3-2-1-62-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-62-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. september 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kaidu Meiterni hagi OÜ Marvel Holdingu vastu alusetult

omandatu tagasisaamiseks ja viivise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-38296

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaidu Meiterni kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kaidu Meitern, isikukood xxxxxxxxxxx, esindaja

vandeadvokaat Merle Järvala

Kostja OÜ Marvel Holding, registrikood xxxxxxxx (kustutatud

äriregistrist 23. novembril 2007. a ühinemise tõttu OÜ-ga EREL

International, registrikood 10452861), esindaja vandeadvokaat

Andres Past

Asja läbivaatamise kuupäev

25. august 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2008. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaidu Meitern (edaspidi hageja) esitas 14. detsembril 2006 Harju Maakohtule hagi OÜ Marvel

Holdingu (edaspidi kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista alusetult omandatud

21 474 krooni. 14. septembril 2007 täiendas hageja oma hagi, nõudes kostjalt 3637 krooni suurust

viivist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. augustil 2005. a korteriomandi ehitus- ja müügilepingu

(edaspidi leping), mille p 3.2 kohaselt kohustus kostja tegema ehitatava korteri siseplaneeringu,

siselahendi ja siseviimistlustööd, järgides lepingu lahutamatuks lisaks nr 3 olevas tabelis toodut.

Lepingu p 3.4 kohaselt sisaldub tasu lepingu siseviimistlustööde eest lepingu eseme ostuhinnas ning

ostja ei pea tööde eest täiendavalt tasuma. Lepingu lisa 3 kohaselt kuuluvad siseviimistlusse muu

hulgas klaassein Wallenium (7,42 m²) hinnaga 14 617 krooni ning vann Donna hinnaga 6857 krooni.

Kostja poolt hagejale müüdud korter ei sisaldanud eelnimetatud tooteid. 2006. a juunis võttis hageja

esindaja ühendust kostja kinnisvarajuhi Marko Lõukiga, kes vastas hagejale 9. juunil 2006. a e-

kirjaga, et asja lahendamisega tegeletakse ning eelnimetatud toodete sattumine lepingu lisas 3 toodud

tabelisse oli eksitus.

Hageja leidis, et kostja jättis ostuhinnast 21 474 krooni ulatuses esemeid korterisse paigaldamata,

omandades seega vastava summa hageja arvel alusetult. Ühtlasi on tegemist asja lepingutingimustele

mittevastavusega. Kuna korteri siseviimistlus on täielikult tehtud, on puuduolevate

siseviimistluselementide korterisse paigutamine hageja jaoks ebamõistlik ning tekitaks talle

lisakulutusi. Samuti ei ole hagejal enam huvi sisustuselementide korterisse paigutamise vastu.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Tema vastuväidete kohaselt viitavad

hageja seisukohad sellele, et hageja on kaasanud teise ehitaja korteri viimistlemisele ning sellest võib

järeldada, et korter on pärast hagejale üleandmist ümber ehitatud. Korteris hetkel esinevate puuduste

seostamine kostja tegevusega on põhjendamatu. Nimetatud eelduse ümberlükkamiseks pidi hageja

fikseerima korteris väidetavalt esinenud puudused enne korteris ümberehitamise tellimist teiselt

ehitusettevõtjalt. Kõnealuste siseviimistluselementide puudumine juhusliku hävimise ja kahjustumise

riisiko ülemineku ajal hagejale ei ole ka muul viisil tõendatud. Hageja teadis või pidi teadma korteri

ülevaatamisel ja enda otsesesse valdusesse võtmisel väidetavate mittevastavuste olemasolust. Sellele

vaatamata kinnitas ta kostjale kirjalikult, et pretensioone ei ole. Kostja täitis nõuetekohaselt endale

võetud kohustuse ja andis hagejale üle korteriomandi omandiõiguse ja valduse. Pooled allkirjastasid

selle kohta 13. veebruaril 2006. a ülevaatus-vastuvõtmisakti, milles hageja kinnitas, et ta on korteri

üle vaadanud, et korter vastab kokkulepitud tingimustele ja et tal ei ole korteri seisukorra kohta

pretensioone. Klaasseina ja vanni puudumine ei ole varjatud puudused, mida võiks tsiviilkäibes

vajaliku hoolsuse piisaval järgimisel jätta avastamata korteri ülevaatamisel. Hageja ei teatanud

kostjale korteri väidetavast mittevastavusest lepingutingimustele mõistliku aja jooksul ja seetõttu ei

või tugineda mittevastavusele. Hagiavalduses esitatud väidete kohaselt teavitati mittevastavusest alles

neli kuud pärast mittevastavusest teadasaamist.

3. Harju Maakohus jättis 20. novembri 2007. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 2. augustil 2005 sõlmisid pooled notariaalse

lepingu, millega müüja kohustus püstitama elamu, korteriomanditeks jagamisel moodustuva

korteriomandi võlaõigusliku müügilepingu ja lepingu eelmärke kandmiseks kinnistusraamatusse.

Lepingu lisadeks oli korteri plaan ja siseviimistluse nimekiri. 17. veebruaril 2006 sõlmisid pooled

asjaõiguslepingu hagejale korteriomandi üleandmise kohta.

Hageja valis oma õiguste kaitseks mittekohase viisi. Hagis toodud asjaoludest ei tulene, et hagejal

oleks kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 lg 1 järgi. Hageja tugines sellele,

et ta tegi kostjale suurema soorituse, kui ta lepingu järgi oli kohustatud. Kohustuse täitmisena saadu

tagasinõudmise nõue oleks hagejal juhul, kui tema sooritusel, tänu millele kostja rikastus, puudus

õiguslik alus. Hageja kohustus tasuda kostjale lepingu järgi ei langenud ära VÕS § 1028 lg 1 mõttes.

Seadus peab silmas kohustuse täitmise õigusliku aluse äralangemist ehk lepingust taganemist, selle

tühistamist või olukorda, kus pooltel ei tekkinudki lepingust tulenevaid kohustusi lepingu tühisuse

tõttu. Hageja ei toonud selliseid asjaolusid menetluses esile.

Maakohus leidis veel, et ta ei saa hageja nõuet ümber kvalifitseerida ostuhinna alandamisest

tulenevaks nõudeks VÕS § 112 lg 3 järgi, kuivõrd tegemist oleks hagiga uutel asjaoludel ja uue

hagiesemega.

Kuna hageja nõue alusetult omandatu tagasinõudmiseks jäi rahuldamata ja nõue maakohtu poolt

ümber kvalifitseerimata, ei hinnanud maakohus asjas kogutud tõendeid.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja

kanda.

Apellatsioonkaebuse järgi maksis hageja kostjale lepingu alusel raha muu hulgas lepingu lisas 3

nimetatud vanni ja klaasseina eest, mida korteris tegelikult olema ei pidanudki. Tunnistaja M. Lõuk,

kes tegutses kostja esindajana lepingu sõlmimisel, kinnitas, et vanni ja klaasseina hagejale müüa ei

kavatsetudki. Kostja antud info oli seega väär ja tegemist oli hageja eksimusega. Seega ei

eksisteerinud pooltel kohustust klaasseina ja vanni osas. Ebaõige on maakohtu viide VÕS §-le 112.

Kostja tegelik tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud klaasseina ja vanni paigaldamisele

vaidlusalusesse korterisse, vaid üksnes alusetult raha küsimisele esemete eest, mida ta hagejale müüa

ei kavatsenud. M. Lõuk kinnitas maakohtu istungil, et ta tegeles vaidlusaluse korteri müügiga ja

suhtles vahetult hagejaga.

Hageja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et VÕS § 1028 lg 1 ei kohaldu, kuna hageja kohustus

tasuda lepingu järgi ei langenud ära VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Isegi juhul kui maakohus leidis, et

hageja nõue tuleks ümber kvalifitseerida lepingust osalise taganemise või ostuhinna alandamise

nõudeks, on maakohtu otsus vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei vaielnud sisuliselt hagi

faktilistele asjaoludele vastu. Ta ei väitnud, et vaidlusalused sisustuselemendid paigaldati korterisse.

Kostja sai hageja eksimuse tõttu hagejalt alusetult raha rohkem ja tema käitumine müügilepingu

sõlmimisel ning täitmisel oli vastuolus mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega.

Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne.

Maakohus ei ole asja lahendamisel seotud menetlusosaliste esitatud õiguslike väidetega. Kohus

kohaldab seadust ise, olles tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kvalifitseerimisel on kohus

seotud nende hagi aluseks olevate asjaoludega, millele pool on viidanud. Hageja esitas kohtule

faktilised asjaolud, millest tulenevalt on tema arvates kostja poolt alusetult saadud 21 474 krooni ja

viivise saamise nõue põhjendatud. Kohus pidi andma hageja nõudele õigusliku kvalifikatsiooni.

Riigikohus asus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07 tehtud otsuses seisukohale, et VÕS § 1028 lg 1

kohaldamiseks on alust siis, kui hageja ei võlgnenud kostjale raha kas tulenevalt lepingu tühisusest

või kostja poolt lepingu mittenõuetekohasest täitmisest või muul põhjusel. On tõendatud, et hageja ei

võlgnenud vanni ja klaasseina eest kostjale tasu, kuna neid esemeid ei soovitudki hagejale müüa.

Need esemed olid lepingusse märgitud ekslikult.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. märtsi 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega

korranud neid.

VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik on teiselt isikult saanud midagi olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki

või kui kohustus hiljem ära langeb. Seega pidi hageja tooma esile asjaolud, mille kohaselt on kostja

hagejalt saanud midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ja et kohustust ei ole tegelikult

olemas või seda ei tekkinud või see on hiljem ära langenud. Õige on maakohtu järeldus, et hageja

nõude rahuldamise VÕS § 1028 lg 1 järgi välistab asjaolu, et leping, mille alusel on hageja kostjale

raha maksnud, ei ole ära langenud. Ebaõige on apellandi väide, et vanni ja klaasseina müügi osas

kohustist ei tekkinudki, kuna poolte tegelikku tahte järgi ei kuulu need asjad korteri juurde. Lepingu

lisas 3 on pooled sõnaselgelt kokku leppinud, et siseviimistluse hulka kuuluvad vann ja klaassein.

Kostja ei ole väitnud, et ta ei pidanudki neid asju korterisse ehitama. Hageja ei ole lepingust

taganenud ega lepingut tühistanud. Seega oli hageja sooritusel õiguslik alus.

Maakohus ei oleks omal algatusel pidanud kohaldama VÕS § 112. Pooltevahelise õigussuhte

kvalifitseerimine on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu

ülesanne ja kohus ei ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kuid kohus on seotud poolte

esitatud asjaoludega. TsMS § 363 lg 1 p 2 järgi peab hageja hagiavalduses märkima hagi aluseks

olevad faktilised asjaolud. Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks esitanud kostjale hinna alandamise

avalduse (VÕS § 112 lg 2) või taganenud lepingust (VÕS § 116).

Vastustes hagile on kostja pidevalt rõhutanud, et tegemist on lepingu täitmisest tuleneva vaidlusega,

mis välistab alusetu rikastumise sätete kohaldamise. Samuti on maakohus 21. veebruari 2007 kirjaga

(kohtutoimiku lk 50) hagejale teatanud, et hagis esitatud asjaoludest ei tulene, et tegemist oleks

alusetu rikastumise nõudega. Seega ei saanud maakohtu seisukoht seaduse kohaldamise kohta tulla

apellandile üllatusena. Hagejat on esindanud maakohtu menetluse ajal advokaat, kellel eeldatavasti

on olemas teadmised, et anda asjaoludele õiguslik hinnang.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et kohtud on ebaõigesti jätnud VÕS § 1028 lg 1 osaliselt

kohaldamata. Kohtud keskendusid üksnes kohustuse äralangemise küsimusele, kuid on jätnud

hindamata VÕS § 1028 lg-s 1 toodud alternatiivsed võimalused. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-

88-07 tehtud lahendis asunud seisukohale, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks on alust siis, kui raha ei

võlgnetud kas tulenevalt lepingu tühisusest või kostja poolt lepingu mittenõuetekohasest täitmisest.

Pooltevahelises lepingus märgitud vaidlusaluste müügiesemete müümise tahet kostjal ei olnudki,

seega on kostja alusetult saanud raha, mida ta lepingu alusel saama ei pidanudki.

Kassaator ei nõustu kohtu viitega VÕS §-le 112, kuna hinna alandamise korral säilib lepinguline suhe

poolte vahel. Praegusel juhul puudus kostjal lepingus märgitud vaheseina ja vanni müümise tahe.

Kohtud on jätnud hindamata poolte väited ja tunnistajate ütlused nende esemete müügi kokkuleppe

kehtivuse osas.

Ringkonnakohus on TsMS § 654 lg-t 5 rikkudes jätnud võtmata seisukoha kostja käitumise suhtes

hea usu põhimõttest lähtudes. Kostja ei ole hagi faktilistele asjaoludele vastu vaielnud ega väitnud, et

on vaidlusalused esemed korterisse paigaldanud. TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse,

kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poolte muudest avaldustest. Seega ei lasunud hagejal tõendamiskoormust, et korteris vaidlusaluseid

viimistluselemente ei olnud. Kohus peab tuvastama asjas tähtsust omavad asjaolud. Pooltevahelise

õigussuhte kvalifitseerimine on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne. Kvalifitseerimisel

on kohus seotud nende asjaoludega, millele pool on viidanud.

7. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et Ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 kohaselt jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

9. Kolleegium on nõus kohtute järeldusega, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamine ei ole võimalik, sest

õiguslik alus, mille alusel hageja maksis kostjale raha, ei ole ära langenud.

Kohtud tuvastasid, et pooled sõlmisid kehtiva ehitus- ja müügilepingu, millega kostja kohustus

püstitama ridaelamu ning müüma hagejale korteriomanditeks jagamisel moodustatava korteriomandi.

Lepingu p 3.2 kohaselt on lepingu lahutamatuks osaks ka lisa 3, mis sisaldab korteriomandi

siseviimistlustabelit. Lisa 3 alusel kohustus kostja tegema lepingu esemes siseviimistlustööd. Lisas 3

oli muude korterisse paigaldatavate esemete kõrval nimetatud ka klaassein Wallenium ja vann Donna.

Siseviimistlustööde kirjeldus lisas 3 täpsustab ja konkretiseerib kostja soorituskohustust ehk seda,

kuidas kostjal tuli leping nõuetekohaselt täita. Kuna hageja tasus kostjale lepingu eseme eest

kokkulepitud rahasumma ja leping kehtib, siis annab see leping hageja poolt rahasumma maksmiseks

õigusliku aluse. Juhul kui kostja ei paigaldanud korterisse kõnealuseid esemeid, siis on ta lepingut

rikkunud ning hageja saab oma huve kaitsta lepingulise kohustuse rikkumise korral kasutatavate

õiguskaitsevahendite abil (VÕS § 101 jj).

Kuna leping kehtib, ei ole tähtis, kas kostjal oli enne lepingu sõlmimist kavatsus täita lepingut

vaheseina ja vanni osas või kas nende esemete korterisse paigaldamises lepiti kokku ekslikult.

Kokkulepitud sooritust ja vastusooritust ei muuda alusetuteks VÕS § 1028 lg 1 mõttes see, kui üks

lepingupooltest kavatses juba enne lepingu sõlmimist mitte teha omapoolset sooritust teise poole

soorituse vastu või kui üks või mõlemad lepingupooled leppisid lepingudokumendis ekslikult kokku

soorituste tegemises, mida kumbki pool tegelikult ei soovinud. Mõlemal juhul oleks tegemist lepingu

rikkumisega ning hageja kasutada oleksid lepingu rikkumisest tulenevad õiguskaitsevahendid. Samuti

võiks nendel juhtudel muude seaduses sätestatud täiendavate eelduste olemasolu korral olla hagejal

alust tühistada leping pettuse või eksimuse tõttu ja sellest tulenevalt saavutada lepingu tagasitäitmine,

sh vaheseina ja vanni eest makstu tagasisaamine.

Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et maakohus pidas ekslikult VÕS § 1028 lg 1 rakendamise

eelduseks muu hulgas olukorda, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral

kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj.

10. Hageja leiab ekslikult, et Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 31. oktoobri 2007. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07 seisukohale, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks on alust ka siis, kui saadud

raha ei võlgnetud tulenevalt lepingu mittenõuetekohasest täitmisest.

Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitles eelnimetatud otsuse p-s 15 abstraktse võlatunnistuse alusel

saadud nõudeõiguse tagasinõude eeldusi juhul, kui võlatunnistusega saadud nõudeõiguse andmise kui

soorituse aluseks peetakse töövõtulepingust tulenevat tasunõuet. Kolleegium viitas sellele, et üheks

abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse tagasinõudmise eelduseks võib olla olukord, kus

tellija ei võlgne töövõtjale tasu tulenevalt töövõtjapoolsest töövõtulepingu rikkumisest. Sellisel juhul

on töövõtja rikastunud tellija arvel alusetult abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse võrra ja

tellija saab töövõtjalt tagasi nõuda võlatunnistusega antud abstraktset nõudeõigust. See ei tähenda aga

seda, et tellijal oleks töövõtja vastu nõudeõigus töövõtulepingu alusel makstud tasu tagasisaamiseks

VÕS § 1028 lg 1 järgi.

11. Iseenesest on õige kassatsioonkaebuse seisukoht, et TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud

otsust tehes poolte esitatud õiguslike väidetega ning et kohus on kvalifitseerimisel seotud poolte

viidatud asjaoludega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt peab kohus muu hulgas õigesti kvalifitseerima

pooltevahelise õigussuhte vastavuses hageja nõude aluseks olevate asjaoludega. Kohus on

TsMS § 436 lg 2 esimese lause ja TsMS § 436 lg 4 esimese lause järgi pooltevahelise õigussuhte

määratlemisel seotud poolte esitatud asjaolude ja tõenditega. TsMS § 363 lg 1 p 2 järgi peab hageja

hagiavalduses märkima hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. TsMS § 436 lg 6 järgi ei ole kohus

seotud esitatud asjaoludega perekonnaasjades. Seega saab kohus üldjuhul esitatud nõude õigusliku

aluse kindlaksmääramisel tugineda üksnes poolte esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele.

Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei olnud maakohtul võimalik kaaluda, kas hageja nõude võiks

rahuldada tulenevalt sellest, et kostja rikkus lepingut. Seda põhjusel, et hageja ei tuginenud võimalike

alternatiivsete õiguskaitsevahendite kohaldamiseks vajalikele alustele.

Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et hinda võib alandada ka sel teel, et hinna

alandamisest teatatakse teisele poolele hagiavalduses (vt Riigikohtu 16. aprilli 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-08 p, 11). Praeguses asjas ei olnud kohtutel alust võtta seisukohta hinna

alandamise kohta, sest hageja ei avaldanud, et ta oleks hinda alandanud hagi esitamisega või muul

viisil. Hageja on kogu menetluse vältel, sh apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses, kinnitanud, et ta ei

tugine hinna alandamisele. Ka ei esitanud hageja asjaolusid, mille järgi oleksid kohtud saanud tema

nõuet kvalifitseerida kohustuse täitmise nõudena VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 ja § 222 lg 5 järgi või

kahju hüvitamise nõudena VÕS § 127, § 101 lg 1 p 3, § 103, § 115 ja § 225 järgi.

Kolleegium selgitab, et kohustuse täitmise nõude raames on võimalik VÕS § 222 lg 5 järgi muu

hulgas nõuda müüdud asja puuduste kõrvaldamise mõistlike kulutuste hüvitamist. Sellise nõude

eeldustena oleks hageja pidanud tegema kostjale kõigepealt ettepaneku kõrvaldada puudused ja kui

kostja seda mõistliku tähtaja jooksul ei oleks teinud, siis kõrvaldama puudused ise või laskma seda

teha. Kahju hüvitamise nõude eeldusena oleks hageja pidanud tuginema muu hulgas sellele, et talle

on tekitatud kahju. Kuna hageja väitis, et ta ei kavatse lasta korterisse paigaldada kokkulepitud

vaheseina ja vanni, siis ei ole esitatud asjaoludest nähtuvalt tekkinud hagejal kahju kulutuste näol,

mida ta peab kandma selleks, et viia korter vastavusse lepingus kokku lepitud tingimustega.

12. Maakohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et hageja esitatud asjaoludest ei tulene, et tegemist

saaks olla alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Maakohus selgitas hagejale tema võimalikke

õiguskaitsevahendeid ning nende kasutamise eeldusi, muu hulgas seda, et hagi esitamist on võimalik

käsitada hinna alandamisena (kohtutoimiku lk 50). Hageja esindaja ei nõustunud maakohtu

seisukohaga (kohtutoimiku lk 54). Seega on maakohus täitnud nõuetekohaselt TsMS §-s 351

sätestatud asjaolude väljaselgitamise kohustust.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu