3-3-1-15-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-15-08

Otsuse kuupäev

25. september 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Lembi Sepa (Sepp), Aivar Jürisalu ja Arvi Sepa (Sepp) kaebused

Kehtna Vallavolikogu 21. septembri 2004. a otsuse nr 120 ja

9. detsembri 2004. a otsuse nr 133 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-05-43

Menetluse alus Riigikohtus

L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa ning Kehtna Vallavolikogu

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

15. mai 2008

Kohtuistungil osalenud isikud

Aivar Jürisalu

Arvi Sepp

Aivar Jürisalu ja Lembi Sepa esindaja vandeadvokaat Äili Rodi

Kehtna Vallavolikogu esindajad Kalle Toomet ja Veljo Väärsi

Muinsuskaitseameti esindaja Ants Kraut

Rapla Maavalitsuse esindaja Liina Valler

Raplamaa Keskkonnateenistuse esindaja Hetti Kask

RESOLUTSIOON

Rahuldada Kehtna Vallavolikogu kassatsioonkaebus osaliselt. Jätta rahuldamata Lembi Sepa,

Aivar Jürisalu ja Arvi Sepa kassatsioonkaebused.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-05-43 punkt 3.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Lembi Sepa, Aivar Jürisalu ja Arvi Sepa kaebus

Kehtna Vallavolikogu 21. septembri 2004. a otsuse nr 120 ja 9. detsembri 2004. a otsuse nr 133

tühistamiseks rahuldamata.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2007. a otsuse punktid 5, 6 ja 7. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega Lembi Sepa, Aivar Jürisalu ja Arvi Sepa halduskohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Lembi Sepa, Aivar Jürisalu ja Arvi Sepa kautsjonid arvata riigituludesse. Tagastada Kehtna

Vallavolikogu kautsjon. Riigikohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kehtna Vallavolikogu 21. septembri 2004. a otsusega nr 120 kehtestati Paluküla Puhke- ja

spordikeskuse detailplaneering. Nimetatud otsusele esitasid vaided L. Sepp, A. Sepp ja A. Jürisalu.

Volikogu vaatas vaided läbi ning tegi 16. novembri 2004. a otsusega nr 128 ettekirjutuse planeeringu

kehtestamise küsimuse uueks otsustamiseks. Kehtna Vallavolikogu 9. detsembri 2004. a otsusega

nr 133 muudeti 21. septembri 2004. a otsust nr 120, täiendades seda motiveerivas osas.

2. Kehtna Vallavolikogu 21. septembri 2004. a otsuse nr 120 ning 9. detsembri 2004. a otsuse nr 133

vaidlustas Tallinna Halduskohtus 17. jaanuaril 2004 L. Sepp. Kaebuse kohaselt on planeering

vastuolus maastikukaitseala (MKA) kaitse-eeskirja ja looduskaitseseadusega (LKS) ning

muinsuskaitseseadusega. Kaebaja väidab, et planeeringu kehtestamisel ei ole õigesti teostatud

kaalutlusõigust ning planeeringu motivatsioon on puudulik. Kaebaja leiab, et kaebuse esitamisel on

aluseks planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg 1, mille kohaselt on kaebeõigus igaühel, kes leiab, et

otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga. Kaebaja leiab samuti, et rikutud on tema

planeerimismenetlusest tulenevaid õigusi, õigust heale haldusele ning ka õigust puhtale keskkonnale.

Kaebusest nähtuvalt on detailplaneeringuga kavandatud Paluküla Hiiemäele rajada puhke- ja

spordibaas koos mäele paigaldatavate suusatõstukitega. Selleks kavandatakse ka mäepinnase

teisaldamist. Selline tegevus on vastuolus looduskaitse põhimõtetega ning Kõnnumaa MKA kaitse

eesmärkidega, kuna tegemist on MKA piiranguvööndiga. Paluküla Hiiemägi on ka tunnistatud

kultuuriministri 26. mai 2004. a käskkirjaga nr 100 kultuurimälestiseks. Detailplaneeringu

realiseerimisel suureneks sotsiaalne koormus, müra ja vaadete muutumine tooks kaasa

kultuurikeskkonna kahjustumise. Detailplaneeringu alal asuvad III kategooria kaitsealuse liigi -

palukuklase - pesad. Kaebuse kohaselt on detailplaneeringu kehtestamine, milles tehakse ettepanekud

kaitseala kaitserežiimi muutmiseks, õigustatud siis, kui asjaomane asutus on muudatuste tegemisega

nõustunud ning vastavad muudatused on kaitse-eeskirja sisse viidud.

Kaebuses nähakse kaalutlusõiguse väära kasutamist ekslikes vallavolikogu väidetes selle kohta, et

mäesuusatamise harrastamiseks regioonis muud võimalused puuduvad, et planeering ei hõlma

Hiiemäge ning külaelanikud ei pea paika pühapaigaks, et külaelanikud suhtuvad rajatavasse

keskusesse pooldavalt, et kaebajad on hoonete planeeritava mahuga nõustunud. Planeeringu

kehtestamisel ei ole erinevaid huve kaalutud piisavalt ega erapooletult, sealhulgas on antud

ülemäärane kaal keskuse rajamisega kaasnevale positiivsele mõjule. Piisavalt pole arvestatud

võimalikke negatiivseid mõjusid keskkonnale. Volikogu ei ole nõuetekohaselt rakendanud

uurimisprintsiipi, mille oluliseks osaks on kogutud andmete täielikkus. Volikogu ei ole olnud

objektiivne.

Planeeringu kehtestamise otsuse motivatsiooni puudulikkus tuleneb planeerimisotsuste ulatuslikust

diskretsiooniruumist, mis nõuab tavapäraste haldusaktidega võrreldes põhjalikumat motivatsiooni.

Kaevatavas otsuses puuduvad selgitused, milline on keskuse rajamisega kaasnev kasu ning kas kasu

kaalub üles keskkonnale tekitatava kahju.

Kaebaja taotles esialgse õiguskaitse kohaldamist.

3. Eelnimetatud haldusaktid vaidlustasid samuti A. Jürisalu ning A. Sepp. Tallinna Halduskohtu

26. jaanuari 2005. a määrusega liideti L. Sepa, A. Sepa ning A. Jürisalu kaebustel põhinevad

haldusasjad ühte menetlusse. Kohus kohaldas esialgset õiguskaitset ja peatas Kehtna Vallavolikogu

21. septembri 2004. a otsuse nr 120 ning 9. septembri 2004. a otsuse nr 133 täitmise kuni selles

kohtuasjas lahendi tegemiseni.

4. Kehtna Vallavalitsuse 26. oktoobri 2004. a korraldusega nr 397 anti ehitusluba Paluküla Puhke- ja

Spordikeskusesse mäetõstuki rajamiseks. Nimetatud korralduse vaidlustas Tallinna Halduskohtus

L. Sepp. Tallinna Halduskohtu 1. märtsi 2005. a määrusega liideti nimetatud asi ühte menetlusse

asjaga nr 3-80/05. Halduskohus kohaldas 7. aprilli 2005. a määrusega esialgset õiguskaitset ning

peatas Kehtna Vallavalitsuse 26. oktoobri 2005. a korralduse nr 397 täitmise. Kehtna Vallavalitsuse

14. oktoobri 2005. a korraldusega nr 417 tühistati eelnimetatud korraldus. Tallinna Halduskohtu

7. aprilli 2006. a määrusega menetlus korralduse nr 397 tühistamise nõudes lõpetati.

5. Kehtna Vallavolikogu väidab seletuses kaebuste kohta, et planeering ei riku õigusaktide nõudeid.

Planeering hõlmab Reevimäe üht nõlva, ulatudes ainult suusatõstuki osas Hiiemäe kaitsevööndisse

(90 meetri samakõrgusjoon). Kõnnumaa kaitse ei tähenda absoluutset tegevuskeeldu ning ettenähtud

mullatööd tehakse vastavate kooskõlastuste olemasolul. Kavandatavad mullatööd ei kujuta endast

kaevandamist. Planeering ei takista Hiiemäe kasutamist kultuspaigana. Looduskaitseseadusest ei

tulene palukuklaste ümberasustamise lubamatus ning kaebaja on tähelepanuta jätnud

keskkonnateenistuse kooskõlastuse ja asjakohased arvamused. Kaalutlusõiguse teostamine oli

seaduslik, põhjalik ning demokraatlik. Vallavolikogu on poliitiline organ, kes tegi seaduses lubatu

piires poliitilise iseloomuga kaalutlusotsuse. Kaebaja väited looduskeskkonna kahjustamisest on

üldsõnalised. Volikogu on lähtunud keskkonnamõju hindamise aruande seisukohtadest.

Planeerimisotsuste otstarbekuse kontrollimine ei kuulu kohtu pädevusse. Otsuse motivatsioon on

arusaadav, põhjalik ja maksimaalses mahus. Motiveerimise nõude täitmisel ei saa kaotada

mõõdutunnet. Põhjendused on otsuses kokkuvõtlikult ning muudes dokumentides põhjalikult ära

toodud. Puudub vastuolu üldplaneeringuga. Maakonna üldplaneeringu kohaselt on planeeringuala

kavandatud puhkemajandusliku alana ning Kehtna valla üldplaneering sätestab selle

puhkeotstarbelise alana. Planeeringuala moodustab 15% Paluküla Hiiemäe 108,9 ha suurusest

maaüksusest ning kogu MKA-st 0,32%.

6. Kehtna Vallavalitsuse taotlusel kaasas halduskohus menetlusse protsessiosalistena arvamuse

andmiseks Muinsuskaitseameti, Raplamaa keskkonnateenistuse ning Rapla maavanema. Kaasatud

isikud vastasid küsimustele kirjalikult.

Rapla maavanem leidis, et detailplaneeringuga kavandatava keskuse rajamisel kaalub avalik huvi üles

üksikisikute huvid, sest maausulisi ja hiiekaitsjaid huvitav Hiiemägi jääb planeeringu poolt

puutumata. Detailplaneering on tasakaalustatud. Riiklik huvi seisneb rahvaspordi ja -tervise

edendamises, regioonide tasakaalustatud arenemises. Maavanem toetab puhke- ja spordikeskuse

rajamist täies mahus ja peab kaebust põhjendamatuks.

Keskkonnaministeeriumi Raplamaa keskkonnateenistus leiab, et vaidlusalune detailplaneering on

kooskõlas Kõnnumaa MKA kaitse-eeskirjaga, mida ta on kinnitanud ka 19. jaanuari 2004. a

kooskõlastusega. Detailplaneeringuga hõlmatav ala jääb Kõnnumaa MKA piiranguvööndisse, st

kaitseala majanduslikult kasutatavasse vööndisse. Samas on keskkonnateenistus 16. märtsi 2004. a

kirjaga seadnud lisatingimusi detailplaneeringu kooskõlastuse juurde. Keskkonnateenistus on

järelevalveorganina heaks kiitnud keskkonnamõjude hindamise aruande, samuti kooskõlastanud

mäetõstukite paigaldamiseks Kehtna Vallavalitsuse 26. oktoobri 2004. a korraldusega nr 397 antud

ehitusloa.

Muinsuskaitseameti arvamuse kohaselt on Kehtna Vallavalitsusele saadetud tingimused mälestise

kaitseks. Antud juhul objektide paigaldamine mälestise piiridesse mälestise säilimist ei ohusta.

Detailplaneeringu kehtestamisel ei ole keskuse rajamine vastuolus muinsuskaitseseadusega.

7. Kaebuse esitaja L. Sepp täiendas kaebust ning leidis, et juhul, kui on tegemist riikliku tähtsusega

objektiga, tulnuks läbi viia asukohavalik ja selle keskkonnamõju hindamine. Samuti väideti

täienduses, et vallavolikogu on põhjendamatult seadnud planeeringu eesmärgiks mastaapse

mäetõstukitega spordikeskuse rajamise.

Vastuses nimetatud täiendusele väidab Kehtna Vallavolikogu, et puhke-ja spordikeskuse asukohavalik

oli seaduslik.

8. Tallinna Halduskohtu 7. aprilli 2006. a otsusega jäeti L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa kaebused

rahuldamata.

Otsuse põhjendused oli järgmised:

1) kohus ei tuvastanud kaebuse esitajate subjektiivsete õiguste rikkumist või nende vabaduste

piiramist, ei ole rikutud ka planeerimismenetlusest tulenevaid õigusi, ei ole rikutud hea halduse

põhimõtet ega ka õigust puhtale keskkonnale;

2) kohus ei nõustu väitega, et motivatsioon on puudulik; akt on kaalutlusvigadeta, üheselt mõistetav

ja kontrollitav;

3) kõik vajalikud kooskõlastused on detailplaneering saanud, detailplaneeringu on heaks kiitnud

maavanem kui järelevalve teostaja, kooskõlastuse on andnud keskkonnateenistus ja

Muinsuskaitseamet;

4) keskkonnamõjude hindamine on teostatud nõuetekohaselt;

5) kohalikud elanikud on valdavalt keskuse rajamise poolt;

6) detailplaneeringuga hõlmatav keskus asub Reevimäel ega puuduta Hiiemäge;

7) nimetatud maa-ala anti munitsipaalomandisse sotsiaalmaana 2001. aastal ning sellele maa-alale

kavandatav keskus esitati 2001. aastal üleriigilisse tervisespordikeskuste riiklikku koondprogrammi.

Nimetatud objekti rajamist on alates 2003. aastast Kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarvest

sihtotstarbeliselt finantseeritud.

9. Tallinna Halduskohtu otsuse vaidlustasid Tallinna Ringkonnakohtus A. Jürisalu, A. Sepp ja

L. Sepp. Apellandid taotlesid Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega

rahuldada kaebused. Apellatsioonkaebustest nähtuvalt:

1) kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja protsessiõigust;

2) ebaõige on halduskohtu seisukoht, nagu ei rikuks kaevatavad haldusaktid kaebuse esitajate huve;

A. Jürisalu elab vahetus naabruses planeeringualaga, A. Sepp aga Palukülla viiva tee ääres.

Detailplaneeringu teostamine toob kaasa suuri negatiivseid mõjutusi, seega riivavad vaidlustatud

haldusaktid just esmalt kaebajate subjektiivseid õigusi;

3) halduskohtu otsus on õiguslikult põhjendamata; kohus pole selgitanud, kas kaebuse aluseks olnud

õigusaktid (LKS ja Kõnnumaa MKA kaitse-eeskiri) kuuluvad kohaldamisele; vaidlusalune

detailplaneering on vastuolus LKS-ga; keskkonnateenistus on väljunud talle antud kaalutlusruumi

piiridest; Muinsuskaitseameti käskkirjaga ei saa määrata pühapaiga ja Hiiemäe tervikmiljöö piire,

mistõttu vastustaja ei saa viidatud käskkirjale tugineda. Kuigi Hiiemägi on osaliselt kaitse alla

võetud, ei välista see avalikku huvi ülejäänud mäe miljöö kaitseks; Muinsuskaitseameti ja

keskkonnateenistuse pädevuses ei ole avaliku huvi väljatoomine erinevate objektide rajamiseks;

kohus ei ole hinnanud keskkonnateenistuse antud kooskõlastuse õiguspärasust;

4) vastustaja on vääralt kasutanud diskretsiooni. Planeeringu elluviimine läheb vastuollu avalike

huvidega - loodukaitseliste ning ajaloolis-kultuurilisi ja eetilisi väärtusi kaitsvate avalike huvidega;

spordikeskus tulnuks rajada asulasse, mitte aga metsa; haldusorgan pole kaalunud muid asukohti;

5) vastustaja, Muinsuskaitseameti ja keskkonnateenistuse seisukoht, et haruldased liigid ja MKA on

võimalik ühendada puhkekeskusega, on naiivne ja ainetu;

6) halduskohus on jätnud tähelepanuta ja hindamata asjas kogutud tõendid ega ole nende arvestamata

jätmist põhjendanud;

7) haldusakt on motiveerimata; sellest ei nähtu, miks on keskuse rajamine vajalik just sellises mahus;

8) keskuse rajamise otsustamisprotsess oli ebaselge, seda ei saa pidada demokraatlikuks ja kõiki huve

arvestavaks.

10. Kehtna Vallavolikogu pidas apellatsioonkaebusi põhjendamatuks ning leidis, et need tuleb jätta

rahuldamata. Muinsuskaitseamet, Rapla Maavalitsus ja Keskkonnaministeeriumi Raplamaa

keskkonnateenistus osalesid ringkonnakohtus kolmandate isikutena. Muinsuskaitseameti arvamuses

leiti, et apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et planeeringu kehtestamine toob kaasa pöördumatud

muutused, ei ole täpne. Ebapädev on väide selle kohta, et Muinsuskaitseameti seisukoht on naiivne ja

ainetu. Rapla maavanem leiab, et osales planeerimisprotsessis järelevalvajana ja järelevalve

tulemusena andis oma heakskiidu planeeringule. Maavanem leiab, et ka maakonnaplaneeringus on

Paluküla kavandatud puhkemajandusliku alana. Riiklikku huvi väljendab ka raha eraldamine keskuse

väljaehitamiseks regionaalse programmi raames. Detailplaneeringuks vajalik avalik huvi kaalub üles

eraisikute huvid, kuivõrd maausulisi ja hiiekaitsjaid huvitav Hiiemägi jääb puutumata. Maavanem

toetab detailplaneeringu elluviimist. Apellantide tegevuses on blokeerimise ilminguid.

11. Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2007. a otsusega rahuldati L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa

apellatsioonkaebused osaliselt. Kohus tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega

tühistas Kehtna Vallavolikogu 21. septembri 2004. a otsuse nr 120 p 1 osaliselt. Otsust põhjendas

ringkonnakohus järgmiselt:

1) selles asjas ei ole vajalik kaebuse esitajate õiguste rikkumise tuvastamine; haldusasja lahendamise

seisukohast ei oma tähtsust kaebajate väited nende õiguste rikkumise kohta;

2) halduskohus ei ole järginud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohustust otsust põhjendada, kuid see

rikkumine ei too kaasa kohtuasja uueks läbivaatamiseks saatmist, sest selles asjas on võimalik

tõendite hindamine ringkonnakohtus;

3) detailplaneering kehtestati olukorras, kus maa-ala oli kantud Natura 2000 eelvalikualasse.

Eelvalikualale jääb ka osa planeeringualast ning sinna on kavandatud tulekustutusveevõtukoht,

kämpingumajad, motell, köök, WC ja pesuruum, autokaravanide ala ja eelnevate teenindamiseks

rajatavad ehitised ja osaliselt parkla. Selliste ehitiste püstitamine liigirikkale niidule toob suure

tõenäosusega kaasa niidu liigirikkuse vähenemise ja pole kooskõlas direktiivist 92/43 EMÜ tuleneva

nõudega ära hoida tegevusi, mis võiksid oluliselt kahjustada komisjonile saadetud siseriiklikku

loetellu kantud alade keskkonnaomadusi. Samad tagajärjed võivad kaasneda kavandatud

telkimisplatsi ja sauna püstitamisega olemasoleva tiigi lääne- ja loodeküljele;

4) detailplaneering pole üldplaneeringuga vastuolus, üldplaneering ei keela MKA-le aktiivse puhkuse

maa-alade planeerimist;

5) LKS-ga pole vastuolus tingimuslik tiigi laiendamine (kaitse-eeskirja muutmisel), LKS-ga pole

vastuolus ka kunstlume tootmine ja kasutamine;

6) maaprofiili muutmisele tõstukite püstitamiseks LKS käesoleval juhul keeldu ette ei näe ning nende

tegevuste planeerimisel on vastustajal kaalutlusõigus;

7) LKS § 55 lg 6 eesmärgipärasel tõlgendamisel ei nähtu sellest sättest keeldu avalike huvide

realiseerimise eesmärgil kaitsealuse liigi ümberasustamiseks;

8) kooskõlastus on menetlustoiming, mille õiguspärasuse hindamine halduskohtu poolt eraldi lõpliku

haldusakti õiguspärasuse hindamisest ei ole kaebuse lahendamisel vajalik. Kooskõlastuse

õigusvastasus ei pruugi viia planeeringu kehtestamise otsuse õigusvastasuseni;

9) asjakohane on väide spordi- ja puhkekeskuse asukohavaliku ebapiisavast kaalutlemisest; kaalutud

ei ole asukohavalikuid üksikute ehitiste vajalikkuse osas. Nii ei puudutata hobuste kasutamise

otstarbel püstitatavate ehitiste (lasipuu, koppel, varjualune), tenniseväljakute, korvpalliväljaku ja

võrkpalliväljaku alternatiivseid asukohti; avalik huvi nende rajatiste kavandamiseks

detailplaneeringuga kavandatud alale on samuti ebapiisav; vajalikud on üksnes tehnika hoiustamise ja

korrastamise hoone ning teenindusmaja;

10) vastustaja on andnud liiga väikese kaalu palukuklaste elukeskkonna kaitsmisele;

11) asjaolul, kas Hiiemägi ja Reevimägi moodustavad ühe mäe, pole tähtsust. Ka juhul, kui usulisteks

talitusteks kasutatakse mõlemaid mäetippe, on Muinsuskaitseameti loal detailplaneeringuga

kavandatud tööd lubatud; usuliste talituste läbiviimist tõstukite paiknemine sellisel määral segada ei

saa, et pidada planeeringut õigusvastaseks;

12) kaalutlusõigust ei muuda õigusvastaseks ka planeeringu vastu olevate isikute hulk.

Eeltoodud asjaoludel tühistas kohus Kehtna Vallavolikogu 21. septembri 2004. a otsuse nr 120 punkti

1 osas, millega kavandatakse sportlaste ruumide, motelli, kämpingumajade, sauna, kohtunike maja,

parklate, telkimisplatsi, autokaravanide parkla ja teeninduspunkti, köök-WC-pesuruumihoone,

varikatuse telkijatele, suusastaadioni ja jalgpalliväljaku, tenniseväljakute, korvpalliväljaku,

võrkpalliväljaku, tulekustutusveevõtukaevu, varjualuse, kopli ja lasipuu püstitamine.

12. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid Kehtna Vallavolikogu ning L. Sepp, A. Jürisalu ja

A. Sepp kassatsioonkaebused.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

13. Kehtna Vallavolikogu kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse norme ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Kassaator taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja halduskohtu otsuse jõussejätmist ning põhjendab oma kaebust

järgmiselt:

1) kohus ignoreeris viidet keskkonnaministri 22. aprilli 2004. a määrusele nr 24, mis sätestas

majandustegevuse ajutised piirangud ainult väljaspool kaitsealasid asuvatel Natura 2000 võrgustiku

aladel. Kehtivas Kõnnumaa MKA kaitse-eeskirjas ja LKS-s ei sätestatud muudatusi kaitsealade

kasutamises, rääkimata ehituskeelu kehtestamisest; keskkonnateenistuse 12. septembri 2007. a kirja

nr 39-1-2/42514-2 kohaselt on Kõnnumaa loodusala kaitse-eesmärk tervikuna tagatud. Natura 2000

võrgustikku kuulumine ei tähenda absoluutset tegevuskeeldu ja planeeringu ühe osa lülitamine

eelvaliku nimekirja ei olnud takistuseks planeeringu kehtestamisel;

2) Kõnnumaa MKA kaitse-eeskirja § 15 lg 2 p-d 1 ja 2 võimaldavad keskkonnateenistuse nõusolekul

rajada kaitsealale ehitisi; kohus väljus oma pädevuse piiridest, asudes sisuliselt täitma

keskkonnateenistuse eest ehituskeelu kehtestamisega täitev-korraldavaid ülesandeid; elupaiga

kaitseküsimuse otsustamisega ületas kohus oma pädevust; keskkonnateenistus ei ole avaldanud

kirjalikult ega ka kohtuistungil vastuväiteid planeeringule seoses liigirikka niidu avastamisega;

3) nõustuda ei saa kohtu põhjendustega, miks peab kustutama planeeringust väljaspool Natura 2000

ala jääva telkijate ala; kohus loeb tõendamatult telkijad loodussäästlikust käitumisest

mittelugupidavateks inimesteks;

4) keeld rajada parkla on ebaõige juba sellest aspektist, et vastavas kohas on autosid pargitud aastaid;

5) kohtu väitel jäeti KMH-ga kaalumata mitmete objektide asukoha alternatiivid;

Keskkonnaministeerium on kinnitanud keskkonnamõjude hindamise õiguspärasust; kui keskusel

puuduvad väljaspool planeeringuala alternatiivid, siis ei saa alternatiive otsida ka üksikute objektide

osas;

6) planeeringut peab käsitlema terviklahendusena; kohus asus ilma seadusliku aluseta korrigeerima

planeeringu mahtu ja eesmärki, taandades aastaringse puhke- ja spordikeskuse suusa- ja

kelgutamiskohaks; Riigikohtu mitmed lahendid keelavad kohtul kontrollida planeerimisotsustuste

otstarbekust ja poliitilist tahet; kohus võttis õigusemõistja rolli asemel sisuliselt planeeringu tellija või

koostaja rolli ja rikkus poliitilise otsusega oma pädevust;

7) ekslik on seisukoht, et vähe pöörati tähelepanu palukuklaste elukeskkonna säilitamisele, selline

järeldus on ka põhjendamata nii faktiliselt kui ka õiguslikult;

8) otsuse kohaselt tooksid mitmed hooned ja rajatised (sportlaste maja jne) keskkonnale kaasa

suuremad negatiivsed mõjud, kui seda võimaldab keskkonna säilitamise ja kaitsmise huvi, kuid

kassaator ei suuda märgata ühtki kohtu poolt kaalutud konkreetset negatiivset mõju; juhul, kui KMH

aruande seisukohad ei oma kohtu jaoks tähendust, siis tuleks seda ka selgesõnaliselt põhjendada;

9) otsusest nähtuvalt saab planeeringu mahu vähendamisega tagada Hiiemäe kui mälestise ümbruse

miljöö; samas Muinsuskaitseamet kui pädev asutus ei näinud ehitiste püstitamises mingit ohtu

mälestisele või miljööle; kohus on üles näidanud usaldamatust Muinsuskaitseameti suhtes.

Kassaator järeldab, et otsuse sisust tulenevalt on planeeringu üle järelevalvet teostanud maavanema,

kooskõlastused andnud keskkonnateenistuse ja Muinsuskaitseameti ning KMH läbiviijate tegevus

vähemalt osaliselt ebapädev; kohus andis põhjendamatult otsustava tähenduse

apellatsioonimenetluses selgunud asjaolule - planeeringuala osalisele kattumisele Natura 2000

eelvalikualaga. Planeeringu kummutamiseks tõi kohus valdavalt esile õigusliku aluseta arvamused.

Kaalutlusotsuse kontrollimisel ei tuvastanud kohus menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada

sisulist otsustamist.

14. Kassaatorite L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa kassatsioonkaebustes taotletakse Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata kaebajate apellatsioonkaebus

Tallinna Halduskohtu 7. aprilli 2006. a otsuse peale: kassaatorid taotlevad selles osas uue otsuse

tegemist, millega tühistada Kehtna Vallavolikogu 21. septembri 2004. a otsuse nr 120 punkt 1 osas,

millega kavandatakse teenindusmaja, tehnika hoiustamise ja korrastamise hoone, puurkaevu ja

mäetõstukite rajamine ning maa-aluse veetorustiku rajamine lumekahurite hüdrantkaevudeni.

Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:

1) kohus on ekslikult asunud seisukohale, et avalik huvi tõstukite rajamiseks kaalub üles

keskkonnakaitse huvi; kohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja seoses. Otsusest ei ilmne,

millistele tõenditele tugines kohus tõstukite rajamisega seotud avaliku huvi tuvastamisel. Vastustaja

ei ole planeeringu kehtestamisel arvestanud kaitse-eesmärgiga, mistõttu planeering on vastuolus

Kõnnumaa MKA kaitse-eeskirja § 1 lõikega 1;

2) kohus on jätnud põhjendamatult kõrvale tõendid selle kohta, et planeeringualal asub ka muid

elupaiku; kohus oleks pidanud rakendama uurimisprintsiipi, et alal asuvate Natura 2000

elupaigatüüpide kohta rohkem teavet koguda;

3) kohus on ekslikult leidnud, et väited miljöö rikkumise ja usuliste talituste läbiviimise takistamise

osas on põhjendamata; kohus on ekslikult samastanud Hiiemäe kaitsmise huvid muinsuskaitselise

kinnismälestise kaitsmise huviga;

4) kohus on ekslikult leidnud, et kunstlume tootmiseks vajalikud tegevused ei ole vastuolus LKS-ga;

5) kohus on ekslikult tühistanud planeeringu vaid osaliselt; ei saa nõustuda seisukohaga, et

detailplaneering pole üldplaneeringuga vastuolus; ringkonnakohus pole kaalunud, kas antud asjas on

avalik huvi üldplaneeringu muutmiseks;

6) vaidlusaluse planeeringu motivatsioon on puudulik, kuna selles pole põhjendusi, miks oli vajalik

planeeringu kehtestamine just sellises mahus.

15. Kohtuvaidluse pooled on esitanud kassatsioonkaebustele vastused, milles leiavad, et vastaspoole

kassatsioonkaebused ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Kehtna Vallavolikogu vastuses märgitakse, et planeeringuga ei kahjustata kaitseala põhieesmärki,

kunstlume tootmine ei ole vastuolus LKS § 31 lg 2 p 2 nõuetega, planeeringus puudub vastuolu valla

üldplaneeringuga, keskuse suunitlus ja lahenduste mahud on otstarbekuse ja poliitilise otsustuse

küsimus, vastustaja on toonitanud külaelanike pooldavat suhtumist planeeringusse, kultuuriministri

käskkirja nr 100 on kõrvalekaldumatult täidetud; kassaatori soov tühistada kogu planeering tähendab

sisuliselt ehituskeelu kehtestamist, mis riivab ebaproportsionaalselt PS §-s 32 sätestatud õigust

omandiga vabalt ümber käia. Vastustaja nõustub kassaatoritega, et kohus oleks pidanud planeeringut

käsitlema terviklahendusena. Vastustaja rõhutab, et kassatsioonkaebused ei ole õiguslikult

argumenteeritud.

L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa vastuses leitakse, et Kehtna Vallavolikogu kaebus on põhjendamatu

ja tuleb jätta rahuldamata. Seda seisukohta põhjendatakse vastuses esmatähtsa elupaigatüübi kaitse

ülesannetega, rajatiste ja ehitiste asukohavaliku kaalumise kohustuse mittetäitmisega. Vastuses

toodud põhjendustel on kohus õigesti juhindunud võimalikest keskkonnamõjudest jm asjaoludest. Ei

saa nõustuda ringkonnakohtu otsustusega, et avalik huvi tõstukite paigaldamiseks kaalub üles

keskkonnakaitselise huvi. Vastuses leitakse samuti, et siseriiklike õigusaktide kohaldamine ei suuda

tagada käesoleval juhul loodusdirektiivi nõuete täitmist ning õige on kohtu poolt loodusdirektiivi

(92/43 EMÜ) otsekohaldamine.

Muinsuskaitseameti vastuses L. Sepa kassatsioonkaebusele ei nõustu amet kaebuse väidetega.

Muinsuskaitseamet ei jaga kassaatori käsitlust Hiiemäest kui kultuuriobjektist, mille kaitsmise huvi

on laiem kui kultuurimälestise ja maastikukaitseala osa. Amet ei nõustu kassatsioonkaebuse

väidetega osas, et pinnasetööd kõnealusel alal on lubamatud. Planeeritavad ehitustööd tõstukite alal ei

ole Hiiemäe miljööga olemuslikult vastuolus, vaid parandaksid seda. Paluküla Hiiemäe kui riigi

kaitse all oleva kultuurimälestise heakorratöid tuleb omaniku poolt jätkata ning need ei ole vastuolus

puhke- ja spordikeskuse rajamise kavadega.

Keskkonnaministeeriumi Raplamaa keskkonnateenistuse vastuses kassatsioonkaebustele leitakse,

et tegemist on kahe mäega (Reevimägi ja Hiiemägi); palukuklaste küsimus on lahendatud eriteadlaste

kaasamisel; kunagise kaevandamisega on tekitatud kahju Reevimäe lõunaküljele, tõstuki jaoks

kavandatava mullatööga on võimalik teha kunagise vea parandus; eksperdi hinnangul on tegelikult

sellel alal kasvukoha tüübiks levinud elupaigatüüp sürjaniit, mitte aga alvar; keskkonnateenistusel on

kogemus 2005. aastast, mil Reevimäelt käis ühe päeva jooksul läbi 5000 inimest - seega ei saa ilma

ettevalmistusteta selles piirkonnas tegutseda; tiigi teema tõstatamiseks annab võimaluse vananenud

kaitse-eeskiri. Keskkonnateenistus nõustub Kehtna Vallavolikogu kassatsioonkaebusega, kuid ei

nõustu L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa kassatsioonkaebustega.

Rapla maavanema vastuses leitakse, et tõstukite rajamisel puudub vastuolu õigusaktidega; avalik

huvi väljendub tervisespordi edendamises maakondlikul ja riiklikul tasandil; kavandatavad mullatööd

pole vastuolus seadusega, need tööd aitavad pigem mäe ilmet parandada; puudub vastuolu

planeeringute vahel; võimalik on aasta ringi kasutatava spordikompleksi rajamine, sest mäge

kasutatakse ka praegu aastaringselt erinevateks tegevusteks; põhjendatud on vallavolikogu seisukoht

parkla rajamise vajalikkuse kohta; Natura 2000 võrgustikku kuulumine ei tähenda absoluutset

tegevuskeeldu.

16. Kohtuistungil toetasid menetlusosalised oma eelnevalt kirjalikult väljendatud seisukohti ja nende

põhjendusi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt käsitles kohus L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa kaebusi PlanS

§-st 26 lähtuvalt n-ö populaarkaebustena, mis ringkonnakohtu arvates välistab vajaduse kontrollida

haldusakti mõju nende isikute õigustele ja vabadustele. Kolleegium möönab, et ringkonnakohtu

seisukoht võib olla õige, kuid seda üksnes juhul, kui kaebust ei põhjendata isiku õiguste ja vabaduste

rikkumisega või isikul puudub muu põhjendatud huvi haldusakti või toimingu vaidlustamiseks.

Võimalikud on ka sellised kaebused, kus kaebajad tuginevad nii planeeringuotsuse eeldatavale

objektiivsele õigusvastasusele kui ka oma õiguste ja vabaduste rikkumisele. Sellise olukorraga on

kolleegiumi arvates tegemist ka käesoleval juhul. Kaebajad on leidnud, et planeeringu kehtestamise

otsus on nii õigusvastane kui ka rikub konkreetselt nende subjektiivseid õigusi. Nendel asjaoludel

puudub kohtul kaebuse lahendamisel võimalus jätta käsitlemata isikute subjektiivsete õiguste

rikkumisega seonduvad väited. Kui vaidlustatud haldusakt riivab isikute õigusi, peab haldusakti

andmisel kaaluma ka sellise riive õiguspärasust ja mõõdukust. Asja lahendav kohus peab aga

omakorda veenduma, kas kaalutlusõigust kasutati õiguspäraselt. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 16. jaanuari 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-4-1-9-06 rõhutati, et kohalik

omavalitsus peab detailplaneeringu algatamise ja kehtestamise üle otsustades igal konkreetsel juhul

kaaluma, missugune on avalikes huvides tehtava otsustuse mõju isikute põhiõigustele ja huvidele, kas

seonduvad õiguste riived on proportsionaalsed ning kas see otsus vastab ühetaolise kohtlemise

põhimõttele.

Planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamise käsitlemine ainuüksi populaarkaebusena ei võimalda

kohtul nõutavas ulatuses kontrollida, kas akti andmisel oli haldusorganil kohustus kaaluda ka

puudutatud isikute erahuve ning kas selline kaalumine on tehtud. Subjektiivsete õiguste rikkumise

väite korral peab kohus andma hinnangu, kas õiguste riive on proportsionaalne ning kas järgitud on

ühetaolise kohtlemise nõuet. Populaarkaebuse korral ei ole sarnane hinnang asjakohane, kuna

puuduvad puudutatud isikud. Subjektiivsete õiguste rikkumise väite kontrollimata jätmine võib tuua

kaasa ka võimaluse minetamise hilisemaks kahjunõude esitamiseks.

Kolleegium leiab, et kaebajad ei ole menetluse käigus suutnud osundada asjaoludele, mis veenvalt

kinnitaksid planeeringu kehtestamise mõju nende õigustele ja vabadustele ega ka muu kaebajatega

seonduva põhjendatud huvi olemasolule otsuse vaidlustamiseks. Seetõttu ei loe kolleegium

käesolevas asjas ringkonnakohtu keeldumist kaebuste esitajate õiguste riive või rikkumise

tuvastamisest menetlusõiguse selliseks rikkumiseks, mis iseseisvalt tingiks kohtuotsuse tühistamise.

18. Ringkonnakohus tühistas vaidlustatud haldusakti osaliselt, vähendades planeeringualale rajatavate

ehitiste mahtu. Ringkonnakohtu hinnangul on ehitiste maht ülemäärane, kahjustades sellisena

tõenäoliselt Natura 2000 eelvalikuala keskkonnatingimusi ja olles vastuolus nende alade

kaitsekohustustega. Eelnevaga seoses märgib kolleegium järgmist:

1) planeeringute, sh detailplaneeringute valdkonnas on kohtulik kontroll oma ulatuselt piiratud.

Küsimuse sellest, mida planeeringualale rajada, saab otsustada planeeringu kehtestamisel

haldusorgan. Kohus saab küll tuvastada, kas ühe või teise rajatise või hoone ehitamise kavandamine

planeeringualale on õiguspärane või välistab kehtiv õigusakt sellise hoone rajamise, kuid üldjuhul ei

saa kohus muuta haldusorgani asemel planeeringulahendust, sh hinnata, kas planeeringualale

paigutatud üksikute hoonete ja rajatiste planeeringujärgne asukohavalik on otstarbekas ja

põhjendatud. See tähendab, et detailplaneeringuga hõlmatud ühtse funktsionaalse eesmärgiga

seonduvate hoonete ja rajatiste kompleksi puhul puudub kohtul üldreeglina võimalus jätta

õigusvastasuse tuvastamisel planeeringu kehtestamise otsus kehtima. Mõnevõrra teistsugune võib

olla olukord siis, kui on mõeldav planeeringu osaline kehtestamine territoriaalselt. Käesoleval juhul

pole tegemist sellise juhtumiga;

2) ringkonnakohus on osa detailplaneeringuga hõlmatud hooneid ja rajatisi lugenud lubamatuteks,

lähtuvalt nende tõenäolisest olulisest mõjust kaitstava ala keskkonnatingimustele. Kolleegium ei pea

õigeks, et planeeringu õiguspärasuse hindamisel lähtub kohus pelgalt oma hinnangust inimtegevuse

võimalikele tagajärgedele, toetamata seda asjatundjate hinnangute või muude tõenditega.

Kohtuotsusest ei nähtu, millised oleksid need konkreetsed olulised negatiivsed tagajärjed

looduskeskkonnale, mis saabuksid juhul, kui detailplaneering realiseeritaks algselt kavandatud

mahus. Detailplaneeringu mahust kavandatavate hoonete või rajatiste väljaarvamine ilma, et oleks

tuvastatav nendest hoonetest lähtuv õigusvastane mõju keskkonnatingimustele, ei ole korrektne.

Käesoleval juhul ei ole kohtu otsustus põhjendatav ka ettevaatusprintsiibi rakendamise kaudu, sest

konkreetsetes oludes ei ole täidetud selle printsiibi rakendamise eeldused. Tegemist ei ole olukorraga,

kus võimaliku kahju tõenäosus ja kahju iseloom oleksid sedavõrd ebaselged ja teaduslikult

ettenägematud või rakendusuuringutega määratlematud, et see tooks kaasa ettevaatusprintsiibile

omaseid muudatusi tõendamiskoormises ja tõendamisesemes;

3) ringkonnakohus on sisuliselt õigesti lähtunud nõudest, et Natura 2000 eelvalikualadel tuleb

hoiduda keskkonnatingimuste olulisest muutmisest. Kuid asjaolu, et detailplaneeringuala hõlmab

osaliselt ka Natura 2000 eelvalikuala, ei välista sellel territooriumil majandustegevust ja ehitamist.

Euroopa Liidu looduskaitsedirektiividele tugineva Natura 2000 võrgustiku kujundamise eesmärk on

pigem toetada säästvat arengut kui välistada igasugune majandustegevus. Samas nõuab Euroopa

Liidule oluliste elupaigatüüpide ja liikide elupaikade säilitamine adekvaatse õigusliku kaitserežiimi

kehtestamist ja selle tagamise toimiva mehhanismi loomist. Sellise kaitsealana määratletud Natura

2000 eelvalikuala õigusliku režiimi, sh majandustegevuse piirangud määrab eelkõige LKS ja vahetult

kaitsealale kehtestatud normistik;

4) detailplaneeringu ala paikneb Kõnnumaa maastikukaitseala piiranguvööndis. Kaitstavate

loodusobjektide seadus ning seda alates 10. maist 2004. a asendav looduskaitseseadus lubavad

piiranguvööndis majandustegevust kooskõlas kaitse-eeskirjaga. Kõnnumaa maastikukaitseala kaitse-

eeskiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2000. a määrusega nr 253 ning kehtib ka

käesoleval ajal. Kaitse-eeskirja § 5 lg 3 punkti 3 kohaselt on kaitsealal detail- ja üldplaneeringu

kehtestamine lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Kaitse-eeskirja § 15 lg 2 punkti 1 kohaselt on

kaitseala piiranguvööndis keelatud uute ehitiste püstitamine kaitseala valitseja nõusolekuta. Nendest

sätetest tulenevalt on kaitsealadel planeerimismenetluse läbiviimisel siduva tähendusega selles

menetluses osalevate keskkonnaorganite seisukoht (nõusolek). Käesoleval juhul on vaidlusalune

detailplaneering saanud kaitseala valitseja, Raplamaa keskkonnateenistuse nõusoleku koos

täiendavate tingimuste seadmisega vastavalt kaitse-eeskirja § 8 lg-le 2. Selline nõusolek

planeeringulahenduste aspektist piirab kohaliku omavalitsuse valikudiskretsiooni;

5) nõusoleku andmisel planeeringu kehtestamiseks on kaitseala valitsejal ulatuslik kaalutlusruum.

Looduskaitseseaduse ning konkreetse kaitse-eeskirjaga raamitud kaalutlusruumi andmine kaitseala

valitsejale ei ole iseendast õigusvastane. Keskkonnaorganitele kaalutlusruumi andmine majandusliku

tegevuse iseloomu ja ulatuse üle otsustamisel ei ole iseendast vastuolus ka nõuetega, mis kehtivad

Natura 2000 eelvalikualade hulka arvatud kaitsealadel. Samas tuleb kaalutlusõigust kasutada

kaitseala eesmärke silmas pidades. Majandustegevus nagu ka muu inimtegevus kaitsealal ei tohi

kaasa tuua nende alade keskkonnaomaduste muutmise kaudu kaitstavate liikide või elupaikade olulist

kahjustamist. Praeguses kohtuasjas ei ole tõendatud, et kaitseala valitseja on kaalutlusõigust

kasutanud vääralt, mille tulemuseks oleks kaitseala eesmärkide saavutamise kahjustamine;

6) puuduvad ka sellised ilmsed asjaolud, mis osutaksid läbiviidud keskkonnamõjude hindamise

ebapiisavusele. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud keskkonnamõjude hindamise ja

keskkonnaauditeerimise seaduse § 4 lg 11 kohaselt tuli keskkonnamõju hinnata ka siis, kui

kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega oluliselt mõjutada Natura

2000 võrgustiku ala. Siinjuures oli selle seaduse § 6 lg 3 punktist 6 tulenevalt otsustaja kohustatud iga

kord analüüsima ja vajadusel lugema keskkonnamõju oluliseks, lähtudes tegevuse eeldatavast mõjust

Natura 2000 võrgustiku alale või muule kaitstavale loodusobjektile. Oma põhijoontes sarnane

regulatsioon sisaldub ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimise seaduses.

Detailplaneeringu menetluses on keskkonnamõjude hindamine teostatud, vastav aruanne on esitatud

kaitseala valitsejale ning on ka keskkonnateenistuse poolt kinnitatud. Keskkonnamõjude hindamise

aruandest lähtuvalt kavandatud tegevus ei too kaasa kaitseala kaitse-eesmärgi olulist negatiivset

mõjutamist, mis oleks tinginud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse § 201

lõigete 2 või 3 kohaldamise.

19. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et ringkonnakohus ei ole tõstatanud küsimust Eesti

Vabariigi õigusaktide kooskõlast Euroopa Liidu asjakohaste õigusaktidega. Kohtuotsuses sisalduvad

viited direktiivile 92/43 /EMÜ ning konkreetsele Euroopa Kohtu lahendile on suunatud Natura 2000

valikualade kaitseregulatsiooni eesmärkide selgitamisele ega ole kolleegiumi arvates käsitatavad

direktiivi otsekohaldamise ja siseriikliku õigusakti mittekohaldamise juhtumina. Kohtuotsus ei

sisalda otsustust jätta siseriiklikke õigusakte või nende sätteid kohaldamata. Kolleegium ei nõustu

kassaatorite L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa väitega siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu õiguse

vastuolust ning leiab eelnevast tulenevalt, et siseriiklikud õigustloovad aktid võimaldavad käesoleval

juhul tagada Natura 2000 eelvalikualaks oleva Kõnnumaa maastikukaitseala piisava ja Euroopa Liidu

õigusele vastava kaitse. Kolleegium ei näe käesolevas otsuses seetõttu õiguslikke eeldusi Euroopa

Liidu õiguse otsekohaldamiseks.

20. Kolleegium leiab, et muus sisulises osas on ringkonnakohtu otsus õige ja piisavalt põhjendatud.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega osas, milles apellatsioonkaebused jäeti

rahuldamata ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata või täiendavalt käsitleda.

Kassatsioonkaebuste väited ei anna alust eelnimetatud osas ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Eeltoodust juhindudes rahuldab kolleegium osaliselt Kehtna Vallavolikogu kassatsioonkaebuse.

L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Kolleegium tühistab

Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2007. a otsuse punkti 3, millega tühistati Kehtna Vallavolikogu

21. septembri 2004. a otsuse nr 120 punkt 1 osas, millega kavandatakse sportlaste ruumide, motelli,

kämpingumajade, sauna, kohtunike maja, parklate, telkimisplatsi, autokaravanide parkla ja

teeninduspunkti, köök-WC-pesuruumihoone ja telkijate varikatuse, suusastaadioni ja jalgpalliväljaku,

tenniseväljakute, korvpalliväljaku, võrkpalliväljaku, tulekustutusveevõtukaevu, varjualuse, kopli ja

lasipuu püstitamine. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega jätab Kehtna Vallavolikogu

21. septembri 2004. a otsuse nr 120 tühistamiseks esitatud kaebused rahuldamata.

Eelnevast tulenevalt vaatab kolleegium ringi ka ringkonnakohtu otsuse menetluskulude

väljamõistmise osas. Lähtudes asjaolust, et kolleegiumi käesoleva otsusega on L. Sepa, A. Jürisalu ja

A. Sepa kaebused Kehtna Vallavolikogu 21. septembri 2004. a otsuse nr 120 tühistamiseks jäetud

rahuldamata, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktid 5, 6 ja 7. Kolleegium

teeb selles osas uue otsuse, millega jätab halduskohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

21. L. Sepa, A. Jürisalu ja A. Sepa tasutud kautsjonid tuleb arvata riigituludesse. Kehtna

Vallavolikogu kautsjon tuleb tagastada. Menetluskulud Riigikohtus jäävad menetlusosaliste endi

kanda.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann