli kahju

põhjustanud teoks see, et kostja võõrandas kinnistu. Kostja müüs kinnistu 8. juunil 1995 ja kinnistu

ostja kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 23. augustil 1995. Tallinna Linnavaraameti

16. juuni 1995 tõendi kohaselt esitati müügileping Tallinna linnale 15. juunil 1995. Maakohus ei

nõustunud hageja seisukohaga, et hagi aegumistähtaja algust tuleb hakata arvestama ajast, millal

jõustus Tallinna Halduskohtu 5. jaanuari 2006. a määrus Tallinna linna ja üürniku vahelise

kokkuleppe kinnitamise kohta. Hagi aegumise tähtaega tuleb arvestada ajast, mil hageja sai teada

kahju põhjustanud teost ehk kinnistu müümisest. Hageja pidi olema teadlik, et olukorras, kus Xxxxxx

xx elamu üürnikud on vara tagastamise vaidlustanud, võib kostja müüa kinnistu ja tekitada sellega

kahju hagejale. Hageja sai kinnistu müügist teada 15. juunil 1995, kuna sellel päeval esitati talle

müügileping.

VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses

aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 3

sätestab, et kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui

tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline

aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg,

kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Varasema TsÜS § 113 lg 1 kohaselt on

hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on

seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Alates

1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust

teada sai või pidi teada saama.

Maakohtu hinnangul ei saa praegusel juhul aegumistähtaegade pikkuste võrdlemisel kohaldada TsÜS

§ 150 lg-d 2 ja 3, sest varasem TsÜS ei sätestanud sellist liiki hagi aegumist ja seega puudub

asjakohane võrdlemisalus. Seega tuleb kohaldada varasema TsÜS-i sätteid. Varasema TsÜS § 116

esimene lause sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama

oma õiguse rikkumisest. Kuna aegumistähtaja kulg algas 16. juunil 1995, siis lõppes see tähtaeg

15. juunil 2005. Kahju hüvitamise nõue esitati kohtule 14. augustil 2007. Seega on kahju hüvitamise

nõue esitatud pärast aegumistähtaja möödumist.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ja teha

uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus määras ebaõigesti

kindlaks alusetu rikastumise nõude ja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja alguse.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. veebruari 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonimenetluse kulud tema

enda kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlust alljärgnevate faktiliste asjaolude üle.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni

13. septembri 1993. a otsusega nr 1060 loeti Tallinnas Xxxxxx xx, endisel kinnistul nr 543N asuvad

hooned ja krunt suurusega 2585,20 m2, omandireformi objektiks. Selle vara suhtes tunnistati

omandireformi õigustatud subjektiks kostja.

Tallinna Linnavalitsus tagastas 27. oktoobri 1993. a korraldusega nr 1151-k kostjale Xxxxxx xx

asuvad hooned. 3. novembri 1993 vara üleandmise aktiga nr 29 anti Xxxxxx xx krundil asuvad

hooned (ühekorruseline katusekorrusega puidust elamu ja kuur) üle kostjale.

Tallinna Linnavalitsus tagastas 19. aprilli 1994. a korraldusega nr 653-k kostjale Xxxxxx xx juures

asuva õigusvastaselt võõrandatud maa. 19. augustil 1994 kanti kostja Kande 20 asuva kinnistu

omanikuna kinnistusraamatusse.

14. juunil 1994 esitasid Xxxxxx xx elamu üürnikud Tallinna Linnavalitsusele taotluse ehitiste kostjale

tagastamise korralduse tühistamiseks. Taotlusega koos esitati 10. juuni 1994 eksperdihinnang, milles

on märgitud, et ehitise põhiotstarbel kasutatav kubatuur on suurenenud 327,7% võrra ja

põhikonstruktsioone on säilinud 29,6%.

8. juuni 1995 müügilepinguga müüs kostja Xxxxxx xx kinnistu 200 000 krooni eest E. Aabile, kes

kanti 23. augustil 1995 kinnistusraamatusse sama kinnistu omanikuna.

Kostja ja E. Aabi sõlmitud kinnistu ostu-müügileping esitati Tallinna linnale 15. juunil 1995.

Tallinna Linnavalitsus tunnistas 19. juuni 1996. a korraldusega nr 1667-k kehtetuks Tallinna

Linnavalitsuse 27. oktoobri 1993. a korralduse nr 1151-k.

Tallinna Linnavalitsus jättis 19. märtsi 2001. a korraldusega nr 986-k rahuldamata kostja taotluse

Xxxxxx xx asunud hoonete tagastamise kohta, kuna vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval

kujul. Samuti otsustati alustada Xxxxxx xx asunud hoonete kompenseerimise menetlust.

Tallinna Linnavalitsus tunnistas 11. aprilli 2001. a korraldusega nr 1260-k kehtetuks Tallinna

Linnavalitsuse 19. aprilli 1994. a korralduse nr 653-k ja 5. detsembri 1994. a korralduse nr 2893-k

(tagastamata maa eest kompensatsiooni määramine).

Tallinna Halduskohus tühistas 19. detsembri 2001. a otsusega täielikult Tallinna Linnavalitsuse

19. märtsi 2001. a korralduse nr 986-k. Tallinna Ringkonnakohus muutis 11. detsembri 2003. a

otsusega Tallinna Halduskohtu 19. detsembri 2001. a otsust põhjenduste osas, asendades otsuse

põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Muus osas jäi halduskohtu otsus muutmata.

Tallinnas Xxxxxx xx-x asuva eluruumi üürnik S. Kauniste esitas 6. jaanuaril 2004 Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna linnalt välja mõista temale Tallinna Linnavalitsuse

27. oktoobri 1993. a korraldusega tekitatud kahju hüvitamiseks 1 358 734 krooni.

Tallinna Halduskohus kinnitas 5. jaanuari 2006. a määrusega S. Kauniste ja Tallinna linna sõlmitud

kohtuliku kokkuleppe, millega Tallinna linn kohustus tasuma S. Kaunistele 1 200 000 krooni

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks Xxxxxx xx asuva eluruumi erastamise ja korteriomandi

seadmise võimalusest ilma jäämise tõttu.

Hageja esitas kostja vastu alusetul rikastumisel põhineva nõude 1. novembril 2004 ja kahju

hüvitamise nõude 14. augustil 2007.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõuded on aegunud. Maakohus leidis õigesti, et kostja rikastus

alusetult 3. novembril 1993, mil hooned anti aktiga kostjale üle, ning 19. augustil 1994, mil kostja

kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna. Asjaolu, et Tallinna Linnavalitsuse korraldused, mille

alusel tagastati hooned ja vara kostjale, tühistati Tallinna Linnavalitsuse hilisemate korraldustega, ei

oma hageja nõude (TsK § 51 lg 2 ja § 477 lg-d 1 ja 2) tekkimise suhtes tähtsust. Hageja pidi juba vara

tagastamise korralduste tegemise ajal teadma nende seadusvastasusest ning igal juhul sai ta sellest

teada 14. juunil 1994, kui Xxxxxx xx elamu üürnikud esitasid Tallinna Linnavalitsusele taotluse

kostjale ehitise tagastamise korralduse tühistamiseks ja eksperdihinnangu.

Maakohus kohaldas õigesti VÕSRS § 9 lg-t 3, TsK § 81 ja § 86, varasema TsÜS § 113 lg-t 1, § 116 ja

§ 178 lg-t 2 ning leidis põhjendatult, et 1. novembril 2004 esitatud alusetul rikastumisel põhinev nõue

on aegunud. Selliselt on alusetul rikastumisel põhineva nõude aegumist käsitlenud ka Riigikohus

2. mai 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-07.

Hageja kahju hüvitamise nõude (TsK § 448) aluseks oli asjaolu, et kostja müüs kinnistu E. Aabile,

mistõttu muutus võimatuks kostjalt vara tagasinõudmine ja õigustatud isikutele erastamine. Hageja

sai kinnistu võõrandamisest teada 15. juunil 1995, mil talle esitati müügileping. Maakohus leidis

õigesti, et kahju hüvitamise nõude osas lõppes aegumistähtaeg 15. juunil 2005. Kahju põhjustanud

teoks ei olnud Tallinna Halduskohtu 5. jaanuari 2006. a määruse jõustumine, nagu leidis põhjendatult

ka maakohus.

Kuna maakohus jättis hageja nõuded aegumise tõttu rahuldamata, ei andnud ringkonnakohus

hinnangut poolte väidetele, mis ei seondu hagi aegumisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt kehtivad haldusaktid seni, kuni neid ei ole vaidlustatud või kehtetuks

tunnistatud. Korraldus nr 1151-k kehtis kuni 19. juunini 1996. Tagastamise alus langes ära alles siis,

kui kohtumenetluse käigus tuvastati, et vara ei olnud säilinud endisel individualiseeritaval kujul

(Tallinna Halduskohtu 7. detsembri 1995. a otsus). Kohtud ei selgitanud, millest lähtuvalt pidi hageja

vara tagastamise aluseks olnud õigusaktide vastuvõtmisel teadma nende õigusvastasusest, kui

õigusaktide väljaandmise ajal ei esinenud ühtegi takistust nende väljaandmiseks. Hageja lähtus

varade tagastamisel Tallinna Linnavarade Ameti tellitud ekspertiisist, mille tulemused lükkas ümber

alles kohtumenetluses tellitud ekspertiis. Seega tekkis kostja alusetust rikastumisest tuleneva nõude

esitamise võimalus päevast, mil korraldusega nr 1667-k tunnistati kehtetuks korraldus nr 1151-k, s.o

19. juunist 1996 ning korralduse nr 1260-k vastuvõtmisest, millega tunnistati kehtetuks 19. aprilli

1994. a korraldus nr 653-k ja 5. detsembri 1994. a korraldus nr 2893-k (tagastamata maa eest

kompensatsiooni määramine), s.o 11. aprillist 2001. a.

Kahjunõude esitamise tähtaja aegumise alguseks on hetk, mil jõustus Tallinna Halduskohtu

5. jaanuari 2006. a määrus, millega kinnitati hageja kohustust tasuda üürnikule kahjuhüvitis

1 200 000 krooni.

8. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata

maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi alusetult omandatud vara väärtuse

hüvitamiseks ja jagas kohtukulud. Samas osas tuleb tühistada TsMS § 692 lg 5 teise lause kohaselt

maakohtu otsus. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 4 järgi saata uueks läbivaatamiseks Harju

Maakohtule. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

10. Kohtud leidsid ebaõigesti, et hoonete väärtuse hüvitamise hagi hakkas aeguma hiljemalt

14. juunist 1994, s.o ajast, kui hageja sai teada sellest, et Xxxxxx xx elamu üürnikud vaidlustasid

hoonete tagastamise kostjale selle tõttu, et Xxxxxx xx elamu ei olnud kostjale tagastamise hetkel

säilinud endisel kujul.

VÕSRS § 9 lg 1 teine lause sätestab, et aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse

enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit

2002.

Kolleegium leiab, et seni kuni omandireformi õigustatud subjektile õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise aluseks olevat kohaliku omavalitsuse korraldust ei oldud tühistatud, ei saanud ka

õigustatud subjektile vara üle andnud kohaliku omavalitsuse üksus olla teadlik oma õiguste

rikkumisest selle korraldusega varasema TsÜS § 116 esimese lause järgi. Enne selle korralduse

tühistamist ei olnud tal ka hagemisõigust, st õigust esitada kostja vastu hagi tagastatud hoonete

valduse saamiseks või hoonete väärtuse hüvitamiseks. Seega hakkas hoonete ebaõige tagastamise

tõttu esitatud alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue aeguma korralduse nr 1667-k tegemisest, s.o

19. juunist 1996. Varasema TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg

10 aastat.

VÕSRS § 9 lg 2 järgi, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui

enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses

sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Kuna TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud alusetust

rikastumisest tuleneva hagi aegumise tähtaeg (vt käesoleva otsuse p 3) on praegusel juhul lühem kui

varasema seadusega (varasema TsÜS § 113 lg 1) sätestatud hagi aegumise tähtaeg ja varasema TsÜS

§ 113 lg-s 1 sätestatud hagi aegumise tähtaeg ei oleks lõppenud enne VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenevat

tähtaega, siis VÕSRS § 9 lg-st 3 tulenevalt ei kohaldu varasema TsÜS § 113 lg-s 1 sätestatud hagi

aegumise tähtaeg. Seega oli hagejal õigus esitada hoonete ebaõige tagastamise tõttu alusetust

rikastumisest tulenev hagi (VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenevalt) hiljemalt 1. juulil 2005. Kuna ta esitas selle

hagi 1. novembril 2004, siis ei ole hagi aegunud.

11. Kolleegium selgitab, et praeguses asjas ei oma tähtsust, millal pidi hageja teada saama Xxxxxx xx

juurde kuuluva maa kinnistamisest. Eesti NSV omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 5 teise lõike

teise lause järgi teevad kohalikud omavalitsused omandireformi korraldamisel seaduses ja seaduse

alusel Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud toiminguid. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a

määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 49 järgi otsustab

õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise maa asukohajärgne valla- või

linnavalitsus. Hageja ongi otsustanud kostjale Xxxxxx xx maa tagastamise eelnimetatud korra p 49

järgi. See ei tähenda aga et hageja oleks teinud kostjale maa tagastamisega soorituse, mida kostja

pidanuks soorituse alusetuse korral tagasi täitma hagejale. Õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise korralduse tühistamise korral saavad alusetust rikastumisest tulenevad hüvitisnõuded olla

üksnes maa omanikul, s.o riigil.

12. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus rakendama mitte üksnes TsK § 477 esimest ja teist

lõiget, vaid ka kolmandat lõiget, mille kohaselt juhul, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara

natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Seega ei ole

asjakohane hageja tuginemine kinnistu müügist saadud rahasummale.

13. Kohtud leidsid õigesti, et hagi kahju hüvitamiseks hakkas aeguma 16. juunist 1995, s.o järgmisel

päeval sellest päevast, millal hageja oli saanud teada kinnistu ning selle olulisteks osadeks olevate

hoonete müügilepingust, et hagi aegumise alguse osas kohaldub varasema TsÜS § 116 esimene lause

ning et kahju hüvitamise hagi aegus varasema TsÜS § 113 lg 1 ja VÕSRS § 9 lg 3 järgi 15. juunil

2005.

Hageja esitas hagiavalduse 14. augusti 2007. a täienduses (kohtutoimiku I kd, tl 148 jj) kostja vastu

kahjuhüvitisnõude 510 000 krooni saamiseks. Hageja märkis, et kuigi ta oli kostja õigusvastase

tegevuse tõttu sunnitud maksma üürnikule hüvitist 1 200 000 krooni, nõuab ta kostjalt

710 000 krooni. Selline oli ekspertiisiakti kohaselt 1995. aastal kinnistu tegelik väärtus. Kuna

kinnistu müügist saadud 200 000 krooni on juba esitatud alusetust rikastumisest tuleneva nõudena,

siis jääb kahjutasunõude lõplikuks suuruseks 510 000 krooni. Ringkonnakohus tuvastas, et kahju

hüvitamise nõude aluseks oli seega asjaolu, et kostja müüs kinnistu 8. juunil 1995. a E. Aabile,

mistõttu ei olnud enam võimalik kostjalt vara tagasi nõuda ja erastada üürnikele. Hageja ei ole

vaidlustanud seda seisukohta. Järelikult nõuab ta kinnistu väärtuse hüvitamist.

TsÜS § 116 esimese lause järgi algab hagi aegumise tähtaja kulgemine hagemisõiguse tekkimise

päevast, s.o päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Juhul kui kostja

poolt kinnistu müümine E. Aabile oli õigusvastane ja süüline, siis tekkis hagejal õigus nõuda kinnistu

väärtust kahjuhüvitisena kostjalt alates kinnistu müümise kuupäevast.

14. Kolleegium märgib, et hageja ei ole esitanud kostja vastu tagasinõuet, mis tal võib olla tekkinud

kahju hüvitamise solidaarkohustisest. Nimelt juhul, kui hageja ja kostja vastutavad üürniku ees

TsK § 459 järgi kahju ühiste tekitajatena solidaarselt ja hageja on üürnikule maksnud põhjendatult

kahju eest hüvitise 1 200 000 krooni, siis on hagejal kostja vastu tagasinõue TsK § 188 lg 5 järgi

kostjale langevas osas.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse

seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse

võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu