3-2-1-73-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-73-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. september 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Osaühingu Saaremaa Raadio hagi täisühingu Oma Saar vastu

kaubamärgi omandiõiguse tunnustamiseks, kaubamärgi

jagamiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ja

kaubamärgiomaniku õigusi rikkuva tegevuse lõpetamiseks ja

keelamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-29384

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Täisühingu Oma Saar kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing Saaremaa Raadio (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Andres Tamm

Kostja täisühing Oma Saar (registrikood xxxxxxxx), esindajad

vandeadvokaat Ants Nõmper ja patendivolinik Mari Toomsoo

Asja läbivaatamise kuupäev

1. september 2008. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja Ants Nõmper. Istungit protokollis Ragne Rebane

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2008. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing (OÜ) Saaremaa Raadio esitas 16. oktoobril 2006 avalduse hagi tagamiseks ja

1. novembril 2006 täisühingu (TÜ) Oma Saar vastu hagi, mida ta täpsustas 28. mail 2007. a esitatud

avalduses. Hageja palus tunnustada enda omandiõigust kaubamärgile "Oma Saar" (registreeringu

number xxxxx) kaubamärgiklassis 16 "ajalehed", tunnustada poolte ostu-müügilepingust tulenevat

kostja kohustust esitada Patendiametile avaldus kaubamärgi "Oma Saar" registreeringu jagamiseks

kaheks registreeringuks, mille tulemusena kuuluks hagejale kaubamärk "Oma Saar"

kaubamärgiklassis 16, ning kohustada kostjat lõpetama hageja õigusi rikkuv tegevus, s.o Saare

maakonnas ajalehe "Oma Saar" väljaandmine, ja hoiduma edaspidi hageja nõusolekuta kaubamärgi

"Oma Saar" kasutamisest kaubamärgiklassis 16.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18. septembril 1998. a ostu-müügilepingu, mille vormistasid

kirjalikult 17. septembril 1999. Lepingu alusel omandas hageja kostjalt ajalehe "Oma Saar"

väljaandmise õiguse, nime ja tellijad. Kostja kohustus viie aasta jooksul mitte välja andma ajalehte

Saare maakonnas. Kostja loovutas müügilepinguga hagejale kaubamärgi "Oma Saar"

kaubamärgiklassis 16, kuid ei esitanud Patendiametile avaldust riiklikus kauba- ja teenindusmärkide

registris kandemuudatuse tegemiseks. Seega on registrikanne ebaõige. 17. augustil 2006 avaldas

kostja hagejale, et ta keelab hagejal alates 1. septembrist 2006 kasutada kaubamärki "Oma Saar".

Kuna kostja võõrandas kaubamärgi hagejale, kuid jättis registris muudatused tegemata, esitas hageja

18. oktoobril 2006 registrile ise vastava taotluse. Patendiamet keeldus kaubamärki jagamast, kui

kostja ei anna selleks nõusolekut. Alates 8. detsembrist 2006 alustas kostja Saare maakonnas

päevalehe "Oma Saar" väljaandmist. Hageja peatas majanduslike ja õiguslike riskide

minimeerimiseks nädalalõpulisa väljaandmise nime all "Oma Saar" ja võttis kasutusele varasema

nime "Nädalalõpp".

Hageja arvates ei ole tema nõuded aegunud. Tegemist ei ole üksnes tehingust tuleneva nõudega ja

asjas ei tule kohaldada kolmeaastast hagi aegumise tähtaega. Pooled sõlmisid kirjaliku lepingu

17. septembril 1999. a. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud kaubamärgi omandiõiguse tekkimine seotud

selle registreerimisega kaubamärgiregistris. Hageja nõue on suunatud omandiõigusest tulenevale

väljaandmisnõudele, mille aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja

õigusi rikuti 17. augustil 2006, mil kostja teatas hagejale kirjalikult, et tema kaubamärgiomanikuna

keelab hagejal seda kasutada.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja nõuded on aegunud, ning palus teha aegumise tõttu

asjas vaheotsuse. Hageja nõue tuleneb 17. septembri 1999. a lepingust. Kuna kaubamärk on

registreeritud kostja nimele, ei ole hageja kaubamärki omandanud ja tegemist on tehingu täitmisele

suunatud nõuetega. Hageja nõuded omandiõiguse tunnustamiseks ja kaubamärgi jagamiseks on

tehingust tulenevad nõuded. Ilma tehingust tulenevate nõuete rahuldamiseta ei saa rahuldada hageja

nõuet tema kui väidetava kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise lõpetamiseks. Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS)

§ 9 lg 2, lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 ja

kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi möödus hageja lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 1. juulil

2005. a. Hagi esitati 31. oktoobril 2006, s.o pärast aegumistähtaja möödumist.

3. Pärnu Maakohus jättis 2. oktoobri 2007. a vaheotsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, mis ajast muutusid hageja nõuded

sissenõutavaks. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et hagejal tekkis õigus esitatud nõuetele hagi

aluseks oleva ostu-müügilepingu sõlmimisega 17. septembril 1999. Nimetatud lepinguga omandas

hageja õiguse nõuda kostjalt kaubamärgi "Oma Saar" jagamist, eraldatud osa kandmist registrisse

iseseisva osana ja omandiõiguse üleandmist hagejale. Lepinguga ei antud hagejale üle kaubamärgi

osa omandiõigust. Tehingu tegemise ajal kehtinud kaubamärgiseaduse redaktsioon nägi ette

kaubamärgi juriidilise staatuse muutumise alates registrisse kande tegemisest. Kandeta ei olnud

mõeldav kaubamärgiomaniku õiguste kaitse. Registri kande järgi on kaubamärgi omanikuks endiselt

kostja. Ka hageja ise tunnistas 2006. aasta septembris tsiviilasjas nr 2-06-15921 poolte vaidluses

võlanõude üle kostja omandiõigust kaubamärgile.

Tegemist on tehingust tulenevate nõuetega. Hageja nõuded kaubamärgi jagamiseks ja eraldatud osa

hageja omandina registreerimiseks muutusid sissenõutavaks tehingu tegemisest 17. septembril 1999.

Kokkulepe ei sisaldanud kostja kohustusi nõude täitmiseks ega tähtaegu. Tehingu tegemise ajal

kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. 1. juulil

2002 jõustunud TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat, seega

lühem kui varem kehtinud seaduse kohaselt. VÕSRS § 9 lg 2 järgi tuleb kohaldada kolmeaastast

aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega möödus lepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg

1. juulil 2005. Hagi esitati 31. oktoobril 2006, s.o pärast aegumistähtaja möödumist.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta kostja taotlus aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Hagi ei ole aegunud. Tegemist on

omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõudega, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 155 lg 1 järgi 30

aastat selle sissenõutavaks muutumisest.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kaubamärgi kui varalise

õiguse puhul ei saa rääkida omandist asjaõigusseaduse tähenduses ega omandiõigusest tulenevast

väljaandmisnõudest ega asjaõigusseaduses sätestatud omandiõiguse muust rikkumisest. Kuna

kaubamärgi valdust ei ole võimalik üle anda, peab omanikuvahetus olema nähtav kande tegemisega

kauba- ja teenindusmärkide registris (kaubamärgiseaduse (KaMS) § 22 lg 2).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. jaanuari 2008. a otsusega maakohtu vaheotsuse

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sätestab kehtivas õiguses aegumise mõiste TsÜS § 142

lg 1, mis näeb ette, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub

seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik

keelduda oma kohustuse täitmisest. Aegumisele alluvad ainult nõudeõigused, mitte absoluutsed

õigused ega kujundusõigused.

Hageja on esitanud kolm nõuet. Esimene nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele, millega

hageja palub tunnustada tema omandiõigust kaubamärgile "Oma Saar" (registreeringu number xxxxx)

kaubamärgiklassis 16 "ajalehed". Õigus kaubamärgile on mittemateriaalse hüve valitsemisõigus, mis

kuulub absoluutsete subjektiivsete õiguste hulka ning annab loa kaubamärgi kui vaimse loomingu

ainukasutamiseks ja -realiseerimiseks (KaMS § 3 ja § 4 lg-d 1 ja 2). Sellise õiguse tunnustamise nõue

on tuvastushagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 tähenduses, mis ei allu

aegumisele. Hageja esimene nõue piirdub kaubamärgi omandiõiguse kui absoluutse subjektiivse

õiguse olemasolu või puudumise tuvastamisega. Nõude eesmärk on tuua selgust hageja ja

kaubamärgi, mitte hageja ja kostja vahelisse õigussuhtesse. Omandiõiguse tunnustamise nõuet ei tohi

segi ajada omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõudega (TsÜS § 155). Omand ei aegu, küll aga

aegub omandiõigusest tulenev väljaandmisnõue kolmanda isiku suhtes. See tähendab, et kolmas isik

võib aegumise saabudes omandi objekti väljaandmisest keelduda, kuid ta ei saa seeläbi omanikuks.

Hageja kahe ülejäänud nõude maksmapandavus ehk võimalus tuvastada kostja kohustus teha

tahteavaldus registris kaubamärgi kande muutmiseks ning kohustada kostjat lõpetama hageja õigusi

rikkuv tegevus kaubamärgi kasutamisel sõltub sellest, mida kohus kaubamärgi kuuluvuse ehk hageja

esimese nõude suhtes otsustab. Kuna enne kaubamärgi kuuluvuse selgekstegemist ei ole põhjust võtta

seisukohta kaubamärgi omandiõiguse registreerimise või kaitse küsimuste kohta, ei saa võtta

seisukohta ka nimetatud nõuete aegumise kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega jätta hagi aegumise tõttu

rahuldamata. Hageja menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ning kostja menetluskulud mõista

hagejalt välja.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõue mitte omandiõiguse tunnustamise, vaid

tehingu täitmise nõue. Ringkonnakohus oleks pidanud andma hinnangu, kas nõue tuleneb seadusest

või tehingust.

Kaubamärgi puhul ei saa rääkida omandist asjaõigusseaduse mõttes, sest seadustest ei tulene, et

kaubamärgile kui varalisele õigusele tuleks või saaks kohaldada vallasasja kohta käivaid sätteid.

Kaubamärgile õiguskaitse andmisega kaasnevad kaubamärgiseaduses sätestatud õigused, mitte aga

omandi regulatsioon.

Hagejal ei ole omandi tunnustamise nõuet ka seetõttu, et pooled ei ole sõlminud käsutustehingut

kaubamärgi loovutamiseks. Kui leping üldse sisaldab kaubamärgi loovutamist, siis on see

kohustustehing. Kuna käsutustehingut ei ole, siis ei saa ka tekkida omandiõiguse tunnustamise

küsimust. Alus omandi üleminekuks saab tuleneda üksnes lepingust ja lepingust tulenevad nõuded on

aegunud.

Isegi kui kaubamärgi võõrandamisel ei ole kaubamärgiregister õigustloova tähendusega, on register

seda kaubamärgi tekkimisel. Praegusel juhul oli tegemist kaubamärgi jagamisega, mille käigus pidi

tekkima uus kaubamärk, mis tuli kanda registrisse.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. Tehingu tegemise

ajal oli kaubamärgiregistril üksnes informatiivne tähendus. Pooltel oli tehingut tehes tahe anda

hagejale üle kaubamärgi omandiõigus.

9. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus lõppjäreldustes muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõuded on aegunud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

Hageja soovis tuvastada, et ta on kostja nimele kaubamärgiregistrisse kantud kaubamärgi "Oma Saar"

omanik kaubamärgiklassis 16 "ajalehed", ja kohustada kostjat esitama avalduse kaubamärgiregistrile

kaubamärgi "Oma Saar" jagamiseks, mille tulemusena saaks kanda hageja kaubamärgi "Oma Saar"

omanikuna kaubamärgiklassis 16 kaubamärgiregistrisse. Samuti palus hageja keelata kostjal hageja

kui kaubamärgiomaniku õigusi rikkuv tegevus. Kostja arvates tulenevad hageja nõuded lepingust, st

hageja nõuab pooltevahelise lepingu täitmist, ning sellised nõuded on aegunud.

12. Esmalt märgib kolleegium, et aegumise vastuväite esitamise korral võib kohus asja kiirema

lahendamise huvides teha aegumise kohta TsMS § 449 lg 3 esimese lause järgi vaheotsuse.

TsMS § 449 lg 3 teise ja kolmanda lause järgi teeb kohus aegumise kohaldamata jätmisel vaheotsuse

ja jätkab menetlust ning aegumise kohaldamisel lõppotsuse ega menetle asja edasi. Praeguses asjas

tegi maakohus vaheotsuse, millega jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Kolleegiumi arvates

tulnuks TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause kohaselt teha aegumise kohaldamisel lõppotsus, s.o otsus

vormistada ka lõppotsusena. Vaheotsuse teeb kohus üksnes juhul, kui ta aegumist ei kohalda ning

jätkab asja menetlemist.

13. Ringkonnakohus leidis muuhulgas, et hageja kaubamärgi omandiõiguse tunnustamise nõude

eesmärk on tuua selgust hageja ja kaubamärgi, mitte hageja ja kostja vahelisse õigussuhtesse.

Kolleegium leiab, et asjas on oluline siiski pooltevahelise õigussuhte tuvastamine, st kas kostja

loovutas kaubamärgi hagejale ja kui loovutas, siis kas õigus kaubamärgile läks lepingu kohaselt

hagejale üle või hagejal tekkis sellest lepingust üksnes õigus nõuda kaubamärgi ülekandmist, s.o nõue

lepingu täitmiseks.

Alles pärast kaubamärgiomaniku tuvastamist on võimalik võtta seisukoht hageja nõuete aegumise

kohta, sest hageja soov tuvastada, et tema on kaubamärgiomanik, ei allu aegumisele, nagu märkis

õigesti ka ringkonnakohus. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul üksnes

isiku õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Seega õigussuhte olemasolu

tuvastamisele aegumist kohaldada ei saa. Aegumisele allub üksnes sellest õigussuhtest tulenev nõue.

14. Praeguses asjas tuvastas maakohus, et hageja ei omandanud kaubamärki, sest

kaubamärgiomaniku õiguste kaitse ei olnud tol ajal kehtinud kaubamärgiseaduse järgi võimalik ilma

kaubamärgi juriidilise staatuse muutmiseta kaubamärgiregistris. Asjaolu, et hageja ei ole

kaubamärgiomanik, on maakohtu arvates tõendatud kaubamärgiregistrisse tehtud omaniku kandega,

mille järgi on kostja kaubamärgiomanik; Patendiameti kirjaga, mille kohaselt keelduti hagejat

kaubamärgiregistrisse omanikuna kandmast, kuna omandi üleminek ei ole tõendatud; samuti

asjaoluga, et teises tsiviilasjas lasi hageja hagi tagamiseks kanda kaubamärgiregistrisse kostja

kaubamärgile käsutamise keelumärke.

15. Kolleegiumi arvates ei olnud enne 1. jaanuari 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse järgi

kaubamärgiomaniku vahetumiseks tingimata vajalik registrikande tegemine kaubamärgiregistrisse.

Alles 1. jaanuaril 2004 jõustunud KaMS § 18 lg 3 nägi ette, et registreeritud kaubamärgi

võõrandamine või üleminek jõustub vastava muudatuse registrisse kandmise kuupäeval. Varem

analoogne säte kaubamärgiseaduses puudus. Samuti ei anna enne 1. jaanuari 2004 kehtinud

kaubamärgiseaduse muud sätted alust arvata, et kaubamärgi üleminekuks oli vajalik vastava kande

tegemine kaubamärgiregistrisse.

Kuna maakohus tõlgendas kaubamärgiomanikku tuvastades vääralt enne 1. jaanuari 2004 kehtinud

kaubamärgiseadust, saatis ringkonnakohus õigesti asja maakohtule uueks läbivaatamiseks ja

kaubamärgi kuuluvuse tuvastamiseks.

16. Kolleegium möönab, et kuigi õigussuhte tuvastamine ei allu aegumisele, võib teatud juhtudel

õigussuhte tuvastamiseks tuvastushagi esitamine olla põhjendamatu. TsMS § 368 lg 1 järgi võib

hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või selle puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise

tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kui tuvastavast õigussuhtest tulenevad nõuded on aegunud, võib

hageja olla kaotanud õigusliku huvi õigussuhte tuvastamise vastu. Praeguses asjas soovis hageja

tuvastada, et ta on kaubamärgiomanik, et teha vastav registrikanne ka kaubamärgiregistrisse ja

keelata kostjal kaubamärgiomaniku õiguste rikkumine.

17. Iseenesest on õige kostja kassatsioonkaebuse väide, et kaubamärgile ei saa kohaldada

vallasomandi kohta käivaid sätteid. Samas tuleb TsÜS § 4 esimese lause järgi õigussuhet reguleeriva

sätte puudumisel kohaldada sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui

õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Kuna tsiviilseadustiku

üldosa seadusest ega ka kaubamärgiseadusest ei tulenenud enne 1. jaanuari 2004, millise aja jooksul

saab kaubamärgiomanik nõuda kaubamärgi registreerimist kaubamärgiregistris enda nimele, kui

kaubamärk on talle loovutatud, lähtus ringkonnakohus õigesti TsÜS § 155 lg-st 1, mis reguleerib mh

omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõude aegumistähtaega.

18. Kaubamärgiomaniku tuvastamiseks on vaja eelkõige hinnata poolte 18. septembri 1998. a ostu-

müügilepingut, mille pooled vormistasid kirjalikult 17. septembril 1999, et selgitada välja, kas kostja

loovutas viidatud lepinguga kaubamärgi enne 1. jaanuari 2004 kehtinud KaMS § 22 mõttes osaliselt

hagejale, st kas kaubamärk läks lepingu alusel hagejale osaliselt üle. Selleks tuleb tuvastada, milles

pooled kokku leppisid, arvestades enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS §-s 64 sätestatut.

Kui pooled leppisid kokku kaubamärgi osalises loovutamises ja kaubamärk anti hageja kasutusse

nimetatud osas, võib hageja olla kaubamärgiomanik hoolimata sellest, et kaubamärgiregistrist

nähtuvalt on kaubamärgiomanik kostja. Kaubamärgiregistrist nähtuval kaubamärgiomaniku kandel

oli tehingu tegemise ajal kolleegiumi arvates eelkõige informatiivne tähendus kolmandate isikute

suhtes. Kaubamärgi loovutamise korral kaubamärgiregistris kaubamärgiomaniku muutumise kohta

kande tegemata jätmine ei tähendanud seda, et kaubamärki ei loovutatud.

Iseenesest on õige kostja väide, et kaubamärgi tekkimisel on kaubamärgiregister õigustloova

tähendusega. Samas oli praeguses asjas kaubamärk registrisse kantud, st õiguslikus mõttes olemas.

Kui hagejale loovutati üksnes osa registreeritud kaubamärgist, ei tähenda see seda, et tema osa

kaubamärgist ei oleks õiguslikus mõttes eksisteerinud. Kostja nimele oli registreeritud kaubamärk mh

kaubamärgiklassis 16, mille omanikuks olemise tuvastamist hageja soovib.

19. Eeltoodut arvestades tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt tuvastada, kas kostja loovutas hagejale

osaliselt kaubamärgi "Oma Saar". Kui kostja kaubamärgi loovutas ja hageja sai

kaubamärgiomanikuks, tuleb lahendada ka hageja muud nõuded. Kui hageja kaubamärgiomanikuks

ei saanud, võib hagejal olla poolte lepingust tulenev täitmise nõue, millele saab kostja aegumise

vastuväite tõttu kohaldada aegumist.

20. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvata

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Menetluskulude jaotus menetlusosaliste vahel

otsustatakse asja lõplikul lahendamisel.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa